Showing posts sorted by relevance for query kuuba. Sort by date Show all posts
Showing posts sorted by relevance for query kuuba. Sort by date Show all posts

Tuesday, December 17, 2013

Kuuba (21. november)

Lõpuks koitis see minu jaoks oluline päev, kui ma jõudsin Kuubale. Lõpuks! Üks minu unistuste riike. Olin juba 2009. aastal siia tulemas, aga siis jäi lend ära. (Kõik oli toona ära korraldatud ja ma pidin Mehhikost nelja päeva pärast Kuubale lendama, aga selgus, et mingite riikidevaheliste probleemide tõttu on piir kinni) Siiski ei jätnud ma jonni ja tulin tagasi.

Havanna hostel asus ühe korrusmaja esimesel korrusel ning esimesel ööl olime oma nelja voodiga toas üksi. Hostelipidaja tõdes, et minu perekonnanimi on talle kuidagi tuttav. Siis tuli tal meelde, miks see tuttav on. Enne seda, kui Hostelbookersis peatati Kuuba majutuse pakkumine, olin mina viimane, kes tema juurde broneeringu jõudis teha. Uurisin ka, miks Hostelbookers enam Kuuba majutust ei paku. Selgus, et osa ärist ostsid ära ameeriklased, kes Kuubaga mingit koostööd ei nõustu tegema. Samuti olin alati kuulnud juttu, et USAst ei ole võimalik otse Kuubale lennata, aga Miamis nägin Havannasse väljuvaid lende.. Huvitav.

Hostelis kohtusime Alejandroga, kes seal töötab. Ta on sama vana kui meie ja täielik elektrijänes. Hostelis teeb kõike, mida vaja ja mis kõige tähtsam – tšillib külalistega. Algselt tuli ta meile näitama, kust vett saab osta, aga siis läks jutt tema pere peale ja Alejandro ütles, et tema onu peab täna mingit usupüha (ususünnipäeva?). Kui tahame, võime vaatama tulla. No kui tihti küsib kuubalane sult, kas tahad tema juurde külla minna? Jaaaa, muidugi me tahame! Alejandro juures pidasin mina maha elu ühe kõige huvitavama vestluse. Räägin siis kõigepealt sellest, mida Alejandro kodus nägime ja teen siis kokkuvõtte põnevamatest asjadest, mida ta rääkis.

Alejandro kodu välisuksest sisse minnes kõndisime kõigepealt mööda ühte hästi pikka ja kitsast koridori ning siis keerasime tuppa sisse. Tuba oli üsna väike ja seal oli umbes kümme inimest. Meid tuli tervitama Alejandro onu, kelle nägu oli täiesti higine. Andis meile plärtsti põsele musi. Siis me nägime, kuidas onu mingi preestriga jumalate poole palvetama hakkas. Preester rääkis midagi mingis aafrika keeles. Täiesti sürreaalne situatsioon oli. Mina olin arvanud ekslikult, et Kuubal on katoliku usk nagu mujal Ladina-Ameerikas, aga paistab, et mitte.

Õige pea ulatati meie kätte koogitaldrikud, kus oli nelja erinevat torti ja kaks riisipudingut. Kadedad nad igatahes ei olnud. Pärast anti veel rummi ka (kujutate ette, jõime kuubalastega koos Kuuba rummi). Nemad jõid paljalt, aga me Gerdaga ei kannatanud eriti paljalt juua ja seega anti meile Coca Colat. Küsisin Alejandrolt, kui palju inimesi erinevate tubade peale kokku on. Alejandro kehitas õlgu ja ütles, et võib-olla umbes 40. Korralik pidu.

Nüüd siis sellest, mida Alejandro rääkis. Kuubalased on vaesed ja valitsuspositsioonidel olevad inimesed rikkad. Ega ma väga selle väite peale ei imestanudki. Alejandro ütles, et riik uhkustab sellega, et aastas käib neil kolm miljonit turisti – kuid kus on see raha? Juba lennujaamas kasseeritakse iga turisti pealt 25 CUCi riigist väljumisel, seega 75 miljonit CUCi (kurss dollariga umbes sama) aastas. Meie vaatasime selle jutu peale talle suurt silmadega otsa – sellega me küll arvestanud polnud, et peame veel lennujaamas mingi raha välja käima..

Kuubal on kaks valuutat – peso nacional ja peso convertible. Palka saavad kuubalased peso nacionalis, aga kuna enamikke asju saab tänapäeval osta teises valuutas, minnakse panka ja vahetatakse raha convertibleks. Küsisin, et miks nii on. Alejandro ütles, et ta ei tea. Aga uuest aastast kaob peso nacional ilmselt täiesti ära.


Valitsusest Alejandro eriti rääkida ei julgenud, eks see ole ohtlik mäng. „Sa näed, et ma ei taha sellest rääkida, see ongi vastus su küsimusele,“ ütles Alejandro, kui küsisin, kuidas inimesed valitsusesse suhtuvad. Teine kuldaväärt emotsioon oli, kui Alejando rääkis sellest, et üks tema ameeriklasest sõber ostab talle jõulukingiks edasi-tagasi lennupileti ükstapuha, millisesse kohta maailmas. „Ma saan Kuubalt minema, jess!“ hõiskas Alejandro, lükates käed võidurõõmsalt õhku. See andis edasi kuubalase siira arvamuse Kuuba kohta. Inimesed tahavad lahkuda, kuid neil ei ole raha. Riik otseselt kätt ette ei pane, kui keegi lahkuda tahab, aga inimestel lihtsalt ei ole raha lennupileti ostmiseks. Pealegi on kuubalasel enamikesse riikidesse minnes viisat vaja. Viisa pole vajalik näiteks Venezuelasse ja Venemaale minnes.

Mina olin millegipärast arvanud, et Kuuba on hästi range riik ja näiteks geisid vihatakse. Aga mis välja tuli.. Kuuba praegune president on ka gei. Ma igaks juhuks tema nime siia ei kirjuta. Terve Kuuba teab seda, aga sellest ei räägita. Samuti on presidendi tütar lesbiaktivist. Seetõttu on geide elu Kuubal lihtsam.

Kuuba naised pidid olema materialistlikud. Nad otsivad meest, kes aitaks neid vaesusest välja – aga palju selliseid mehi seal üldse on? Seetõttu ongi Alejandro sõnul raske naist leida. Ega Kuuba mehed pole ka inglikesed. Hostelipidaja rääkis, et meestega peame oleme ettevaatlikud. „Kuuba mehed ei ründa relvaga, vaid keelega,“ ütles ta. Põhimõtteliselt on mehed sellised musisuud, et püüavad võrgutada, sest näevad turisti kõndiva rahakotina. Ma ei tea, kas me Gerdaga ei olnud piisaval head või olime hoopis liiga head, aga meid küll keegi otseselt ära rääkima ei tulnud (kui välja arvata tüüpilised hõiked tänavatel).

Muide, enda äraelatamiseks pidas Alejandro kunagi strippariametit! Nii muuseas rääkis meile. Aga ta pani selle ameti maha, sest ei tahtnud, et temast saaks meesprostituut. Õde on aga Alejandrol modell, kes on mitmeid kordi seoses oma tööga välismaal käinud.

Hollandlane Rodolfo, kellega me hostelis tutvusime, pani ka Kuuba kohta maha ühe väga iseloomustava kommentaari. „Helistaksin Alejandrole, et küsida, millal ta tuleb, kui telefon töötaks.“ Ehk siis asjad ei taha väga töötada seal. Alejandro näiteks oli väga üllatunud, et mu telefonil oli Kuubal levi.

Õhtul läksime Alejandro ja Roldolfoga ühte Havanna baari. Arvasin, et meiega tuleb ka inglise tüdruk Louise, kuid ei. Rodolfo rääkis, et see Louise on vist natuke hull – tüdruk ei mõistvat õieti ka ise, miks ta Kuubal on. Ühel korral oli hakanud tänaval nutma ning politsei tõi ta hostelisse. Tule taevas appi.

 
Jõime baaris Mojitot, mille sünnimaaks ongi Kuuba. Baaris maksis üks Mojito 2 CUCi ehk 1,47 eurot. Kujutate te ette, baaris jook nii odavalt! Eestis oleks see sõltuvalt kohast 3-4 korda kallim. Baar oli äge ja inimesi täis, nii turiste kui kohalikke. Üllataval kombel mängiti baaris palju USA ja muud välismaist muusikat. Alejandro ütles selle kohta, et vähemalt kunsti poliitika meilt võtta ei saa.

Mingis situatsioonis sain seal baaris tuttavaks ka mingi ameeriklasega, kes rääkis, et parajasti mängiva laulu „20 dollars in my pocket“ üks tegijatest Ryan Lewis oli ülikooli ajal tema toakaaslane ja teist, Macklemore’i, tundis ta ka. Huvitav lugu.

Kui tagasi hostelisse minnes Rodolfo takso asemel politseiautot peatada püüdis, siis saime teada ka, kuidas politseiga Kuubal olukord on. Pidi väga korrumpeerunud olema ja ära saab osta ilma probleemideta.

Kuuba II

Täna oli siis minek Matanzasesse, mis on üks igav linnake. Miks me selle sihtkoha oma ööbimiskohaks valisime, oli, et see on Varadero lähedal. Varadero on Kuuba põhiline turismikoht, kus ööbimine on üsna kallis. Matanzasesse sõitsime kokku kaks tundi, sealt edasi taksoga ööbimispaika. Hostel oli siiamaani kõige mõnusam, kus me olnud olime ja tuba ainult meile kahele.

Tahtsime juba kohe esimesel päeval randa minna (tegelikult oli võimalik päevitada ka hosteli katusel, mida me ka kahel päeval tegime). Algselt plaanisime minna Varaderosse, aga hostelipidaja ütles, et lähemal on ka rannad ning sinna saab ühistranspordiga. Käisime siis enne minekut mingis kiirtoidukas söömas, millest muide sai meie järgnevateks päevadeks peamine toitumisallikas, sest Matanzases lihtsalt ei olnud eriti söögikohti! Poodides polnud ka eriti normaalset sööki (vorsti, juustu oli vähe ning puuvilju ei näinud üldse poes). Joogi ostmine oli ikka lihtsam kui söögi ostmine. Kuuba mentaliteet vist – rumm on pool elu. Muide, Kuubal müüdi isegi rummi 200-milliliitristes pakikestes – sellistes nagu Eestis pisikesed mahlajoogid.

Igatahes sõime ära ja läksime bussiga number 17 randa. Hostelipidaja nõbu ütles mulle, et buss käib üsna tihedalt. Meie ootasime bussi poolteist tundi, nii et paistab, et „üsna tihedalt“ on suhteline mõiste. Buss oli puupüsti rahvast täis. Olin varemgi nii täis bussides sõitnud, näiteks Sri Lankal, aga Gerdal oli see esmakordne kogemus. Ega ta väga ei fännanud seda. Ka mina poleks iga päev viitsinud nii sõita. Igatahes randa jõudsime umbes poole tunniga. Küsisime kelleltki, kas ta teab, mis peatuses maha minna, mispeale oli järsku terve hulk inimesi, kes meid aidata proovisid. Mul on varemgi nii juhtunud, et kõik tahavad aitama hakata. See on täitsa armas.

Rand oli ikka päris väike ja peale meie olid seal üksikud inimesed. Seega me sinna väga kauaks ei jäänud. Tagasi tulles oli buss jälle täiesti täis ja me sinna ei mahtunud. Saime teise bussi peale, mis pidi ka Matanzasesse minema. Aga ta ei läinud samasse kohta ning seega olime võõra linna peal, teadmata, kuhu minna. Ja ma olin unustanud aadressi kaasa võtta. Täiuslik.

Aga bussijaamast teadsin ma, kuidas hostelisse jalgsi minna. Seega pidime tee leidma bussijaama. Leidsimegi. Ja siis hakkasime sealt mööda seda teed minema, mis oli minu arvates õige. Olime juba päris tükk aega kõndinud ja siis nägin teed paremale. Mõtlesin, et kui see ei ole õige, siis on küll pekkis. Pealegi oli juba hämardumas. Aga õnneks selgus, et see on õige koht. Gerda oli üldse juba tükk aega vait olnud. Pärast ta ütles, et oli juba mõelnud, et nüüd on kõik läbi ja kergemalt oli hinganud siis, kui nägi tee peal ühte külalistemaja. Selle situatsiooni ajal oli umbes viis minutit, kui ma olin veidi hirmul (mis siis saab, kui see pole õige tee?). Ülejäänud reisi ajal ei tundnud ma kordagi hirmu.

Üldiselt Gerdal oligi (vähemalt algul) väikest viisi kultuurišokk. Siiamaani oli ta käinud ju enamasti paketireisidel, mitte seigelnud nii nagu mina. Ja Kuuba riigina vist oli ka ehmatus. Kuigi tegelikult minu arvates polnud Kuuba väga üllatav, ma eeldasingi, et midagi sellist siin näen. Elu ainsa kultuurišoki sain Indias.

Järgmisel Matanzase päeval tahtsime juba minna Varaderosse. Äratust hommikul panema ei pidanudki, sest meid äratati igal varahommikul üles. Mingid vennad sõitsid jalgratastel mööda ja pakkusid värskelt küpsetatud leiba. Igal hommikul ärkasin selle peale, et karjuti „panadero“ (pagar).

Nüüd siis Varaderosse mineku juurde tagasi.. tahtsime sinna minna jagatud taksoga (taxi colectivo), mille hinnaks oli ühele inimesele 2 CUCi. Jagatud takso tähendab siis seda, et tuleb oodata umbes kuute inimest, kes tahavad samasse sihtkohta minna. Esimesel korral Varaderosse minnes ootasime takso väljumist umbes tund aega, teisel korral saime vähem kui viie minutiga mindud.

Tagasi tulime aga mõlemal päeval bussiga. Esimesel päeval maksime ilmselgelt üle. Kõigepealt teatas bussijuht meile, et sõit on 5 CUCi, kui me ütlesime, et meil ei ole nii palju, siis sai hinnaks 3 CUCi. Aga tünga saime ikkagi täie lauluga, teisel päeval tagasi tulles küsisime hinda ühelt reisijalt ja selgus, et see oli mõnikümmend senti. Nii et saime ikka umbes kümnekordselt petta.

Varaderos juhtus ühel rannapäeval ka huvitav situatsioon. Istusime Gerdaga oma lemmikus kiirtoidukohvikus (samad kiirtoidukad olid igal pool üle Kuuba), kui tuli üks naine ja teatas mulle, et käib vetsus ära ja meie vaadaku korraks tema lapse (või lapselapse) järgi. Aa siis. Jätab niimoodi võõraste hoolde lapse. Nojah. Tagasi tulles rääkis tädi paar sõna niisama juttu ja siis ütles oma lapsele: „Ütle sõbrannale, et sa tahad tema karastusjooki endale.“ Ja siis ta veenis, et laps kindlasti tahab seda karastusjooki, mis laual on. Geniaalne viis minu jook endale saada. No ma siis andsingi.

Üks asi, mis mulle eriti Matanzases silma hakkas, olid sotsialismisõnumid. Isikukultus oli igal pool. Näiteks „Vivan Fidel y Raul!“ (Elagu Fidel ja Raul) ja „Nuestra fuerza es la fuerza del pueblo“ (Meie võim on riigi/maa võim). Kõige ehmatavam oli minu jaoks, kui tegime Havannas teleka lahti ja meile vaatas vastu selline lause: „Ser culto es el unico modo de ser libre“ (Olla haritud on ainus viis olla vaba) Milleks on vajalik selline sõnum!? Alejandro ütles, et sellised sõnumid korraldavad igale poole valitsuse liikmed, kelle elu ongi nagu lill. Enamus kuubalasi küll nii ei mõtle. Poliitikat püütakse sisse tuua ka sporti - näiteks nägin ühel spordiväljakul kirja "Socialismo o muerte" ehk "Sotsialism või surm". Kuna Kuubal on kuulda üsna palju välismaist muusikat, siis muusikasse poliitika sisse põimimine vist väga hästi ei õnnestu.

 
 
Nendele lausetele, mis kuuluvad suurele juhile Fidelile, on autor juurde kirjutatud. Sealjuures ei ole kirja pandud mitte ees-ja perekonnanimi, vaid ainult eesnimi. Ilmselt selleks, et tuua teda rahvale lähemale – et nagu oma inimene või nii. Ühes kohas nägin ka silti, et selles hoones asub Noorte Kommunistide Komitee..

Internetti saamisega on Kuubal keeruline. Teoreetiliselt on see võimalik, aga selle kasutamine on kallis ja nett aeglane. Toimib internet hommikul kella üheksast õhtul kella viieni. Meie hostelipidaja nõbu rääkis, et neil on internetikaardid, mis maksavad ühe tunni eest 6 CUCi. Alejandro aga rääkis meile, et need, kes tahavad koju internetti ja arvutit, peavad valitsusele korralikult selgitama, milleks neil seda vaja on. Mis on meie jaoks normaalne, on nende jaoks rariteet..

Monday, December 16, 2013

Havanna (26. – 27. november)


Kui Havanna hostelist bussijaama sõitsime, siis pidime takso eest maksma 5 CUCi. Selle hinna sai meile Alejandro. Tagasi tulles rääkisin ma ise hinnaks 4 CUCi. Havannas toimib samuti jagatud taksode süsteem nagu Matanzases (see, mis sõitis Varaderosse). Kasutasime seda hostelist kesklinna sõitmiseks. Ma ei saanudki täpselt aru, mis selle hinnaks oli, aga meie maksime kahepeale 1 CUCi ja taksojuht paistis rahul olevat. Nii et ilmselt oleks päriselt hind olnud veel väiksem!




Sel õhtul võtsime ka oma hostelis õhtusöögi, mille eest maksime 6 CUCi. Vot see oli korralik Kuuba õhtusöök. Üks esimesi kordi alates reisile tulekust, kus sai korralikult süüa.

Kui rääkisime hostelipidajaga sellest, mida me süüa tahame, tuli välja üks huvitav tõsiasi. Lihtinimesed ei tohi lehma tappa. Siga tohivad, aga lehma võivad tappa ainult selleks vastavad inimesed. Kui tavainimene tapab lehma, võidakse määrata vanglakaristuseks 30 aastat. Kui tappa inimene, siis võidakse määrata umbes 7-8 aastat vangistust. Turisti tapmise eest saaks samuti 30 aastat. Nii et, nagu tõdes hostelipidaja, oleme meie justkui lehmad.
Seekord me Havanna hostelitoas Gerdaga kahekesi ei olnud. Siis, kui meie olime juba magama läinud, tuli üks Venezuela naine oma pojaga. Ajasid meid kergelt üles ja hommikul enne üheksat panid ka tule põlema – lihtsalt selleks, et tädi saaks oma nägu kreemitada. Mõtlesime, et järgmisel hommikul ära minnes teeme tagasi. 

Havanna vaatamiseks oli üks päev ning meile paistis, et seda on küll ja veel. Meile jäigi arusaamatuks, miks Rodolfo siin tervelt nädal aega olnud on. Öösiti paneb ta pidu, päeval magab ja tšillib natuke mööda linna. Räägib inimestega juttu, istub kohvikutes, ostab raamatuid (Muide, ma lugesin natuke ühte raamatut, mida ta ostis – see oli Fidel Castro kohta). Selleks, et pidu panna, ei ole ju vaja kuhugi kaugele sõita. 

Aga tagasi linna juurde.. meie igatahes käisime peamiste vaatamisväärsuste juures ja lõpuks loobusime kaardi lugemisest ja lihtsalt kõndisime. Nimelt on Kuuba üsna ohutu riik – kord on majas. Meid vaadatakse ja meile hõigatakse järele, kuid teha midagi eriti ei juleta. Alejandro näiteks ütles, et ei mäleta, millal tema viimasest vägistamisjuhtumist üldse kuulis. Karistused on karmid.

Mina olingi Havannat sellisena kujutlenud nagu ta oli, aga Gerda ütles, et tema pilt oli natuke teistsugune. Näiteks arvas ta, et vähemalt mingigi normaalne kesktänav seal on. No mingisugune see tänav oli, aga mitte just kõige tüüpilisem pealinna peatänav. Turiste ka väga palju seal ei olnud. Gerda igatses vist igas kohas turiste..

Mööda Havannat jalutades käisime sellistes kohtades, kus tehti maailma esimene Mojito ja maailma esimene Daiquiri. Gerda oli ilusti välja otsinud need baarid. Muidugi nendes kohtades me jooke võtta ei saanud, sest mäletatavasti oli meil probleem pangast raha välja võtmisega. Tulime napilt oma sularahaga välja.

 
 
Viimase õhtu plaanisime veeta rahulikult. Aga see on ju nii tüüpiline, et kui plaanid üht, siis tuleb välja teine. Lõpuks jõudsime Rodolfo, Alejandro ja tema kahe ameeriklasest sõbra Billi ja Tonyga (üks oli see, kes kingib Alele jõuludeks lennupiletid, ta ise muide käib hästi tihti Poola vahet, sest tema naine elab seal) pesapalli vaatama. See oli esimene kord elus, kui mina käisin suurel staadionil pesapalli vaatamas – staadion oli meie hosteli vastas, nii et oleks olnud patt mitte seda vaatama minna. Igatahes poisid seletasid meile agaralt, mis mänguväljakul toimub. Pesapall on ju Kuuba rahvussport ning Alejandro ise tegeleb ka selle mängimisega.

Mängu vaadates oli mul võimalik veel Alejandrot pinnida, et saada teada Kuuba eluolu kohta. Meie esimesel Kuuba päeval oli Alejandro öelnud, et kuubalastel on odavad ja tavalised mobiiltelefonid (temal on keskmisest natuke parem telefon, sest külastajad, kellega ta tšillib, jätavad talle tihti asju; nt telefon oli ka nii saadud). Olime Kuubal ligi nädala olnud ja näinud, et päris paljudel kuubalastel on üsna kobedad telefonid. Kuidas siis nii? Alejandro selgitas, et seal on mitu varianti: inimesed võivad olla valitsuste töötajatega kuidagi seotud, võivad tegeleda millegi lubamatuga või neil on sugulased välismaal, kes neid rahaliselt abistavad.

Pärast pesapallimängu käisime veel korra seal baaris, kus esimesel õhtul. Jõime jälle Mojitot ning suurt menüüd vaadates märkasin, et sinna oli huvitav kommentaar kirjutatud. "Siin ei käinud Hemingway kunagi". Alejandro selgitas, et paljud baarid uhkustavad sellega, et Hemingway käis seal, meie lemmikbaar aga mängis selle peale, et nende joogikohas pole Hemingway kunagi käinud.

Õige pea läksime hostelisse magama, sest hommikul 6 ajal pidime hakkama juba taksoga lennujaama suunda sõitma.

Sunday, June 14, 2009

Kolmapäev, 27. mai



Pool 7 hommikul jõudis minu buss Cancuni ja taas kord pidin ma minema infolauda, et küsida neilt, kas nad teavad, kus mu hostel on. Pärast omavahel arutamist selgitasid nad mulle, et see asub bussijaamast vaid mõne minuti kaugusel, pean kogu aeg otse minema. Kuna väljas selgus, et täielikult täiesti otse teed ei läinud, siis ei hakanud riskima ja võtsin takso. Takso maksis sihtpaika üsna palju (30 peesot) arvestades seda, et ööbimispaik oli tõesti ülelähedal ja üle 15 peeso ei oleks tohtinud maksta. Pealegi taksojuht ei teadnud, kus see hostel oli- tiirutasime kokku vist peaaegu 15 minutit, enne kui õigesse paika jõudsime. Mind ootas ees selline ööbimispaik, kus polnud kunagi olnud. Maja katus oli tehtud õlgedest ja seinad roost. Aga seal ööbida oli huvitav kogemus. Mind pandi tuppa, kus magas parajasti Rogelio-nimeline mees. Me ei jõudnud eriti tuttavaks saada, sest mina kiirustasin randa (ikkagi Kariibi meri ees ootamas!) ja tagasi tulles oli tema juba lahkunud. Retseptsioonist öeldi, et kui sõidan liiniga number 1, võin tulla maha ükskõik, kus ma tahan ja saan randa minna. Tegelikult see päris nii ei olnud. Igal pool olid viietärnihotellide privaatrannad. Minu eksirännakud ühe avaliku rannani kestsid üle 2 tunni. Ma sattusin ladusate müügimeeste haardesse ja oleksin peaaegu tänavalt võtnud ka Chichen Itza tuuri (maiade püramiid on Chichen Itza) See ekskursioon oli tõesti normaalne ja ma plaanisin sinna minna, aga ei saanud kohe seda võtta, sest mul polnud nii palju raha kaasas. Ta andis mulle numbri ja leppisime kokku, et helistan talle. Sattusin veel ühte reisibüroosse, kui küsisin teed ranna poole. Seal olid hinnad palju kallimad, kuid see neiu seal büroos juhatas mind ühte ehetepoodi, kus sain kupongiga tasuta ripatsi enda maia tähtkujuga. Minu tähtkuju tähendab lahkust.
Jõudsin ma siis lõpuks rannani, kus oli peale minu veel umbes 15 inimest. Kuna seal oli ka vetelpäästja, siis sain aru, et seal ikka võib vette minna. Sättisin end igaks juhuks üsna vetelpäästja lähedale, kui keegi plaanib minu asjadega jalga lasta. Mõne aja pärast sain aru, et mul tõepoolest pole võimalik siin uppuda või röövitud saada, sest see vetelpäästja silmitses mind lihtsalt enamuse ajast. Kui ma hakkasin ära minema, siis tervitas ka kaugelt, aga ma ei viitsinud temaga juttu ajama jääda ja ütlesin ainult tere vastu.
Tagasi Cancuni kesklinna jõudes otsustasin välja uurida, kas Kuuba piir on kinni või mitte. Hostelist ei osatud midagi kindlat öelda, vaid soovitati minna lähedalasuvasse reisibüroosse Marco Polo Viajes. Mulle öeldi, et see on hästi lähedal, umbes 5 minutit kõndimist. Loomulikult läksin ma sinna vähemalt 15 minutit, sest milleks otse minna, kui ringiga saab. Jõudsin siis kohale ja seal kohtusin ma väga toreda Sandro-nimelise mehega, kes oli Argentiinas sündinud Mehhikos elav itaallane (keeruline ju) Temaga sain ma isegi inglise keeles rääkida, see on haruldane Mehhikos. Ma ei tea, mida ma ilma temata teinud oleksin. Ta aitas mind väga palju. Pärast mitut telefonikõnet sai selgeks, et Kuuba ja Mehhiko piir tõepoolest on kinni. Kuuba mängib pidevalt piiridega. Piirid pidid avatama juba 20. mail, kuid see aeg lükati edasi 27. maile ning sealt siis omakorda 1. juunile. Ainus võimalus Air Mexicana (minu lennufirma) kaudu Kuubale saada oleks olnud see, kui ma oleksin veel lisaks piletid Panamale ostnud, et sealt ümberistumine teha. See oleks aga läinud päris palju lisaks maksma. Seega, palju õnne mulle, ostetud Kuuba turistikaart läks vett vedama. Sinna minek jäi ära. Sandro pakkus mulle alternatiive. Põhilisteks variantideks said Guatemala, Costa Rica ja lihtsalt Panama. Ma olin üsna nõutu, sest tegelikult tahaksin ma ju kõiki riike näha. Sandro oli aga kõikides nendes kohtades käinud ja tema soovitas kõige enam Guatemalat. Costa Rica talle meeldis ka, aga Panamal pidi olema vaadata põhimõtteliselt ainult Panama kanalit. Air Mexicana kasutavat Panamat enamasti ümberistumisteks.
Aeg möödus kiiresti reisibüroos asju ajades ja niisama lobisedes ning varsti lähenes aeg, kus pannakse kinni nii see reisibüroo kui ka Air Mexicana kontor. Seega pidime lükkama asjaajamise ülejärgmisele päevale (siis, kui ma oleksin juba pidanud Havannasse lendama), sest homseks olin ma ostnud juba neilt Chichen Itza tuuri.

Monday, December 16, 2013

Lõpetuseks


Ma olen pärast reisilt tagasi tulemist mitmel korral puutunud kokku ühe eksliku arvamusega. Kui olen öelnud, kus käisin, tehakse suured silmad ja kommenteeritakse, et peab ikka palju raha olema. No ei ole nii. Juhtusin siin üks päev nägema mingi reisibüroo pakkumist Kuubale, Cancuni ja Mexico Citysse (kahes viimases ma küll sel reisil ei käinud, aga sai käidud ligi viis aastat tagasi). Tolle paketi hind oli 3290 eurot, mis on minu arvates meeletult suur summa. Mina ostsin lennupiletid Estravelist ühe sooduspakkumise ajal ning maksin 660 eurot kaheksa lennu eest (Tallinn-Helsingi-New York-Miami- Puerto Plata), mis tähendab, et ühe lennu hinnaks tuli 82,5 eurot. Santo Domingo-Kuuba piletid ostsin Air Cubanalt eraldi ning edasi-tagasi hinnaks sai umbes 350 eurot. Majutuse otsisin ise. Ööbisime tavaliselt hostelites ja külalistemajades, nii et selle peale ka väga palju raha ei läinud.
Elu oli üldiselt nendes riikides odavam. Meie jaoks oli kõige odavam Dominikaani Vabariik, aga ka Kuuba. Lihtsalt viimases polnud väga palju midagi osta ja imporditud tooted olid kohati isegi kallimad kui Eestis. Ka USAs ei olnud asjad üle mõistuse kallid ning šoppamine oli sootuks palju odavam kui Eestis. Mille peale aga meil palju raha kulus, oli transport lennujaamast linna ja tagasi.

Sel aastal olen käinud kolm korda reisimas ning sellest kahel korral jäin ma lennukist maha. Esimesel korral siis enda süül ja nüüd lennufirma tõttu. Loodan, et kolmandat korda ei tule. Aga üks asi, mida ma õppisin sellega, oli, et ei tasu teha suuri plaane kohe pärast reisilt naasmist. Plaani kohaselt pidin ma jõudma reisilt tagasi laupäeva hommikul ning samal õhtul minema Õhtulehe jõulupeole. Kuna lennuk hilines, jõudsin alles pühapäeva hommikul, nii et pidu jäi minu jaoks ära. Mul oli nii-nii kahju. Aga elu õpetab, rohkem ei plaani niimoodi.

Minu jaoks oli meeletult raske sellelt reisilt tagasi tulla. Ma armastan reisimist ja võõrsil olekut üha enam. Kui keegi küsib, milline oli kõige lahedam riik, on seda mul tegelikult üsna keeruline öelda. Kõige erilisem on päris kindlasti Kuuba - midagi sellist ma oma elus näinud ei ole (ja mul on olnud õnn üsna palju reisida!). Soovitan kõigil, kel vähegi huvi ja võimalust, seal võimalikult kiiresti ära käia, sest see riik on muutumas. Samas puges mulle väga südamesse ka Dominikaani Vabariik ning USA on samuti ülivinge.

Olime Kuubal olles rohkem kui seitse päeva täielikult internetist eemal, mis tähendab, et ma ei saanud välismaailmaga peaaegu üldse suhelda. Tagasi Dominikaani jõudes tuli see kõik jällegi tasa teha. Samas tundsin ma vastumeelsust minna internetti, sest see meenutas mulle, et kusagil on olemas ka muu maailm, minu kodu. Päriselu on Eestis ja see ootab elamist…

Sunday, June 14, 2009

Reede, 29. mai



Täna oleksin pidanud siis juba Kuubale lendama, kuid läksin hoopis hommikul reisibüroosse, et muuta lennupiletid ära. Mõtlesin, et ostan neile sinna mingi kommikarbi vaeva nägemise eest, kuid loomulikult oli siin raske leida poodi, kus üleüldse sellised asjad eksisteerivad. Seega läksin ma algul lihtsalt kohale. Olin otsustanud lennata Guatemalasse ja siis hakkaski Sandro asjaga tegelema. Tuli välja, et on vaja mingeid koode, mis mu reisifirmal olemas on. Sandro pakkus välja, et ehk oleks hea, kui keegi saaks Eestis mu reisifirmale helistada ja ma saaksin seda kedagi MSNi teel paluda. Nii ma siis istusingi Sandro arvutis MSNis ja uurisin mõnelt inimeselt, kas nad saavad helistada reisifirmasse. Siis aga jõudis mulle kohale, et praegu on ju Eestis kell peaaegu 7 ja kedagi pole enam tööl. Tuli ilma nende koodideta läbi ajada. Aga Sandro suudab ju imesid teha!  Siis kui ma kaardiga Guatemala lennupiletite lisaraha maksma hakkasin, tekkis aga probleem, sest ma olin loomulikult ära unustanud, et mul on ainsana kaardimaksel limiit peal. Õnneks tuli mul see meelde ja läksime temaga pangaautomaadist raha välja võtma. Ega kohe ei saanud sealtki raha kätte. Esimene automaat otsustas mitte aktsepteerida mu kaarti ja pidime otsima teise lähedalasuva automaadi. Õnneks teine oli nõus minu kaardiga ja andis mulle raha. Meil jäi Sandroga jutt, et ma tulen õhtul pärast Isla Mujereselt tagasi tulekut reisibüroost läbi ja võtan oma piletid.
Olin otsustanud veeta päeva Cancunist 15 minutilise laevasõidu kaugusel asuval saarel Isla Mujeres (Naiste saar), sest juba San Cristobalis oli Daniel mulle soovitanud seal ära käia. Kuna mul oli Yanikist päris kahju, sest ta ei teadnud isegi, mida ta kavatseb päeval teha, kutsusin ma ta endaga kaasa. Isla Mujeres on lihtsalt paradiisisaar, see on nüüd üks minu lemmikkohti maailmas. Palmid, valge liiv, Kariibi meri. See kõik oli fantastiline. Yanikile ka meeldis. Oleksin tahtnud sinna jäädagi, kuid mul oli meeles, et pean enne 7 ära võtma oma lennupiletid.
Läksingi siis veidi enne kella 6 büroosse ja juba aknast nägin, et Sandro laud oli täis pabereid, mida ta uuris. Sisse astumisel osutusid need kõik igasugusteks Guatemalat tutvustavateks brošüürideks. Vot see oli tõesti üliarmas temast, et ta need kõik mulle muretses ja ise ka nendega tutvus. Pakkusin talle raha kogu selle töö eest, kuid ta polnud nõus. Lõpuks sõlmisime kokkulepe, et tema võtab mult jootraha vastu, kui mina saadan talle koju jõudes kirja.
Kuna tahtsin endale homseks süüa kaasa osta, siis uurisin ikkagi välja, kus on lähim suurem supermarket, ja läksin sinna. Saiade ostmise süsteem oli minu jaoks uudne. Seal tuli ringi käia kandikuga, oma soovitud saiakesed sinna laduda ja siis minna spetsiaalse töötaja juurde, kes paneb need paberkottidesse ja kirjutab hinna peale. Jällegi hea viis inimestele tööd muretseda.
Tagasi hotelli minnes kuulsin ühte austraallaste valju häälega teatavast, et tema läheb nüüd Kuubale. Et nagu, kuidas palun? Kuuba piir oli eilse seisuga kinni. Jõudsin juba arvata, et see tehti vahepeal lahti, aga ei- kutt otsustas minna Panama kaudu Kuubale. See oleks olnud küll väga nõme, kui mina oleksin piletid ümber vahetanud ja Kuuba piir tehakse kohe pärast seda lahti.
Sain võimaluse kasutada veidi hotelli arvutit, kuid pidin õige pea hirmukrambid saama. Argentiinlane Ariel Fernando osutas lakke, kus jalutas sisalik! Jube! Ma ei karda sisalikke üldse, kui nad on maapinnal, kuid kardan vägagi, kui nad laes jalutavad. Lahkusin üsna kiiresti arvutist seetõttu. Fernando kutsus mind veel koos kambaga Zona Hoteleriasse, kuid mul oli vaja homseks asjad ära pakkida. See oligi minu viimase Cancuni päeva lõpp.

Monday, December 16, 2013

Miami (3. detsember – 6. detsember)



Puerto Plata lennujaamast linna sõites maksime takso eest 35 dollarit, aga sinna tagasi minnes saime hosteli kaudu takso 25 dollari eest. Meeletult kahju oli Dominikaani Vabariigist lahkuda, see oli imeline koht, mis mulle väga-väga meeldis. Tegelikult meeldis Kuuba isegi rohkem, kuid sealt lahkumine oli kergendus. Kuubalt Dominikaani Vabariiki lendamine oli justkui naasmine tsivilisatsiooni.

Aga üks sihtpaik oli veel ees – Miami! Jõudes sinna, pinniti meid tollis. Küllap tekitasime kahtlust: kaks tüdrukut, kes reisivad üksi. Minult küsiti, kellega ma reisin, kust ma reisimiseks raha saan, kellena mu vanemad töötavad. Kahtlustavalt silmitseti ka minu passi, sest mul on sinna kahe aasta jooksul üsna palju viisasid ja templeid kogutud. 

Järgmine samm pärast kohvrite kätte saamist oli siis leida viis Miami Beachile saamiseks. Mul olid küll juhtnöörid olemas, kuid pool elu tuli maha kõndida selleks, et üldse bussini jõuda. Bussiga sõitsime umbes pool tundi linna ning abivalmis naisbussijuht lasi meid bussist maha ühe tänava kaugusel meie hostelist. Hostelil oli tõesti väga hea asukoht.

Kohe pärast asjade hostelisse viimist otsustasime minna Ocean Drive’ile, mis on vähemalt minu jaoks üks Miami sümboleid. Algul kõndisime küll valesse suunda, aga pole hullu. Kohale jõudsime. Linn meeldis mulle väga – see on midagi linna ja palmisaare vahepealset. Gerda küsis retoorilise küsimuse: miks kõik maailma inimesed ei taha siin elada? Nojah. Mina tegelikult vist ei tahaks päris Miamis elada, aga meeldis mulle küll siin väga.



Miamis oli meil veeta kaks täispäeva. Esimese veetsime päevitades ja õhtul läksime peole. Rannas käidi küll pakkumas mingeid eripakette pidudele, aga meie otsustasime ühe klubi kasuks, mis asub ümber nurga. Selle koha nimi oli Baoli ja tegemist oli päris vinge kohaga. Tol õhtul oli pidu „My boyfriend is out of town“ (Minu poiss-sõber on linnast ära) Sissepääs oli tasuta, kuid joogid olid see-eest kallid. Mõtlesime, et võtame ohutu variandi – viina mahlaga. Seda serveeriti eriti peenes väikses klaasis ning selle hinnaks oli peaaegu 20 dollarit. Olime Baolis umbes südaööni ja selleks ajaks oli see restoran-klubi nii rahvast täis, et raske oli liikuda.
 



Miamis sai ka šoppamas käidud. Guess, Victoria’s Secret ja Forever 21 olid põhilised. Esimesed kaks firmamärki on ilmselt tuttavad. Eriti suure üllatuse valmistas minu jaoks Victoria’s Secret, sest see polnud üldse nii kallis nagu ma eeldasin. Sai igasuguseid asju ostetud sealt. Forever 21 oli aga nagu USA H&M. Kolm korrust ja ülivinged asjad. Väljusin sealt suure kotiga.

Tuesday, December 17, 2013

Kuuba III

Algse plaani järgi pidin Gerda üheks päevaks Matanzasesse üksi jätma ja minema Trinidadi. Gerda ei tahtnud sinna tulla, sest sõit oli nii pikk. Ja mina jõudsin ka ühel hommikul arusaamisele, et ei viitsi ka minna. Seega lasime hostelipidaja nõol minu broneeringu tühistada.

Aga minu eestvedamisel ei jätnud me seda päeva niisama rannaslesimisele. Käisime ära kahes kohas: koobastes ja kose ääres. Mis mind eriti koobaste juurde ajas, oli see, et mingi USA kirjanik on öelnud, et kui ei ole nende koobaste juures käinud, ei ole Kuubat näinud. Tegelikult polnud nendes koobastes mitte midagi erilist. Sõit sinna oli kõigest 5 CUCi senti (umbes alla 5 eurosendi), aga sissepääs ise oli 5 CUCi. Kui tahtsid pildistada, oleks pidanud veel 5 CUCi maksma. Me ei maksnud, aga Gerda võttis oma telefoni salaja kaasa ja tegi ikka paar pilti. Mitte et oleks väga midagi pildistada olnud.

Teise kohana käisime San Juani kose juures. Sinna pidime taksoga minema, milleks oli muide Moskvitš, ja mille eest maksime 10 CUCi. Hostelipidaja nõbu tuli meiega kaasa. Algul jäi veidi selgusetuks, miks ta üldse meiega kaasa ronib, kuid kohale jõudes sai asi selgeks. Juba siis oli imelik, kui kohale jõudes viskas tüüp oma jalatsid autosse ja hakkas paljajalu minema. Koseni jõudmiseks pidime veepiiril turnima.. oleks tasakaalu kaotanud, oleks täie lauluga vette kukkunud. Ja mul oli käekott kaasas, milles olid telefon, raha ja digikas. Koseni jõudes tuli välja, et seal oleks saanud ujuda. Nojah, meil ujukaid kaasas ei olnud. Vesi oli imeliselt mõnus ja soe, aga tüüp ütles meile, et kuubalaste jaoks on vesi külm. Sama väitis hiljem ka taksojuht, kes pahvatas naerma, kui ütlesin, et meie jaoks oli vesi normaalne.

Aga teate, kellega ma enda ja Gerda reisiseiklust võrdlesin? Teet Margna ja Kristjan Jõekaldaga. See võrdlus sündis sel hetkel, kui ma teatasin Gerdale, et nautigu, mida Kuubal talle pakkuda on. Mul tuli järsku pähe, et Teet Margna ütles Kristjanile Indias sama asja. Kristjan on nagu Gerda – vajab reisides mugavust. Minule ja Teedule meeldib aga seigelda.

Matanzases puutusime esimest korda kokku ühe probleemiga, mille ilmnemist me ei osanud oodata. Nimelt ei saanud kaardiga sularaha välja võtta. Mõtlesime algul, et äkki lihtsalt Matanzases ei tööta. Aga selgus, et Havannas ka ei tööta Gerda VISA kaart, millega ta oli raha välja võtnud nii Dominikaanis kui USAs. Minul oli Mastercard, mille kohta öeldi, et sellega ei saa automaadist üldse raha välja võtta. Vist pangas oleks olnud võimaik, aga ainult siis, kui pass oleks kaasas olnud.

Minul oli veel alles 50 eurot ja Gerdal 60 dollarit. Tegelikult soovitatakse Kuubale reisides mitte võtta kaasa dollareid, sest neid vahetades võetakse kopsakat vahendustasu. Seega oli esimeseks variandiks eurode vahetamine. Püüdsime siis pangas neid vahetada, kuid meilt nõuti passi. ID-kaarti ei aktsepteeritud. Nii ma siis ajasin tõsiselt paska, et me reisimegi ID-kaardiga. Kaks töötajat lasid meid jutuga nii-öelda järgmisele tasemele, aga kolmas tädi ei olnud nõus asja läbi laskma. Ma seletasin seal, et meil tõesti on vaja kiiresti vahetada, et riigist välja saada (25 CUCi on ju vaja lennujaamas maksta). Muidugi oli töötajatel üsna savi, kui ma küsisin sarkastiliselt, et kas me peame siis tõesti Kuubale elama jääda, sest nemad ei luba meil raha vahetada. Etteruttavalt võib öelda, et hostelipidaja vahetas meile raha ära.

Sunday, June 14, 2009

Esmaspäev, 25. mai


Jõudsin varahommikul San Cristobali, mis on linnake 2 kilomeetri kõrgusel mägedes. Sõitsin taksoga hosteli juurde, kus mulle anti vähesema raha eest parem tuba. Kui mind tuppa juhatati, oli seal ees juba Šveitsi poiss Daniel, kes rääkis mulle hiljem näiteks, et on juba 14 kuud reisinud. Vot see on minu arvates küll pikk aeg. Temalt sain ma aga teada oma reisi esimene negatiivse uudise. Kuuba ja Mehhiko vaheline piir on kinni, seega ei saagi ma Cancunist Havannasse lennata. Ta ütles, et ei tea täpselt, mis põhjustel piir kinni on, aga asi ei pidanud enam seagripis olema. Daniel soovitas mul üldse mitte Cancuni minna, sest talle seal ei meeldinud. Nimelt oli ta seagripi esimese paanika ajal Cancunis ja pidi seal kuu aega olema, sest vahepeal anti ju võimude poolt kõigile käsk kodus püsida.
Hommikusöögil sain tuttavaks ma USA tüdruku Lindsay´ga ja soomlase Heidiga. Tuli välja, et nemadki plaanivad minna Sumidero kanjoni ekskursioonile. Seega saime minna koos. Sumidero kanjon oli imeilus. See on ka Chiapase osariigi sümboliks. Sõitsime mootorpaadiga mööda järve, nägime ahve puudel turnimas ning mõnes kohas olid meist mõne meetri kaugusel ka krokodillid. Pisikesi krokodillipoegi nägime päris lähedalt. Hästi mõnus oli, päike võttis hästi peale ka. Sumidero kanjonis õnnestus meil isegi korra puusse sõita, mis meenutas vägagi 10. klassi kummipaadimatka.
Tagasi tulles sain Danielilt teada, et meie toas on nüüd ka kaks soomlast, kelle nime ta enam ei mäletanud. Kontrollisin siis ka, kas ta minu nime enam mäletab. Mäletas. Raske on ka unustada, arvestades meie esmakohtumist: ma sadasin koos hosteli administraatoriga sisse, kui ta oli aluspükste väel. Igatahes, pärast sain teada, et soomlaste nimed olid Antti ja Tiitu (muide Tiitu oli tüdruk). Rääkisin nendega veidi juttu, nad olid mõlemad väga imestunud, kui said teada, kui vana ma olen. Kõik arvavad alati, et olen vanem, seda enam, et reisin üksi.
Seega kohtusin ühel päeval nelja inimesega, kes olid Eestis käinud. Daniel, Heidi, Antti ja Tiitu. Tavaliselt kohtun ma päeva jooksul umbes nii paljude inimestega, kellel pole Eesti olemasolust aimugi,
Olin õhtul nii väsinud, et heitsin korraks pikale ja jäin kohe magama. Ärkasin kahe tunni pärast, kui toas oli ainult Antti.

Laupäev, 30. mai


Täna hommikul pidi minema mu lend kõigepealt Mexico Citysse ja siis sealt edasi Guatemalasse. Sandro soovitas mul olla juba 3 tundi enne lendu kohal- need seagrippi puudutavad protseduurid pidid aega võtma. Tegelikult sain ma oma asjad umbes poole tunniga aetud. Enne seda, kui mulle anti pardakaart, pidin ma minema tervisekontrolli (kõik pidid seda tegema) Tervisekontroll sisaldas tegelikult ainult palaviku mõõtmist ja ühe ankeedi täitmist (kus küsiti, kas mul on seagripi tunnuseid esinenud) Põhimõtteliselt oli asi nii, et kui oleks ilmnenud palavik, siis oleks tõenäoliselt ka minu reis sealt maalt katki jäänud. Cancunist Mexico Citysse lennates olin ma esimest korda Air Mexicana lennul. Meeldib üllatus oli see, et nad serveerivad kõikidel oma lendudel tasuta sööki ja jooki, mis on kusjuures väga hea (kuigi tavaliselt mulle lennukisöögid väga ei istu)
Mexico Citys pidin ma ootama lendu Guatemalasse umbes poolteist tundi ja selle jooksul muretsesin väga, kas mu pagas ikka jõuab järgmise lennu peale. Vedas, jõudis. Sellele oli lisatud muidugi ka silt „Immediate connection“. Sandro soovitas mulle, et läheksin kohe Guatemala lennujaamast Antiguasse, riigi endisesse pealinna. Kohe, kui lennujaamast välja astusin, lendasidki mulle peale igasuguste teenuste pakkujad, sain Antiguasse sõidu vastu võtta. See pidi maksma 10 dollarit, kuid läks lõppude lõpuks mulle maksma 13 dollarit. Seda põhjusel, et mina ja üks hiinlane, kes veel bussis oli, ei viitsinud oodata pool tundi bussis Antiguasse minemist. Sõit sinna kestis alla tunni ning kohale jõudes hakkasin ma otsima endale ööbimiskohta. Mehhikos olid mul kõik ööbimiskohad broneeritud, kuid siia tuleku tarbeks jõudsin ainult mõningate hostelite aadressid üles kirjutada. Esimene, kuhu sattusin oli päris hea koht- kesklinnas ja privaattuba maksis 12 dollarit, kuid ma ei saanud seda võtta. Seda põhjusel, et mul oli ainult 30 dollarit ning rohkelt eurosid ja peesosid. Nende viimastega polnud aga mitte kui midagi siin peale hakata. Guatemalas aktsepteeritakse, kas dollareid või quetzale (nende rahaühik on sama nimega, mis nende rahvuslind). Mul vedas, et ma Mexico City lennujaamas otsustasin vahetada 30 dollarit, sest muidu oleks mul Antiguas väga keeruline olnud. Kuna jõudsin laupäeva pärastlõunal, siis olid pangad juba kinni ja need pidid avatama alles esmaspäeval. Suhteliselt masendav. Võiks küsida, miks olid mul kaasas eurod, kui läksin Ladina-Ameerikasse. Seda põhjusel, et plaan oli Kuubale minna. Kui vahetada dollareid Kuuba convertible peso´deks, siis võetakse üsna suurt teenustasu. Seega soovitati vahetada eurosid.
Kuna ma siis ei tahtnud 12 dollarit oma niigi vähestest dollaritest ära kulutada, otsustasin edasi liikuda. Mul olid mitme odavama hosteli aadressid ka. Leidsin siis pika peale selle teise noortehotelli, mis mul kirjas oli. Vot see ei meeldinud mulle kohe üldse. Esimene põhjus oli see, et baar ja Reception olid ühes lauas. Kui mulle poleks üks noormees öelnud, et baar on retseptsioonis (või retseptsioon baaris), siis oleks ma seda küll igalt poolt mujalt otsinud. Mitte miski ei viidanud sellele, et seal võiks olla sisseregistreerimine. Ja muidugi tütarlaps seal ei teinud mind märkamagi, vaid teenindas neid, kes tahtsid järjest jooke. Lõpuks, kui ta minuga suhtlema hakkas, sain teada, et neil pole hetkel vabu tube. Mõnevõrra oli see kergendus, sest see koht ju ei meeldinud mulle, kuigi oli täis minusuguseid reisivaid noori.
Umbes 15 minutit hiljem suutsin jõuda oma kolmandasse hotellivarianti kohale. Mõtlesin, et kui seal pole ka vabu kohti, siis võtan küll takso ja lähen esimesse hotelli tagasi. Õnneks oli aga olemas vabu tube ja retseptsioonis olev mees oli ka väga meeldiv. Sain hiljem teada, et ta nimi on Alberto. Mulle anti seal hotellis 6 inimese tuba, kus ma olin ainus inimene. Päris tore ju.
Kui olin ennast sisse seadnud, otsustasin minna endale mõnda ekskursiooni homseks või ülehomseks otsima. Olin näinud Antigua tänavatel väga-väga palju reisibüroosid. Leidsingi siis ühe, kust tahtsin võtta järgmiseks päevaks ekskursiooni Panajacheli. Probleemiks osutus aga see, et seal võeti vastu, kas quetzale või dollareid. Tulin siis ideele, et võtta pangaautomaadist raha. Oleks ma ainult teadnud, et see maksab keskmiselt 50-60 krooni kord, oleks ma korraga rohkem raha välja võtnud. Mul oli aega umbes pool tundi jõuda keskväljakule, sealt raha võtta ning siis tagasi tulla. Asusin siis kiiresti teele, kuid loomulikult õnnestus mul kõndida umbes 5 minutit valele poole. Siis hakkasin aduma, et lähen imelikus suunas, küsisin ühelt vastutulijalt, kus me täpselt olime ja tuligi välja, et pidin teisele poole minema. Kui jõudsin pangaautomaadi juurde, siis ei suutnud ma õieti sellega hakkama saada. Raha lihtsalt ei antud. Õnneks oli mind nõus aitama sealsamas asuva postkontori töötaja. Sain raha kätte ja tõttasin siis reisibüroosse, jõudsin küll umbes 5 minutit pärast sulgemise aega, aga see mees oli kohal. Sain ekskursiooni ära tellida, buss pidi mulle järgi tulema kell 5 hommikul.
Alberto oli mind hoiatanud, et kui ma jään pimeda peale, siis on soovituslik takso võtta. Antigua pole küll kuigi ohtlik, kuid turiste varitsev ikka suurem oht. Kell oli umbes 7 ja oli juba pime. Mehhikos oli küll läinud 8 paiku pimedaks. Loomulikult ei näinud ma ühtegi taksot ja seega hakkasin jalgsi hotelli poole kõmpima. Ma ei leidnud seda algul üles ja siis ma hirmuga seiklesingi. Samas polnud midagi väga hullu, sest inimesi ikka liikus.
Kuna olin üsna väsinud, siis läksin juba enne kella 10 magama. Sain mõned tunnid magada, kui ärkasin selle peale, et keegi rääkis minuga. Avasin silmad ja ukse peal oli üks mees. Praegu, tagasi vaadates, ma imestan, et ma ära ei ehmatanud. See mees oli Alejandro, kes töötab ka hotellis Reception´is. Kuna olin üsna unine, siis ei mäleta, mida kõike ta rääkis, aga põhjus, miks ta oli mu tuppa sisse sadanud, oli see, et tema töö pidi algama kell 8 hommikul ja kuna oli plaanis minna öösel peole, siis kavatses ta magada seal toas, kus minagi. Ja siis tuli ta ka ideele kutsuda mind endaga peole kaasa. Kindlasti ma hüppan voodist üles, sätin ennast valmis ja lähen peole inimesega, keda ma olen tundnud umbes 10 minutit. Asi jäi siiski nii, et tema läheb peole ja mina jään magama.