Kojujõudmine (29. august)

Viimased kaks päeva olid ainult täis sõitmist. Prahast hakkasime sõitma varahommikul, kuid Poola ööbimiskohta jõudsime alles poole 11 ajal õhtul. Kilomeetrite järgi kusjuures tundus, et ei lähe nii kaua. Viimasel päeval oli aga väljasõitmisega segadus. Giid ütles segaselt väljasõidu kellaaja (mina lasin selle kõrvust üldse mööda – blogipostituse lõpus selgitan mispärast) ning seetõttu tuli meil osasid inimesi oodata.

Õhtul arutasime Konstantiniga, mis kell see väljasõit siis oli. Kumbki polnud kindel, kuid jõudsime ühiselt arusaamisele, et küllap see oli pool kaheksa, sest selleks ajaks pidi saama täis üheksa tundi. Nimelt peab buss terve reisi jooksul igal ööl seisma 11 tundi, välja arvatud kolmel ööl, mil on lubatud üheksatunnine peatus. Panin siis äratuse nii, et väljasõit on pool kaheksa hommikul. Hommikul aga teatas Maire mulle, et väljasõit on ikka kell pool üheksa. Keerasin edasi magama. Seni, kuni kuulsin koridori peal giidi, kes hõikas, et hoopis pool kaheksa on väljasõit. Vot sulle segadust siis. Väljusimegi lõpuks umbes 8.10.

Mainisin enne ka seda, et igal ööl peab buss seisma 11 tundi ning kolmel ööl võib seista üheksa tundi. Mulle ootamatult selgus, et nende bussi paigalseismistega on üsna ranged reeglid. Kui politsei tabab, et sõidad lubatust rohkem, järgneb kopsakas trahv. Ja väljavõtte saab teha viimase 30 päeva kohta. Meelis näitas mulle ja Signele ühe päeva kokkuvõtet ja see oli ikka päris pikk ja segane. Samuti rääkis ta, et on kindel süsteem, kui palju juht järjest võib erinevatel päevadel sõita ning mõlemal juhil ei pruugi üldse mitte sama süsteem olla. Vahepeal oli Meelisel kolm vaba päeva järjest, sest süsteemi järgi ei olnud tal lubatud sõita. Veelgi enam, tal polnud isegi lubatud bussis viibida, mis on minu meelest eriti totter. Kuidas juht siis vajadusel peaks saama ühest hotellist teise? Meelise päästis aga see, et kolme päeva hotellid olid kõik Prantsusmaal ning oma sõidukaardi sisse pannes näitab ainult riiki, mitte piirkonda. Kui ta oleks sõidukaardi sisse pannud näiteks Šveitsis, siis oleks pidanud ta esitama piletid selle kohta, kuidas ta sinna sai.

Nii, räägin nüüd siis sellest ka, mispärast ma Poola ööbimiskohta jõudes eriti tähelepanelikult giidi ei kuulanud. Nimelt pakkus üks naine välja, et võiks bussijuhtidele ja giidile sümboolse kingituse teha. Tavaliselt nagu tehakse. See naine rääkis ideest ühele aktiivsele prouale Mallele (see, kes tihti hõikab üle terve bussi , et kirik paremal) ja tema rääkis omakorda mulle. Üheskoos sai organiseeritud rahakogumine (igaüks maksis 30 senti) ning ostetud kõigile kolmele suur kommikarp ja väike veinipudel.  Kui jõudsime viimasesse majutuspaika, siis läksime Mallega bussi ette ja ütlesime giidile-bussijuhtidele paar sõna ning andsime kingid üle.

Aga kojujõudmisest natuke veel.. Esialgu rääkis Viru Reiside omanik, et loodetavasti jõuame umbes kella seitsmeks Pärnusse, et siis saaks tartlased bussile minna. Juba mõni päev varem sai selgeks, et kuidagimoodi me ei jõua selleks ajaks Pärnusse. Teine variant oli, et sõidame Tallinnasse ja sealt viimase bussiga Tartusse. Samas olime juba nii ajahädas, et polnud isegi kindel, et viimase bussi ajaks Tallinna jõuame. Järgmine variant oli, et meid pannakse Riias maha ning sõidame sealt Tartusse. Viru Reiside omanik oli aga sellele vastu, sest siis oleks tulnud väike ring (mõnikümmend kilomeetrit!) ja tema seda ei maksa kinni. Neljas variant oli see, mille pakkus välja Meelis: sõidame Pärnust Tartusse ja sealt Tallinna. Temale oleks see sobinud, kuigi oleks tähendanud ligi 200 kilomeetrit pikemat ringi. Ka see variant ei läinud mitte firmaomanikule. Viiendaks  variandiks pakuti meile, et saame Tallinnasse jõudes teisele Viru Reiside bussile, et mis sõidab Tallinnast Jõhvi ja siis Jõhvist Tartusse. See variant ei kõlanud meie jaoks kuigi ahvatlevalt. Niisiis organiseeris üks tädike kellegi oma sugulastest meile mikrobussiga järgi. Kõik tartlased küll ei mahtunud bussi peale, kuid enamik siiski.

Muide, giid ütles, et kogu reisi jooksul läbisime bussiga umbes 5350 kilomeetrit. Tõenäoliselt kogusin selle kilomeetrite arvuga nii mõnegi lisakilo :)

Viimased vaatamisväärsused (27. august)

Seitsmendal reisipäeval vaatasimegi ära viimased vaatamisväärsused (Neuschwansteini loss ja Wieskirche kirik) ning võtsime suuna juba kodu poole. Kuna läbida tuli palju kilomeetreid, siis alustasime sõitu kell 7.15 hommikul. Õhtune istumine venis jälle liiga pikaks ning seetõttu sain magama kella ühe ajal öösel. Siiski õnnestus bussis tunnike tukkuda ja kõik oli okei. Praegu sõidame veel ööbimiskoha poole, kuhu peaksime jõudma südaöö paiku, kui hästi läheb. Hommikul oli nimelt vaja läbida üle 300 kilomeetri ja õhtul pärast vaatamisväärsusi ligi 500 kilomeetrit. Ja eks neid peatusi tuleb ka teha, sest aeg ajalt hõigatakse ikka giidile, et tahaks varsti pissipeatust :)

Räägin paar sõna ka tänastest vaatamisväärsustest. Neuschwansteini loss oli kaugelt vaadates imeilus, kuid sisse minnes minu jaoks jama. Mitte et see oleks kole olnud. Aga liikuda ei saanud vabalt – ainult audiogiidi järgi. Pealegi oli jutt vene keeles ning nii keerulisest tekstist ma täielikult aru ei saa. Aga õnneks kestis ekskursioon vaid 35 minutit.

Wieskirche kirik pidavat olema populaarne palverändurite seas ning seda on nimetatud ka maailma kõige ilusamaks kirikuks. See on muidugi absoluutselt subjektiivne. Ootasin siis imekaunist kirikut, kuid vaatasin vastu tavalisele väikesele kirikule. Selgus, et see pidi olema maailma kõige ilusam kirik seest. Kirik oli tõesti kena, kuid minu jaoks see erilist emotsiooni esile ei kutsunud.

Juba teist päeva ei vedanud meil ilmaga. Hommikul vaatasime, et ohoh, päris okei ilm tuleb. Selleks ajaks, kui aga jõudsime lossi juurde, sadas juba vihma. Sama lugu oli kiriku juures. Nüüd on Prahani 290 kilomeetrit ja taevas on üksikud pilved. Hoopis praegu oleks olnud hea väljas jalutada.

Kirjutan nüüd järgmisel päeval juurde:  see Praha hotell oli kõige ilusam, kus selle reisi jooksul ööbisime! Kolmetärnihotell hea hommikusöögiga. Kui ootasime retseptsiooni ees, kuni giid meid tubadesse jagab, tuli minu juurde see soomlane ja ütles: „Kuule, siin on hotellibaar. Me oleks võinud viimase kiriku vahele jätta ja kohe siia tulla!“ Õige kah!

Bussiseltskonnast

Õhtuti oleme mingi seltskonnaga õues istunud. Meiega on olnud Maire, üks soomlane, tema naine, Signe, tema vanaema Rita ja bussijuhid. Näiteks ühel õhtul istusin pärast teiste magamaminekut bussijuhi Konstantiniga ja rääkisin umbes tund aega vene keeles. Õigemini tema rääkis rohkem ja mina kuulasin. Aga aru sain peaaegu kõigest. Olen alati sellise praktika üle rohkem kui õnnelik, sest tahan kunagi vene keelt täiesti vabalt rääkida. Ma tunnen, et olen viimasel ajal selles osas eriti arenenud – tänu vene keele semestrile ülikoolis ja tädi külastamisele Venemaal.

Kuna Konstantin rääkis, et töötas ka Tartu linnaliinis, uurisin ma, kas ta teab sellist bussijuhti nagu Avo Metsküla. Ütles, et tuttav nimi on, kuid meelde ei tule. Kuna mul oli arvuti parajasti ees, küsis, kas mul on pilti. Näitasin talle ja tema kohe: muidugi tean! Nii et tore kokkusattumus, et Konstantin ja mu isa teavad üksteist. Küsisin siis tema perekonnanime. Ja selgus, et isegi mina olen Konstantinist kuulnud! Isa kunagine paarimees tegi ju bussigraafikut ning paarimehe puhkuse ajal tegi isa seda tema asemel. Seetõttu teadsin mina nii mõnegi bussijuhi nime.

Eile õhtul istusime mina, Konstantin ja Signe kella üheni õhtul maja ees. Väljasõit oli 8.45 hommikul. Konstantini puhul on äge see, et tal on hästi palju lugusid rääkida seoses oma bussijuhi tööga. Reisimine teebki sinust jutustaja, tunnen seda ka enda puhul. Muu hulgas rääkis Konstantin sedagi, kuidas on näinud, et mõni bussijuht istub joogise peaga rooli. Uurisime temalt, miks ei või talle Kostja öelda (kirjutasin sellest ühes eelnevas postituses) Selgus, et tema nimi on originaalis üldse Konstantinus ning Konstantin on juba hüüdnimi. Küll on tal aga kogemus, et kui ta lubab endale Kostja öelda, siis reisi lõpuks on ta üldse Kostik. Memmekestele meeldib ju hellitada.

Vaidlesime temaga päris pikalt vanuse üle. Konstantin ise on 40 ja tema on arvamusel, et vanus loeb. Mina ütlesin, et vanus on ainult number ning märksa rohkem loevad teised tegurid. Me vist jõudsime enam-vähem konsensusele selles osas, et kõige enam loeb ikkagi elukogemus.  Ning järgmisel päeval teatas Konstantin ühele tädile, et vanus on ainult number ja rääkis täpselt seda, mida mina talle püüdsin selgeks teha ja millega ta algul nõus ei olnud. Eks Konstantin ja Meelis on juba naernud ka, et minuga on raske vaielda ja see on vist ajakirjaniku värk (mõlemad teavad, et ma töötan Õhtulehes). Muide, Meelis on ühe korra Õhtulehe inimesi suvepäevadele ka viinud. Mind tol korral ei olnud.

Üks hommik, kui ma parajasti sõin hommikusööki, tuli giid minu juurde ja palus abi. Nimelt oli bussi juurde pandud mingi prantsusekeelne tekst, millest keegi aru ei saanud. Et kas ma saaksin aidata seda tõlkida. Esilagu sain ma aru, et nad tahavad, et ma ise seda tõlgiksin. Sest eelmisel päeval olin ma Signele mingit interneti registreerimise värki tõlkinud – tänu hispaania keelele sain aru. Kuid see bussijuhtidele jäetud tekst oli ikka märksa keerulisem. Giid pidas aga hoopis silmas, et ma läheksin ja küsiksin hotelli töötajalt, mida see tähendab. No mul ei ole mingit probleemi seda teha. Õnnetuseks ei osanud töötajad väga hästi inglise keelt, kuid nii palju sain temast aru, et parkimisega oli mingi probleem. Kui jõudsin bussi tagasi, siis giid parajasti rääkis rahvale, et ma läksin küsima, mis oli sellel lehel kirjas. Maire ütles, et giid oli rääkinud, et Liina on tragi tüdruk. Eks ma siis olin meelitatud. Kusjuures teised tädikesed ka küsivad ikka minult abi, kui mõni tehnikavidin ei taha korralikult töötada.

Tragisid memmesid on meil ka. Näiteks üks tädike viskab kogu aeg nalja ja hõikab, et rong paremal ja lehmad vasakul ja nii edasi. Nüüd teevad juba teised ka nalja, et näe, rongid on vasakul. Minu taga olev mees viskab ka päris hästi kildu. Just sellist iroonilist nalja nagu ma ise teen ja mis igaühele ei sobi. Lisaks mingid vanahärrad võtavad õhtuti hotellitoas viina ja lasevad mööda koridori trussikute väel ringi. Ei, lõbus on, midagi pole öelda. Ütleme nii, et kümnekonna inimesega seltskonnast läheks uuele reisile küll.

Viimast päeva Šveitsis (26. august)

Viimastel päevadel pole jõudnud blogisse kuigi palju kirjutada, sest meil on olnud rohkem linnades käimist ja vähem bussis istumist. Vahepeal oleme olnud siis Liechtensteinis ning Šveitsi linnades Genfis, Lausanne’is ja Bernis. Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis püüdes meenutada midagi Genfist, ei tulegi esimesel hetkel miskit meelde. Lausanne’ist mäletan eelkõige silda ja ilusat mägede vaadet. Okei, vahepeal tuli Genfi kohta ka meelde, et seal oli suur tool ja hiiglaslik purskkaev.

Aga miks ma siis kohe ei mäleta? Ma mõtestasin selle enda jaoks lahti. Asi on bussireisis, me oleme nagu konveieri peal. Käime giidi järel ühest kohast teise, kuulame, kui õnnestub, saame vaba aega, käime söömas, uitame ja lähme tagasi. Kokku umbes kolm tundi. Kõik. Ma ei uita täitsa üksinda, ma ei otsi midagi kaardi järgi. Ma ei taju koha leidmise ja nägemise rõõmu. See on asi, mida minul sellel reisil vajaka jääb. Samas, midagi ei saa öelda nende kohta, kellega ma eelkõige siin reisil suhtlen (lisaks bussijuhtidele veel Maire, Rita ja Signe), nendega on väga tore. Mul vedas, et just nendega kokku sattusin.

Šveitsi pealinna Berni mäletan ma aga paremini. Esiteks sellepärast, et äsja tulin sealt, kuid teiseks seetõttu, et see oli Šveitsi linnadest mu lemmik. Ausalt öeldes ma ei oskagi öelda, miks täpselt.  Mul oli lihtsalt seal hea olla. Ja selline tunne mulle reisimise juures meeldib.

Käisime veel Trümmelbachi kose juures. Vihma kallas. Vihmakeep seljas ja vihmavari käes, ootasin umbes 15 minutit, et saaks liftiga sõita 105 meetri kõrgusele. No lift ei tule ja ei tule. Lõpuks otsustasime, et ronime sinna jalgsi üles. Tegime ära. Arvestades, kui palju me bussis istuma peame, oli see hea trenn. Giid ütles, et põhiasja nägemiseks tuleb ronida täitsa lõppu, kuid see lõpp valmistas kergelt pettumuse. Põhivaated olid ikka tee peal, see oli imeilus. Loodus tegi kirikutele igatahes silmad ette.

Muide, sealt ära sõites leidis aset ka üks ohtlik olukord. Kitsal teel sattusid kokku kaks reisibussi ja oli tunne, et kohe-kohe kriibib peegel vastu teist bussi. Aga Konstantin, kes oli parajasti roolis, tuli olukorraga kenasti toime. Tegime talle aplausi. Muide, Konstantin ongi juhtinud viimased kolm päeva, sest Meelis ei saa sõita. Mingite reeglite järgi peavad tal olema puhkepäevad, sest ta alles käis reisil. Seega veedab Meelis oma puhkepäevi töö juures. Ütlesin talle, et teen ise samamoodi – ka minul mööduvad päris paljud puhkepäevad töö juures. Mul muidugi vabatahtlikult, temal pigem sunniviisiliselt.

Ööbinud oleme Formule 1 hotellides. Olin ühe korra varem seal olnud, 2006. aastal Pariisis. Seega teadsin, mida oodata, kuid enamikele reisilistele oli see nii suur üllatus. Nimelt on toad väikesed (kaheinimese voodi ja nende kohal nari), tualetid koridoris ja hotellid ise asuvad eemal linnast. Olen kuulnud väga palju nurinat nende hotellide üle. Üks tädike isegi teatas, et see on piinamine. Samas olen mina ikka igasugustes hotellides ja hostelites ööbinud ning mul ei ole absoluutselt mingit probleemi. Minu jaoks on oluline ikkagi reisimine, mitte ööbimine. Olen seda nurisejatele ka öelnud. 

Päev Prahas ja Münchenis (23. august)

Teise päeva õhtuks jõudsime Prahasse. Muide, reisiplaanis polnud midagi selle kohta, et me ööbime Prahas – aga minu jaoks oli see isegi täitsa meeldiv üllatus. Meenutasin eelmist aastat, kui pidime Mariga lendama Riiast Prahasse, kuid jäime lihtlabaselt lennukist maha. Otsustasime Mairega, et maksku, mis maksab, me näeme selle aja jooksul Prahat. Seetõttu tõusimegi järgmisel hommikul vara üles ning kell pool seitse saimegi fuajees kokku. Jalutasime veidi üle tunni Praha kesklinnas. See oli nii ilus, oli väärt kell kuus ärkamist.

Nagu ütlesin, ööbisime Praha kesklinnas. Sel korral me sama ööbimisseltskonnaga ei olnud, sest tubade suurus ja arv muutus. Mul ausalt öeldes erilist vahet ei olnud. Seega sattusin ühte tuppa vanaema Rita ja tema lapselapse Signega. Muide, Signe õpib kutsekoolis autoremondilukksepaks. Ainus tüdruk oma kursusel.

Hommikul tuli meil sõita Münchenisse, kuhu on umbes 350 kilomeetrit. Kohapeal olemiseks jäi meil umbes kolm tundi. Esimese tunnikese kõndisime koos giidiga ning pärast seda oli vaba aeg. Ausalt öeldes olin ma üsna kindel, et pooled vanamemmed eksivad teel ära. See poleks imestada. Ka minu jaoks oli asi segane – olen lõppude lõpuks harjunud ju linnakaardiga. Kusjuures tagasi tulles kaldusingi natukeseks teelt kõrvale ja seetõttu pidin vahepeal küsima, kuhu suunda minna. Ja ma ütleks, et mul selliseid kogemusi ikka on.

Algselt pidin liikuma koos teistega, kuid tahtsin käia ka mõnes riidepoes. Lõppude lõpuks oli Münchenis ju minu suur lemmik Forever 21, kus ma Miamis olles korraliku šopingu tegin. Muidugi olid Miamis hinnad soodsamad, kuid üldiselt olid hinnad üsna okeid ka Münchenis.

Selle päeva ebameeldivaks üllatuseks osutus aga see, et pidime pärast Münchenit veel 380 kilomeetrit sõitma! Nimelt tuli meil sõita läbi Austria ja Šveitsi Prantsusmaale. Sinna praegu sõidangi. Okei, ma saan aru, et Šveitsis ja Austrias on kallim ööbida, kuid milleks lahkuda Saksamaalt, kus on ka Formule 1 hotellid? Bensiin maksab ju palju ning juhtidele peab ka tasuma töö eest.

Muide, bussijuhid on eriti palju avanenud. Okei, Konstantin oli nagunii väga jutukas, aga nüüd paneb Meelis ka sõpsi. Mingis tanklapeatuses, kui hakkasin bussi tulema, lükkas Meelis mind rooli ja ütles, et nüüd pean sõitma hakkama mina. Ja siis rääkis, kuidas Slovakkia reisil ühes tüdrukus bussisõidu pisiku tekitas. Tüdruk tegi pärast seda D-kategooria load ja ongi nüüd ühes turismifirmas bussijuht. Meelis, kas sa kujutad ette, et minuga võiks samamoodi minna? No vaevalt.

Giidi Iraga saame ka päris hästi läbi. Hommikul, kui hakkasin hotelli viiendalt korruselt kohvrit alla vedama, nägi Ira mind neljandal korrusel ja hõikas, et ma temaga lifti tuleksin. Ma ise ei viitsinud liftiga jamada, sest eelmisel õhtul ta väga hästi ei olnud töötanud. Samuti rääkis Ira koos minuga hotelli töötajaga, et saada linna metrookaarti ja kuidas täpselt minna hotellist kesklinna.

Teel Prahasse (22. august)

Kõigepealt räägin siis paar sõna meie majutusest. Ööbisime kolmekohalises toas ning lisaks minule ja Mairele olid veel toas Laivi-nimeline naine. Muide, ta töötab vanglas. Nii et seega rääkis meile vanglaelust – näiteks sain teada, et enesekaitset on pidevalt vaja ja vange peab teietama (sest muidu keegi hakkab jälle kuhugi kaebama). Hommikune väljasõit oli kell 7.30. Kuna tahtsin hommikul pead pesta, panin äratuse kella kuueks. Kõlas üsna hirmsalt, kuid kuna ma pool 10 magama jäin, siis sai piisavalt pikalt magatud.

Meie reisi teisel päeval käisime ka esimese vaatamisväärsuse juures, milleks oli Częstochowa klooster. Kuna olen üleüldiselt vaatamisväärsuste osas üsna skeptiline, siis ei olnud mul seegi kord lootused väga kõrgel. Paistab, et nii ongi õige, sest positiivse üllatusena meeldis mulle see klooster. Poolakad on ülimalt usklikud (ligi 98% poolakatest on tõsimeelsed usklikud) ning giidi sõnul käib iga endast lugupidav poolakas vähemalt korra elus ära selles kloostris. Ja oligi näha inimesi kloostris jumalateenistust kuulamas ja põlvitamas. Põlvitades mööduti ka altarist ning seetõttu  oli minul püsti seistes isegi veidi piinlik olla.

Teel Tšehhi käisime tegelikult veel ühes piiri lähedal asuvas linnas, kus oli ilus sild. Tegime seal umbes 40minutilise peatuse. Muidu kulus jälle päev enamasti bussisõidule.

Räägin siis veel natuke reisiseltskonnast. Nagu eelmisel postituses sai öeldud, on see üsna meeleolukas. Giid pani täna ühe hea nalja maha, mille peale terve buss naeris. Vaatab siis Varssavi siluetti, kuid ei näe hästi, sest bussijuht Konstantin on bussiroolis ja seega ees. Teatab siis: „Konstatntin, tule eest ära!“.

Bussijuhid  muutuvad ka järjest avatumaks. Me Mairega juba itsitamegi, et Konstantin on tähelepanu keskpunktis ja tädikesed kuulavad ümberringi. Meelis on natuke eemal ja vaatab kõike pealt. Tema on natuke tagasihoidlikum. Pärast seda konkreetset peatust hõikas üks tädi: „Nii kahju, et Konstantin rooli läks! Mõtlesin, et ta võiks tulla meiega juttu rääkima!“. Kui Konstantin ütles, et Meelis tuleb, kurtis tädi, et Meelis ju ei räägi.

Järelikult võttis Meelis ütlust kuulda, sest järgmise peatuse ajal lobises juba tema ka. Kuidagi käis läbi nali, et võiks pikemaks jääda reisile ja kuhugi pealinna (mingi tädi vist ütles). Meelis küsis, et kas Varssavisse. Ma ütlesin, et Prahasse siis. Selle peale teatas Meelis, et no siis võiks juba Amsterdami minna, seal saaks ma hästi teenida. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et sellist tööd ma ei tee. Ta muigas ja küsis, kust ma tean, mis tööd ta silmas peab. Seega jäi jutt, et mina peaks hakkama neid Amsterdami tüdrukuid koordineerima ja ütlema, kes-kuhu läheb. Et sellega teeniks ilmselt hästi.

Polnud põhjust karta.. ehk siis naudin Poolat (21. august)

Seda blogipostitust kirjutan ma kusagil Poola teel, Varssavini on jäänud veidi alla 200 kilomeetri. Nimelt olen bussireisil – peamisteks sihtkohtadeks on Baierimaa, Šveits ja Liechtenstein. Olin juba ammu planeerinud bussireisile minna, sest see on võrdlemisi odav ja näeb palju. Samas on igal aastal midagi vahele tulnud. Näiteks eelmisel aastal jäin soovitud reisi broneerimisega hiljaks ja tuli ikkagi lennureis võtta.

Sellest hoolimata, et ma nii pikalt olen tahtnud bussireisile tulla, oli üsna suur pabin sees. Mul ei ole mingit probleemi reisida üksinda, see pigem meeldibki mulle. Aga olla üksinda suures reisiseltskonnas? See paneb küll muretsema.

Nüüd, olles terve päeva siin bussis veetnud, võin öelda, et muretsemiseks polnud põhjust. Inimesed on lõbusad ja sõbralikud. Paljud siit on korduvalt Viru reisidega Euroopat avastanud. Näiteks mina sattusin istuma ühe sõbraliku naisterahva Maire kõrvale. Tema pidi algselt reisil olema oma tütrega, kuid viimane jäi haigeks. Muidu oleksin mina bussis giidi kõrval istunud.

Minu reis algas siis täna hommikul kell 7 Tartu bussijaamast. Meeldiva üllatusena selgus, et Viru reisid muretsevad sellepärast, kuidas reisijad bussile saavad ning seetõttu sõidab buss läbi nii Tartust kui Pärnust. Seega öeldigi algselt, et mul tuleb kell 3 öösel bussile minna. Kaks päeva enne reisi helistati aga üle ja öeldi, et minul ja kaheksal tartlasel veel tuleb minna kell 7 hommikul väljuvale Kuressaare bussile. Küsiti siis, kas oleks mõeldav, et nad ostavad piletid ära ja siis saadavad mulle e-mailile, mina prindin need välja ja jagan bussijaamas laiali. Küllap nad pöördusid selles osas minu poole, sest mina olen kõige noorem. Lõppude lõpuks ma aga midagi printima ei pidanud, sest kohale tuli mingi bussifirma esindaja.

Juba Tartu bussijaamas paistis, et vähemalt see osa reisiseltskonnast on väga lõbus. Kõik olid vanemad inimesed, kuid kohe hakkasid nalja viskama. No näiteks tehti nalja, et minnakse Šveitsi panka röövima. Ja siis, kui bussijuht meid umbes 15 kilomeetrit enne Pärnut bussist maha lasi, hõikaski, et Šveitsi pangaröövlid võivad nüüd maha minna.

Muidu loeti meile sõnad peale, et võtaksime kahe päeva toidu kaasa ning seega ma tulingi suure toidukotiga. Väga palju sööki aga kulunud ei ole, sest ma pole isegi mitte saanud kiirsuppi teha. Algselt just reklaamiti, et seda saab teha. Kohapeal selgus aga, et kuuma vett saab võtta siis, kui buss seisab. Bussi seisupauside ajal oleme aga eelkõige just vetsus käinud. Leedus käisime ka lõunasööki söömas, mis oli muide päris odav. Kontseptsioon oli nagu Lidol, kuid see-eest palju  odavam. Korraliku prae sai umbes viie euro eest.

Olles juba üle 12 tunni teel olnud, tuleb veel kiita meie giidi. Ira-nimeline proua on ikka väga tark. Tal on absoluutselt igast asjast midagi rääkida. Bussijuhtideks on meil Meelis ja Konstantin. Viimane on muide patsiga ning seetõttu me Mairega najatamisi nimetamegi teda patsiga poisiks. Konstantini osas oli naljakas veel see, et giid Ira rääkis mikrofoni, et bussijuht palub ennast mitte Kostjaks nimetada. Et siis selline mees.

Kopenhaageni lennujaamas

Praegu olen Kopenhaageni lennujaamas ja ootan lendu Tallinnasse. See väljub kell 20.45 kohaliku aja järgi ja jõuab 23.15 Eesti aja järgi. Kuna meil oli peaaegu terve päev vaba, siis saime linnapeal ringi vaadata. Käisime ära kuningalossi ja Väikese Merineitsi kuju juures. Saime eelmisel õhtul kell neli magama ja kuna hotelli check out oli juba kell 11 hommikul, siis ega me eriti palju magada ei saanud. Tänane päev oli senistest kõige raskem, uni oli suur.

Aga nüüd eilsest. Kuna Tanjat enam võistlustules ei olnud, siis polnud meie laupäev nii intensiivne. Plaanisime päeval minna pressikeskusesse, kuid siis sain ma juhuslikult teada, et Johnny Logan (kolmekordne Eurovisiooni võitja) esineb eurokülas kolmveerand seitsmest kella seitsmeni. See oli miski, mida tahtsin kindlasti näha. Katharina tulla ei viitsinud ja seega läksin üksinda. Pärast seda saime rongijaama juures kokku, et koos pressikeskusesse sõita.

Johnny Logan laulis kokku kolm laulu, kõik Eurovisioni võitnud lood. Ta on kahel korral saanud võidu lauljana ning ühel korral heliloojana.

Jõudsime siis laupäeval pressikeskuse juurde parasjagu selleks ajaks, et hakata võistlusele saabuvad fänne pildistama ja filmima. Nii et pressikeskusesse laua ja arvuti taha jõudsime veidi vähem kui tund enne võistluse algust. Siis oli mul vaja kiiresti valmis teha nii fännivideo kui Johnny Logani video. Sai valmis veidi pärast Eurovisioni finaali algust.

Eurovisioni ajal tegime taas otseblogi. Lisaks mulle ja Katharinale tegi seda Tallinnas Marge ja Tartus Merili sporditoimetusest. Minu meelest tuli meil täitsa lõbus blogi välja. Seda saab lugeda siit: http://www.ohtuleht.ee/579175/eurovision-2014-voitja-on-austria

Kui rääkida sellest, mis pressikeskuses võistluse ajal toimus, siis ma esimese asjana tooksin välja selle, et paljudele lauludele elati väga keevaliselt kaasa. Kui Kreeka tantsulaul käis, siis panid kreeklased korraliku peo püsti: hüppasid, tantsisid, laulsid. Olgem ausad, Kreekal oli kuradi hea laul. Üks minu lemmikuid. Samuti elati meeletult kaasa Austriale ja kui Austria võitis, skandeeriti pressikeskuses Conchita nime. Müts maha, kui tolerantsed inimesed on. Teise poolfinaali ajal mõtestasin ma selle laulu järsku lahti ja see on ehtne (seksuaal)vähemuste laul.

Rise like a phoenix
Out of the ashes
Seeking rather than vengeance
Retribution
You were warned
Once I'm transformed
Once I’m reborn
You know I will rise like a phoenix
But you're my flame

Tulihingeliselt elati kaasa ka näiteks Hispaania ja Rootsi laulule. Prantsusmaa oli ka parajalt lõbus, üsna üllatav, et see kõigest kaks punkti sai ja viimaseks jäi. Venemaa selle asemel vilistati maha, seda oli vist kuulda ka saalis. Pressikeskuses oli sama lugu. Muide, täna Eesti žüriiliikmete punktide kohta lugu tehes selgus, et kõik žüriiliikmed olid Venemaa ülihalvale kohale pannud. Kõige paremini oli seda hinnanud Marju Länik, pannes selle 14. kohale. Kõik ülejäänud olid määranud Venemaa kohaks eelviimase või viimase. No vabandust väga, see Venemaa laul NII halb nüüd ka ei olnud. Minu arvates mõjutas poliitika mõjutas siin küll hindamist. Aga mis siis on žürii mõte? Kas see pole mitte adekvaatselt hindamine? Eesti andis lõppkokkuvõttes Venemaale ühe punkti, sest rahvahääletusel sai Venemaa teise koha.

Las see Venemaa aga olla. Lähme tagasi Austria juurde. Pärast võitu toimus pressikonverents. Esimesed fotograafid läksid pressikonverentside saali ukse taha juba enne hääletuse algust. Mina läksin ukse taha ootama pärast hääletuse lõppu ning mul õnnestus päris heale kohale istuma saada. Algul tuli siis Conchita Wurst sisse ja poseeris oma laulu saatel enda võidukarikaga. Pärast seda vastasid tema ja mänedžer küsimustele.

Muide, umbes kümme minutit tagasi jalutasid meist mööda Islandi eurolaulikud. Kuna neil olid seljas needsamad värvilised riided, millega nad laval olid, siis tundsid inimesed nad ära. Islandi eurolauljad ongi vist need esinejad, keda olen kõige sagedamini näinud selle aja jooksul. Asi on vist selles, et nad ei käitu nagu staarid, vaid tšillivad vabalt rahva sees. Eile pressikeskusest lahkudes nägin Rootsi lauljat Sanna Nielsenit ka, ta poseeris fännidega.

Varsti Eurovisioni finaali läbimängu vaatama!

Teises poolfinaalis osalesid kaks minu kolmest suurest lemmikust: Malta ja Kreeka. Kuna pidin kolmapäevasest proovist varem ära minema, siis Kreeka esitust ei näinud. Aga arvestades seda, et Kreekat ennustavad ajakirjanikud teise poolfinaali võitjaks, siis võis ju loota, et äkki nad ikka saavad edasi. Läkski nii. Läks isegi nii õnneks, et neli viimast laulu, mida ma ei näinud, pääsesid kõik edasi!

Aga alustan kolmapäeva õhtust. Nimelt oli Tanjal kaks esinemist, kus me Kataga käisime filmimas ja pildistamas. Esimene oli kell viis päeval eurokülas (EuroVillage) ja teine pool kaks öösel euroklubis (EuroClubis). Tuleb öelda, et Tanja on laval suurepärane. Ta küttis rahvast ikka väga korralikult. Inimesed tantsisid, laulsid kaasa.

Eriti lahe oli euroklubi, sest seal lasti ainult Eurovisioni laule. Ja ma oskan ju nii paljusid kaasa laulda, nii et sai mõnusalt tantsu panna. Aga peab tõdema ka, et ma olen täielik udupea. Euroklubisse minnes unustasin maha kaelakaardi ja kuna ilma selleta poleks ma mingil juhul sisse saanud, tuli meil poole tee pealt tagasi jalutada. Nojah. Ma pole just harjunud sellega, et mingi kaelakaart tuleb kaela riputada.

Neljapäeval lootsime saada Tanja kätte, sest Heidy Purga ütles, et ilmselt saab rääkida. Aga siis, kui nendega kontakteerusime, oli Tanja linnas ja me ei saanud teda kätte. Seega läksime hoopis eurokülasse vaatama minu selle aasta lemmiku esinemist. Pettumus oli aga see, et Taani esindaja Basim laulis ainult ühe laulu – oma võistlusloo „Cliche Love Song“ akustilise versiooni.

Pärast jagas ta aga autogramme sealsamas ühe teise lava peal. Ma autogrammi ei viitsinud küsida, aga seisin lava ette, et temast pilti teha. Ja siis ta vaataski seal kahe meetri kaugusel minust mulle nii armsasti kaamerasse ja naeratas. Ülikena pilt tuli.

Neljapäeva õhtul oli teine poolfinaal, mida otsustasime sel korral jälgida eurokülas. Seal toimus platsil avalik vaatamine. Saime Katharinaga kena video ja galerii. Samal ajal tegid Eestis otseblogi Martin ja Merili. Meie osalesime otseblogi tegemises nii palju, et Katharina saatis pildi meist ja mina saatsin õhtu jooksul üheksa SMSi  kohapealt, mille Martin vormistas sissekanneteks. Päris huvitav tuli. Lugege siit:http://www.ohtuleht.ee/578963/otseblogi-eurovisioni-teine-poolfinaal-ullatusi-ei-pakkunud-habemega-naine-paases-edasi

Kusjuures sel päeval saime isegi väga vara magama – mina läksin veerand kaks öösel magama. Eelmised päevad oleme ikka vähemalt kahe või kolmeni üleval olnud.

Kuna Katharina läks reede hommikul Tanja taustatantsija Argoga lugu tegema, siis sain mina natuke kauem magada (olin ju Katharinast kauem eile üleval istunud ja videot teinud). Seega on täna päris hea olla. Eelnevatel päevadel on olnud üsna suur väsimus peal.

Tänane plaan oligi meil minna esialgu Eurovisiooni fännimiilile pilte ja videot tegema ning hiljem Eurovisiooni finaali žüriiproovi. Pärast seda on plaan jälle euroklubisse minna!

Pärast esimest poolfinaali

Ma polnud ammu nii kindel olnud, et Eesti pääseb finaali. Tegelikult enne Eurovisioonile tulekut ei olnud ma sellest nii kindel, aga pärast kõigi lavaesituste mitmekordset nägemist mõtlesin küll, et muud varianti ei ole. Me Katharinaga isegi eriti ei pabistanud – see tundus nii loomulik, et Eesti saab edasi.

Kui viimasena tuli nn ümbrikust välja Island, siis Katharina kuulis esialgu, et see on Eesti. Hakkas hüppama ja juubeldama, ma siis ütlesin talle, et kuule, see on Island. Sest mina vaatasin ekraani ja nägin, et sealt hüppas välja Islandi lipp. Tegelikult sama asja õnge läksid ka tulemuste teatavaks tegemise ajal pressikeskuses olnud Mikk Saar, Jüri Nael ja nende sõbrad. Hiljem kuulsime ka, et mõned green room’is arvasid esialgu, et Eesti sai edasi. Valus.

Edasi tuli siis võitjate pressikonverents. Need, kes konverentsruumi ei mahtunud, said vaadata seda pressikeskuse tööruumist. Eesti ajakirjanikud sinna väga ei rebinudki, meie ootasime pigem Tanjat. Kui Tanja lõpuks tuli, siis tehti Eesti ajakirjanikele nii-öelda väike oma pressikonverents. Eriti vahva oli Läti eurolaulik, kes keset video tegemist kaadrisse hüppas, Tanjat kallistas ja laulis aktsendiga „Me armastame Eestimaad“. Nagu selles telesaates. Lätlased ka muide ei saanud edasi, ootuspäraselt minu arvates.

Kell üks öösel väljunud bussiga (Eesti aja järgi kell kaks) läksime siis tagasi hotelli. See oli täis fänne ja pidu pandi kohe püsti. Täpselt meie selja taga pani üks naine kõlaritest eurolaulud käima. Kõige esimesena minu selle aasta Eurovisiooni lemmiku Taani. Ja siis nad kõik laulsid kaasa! Ülimõnus oli! Eks neil jätkus pidu kindlasti euroklubis, meie sinna ei läinud. Minul oli vaja video lõpuni teha, magama sain umbes poole kolme ajal kohaliku aja järgi.

Aga paar sõna ka pressikeskusest võistluse ajal. Kaasaelamine oli suur. Eesti lugu oli esimene, mis teenis korraliku aplausi ja huilged. Edasi mindi siis järjest julgemaks. Kõige suurem oli minu meelest aplaus Hollandi laulu ajal.

Esmaspäeval olin ennustanud pressiedetabeli jaoks. Mina ennustasin õigesti kaheksa laulu, võssa läksin ainult Eesti ja Belgiaga. Edasi ei ennustanud vaid Islandit ja San Marinot. Kusjuures viimase üle ma mõtisklesin küll – äkki saab edasi. Samas ei osanud ma ühegi teise riigi kohale seda paigutada.

Hetkel olen teise poolfinaali läbimängus. Ümberringi on lapsed, kes huilgavad ja elavad kaasa. Paari minuti pärast algab kontsert pihta. Muide, täna tulin siia selle ametliku liiniga, mis kõigepealt jäi arena lähedal ilgesse liiklusummikusse ja lõpuks selgus, et see tuli valesse kohta. Vist lavameeskonnale mõeldud sissepääsu juurde. Ma ei liialda, kui ütlen, et tegin arenale peaaegu ringi peale, et jõuda lõpuks õigesse kohta..

Eurovisiooni esimese poolfinaali eel..

Pühapäeval algas mu elu esimene komandeering: lõpuks saatis Õhtuleht mind Taani Eurovisiooni lauluvõistlusele. Kogu asja juures on eriti äge see, et mulle hakkas Eurovisioon meeldima siis, kui see 13 aastat tagasi Kopenhaagenis oli. Seega, nagu laulab Koit Toome, tagasi alguses.

Tulin Kopenhaagenisse elu toimetuse reporteri Katharinaga, kes käis juba eelmisel aastal Eurovisioonil. See oli täitsa kasulik, sest tema teab tänu sellele asju paremini – et kuidas ja millal.  Kuna me jõudsime Kopenhaagenisse kohale alles pühapäeva õhtul, siis avapeost jäime ilma. Sellest, kuidas kõik staarid punasel vaibal raekojas kõndisid. Aga noh, eks me hiljem kuulsime, et see oli paras loomaaed olnud. Üliväike ala ja ülipalju ajakirjanikke. Teisalt, näha oleks ikkagi tahtnud seda. Aga no pole hullu, terve Eurovisioon ju ees.

Ööbime kahetärni hotellis Wake Up Copenhagen, mis on ametlik Eurovisiooni hotell. See tähendab, et seal ööbib terve hulk Eurovisiooniga seotud inimesi ja ajakirjanikke. Selleks aga, et me saaksime oma akrediteeringud kätte ja samamoodi „nautida“ õiget kohtlemist, pidime Eurovisiooni arena juurest saama kätte pressikaardid. Kuna meie jõudmise ajaks pühapäeval oli see juba kinni, siis tuli minna esmaspäeva hommikul.

Eurovisiooni ametlike hotellide ja arena vahet käib tasuta buss, kuid selle kasutamiseks on vaja pressitõendit. Seega sõitsime esmaspäeva hommikul linnaliiniga umbes 20 minutit Eurovision islandile ehk Eurovisiooni saarele. Kohapeal saime akrediteerimiskeskuses kätte oma kaelakaardid ja mingit nänni. Pärast veel igasuguste riikide nänni. Eks tahetakse ennast ikka igal moel promoda.

Enamik Eurovisiooni päevadest möödubki pressikeskuses, kus on väga palju ajakirjanikke. Kõik istuvad ninapidi arvutites või käivad kaamerate-mikrofonidega ringi. Üks ebameeldiv üllatus, mille osaliseks kohapeal sain, oli see, et pressikeskuses ei tohi kasutada juhtmeta mikrofone. Aga just selline mulle kaasa anti. Mis teha, tuli ilma mikrofonita läbi ajada.

Aga noh, algul tegimegi nii, et filmisime ilma intervjuudeta. Näiteks pressikeskust ja kontserti natuke. Sain esmaspäevase päeva jooksul kaks korda vaadata kontserti saalist. Esimene oli siis tavaline peaproov ja teine oli žüriile mõeldud peaproov.

Esimeses peaproovis läks Tanjal esinemine natuke nihu. Hiljem tuli välja, et mingi noot või miski oli kuskil valesti olnud ja seetõttu läks Tanjal lõpus mingi samm valesti. Ju sellepärast ei olnudki Tanja nõus pärast etteastet rääkima, kuigi see oli kokku lepitud. Rääkis meiega hoopis Eesti delegatsiooni juht Mart Normet, kes selgitas, mis juhtus. Aga õnneks saime Normetiga uue kokkuleppe, et Tanja räägib õhtul. Ja saime ühtlasi piletid žürii peaproovile.

Aga emotsioon saalis.. super! Ma olin seda nii pikalt oodanud ja kohati oli küll kananahk ihul. Ma ju nägin seda otse saalis olles. Tanja oligi siis nõus rääkima alles pärast žürii peaproovi lõppu oma hotellis.. ajaliselt oli see pärast südaööd. Sõitsime Eesti delegatsiooni hotelli koos nende bussiga (iga riigi käsutuses on suur buss).

Veel enne seda, kui ootasime Tanjat ja teisi eestlasi, nägime muu-hulgas vene kaksikuid (nad on päriselus nii pisikesed!), Ungari lauljat, Läti artiste, Belgia lauljat. Eks kõige põnevam oli vist Filip Kirkorov (kes on Venemaa loo autor). Kirkorov tundis ära, et räägime eesti keeles ja ütles meile inglise keeles „Tere, Eesti“  ja soovis siis head teed koju (hotelli?). Kodus olles veel naljatasin, et küllap näen Kirkorovit ja saan kätt suruda. Peaaegu.

Igatahes, Eesti delegatsiooni hotellis saime Tanjaga intervjuu teha. Mulle oli enne Kopenhaagenisse tulekut tehtud ülesandeks võtta videointervjuusid ehk siis hoida kaamerat ühes käes ja teises mikrofoni. Siiamaani olin ma ainult olnud selles positsioonis, et hoian mikrofoni käes.. enamasti siiski diktofoni. Ja siis mingi hetk tuli minu juurde sealsamas olnud René Vilbre, kes pakkus välja, et võib ise kaamerat hoida. Päris mugav oli nii, sest sain normaalselt keskenduda küsimuste küsimisele.

Muide, esmaspäeva päeval oli sellega ka probleem, et ma ei osanud videotöötlusprogrammi väga hästi kasutada. Aga õnneks endine Õhtulehe fotograaf (kes nüüd töötab Postimehes) oli ka siin ja aitas mind sellega reele. Nüüd pole enam hullu. Mitte et mu videod väga professionaalsed oleksid. Seda küll mitte. Aga vähemalt pakume inimestele huvitavat materjali.

Praktiliselt terve teisipäeva olen ma tagunud erinevaid Eurovisiooni uudiseid ja teinud videoid. Praegu on esimese poolfinaalini jäänud veidi üle kahe tunni. Istume ühes suures lauas Postimehe ja Publiku ajakirjanikega ning valmis kajastama!

Valik videolugusid:

http://www.ohtuleht.ee/578646/ohtulehe-video-tanja-pani-esmaspaevase-peaproovi-ajal-rahva-huilgama

http://www.ohtuleht.ee/578652/ohtulehe-video-eurolaulikud-lahkumas-parast-esmaspaevast-zurii-peaproovi

http://www.ohtuleht.ee/578594/ohtulehe-video-tanja-parast-rahvusvahelise-zurii-peaproovi-hea-et-probleemid-ilmnesid-esimeses-labimangus-mitte-ohtuses-peaproovis

Amsterdami!

Mu emal oli selle aasta veebruaris juubel ning mina ja isa otsustasime kinkida talle reisi. Valituks sai Amsterdam, õigemini ema sai ise sel teemal sõna sekka öelda. Kuna isa meil eriline reisihuviline ei ole, siis oli ta rohkem kui rõõmus, et ma nõustusin emaga kahekesi minema. Nii saigi aprilli alguseks välja valitud pikk nädalavahetus Amsterdami.

Meie lend pidi minema Riiast. Tegelikult on Riia lennujaam minu jaoks halva minevikuga, sest siin on juhtunud kõiksugu halbu asju. Näiteks on minu lend tühistatud, ma olen rahakoti ära kaotanud, peaaegu passi ära kaotanud ja lennukist maha jäänud. Etteruttavalt võib öelda, et sel korral läks kõik hästi.

Meie lend läks poole kuue ajal õhtul, aga Riia suunas pidime Tartust sõitma hakkama juba pool seitsme hommikul. Ühegi hilisema bussiga poleks me õigel ajal Riiga jõudnud. Seega olime Läti pealinnas kohal juba poole 11 ajal hommikul. Kuna bussijaam on täpselt Stockmanni ja kino kõrval, siis tuli mul mõte kinno minna. Et mina saan ingliskeelsest filmist aru ja ema loeb venekeelseid subtiitreid. Ainult et lõpuks otsustasime hoopistükkis vaadata prantsuskeelset filmi Yves Saint Laurentist. Muide, tahtsin seda ükskord juba Tartus vaatama minna. Hea, et ei läinud. Kuna ma siis prantsuse keelest mitte midagi aru ei saanud, tuli ka venekeelseid subtiitreid lugeda. Sõna-sõnalt alati aru ei saanud, aga kogu aeg oli arusaadav, mis toimus. Ma olen uhke!

Pärast filmi ja lõunasööki läksime juba lennujaama. Lennusõit oli nagu tavaliselt ikka. Küll aga sattus meie kõrvale istuma üks omanäoline tegelane. Algul ta muudkui siples ja tõstis kotti ühest kohast teise. Emaga kommenteerisime omavahel, et mis sel naisel küll viga on. Siis pöördus ta aga meie poole ja ütles vene keeles, et küll on tore ikka eesti keelt kuulda. Ups. Hea, et me väga kõvasti ei rääkinud. Tädi oli pärit Mustveest, kuid juba mitu aastat Hollandis Haagis elanud. Teeb seal miskit lilledega. Ja siis seletas meile, et pabistab lennusõidu pärast ja joob sõidu ajal veini. Põhimõtteliselt kulistaski ta terve pudeli üksi ära. Pakkus meile ka tegelikult. Kuigi meie ei joonud midagi, oli selline tunne, et jääme juba tema veinilõhnast purju.

Esimesed muljed linnast

Amsterdami lähedale Eindhoveni lennujaama jõudsime kella seitsme ajal õhtul. Tunnike ootamist ja siis läks buss Eindhovenist Amsterdami. Kuna meie buss väljus meile arusaamatutel põhjustel 20 minutit pärast õiget aega ja sõitsime Hollandi pealinna poolteist tundi, siis jõudsime kohale veidi enne kella 10.

Kuigi väljas oli pime, oli linn rahvast täis. Bussipeatus oli rongijaama juures, kust oli õnneks hotelli umbes 10 minutit kõndida. Kuna buss peatus rongijaama külje peal, mitte rongijaama ees, sattusin ma segadusse hotelli minekul. Appi tõttas üks noormees, kes meid juba lennujaama juures õige peatuse leidmisel aitas. Kuigi ta oli abivalmis, siis meie tänavat ta kahjuks ei teadnud. Aga polnud hullu, ma sain ise aru, kus viga on. Eks neid kogemusi on erinevates riikides kohtade ülesleidmisel.

Meie hotellituba oli hästi väikest treppi pidi kolmandal korrusel. Tabasin end mõttelt, et kindlasti on nii mõnigi purjus inimene sealt üles ronides alla kukkunud.. no ikka päris järsk oli see trepp. Aga mis mulle meeldis, oli see, et meil oli toas telekas. Ja mis mulle isegi kõige rohkem meeldis, oli see, et seal oli üks itaaliakeelne kanal. Edaspidi käis see edaspidi igal õhtul taustaks. Oh, oleks mul Eestis ka mõni itaaliakeelne kanal, mida vaadata. Hea kuulamispraktika on.

Ilm oli soojem kui Eestis. Eriti mõnus oli ilm sel päeval, kui me Hollandisse jõudsime ja ka järgmisel päeval. Kolmandal päeval oli tuuline. Neljandal päeval, kui hakkasime ära sõitma, sadas peenikest vihma. Kuna ma olin Hollandisse saabunud õhema jopega, tulin ma reisilt ära nohu ja valusa kurguga. Köha oli mul nagunii enne.

Oma reiside ajal kõnnin ma ikka maha kilomeetreid ja kilomeetreid. Sellel on kolm põhjust: nii on odavam, orienteerub paremini ja näeb rohkem. Mul on hea meel, et ema jaksas üsna hästi minuga kaasa vantsida. Uurisin hommikul hotelli retseptsioonist, kuhu peaks kindlasti minema ning sellest lähtuvalt siis ajasin linnakaardil näpuga järge. Ma olin ammu tahtnud Amsterdami tulla. Olin varasemalt 2006. aastal Pariisi minnes ainult Hollandist läbi sõitnud, aga riiki põhjalikumalt näinud ei olnud. Amsterdam oli üks peamisi linnu Euroopas, kus ma veel käinud ei olnud, aga kuhu ma väga tahtsin minna. Võib-olla sellepärast olidki mu ootused natuke liiga kõrgel. Mitte et mulle Amsterdam meeldinud ei oleks. Meeldis väga. Kuid mingi "aga" jäi ikkagi õhku…

Tegelikult on Amsterdam täitsa kena linnake. Kanaleid on tõepoolest väga palju. Väidetavalt on kanaleid rohkem kui Veneetsias ja sildu rohkem kui Pariisis. Tõeliselt hea oli see, et kesklinn oli üsna kompaktne ning vaatamisväärsused asusid kõnnitavas kauguses.

Punased laternad, maailma suurim lilleaed ja vahakujud

Peamine vaatamisväärsus Amsterdamis on vist ikka punaste laternate tänav. Kuna meie linnakaardil selle kohta otseselt midagi kirjutatud ei olnud, siis küsisin hotelli retseptsioonist, kus see asub. Natuke piinlik oli, aga tõenäoliselt on see üks kõige enam küsitud küsimusi igas hotellis. Selgus, et punaste laternate tänav asub umbes kümneminutilise tee kaugusel meie majutuskohast. Küsisin, kas sinna on ikka ohutu õhtul minna. Vastati, et naise jaoks on see üks ohutumaid kohti üldse – kui mõni mees peaks kallale tungima, siis lendavad kohe prostituudid appi! Nojah, aga ma tegelikult pidasin oma küsimusega rohkem silmas seda, kas varguste arv on ehk seal suurem..

Otsustasime esimesel õhtul sinna mitte minna ja jalutasime niisama. Aga lõpuks jõudsime ikka sinna tänavale! Seal olid rahvamassid. Inimesed seisid ja vaatasid, kuidas naised kabiinides seisis ja meestele silma tegid. Ma ei tahtnud ühtegi nendest naistest liiga pikalt vaadata. Mul endal hakkas piinlik.

Järgmisel päeval uurisin hotellis, mille pärast nimetatakse seda tänavat punaste laternate tänavaks. Seetõttu, et naiste kabiinikeste kohal on punased tuled. Ma ei pannud seda esimesel õhtul tegelikult tähelegi. Sellega seonduvalt on hollandlaste seas levinud üks nali. Kui keegi ostab punaka lambi, siis visatakse nalja, et ole ettevaatlik, inimesed arvavad veel, et oled prostituut.

Teenused punaste laternate tänaval hakkavad kusagil 50 eurost, öeldi hotellist. Ega tegelikult see hotelli töötaja täpselt ei teagi, ta eeldab. Kuigi külastajad uhkustavad tihti, et käisid seal, pole ta kunagi uurinud, kui palju see lõbu tegelikult maksma on läinud.

Mina hakkasin hoopis selle peale mõtlema, et kes nendes majades elavad. Kõrged elumajad ju. Okei, ilmselt need inimesed, kes seal tänaval töötavad, elavad. Aga tegelikult on ju seal palju rohkem kortereid. Selgus, et korterid on seal päris kallid. Et kuskil punaste laternate ümbruses on korteri üür selline, mille eest äärelinnas saaks väiksema maja. Vist? Ja traditsiooniliselt on punaste laternate piirkonnas elanud ikka rikkad.

Kuna see oli ema kingitusreis, siis lasin temal otsustada, kuhu minna tahab. Ja ta valis kolm kohta, kuhu ma ise läinud ei oleks. Esiteks siis Madame Tussaud vahakujude muuseum. Väga huvitav küll, aga ma olen Londonis juba selles käinud. Muuseumi ees heidutas ka pikk järjekord. Läksime siis veidi eemal asuvasse turismiinfosse, et küsida, kui kaua muuseum lahti on. Seal selgus, et kui me ostame pileti turismiinfost, on pilet kolm eurot odavam (20 eurot) ja ei pea järjekorras ootama. Ostsimegi sealt pileti ja kõndisime siis järjekorras ootajatest mööda. Kui need inimesed vaid oleksid taibanud kõndida järjekorrast kümme meetrit tahapoole ja minna sissepääset turismiinfost ostma.

Siis käisime veel seksimuuseumis. Ema üks töökaaslane oli seal käinud ja rääkis emale sellest. Järelikult oli meil ka kohustus sinna minna..

Teisel Amsterdami-päeval läksime Keukenhofi aeda. See oli üks ema põhitingimus – kuhugi peab saama minna lilli vaatama. On ju Holland kuulus tulpide poolest. Otsisin välja Amsterdamist mõnekümne kilomeetri kaugusel asuva Keukenhofi, mis on maailma suurim lilleaed. Pilet koos transpordiga sinna ja tagasi läks ühele inimesele maksma 28 eurot. Kuigi Keukenhof ei ole Amsterdamist üldse kaugel, ei käi sinna otseliini. Nimelt tuleb kõigepealt sõita Schipoli lennujaama, kust siis läheb buss Keukenhofi. Mõlemad sõidud kestsid umbes 20-25 minutit.

Kui me eelmisel õhtul küsisime retseptsiooni töötajalt, kuidas me bussipeatusesse pääseme, ei osanud ta algul õieti midagi öelda. Ütles, et tema oleks selle pileti müünud niimoodi: rongiga sõita lennujaama ja sealt bussiga edasi. Igatahes tuli meil trammiga sõita bussipeatusesse ja sealt siis oma piletiga edasi. Trammipilet sealjuures oli ka päris kallis: 2.80. Tagasi tulime aga jalgsi, sest läksime bussilt maha seal kohas, kus eile käinud olime. Kuna teadsin teed, siis ei vajanud ma hotelli tagasi minemiseks isegi mitte enam kaarti.

Aga kuidas see Keukenhof siis oli? Ema on ju tõeline lillefänn, tema tahtis iga teise lillepeenra juures pilti teha. Einoh, tegelikult oli kõik tõesti päris ilus. Ja turiste oli meeletult palju. Ikkagi maailma suurim lilleaed. Selles osas on mul ka hea meel, et sai ära käidud.

 

Sellest, et ema on tõeline lillefänn, andis tunnustust ka see, kuidas ta Amsterdami lilleturul ühe leti äärest teise juurde käis. Ja seda kahel päeval. Mul oli nii kõrini sellest. Lõpuks ta ostiski pool meie pagasit täis tulbisibulaid..

Mis aga minule sellel lilleturul meeldis, oli see, et ma sain sealt osta apelsinipuu seemned. Ehk siis mina kavatsen hakata kodus apelsine kasvatama! Samasugustes potsikutes müüdi ka kanepitaimi. Neid ma iseendest mõistetavalt ei ostnud. Aga sellega seonduvalt.. Riias nuusutas lennujaamast väljuvaid inimesi narkokoer. Mõtlesin, et kas narkokoera mängu toomine võib olla seotud sellega, et tuli üks lend Hollandist? Ma olen varemgi Riia kaudu lennanud ja ei mäleta, et seal oleksin narkokoera näinud.