Mulle öeldi mitu korda, et pärast Erasmuselt tagasi tulemist ei ole mitte miski endine, aga ma ei uskunud, et see nii palju mõjutab. Hispaanias oleku aja lõpupoole ma juba veidi ootasin, et saaksin varsti koju (minu Anni on ju siin!), kuid nüüd tahaksin ma sinna tagasi. Ma tahaksin kõndida neid samu tänavaid, sõita sellesama bussiga koju ja minna kolmapäevaõhtuti Erasmuse pidudel Michigani ööklubis. Aga nüüd on see kõik päriselt läbi.
Selle asemel olen tagasi igapäevases elus Eestis. Täna käisin esimeses loengus, milleks oli erialaseminar. See oli nii igav, et mul tuli lausa masendus peale.. Peaksin oma bakalaureusetööd tegema hakkama.. Ma loodan, et minu Kataloonia turismi teema ikka sobib, sest kui mitte, siis on jama lugu. Kui ma suudaksin samal õppeaastal, kui ma vahetusõpilaseks käisin, veel ka ülikooli ära lõpetada, oleksin ma ikka väga rahul endaga!
Ma olen ainult paar päeva Eestis olnud, kuid juba on tekkinud mul pähe mõtted, et tahaksin kuhugi välismaale minna. Ma tean, et ma reisisin niivõrd palju, aga kunagi ühel reisil ütles üks giid, et kui sa oled selle reisimispisiku külge saanud, siis sellest enam lahti ei saa. Tundub, et mina olen selle pisiku juba ammu külge saanud. Nii et tahaks hiljemalt suvel kuskil ära käia..
Monday, February 6, 2012
Thursday, February 2, 2012
Hispaania/Eesti (lennukis) - 21. postitus (2. veebruar)
Praegu lendan siis tagasi Eestisse. Täpselt viis kuud tagasi 2. septembril läksin ma Hispaaniasse. Need kuud on seal tõesti kiiresti möödunud. Olgem ausad, minul on see enamasti möödunud reisimistähe all. Ma ei elanud nii palju Erasmuse elusse sisse kui näiteks Rajur, aga ma ei kahetse mitte midagi. Ma arvestasin kokku ja tuli välja, et käisin viie kuu jooksul üheteistkümnel reisil! (räägin siis sellistest suurematest, kus olin mitu päeva ära) Külastasin selle aja jooksul viit riiki, kus polnud varem käinud – Monaco, San Marino, Küpros, Portugal ja Maroko. Hispaaniasse tulles olin käinud vaid kolmes Hispaania suurlinnas (Barcelona, Madrid ja Valencia), aga nüüdseks olen käinud 15nes. Nii et tuleb öelda, et reisimise osas olen oma eesmärgi absoluutselt täitnud. Eks nüüd tuleb natuke rahulikumalt võtta ning kooli ja võib-olla töö peale mõelda.
Kui ma seda kirjutan, siis on meie lennu lõpuni jäänud veel tund aega. Seekord hilineb lend umbes pool tundi, sest me seisime algul Gironas päris pikalt paigal, pärast selgus, et nad puhastasid lennukitiibu jääst. Aga igatahes meie jaoks on lennu esimesed kaks tundi hästi kiiresti möödunud, sest ma magasin. Saime kõik öösel umbes kaks ja pool tundi magada. Käisime veel viimast korda Chrisi, Juanito, Tomi ja Connyga pubis (seekord oli meiega koos ka Mari. Ma vist ei ole kirjutanud, et mulle tuli külla veel üks sõbranna, kes jäi siis Erasmuse lõpuni meiega Gironasse) Hiljem käisime veel viimast korda Erasmuse peol Michiganis. Täitsa kahju oli isegi seal inimestele head aega öelda. Kuigi ma tundsin, et mul ei ole seal ühtegi sellist sõpra nagu Eestis, on ikka veidi kahju.
Eile mööda linna sõites oli nii-nii kurb. Ma vaatasin kõike pilguga „et see nüüd siis ongi viimane kord“.. Tegelikult ma tahaksin ikka ühel päeval Gironasse tagasi tulla. See on üsna tõenäoline, arvestades seda, et lennujaam on siinsamas. Meie pererahvas oli tõesti üliarmas, ma olen ilmselt seda varemgi öelnud. Nad tulid meile õhtul ukse taha ja tõid Šoti viski (tõsi, pidime selle enne peole minekut ära hävitama, sest meil polnud kohvris ruumi, et seda kaasa võtta) Tegime Mariga (enamasti tegi küll Mari) ka korteri hästi korda.. minu arust oli see aus nende suhtes, sest nemad olid meie vastu alati nii head.
Meil juhtus üks „huvitav“ intsident veidi alla nädala enne lahkumist. Olin mina siis vetsus, kuid Rajur hakkas uksele klopsima ja ütles, et ma ei usu seda, mida ta nägi. Ta teatas, et nägi HIIRT meie teise korruse korteris! Ja oligi. Pisipisikene hiir sibas ringi. Täitsa ehmatas ära, aga mul oli kahju temast. Mis ma siis oskan teha, kui helistan oma isale ja küsin, mis nüüd teha :D Helistasingi. Tema soovitas katsuda hiir kinni püüda, mitte mürki panna. Aga kui me hiirt otsima hakkasime, oli ta kuhugi ära kadunud. Nii et helistasime pererahvale ja küsisime, kas neil on mürki. Hiljem perepoeg tõigi hiiremürki. Mõtlesime, et homseks on meil surnud hiir, aga võta näpust. Varsti oli hiiremürk söödud, aga hiir ikka veel aktsioonis. Õnneks me tuvastasime augu, kust ta tulnud oli, ja panime selle kinni. Kapis oli mingi plaat eest ära ja sealt hiir tuli. Pärast augu kinnipanemist me teda rohkem ei näinud.
Ausalt öeldes ma kahetsen seda, et ma isale helistasin selle hiirevärgi pärast. Ma panin selleks enda Simpeli SIM-kaardi sisse ja siis suures ärevuses jätsin lauaäärele. Ma mäletan, et ta jäi lauale, isegi mitte laudlina peale. Aga kui ma seda järgmisel päeval otsima hakkasin, oli see kadunud. Mitte kuskil ei olnud (isegi pärast asjade kokkupanemist), nii et ainus võimalus sai olla see, et ma viskasin selle kuidagi koristades välja. Ma ei suuda aru saada, kuidas see võimalik sai olla, aga see ei saanud ju maa alla haihtuda. Mul on ikka suht kahju selle SIM-kaardi kaotusest, sest kõik numbrid olid seal.. ainult umbes 15-20 on telefonis. Pean laskma umbes 10 euro eest uue sama numbriga SIM-kaardi teha.
Muide käisin isegi hambaarsti juures siin. See jäi küll täitsa viimasele päevale, aga noh, arst oli enne haige ja pidime seda edasi lükkama. Olin käinud siin kontrollis ja selgus, et mul on kaks hambaauku. Kuna mul on tehtud reisikindlustus, mida ma siin üldse ei kasutanud, siis miks mitte käia siin hambaarsti juures. Nagunii andsid need mõlemad augud tunda (ma olen hambaaukude suhtes üsna tundlik) Kahe augu parandus maksis veidi alla 105 euro.
Mulle tehti ühele augule ikka väga tugev tuimestus. Ja selle tuimestuse tegemine pole mul mitte kunagi nii valus olnud, peaaegu pisarad tulid silma. Ma ei tea, kas arst surus sellega nõelaga vastu hammast või mis, aga see oli ikka jube. Pärast ütles et mul võib see koht tunda anda mõned päevad. Ma veel muigasin omaette, et tuimestus pole mul kordagi tunda andnud. Aga no võta näpust, ikka üsna valus on veel praegugi see koht.
Stjuardess ütles, et maandume 35 minuti pärast. Uhh, varsti oleme külmas Eestis. Sellest Eesti -30st oli ikka Hispaanias huvitav rääkida, kõik tegid nii lahedaid nägusid. Kui pärast viimast Zumba trenni treenerile head aega ütlesin, küsis ta, kuidas siis Eestil ilm on. Ma vastasin, et ikka päris külm. Ta ütles seepeale, et nojah, siin läheb ka lähipäevadel üsna külmaks. Ma ütlesin, et Eestis oli -30, siis tegi ta küll suured-suured silmad.
Ja täna hakkaski hispaanlastel see külm ilm pihta. Hommikul, kui meie sõitsime taksoga bussijaama, sadas lörtsi. Hiljem sain veel teada, et hispaanlaste arvates on ilm nii jube, et näiteks ülikoolis on kõik loengud ja eksamid tühistatud. Samuti ka homme. Üsna hull. Just täna pidi olema ülejäänul klassil morfoloogia eksam (mina tegin juba esmaspäeval, sest õigel päeval olin ma juba lennukis sel ajal)
Tahan hakata nüüd Eestis oma bakatööd tegema. Väga tahaks sel aastal lõpetada, aga ausalt öeldes läheks sellega väga kiireks. Tean, et peale minu püüab veel selle aasta erasmuslastest lõpetada Jete (kes oli pool aastat Valencias) Ta rääkis, et tal on juba seitse lehekülge tööst tehtud.
Mina tahan kirjutada Kataloonia turismist, aga ma pole veel enda juhendajalt Hectorilt selle kohta kinnitust saanud. Käisin Girona Ülikooli Turismiteaduskonna juhi juures konsultatsioonis ja ta suunas mind natuke nende asjadega. Kui läksin tema juurde, tahtsin kätt anda, aga tema tegi kohe põsele musi. Nii tore ja abivalmis mees oli.
Kui koolist rääkida, siis oleme saanud kolme eksami tulemused teada, kuid kõige raskema- morfoloogia- tulemust veel ei tea. Hoian pöidlad kõvasti-kõvasti pihus, sest see oli kõige raskem aine ja ausalt öeldes ei saanud ma tundides suurt midagi aru (nagu ka ülejäänud erasmuslased) Poole eksamist moodustavad kodutööd, mille keskmine hinne on mul 6,2. Nii et see juba peaks tõstma minu terve aine hinnet. Kui Gironas saan selle tehtud, siis ei kattu mul teine itaalia keel ka Tartu Ülikoolis. Mul niigi üks itaalia keel kattub grammatikaga.
Koolist veel nii palju, et meil oli enne minekut vaja saada enda koordinaatorilt Xavier Plalt allkiri selle kohta, et me ikka seal olime. Kes on mu blogi algusest peale lugenud, see ehk mäletab tüüpi, kelle elumotoks oli „elu on kerge!“ Jah, see tüüp on (vabandust väljenduse pärast) täielik pohhuist. Ta reageeris minu kirjadele alles pärast seda, kui olin need talle mitu korda saatnud ja esimesel korral polnud teda konsultatsiooni ajal üldse kohal. Kui ma teda lõpuks nägin üle pika aja, hakkasin lausa naerma.. oijah, armas Xavier Pla. La vida es fàcil!
Kui ma seda kirjutan, siis on meie lennu lõpuni jäänud veel tund aega. Seekord hilineb lend umbes pool tundi, sest me seisime algul Gironas päris pikalt paigal, pärast selgus, et nad puhastasid lennukitiibu jääst. Aga igatahes meie jaoks on lennu esimesed kaks tundi hästi kiiresti möödunud, sest ma magasin. Saime kõik öösel umbes kaks ja pool tundi magada. Käisime veel viimast korda Chrisi, Juanito, Tomi ja Connyga pubis (seekord oli meiega koos ka Mari. Ma vist ei ole kirjutanud, et mulle tuli külla veel üks sõbranna, kes jäi siis Erasmuse lõpuni meiega Gironasse) Hiljem käisime veel viimast korda Erasmuse peol Michiganis. Täitsa kahju oli isegi seal inimestele head aega öelda. Kuigi ma tundsin, et mul ei ole seal ühtegi sellist sõpra nagu Eestis, on ikka veidi kahju.
Eile mööda linna sõites oli nii-nii kurb. Ma vaatasin kõike pilguga „et see nüüd siis ongi viimane kord“.. Tegelikult ma tahaksin ikka ühel päeval Gironasse tagasi tulla. See on üsna tõenäoline, arvestades seda, et lennujaam on siinsamas. Meie pererahvas oli tõesti üliarmas, ma olen ilmselt seda varemgi öelnud. Nad tulid meile õhtul ukse taha ja tõid Šoti viski (tõsi, pidime selle enne peole minekut ära hävitama, sest meil polnud kohvris ruumi, et seda kaasa võtta) Tegime Mariga (enamasti tegi küll Mari) ka korteri hästi korda.. minu arust oli see aus nende suhtes, sest nemad olid meie vastu alati nii head.
Meil juhtus üks „huvitav“ intsident veidi alla nädala enne lahkumist. Olin mina siis vetsus, kuid Rajur hakkas uksele klopsima ja ütles, et ma ei usu seda, mida ta nägi. Ta teatas, et nägi HIIRT meie teise korruse korteris! Ja oligi. Pisipisikene hiir sibas ringi. Täitsa ehmatas ära, aga mul oli kahju temast. Mis ma siis oskan teha, kui helistan oma isale ja küsin, mis nüüd teha :D Helistasingi. Tema soovitas katsuda hiir kinni püüda, mitte mürki panna. Aga kui me hiirt otsima hakkasime, oli ta kuhugi ära kadunud. Nii et helistasime pererahvale ja küsisime, kas neil on mürki. Hiljem perepoeg tõigi hiiremürki. Mõtlesime, et homseks on meil surnud hiir, aga võta näpust. Varsti oli hiiremürk söödud, aga hiir ikka veel aktsioonis. Õnneks me tuvastasime augu, kust ta tulnud oli, ja panime selle kinni. Kapis oli mingi plaat eest ära ja sealt hiir tuli. Pärast augu kinnipanemist me teda rohkem ei näinud.
Ausalt öeldes ma kahetsen seda, et ma isale helistasin selle hiirevärgi pärast. Ma panin selleks enda Simpeli SIM-kaardi sisse ja siis suures ärevuses jätsin lauaäärele. Ma mäletan, et ta jäi lauale, isegi mitte laudlina peale. Aga kui ma seda järgmisel päeval otsima hakkasin, oli see kadunud. Mitte kuskil ei olnud (isegi pärast asjade kokkupanemist), nii et ainus võimalus sai olla see, et ma viskasin selle kuidagi koristades välja. Ma ei suuda aru saada, kuidas see võimalik sai olla, aga see ei saanud ju maa alla haihtuda. Mul on ikka suht kahju selle SIM-kaardi kaotusest, sest kõik numbrid olid seal.. ainult umbes 15-20 on telefonis. Pean laskma umbes 10 euro eest uue sama numbriga SIM-kaardi teha.
Muide käisin isegi hambaarsti juures siin. See jäi küll täitsa viimasele päevale, aga noh, arst oli enne haige ja pidime seda edasi lükkama. Olin käinud siin kontrollis ja selgus, et mul on kaks hambaauku. Kuna mul on tehtud reisikindlustus, mida ma siin üldse ei kasutanud, siis miks mitte käia siin hambaarsti juures. Nagunii andsid need mõlemad augud tunda (ma olen hambaaukude suhtes üsna tundlik) Kahe augu parandus maksis veidi alla 105 euro.
Mulle tehti ühele augule ikka väga tugev tuimestus. Ja selle tuimestuse tegemine pole mul mitte kunagi nii valus olnud, peaaegu pisarad tulid silma. Ma ei tea, kas arst surus sellega nõelaga vastu hammast või mis, aga see oli ikka jube. Pärast ütles et mul võib see koht tunda anda mõned päevad. Ma veel muigasin omaette, et tuimestus pole mul kordagi tunda andnud. Aga no võta näpust, ikka üsna valus on veel praegugi see koht.
Stjuardess ütles, et maandume 35 minuti pärast. Uhh, varsti oleme külmas Eestis. Sellest Eesti -30st oli ikka Hispaanias huvitav rääkida, kõik tegid nii lahedaid nägusid. Kui pärast viimast Zumba trenni treenerile head aega ütlesin, küsis ta, kuidas siis Eestil ilm on. Ma vastasin, et ikka päris külm. Ta ütles seepeale, et nojah, siin läheb ka lähipäevadel üsna külmaks. Ma ütlesin, et Eestis oli -30, siis tegi ta küll suured-suured silmad.
Ja täna hakkaski hispaanlastel see külm ilm pihta. Hommikul, kui meie sõitsime taksoga bussijaama, sadas lörtsi. Hiljem sain veel teada, et hispaanlaste arvates on ilm nii jube, et näiteks ülikoolis on kõik loengud ja eksamid tühistatud. Samuti ka homme. Üsna hull. Just täna pidi olema ülejäänul klassil morfoloogia eksam (mina tegin juba esmaspäeval, sest õigel päeval olin ma juba lennukis sel ajal)
Tahan hakata nüüd Eestis oma bakatööd tegema. Väga tahaks sel aastal lõpetada, aga ausalt öeldes läheks sellega väga kiireks. Tean, et peale minu püüab veel selle aasta erasmuslastest lõpetada Jete (kes oli pool aastat Valencias) Ta rääkis, et tal on juba seitse lehekülge tööst tehtud.
Mina tahan kirjutada Kataloonia turismist, aga ma pole veel enda juhendajalt Hectorilt selle kohta kinnitust saanud. Käisin Girona Ülikooli Turismiteaduskonna juhi juures konsultatsioonis ja ta suunas mind natuke nende asjadega. Kui läksin tema juurde, tahtsin kätt anda, aga tema tegi kohe põsele musi. Nii tore ja abivalmis mees oli.
Kui koolist rääkida, siis oleme saanud kolme eksami tulemused teada, kuid kõige raskema- morfoloogia- tulemust veel ei tea. Hoian pöidlad kõvasti-kõvasti pihus, sest see oli kõige raskem aine ja ausalt öeldes ei saanud ma tundides suurt midagi aru (nagu ka ülejäänud erasmuslased) Poole eksamist moodustavad kodutööd, mille keskmine hinne on mul 6,2. Nii et see juba peaks tõstma minu terve aine hinnet. Kui Gironas saan selle tehtud, siis ei kattu mul teine itaalia keel ka Tartu Ülikoolis. Mul niigi üks itaalia keel kattub grammatikaga.
Koolist veel nii palju, et meil oli enne minekut vaja saada enda koordinaatorilt Xavier Plalt allkiri selle kohta, et me ikka seal olime. Kes on mu blogi algusest peale lugenud, see ehk mäletab tüüpi, kelle elumotoks oli „elu on kerge!“ Jah, see tüüp on (vabandust väljenduse pärast) täielik pohhuist. Ta reageeris minu kirjadele alles pärast seda, kui olin need talle mitu korda saatnud ja esimesel korral polnud teda konsultatsiooni ajal üldse kohal. Kui ma teda lõpuks nägin üle pika aja, hakkasin lausa naerma.. oijah, armas Xavier Pla. La vida es fàcil!
Subscribe to:
Posts (Atom)