ÕHTULEHT, 17. november 2012
http://ohtuleht.ee/499893
"Üksinda reisimine on mõnes mõttes nagu puhastumine ja samaaegselt enese proovilepanek. Reisile minnes lõikad ennast igapäevasest turvalisest maailmast läbi: jätad kõik mured, rõõmud ja kohustused maha ja sukeldud seiklustesse. Kunagi ei tea täpselt, kuhu järgmisel päeval võid sattuda või kellega kohtuda," kirjeldab kümnetes riikides ihuüksi ringi rännanud Kalev Külaase.
Mis see siis ikkagi on, mis sunnib noort inimest oma mugavustsoonist välja astuma, seljakoti selga võtma ning ihuüksi laia ja tihtipeale ohtlikku maailma astuma?
"Mina läksin, sest ei leidnud sobivat kaaslast, kellel oleks korraga nii aega kui raha," tunnistab Janne Haar, kes käis aasta algul üksi Tais.
Ligi kümnes riigis, sealhulgas Indias, üksi reisinud Annes Org lisab, et on pidanud vaid iseenda seltskonnas minema, sest sõbrad ei suuda tihtipeale tema hullumeelsete ideedega sammu pidada.
"Ma ei planeeri üldse oma reise ette ja otsustan umbes kaks-kolm nädalat enne kui kuhugi lähen. See tähendab, et minu sõbrad ja tuttavad, kes potentsiaalselt võiksid kaasa tulla, lihtsalt ei suuda nii kiiresti oma organiseeritud elu ümber organiseerida," muigab Annes.
Samuti eelistab ta üksi reisimist, sest ei pea reisikaaslastega arvestama.
"Näiteks kui ma oleksin koos kellegagi ja tema tahaks mõnes paigas kauem aega veeta, kuid samas mina ei taha, oleks kohe tüli majas. Üksinda saab olla iseseisvam ja kujundada reis just selliseks nagu sulle endale kõige rohkem meeldib," arvab Annes.
Kalev nõustub eelnevaga ja lisab veel: "Kui mul on tunne, et tahan mingi mägijõe ääres kolm tundi vahutavat vett vaadata ja omi mõtteid mõelda või mõne kõrge mäe otsa ronida, siis sõpradega reisides jäävad need hetked enamasti ära."
Üksi reisimist tuleb omal nahal kogeda!
"Üksi on kõige parem reisida, seda tuleb ise kogeda, et sellest aru saada," teatab Janne kindlalt.
Kuigi ta on siiamaani ainult ühel reisil üksi käinud, plaanib ta jaanuaris uuesti minna. Kui sõprade või perega reisides on olemas kindel seltskond, kellega suhelda, tuleb üksinda rännates mugavutsoonist välja astuda ja teiste inimestega suhtlema hakata. Tänu sellele võib aga saada tuttavaks huvitavate ja omapäraste inimestega.
"Näiteks mina ujusin India ookeanis ja hakkasin teise üksinda suplejaga suhtlema ning saime sõpradeks. Nüüd saime hiljuti Portugalis kokku, sest ta on siinkandis reisimas," räägib Annes, kes juba mitmendat kuud Lissabonis elab. Ikka üksi.
Ka Kalev meenutab, kuidas on reisidel imetoredaid inimesi kohanud.
"Minu kõige huvitavamad kohtumised ongi enamasti juhtunud pikkadel tüütutel bussireisidel Brasiilias. Näiteks, kui juhuslikult sinu kõrvale sattuv inimene on tõeline leid ja õpetaja," räägib ta ning meenutab ühte kolumbialast, kes kõndis jalgsi läbi Lõuna-Ameerika.
"Kui mina temaga kohtusin, oli ta juba kõndinud Bogotast Sao Paulosse, mis on umbes 10 000 kilomeetrit mööda teid. Ja ta oli olnud varem mingi kuulus jalgpallikohtunik ning kandis kaasas mõningaid fotosid endast ja kuulsatest jalgpalluritest. Elas aga nii, et iga päev pani telgi sinna tee äärde, kus juhtus olema. Ja seda Lõuna-Ameerikas, kus kuritegevus on suhteliselt suur," pajatab Kalev.
Üksi reisides õpitakse ka tihtipeale riigi eluolu paremini tundma - sest lihtsalt ei ole rääkida kellegagi peale kohalike või seljakotirändurite.
"Sa oled sunnitud rohkem suhtlema teiste inimestega, kellega kohtud teel olles. Ilmselt see ongi suurim pluss, et tegelikult saad kohalikku kultuuri palju rohkem tundma," ütleb Heleri Alles, kes on üksi reisinud nii Aasias kui Aafrikas.
Pole inimest, keda usaldada
Üksinda reisimisest rääkides ei saa ka unustada negatiivseid külgi.
Kalev, Janne ja Heleri toovad eelkõige välja lõbusa seltskonna puudumise. Annes leiab, et üksinda reisides on probleemiks see, et pole kaaslast, keda kindlasti usaldada saaks.
"Sul ei ole usaldusväärset sõpra, kellele öelda, et kuule, valva mu kotti seni, kuni ma vetsus käin. Seega peab oma suure backpackiga kitsastes tualettides kooserdama ja muid ebameeldivusi taluma," räägib Annes.
Janne kurvastab hoopis, et kedagi pole temast fotosid tegemas. Ka Annes usub, et täiel rinnal saab ilusaid kohti nautida siis, kui oled kellegagi koos.
"On vist mingi ütlus "Happiness is real only when shared" (Õnn on tõeline ainult siis, kui seda jagada -L.M ) Olen leidnud ennast maailma ilusaimatest paikadest, aga üsna kurvana, sest mul ei ole rõõmu kellegagi jagada," sõnab ta.
Samuti võib kahtlastesse kantidesse sattudes natuke kõhe tunne tekkida. Heleri meenutab, et Nepaali mägedes matkates oleks tal võinud kaaslast vaja minna. Õnneks läks toona kõik hästi.
"Üksi mägedes matkata võib olla ohtlik. Eriti vihmahooajal, kui on tihti maalihkeid ja rusuvood võivad ootamatult mägedest alla tulla. Näiteks võib libiseda või kuskile kinni jääda ja sellisel juhul on kaaslase abi asendamatu. Õnneks mul siiski midagi ohtliku ei juhtunud - viimasel päeval õnnestus teed jagada ka teiste matkalistega," räägib Heleri.
Kuigi varguste ohvriks võib langeda ka omaenda kodus, on tõsiasi see, et üksi reisil olles on sel juhul olukord keerulisem. Janne meenutab, et temal varastati Tais käekott ära viis päeva enne koju naasmist.
Ilma jäi ta sularahast, fotoaparaadist ja mobiiltelefonist. Õnneks pangakaarti ja dokumente ta kaasas ei kandnud. Annesel varastati aga Portugalis mobiiltelefon ära.
Tüüpiline reaktsioon: kuidas sa küll julgesid?
Samuti pajatab Annes loo sellest, kuidas Indias Goas püüti tal nahk üle kõrvade tõmmata. Noormees sõbrunes ühe indialasega, kes pakkus talle mõne aja pärast koostöövõimalust.
"Ma teadsin, et igastuguste petiste oht on Goas suur, aga sellegipoolest tundus see kutt täiesti usaldusväärne," ütleb Annes.
Ta läks noormehega kaasa tema uhkesse korterisse, kus hakkas üks tähtsam boss äri tutvustama. Nimelt impordib seltskond Euroopasse kalliskive, aga riik on neile limiidi peale pannud ja nad ei saa rohkem kalliskive riigist välja viia. Sellegipoolest võivad seda teha turistid.
"Diil oligi, et ma panen lihtsalt ühe hinnalise kalliskivikomplekti enda kotti, viin selle Pariisi, kus tuleb mulle üks kutt vastu ja annan talle kauba üle. Lennupiletid ja hotellid lubasid nad kõik ise kinni maksta. Mulle näidati ka passikoopiaid teistest inimestest, kes on samamoodi raha teeninud ning kalliskive vedanud. Lisaks sain ise kalliskive vaadata ja kõik tundus sada protsenti originaalne," räägib Annes. "Konks oli aga selles, et ma pidin ise mingi osa maksma, et riskid oleksid kõigil võrdselt jaotatud ning see oleks kindluse märk ka neile, sest muidu ma jookseks võib-olla lihtsalt kalliskividega minema. Sissemaks pidi olema 3500 eurot."
Annes otsis internetis infot Goa petuskeemide kohta ja leidiski kohe ühe, kus kirjeldati kalliskivide transportimist.
Siiski on Annes arvamusel, et üksinda reisimine ei ole eriti ohtlikum kui mitmekesi reisimine.
"Lisaks võidakse sind röövida ka oma kodutänaval oma maja ees. Veel hullem, isegi sinu koju võivad ju röövlid tulla!" arvab ta.
"Üksinda olles oled pigem ettevaatlikumgi, sest mitmekesi olek tekitab niiöelda ohutuse tunde," lisab Heleri.
Vaatamata sellele, et inimesed on hakanud üha rohkem üksi reisima, on see jätkuvalt üsna taunitud. Vestluspartnerite üllatusest ja ehmatusest suuri silmi on pidanud tundma nii Heleri, Janne, Kalev kui Annes.
Eriti vaadatakse viltu, kui naine reisib üksi. Teada-tuntud küsimus on, kuidas sa küll julgesid minna, kas see ohtlik ei ole.
"Ütlen neile inimestele, et ega ma minemata ka ei jäta sellepärast, et hetkel sobivat reisikaaslast ei leidu. Üksinda reisimist tuleb lihtsalt veidi rohkem planeerida ja ette valmistada. Selline reaktsioon on küllaltki tavaline," tõdeb Heleri.
Kalev lisab, et tegelikult pole midagi karta, kui inimene valdab heal tasemel inglise keelt ja tal on pangakontol veidi hädaabiraha.
Kindlasti ei sobi üksinda reisimine igaühele. Tublid seljakotirändurid usuvad, et üksi võiks ringi rändama minna inimene, kes on piisavalt julge, et mugavustsoonist välja astuda ja iseendale otsa vaadata.
"Mina soovitaksin igaühele vähemalt korra-paar elus üks reis üksinda ette võtta. Seeläbi õpid iseennast palju paremini tundma," arvab Kalev.
Mida sellisele reisile kaasa võtta?
"Ringi reisides soovitan kõigil pakkida kaasa nii kerge seljakott kui vähegi võimalik, sest kõik kilod tuleb endal seljad kaasa vedada," ütleb Kalev ja lisab, et tõeliselt olulised on ikkagi pass ja pangakaart. Kõige muu võib tema sõnul reisil vajadusel leida.
Annes arvab, et 20 kilogrammist raskemat seljakotti ei tasu mingil juhul kaasa vedada.
"Mina reisin enamuse ajast 10-12 kilogrammiga ja läpakas on sellest ligi kolm kilogrammi. Iseenesest arvuti ei ole hädavajalik asi, aga mul on seda reklaamitöö jaoks vaja," räägib ta.
Ka Heleri varasematel reisidel on seljakoti raskus varieerunud. Näiteks Süürias käis ta viis kilogrammi kaalunud kotiga, Kolumbias aga 12kilosega.
Janne aga toob välja, et mõistlik on mõned igapäevaselt vajalikud asjad, nagu varuriided ja hügieenitarbed, lükata käsipagasisse.
"Kui pagas peaks seiklema minema," selgitab ta.
Staažikate reisisellide sõnul on kindlasti vajalik igaks juhuks dokumendikoopiad kaasa võtta. Samuti ei tasuks unustada esmaabiravimeid.
http://ohtuleht.ee/499893
"Üksinda reisimine on mõnes mõttes nagu puhastumine ja samaaegselt enese proovilepanek. Reisile minnes lõikad ennast igapäevasest turvalisest maailmast läbi: jätad kõik mured, rõõmud ja kohustused maha ja sukeldud seiklustesse. Kunagi ei tea täpselt, kuhu järgmisel päeval võid sattuda või kellega kohtuda," kirjeldab kümnetes riikides ihuüksi ringi rännanud Kalev Külaase.
Mis see siis ikkagi on, mis sunnib noort inimest oma mugavustsoonist välja astuma, seljakoti selga võtma ning ihuüksi laia ja tihtipeale ohtlikku maailma astuma?
"Mina läksin, sest ei leidnud sobivat kaaslast, kellel oleks korraga nii aega kui raha," tunnistab Janne Haar, kes käis aasta algul üksi Tais.
Ligi kümnes riigis, sealhulgas Indias, üksi reisinud Annes Org lisab, et on pidanud vaid iseenda seltskonnas minema, sest sõbrad ei suuda tihtipeale tema hullumeelsete ideedega sammu pidada.
"Ma ei planeeri üldse oma reise ette ja otsustan umbes kaks-kolm nädalat enne kui kuhugi lähen. See tähendab, et minu sõbrad ja tuttavad, kes potentsiaalselt võiksid kaasa tulla, lihtsalt ei suuda nii kiiresti oma organiseeritud elu ümber organiseerida," muigab Annes.
Samuti eelistab ta üksi reisimist, sest ei pea reisikaaslastega arvestama.
"Näiteks kui ma oleksin koos kellegagi ja tema tahaks mõnes paigas kauem aega veeta, kuid samas mina ei taha, oleks kohe tüli majas. Üksinda saab olla iseseisvam ja kujundada reis just selliseks nagu sulle endale kõige rohkem meeldib," arvab Annes.
Kalev nõustub eelnevaga ja lisab veel: "Kui mul on tunne, et tahan mingi mägijõe ääres kolm tundi vahutavat vett vaadata ja omi mõtteid mõelda või mõne kõrge mäe otsa ronida, siis sõpradega reisides jäävad need hetked enamasti ära."
Üksi reisimist tuleb omal nahal kogeda!
"Üksi on kõige parem reisida, seda tuleb ise kogeda, et sellest aru saada," teatab Janne kindlalt.
Kuigi ta on siiamaani ainult ühel reisil üksi käinud, plaanib ta jaanuaris uuesti minna. Kui sõprade või perega reisides on olemas kindel seltskond, kellega suhelda, tuleb üksinda rännates mugavutsoonist välja astuda ja teiste inimestega suhtlema hakata. Tänu sellele võib aga saada tuttavaks huvitavate ja omapäraste inimestega.
"Näiteks mina ujusin India ookeanis ja hakkasin teise üksinda suplejaga suhtlema ning saime sõpradeks. Nüüd saime hiljuti Portugalis kokku, sest ta on siinkandis reisimas," räägib Annes, kes juba mitmendat kuud Lissabonis elab. Ikka üksi.
Ka Kalev meenutab, kuidas on reisidel imetoredaid inimesi kohanud.
"Minu kõige huvitavamad kohtumised ongi enamasti juhtunud pikkadel tüütutel bussireisidel Brasiilias. Näiteks, kui juhuslikult sinu kõrvale sattuv inimene on tõeline leid ja õpetaja," räägib ta ning meenutab ühte kolumbialast, kes kõndis jalgsi läbi Lõuna-Ameerika.
"Kui mina temaga kohtusin, oli ta juba kõndinud Bogotast Sao Paulosse, mis on umbes 10 000 kilomeetrit mööda teid. Ja ta oli olnud varem mingi kuulus jalgpallikohtunik ning kandis kaasas mõningaid fotosid endast ja kuulsatest jalgpalluritest. Elas aga nii, et iga päev pani telgi sinna tee äärde, kus juhtus olema. Ja seda Lõuna-Ameerikas, kus kuritegevus on suhteliselt suur," pajatab Kalev.
Üksi reisides õpitakse ka tihtipeale riigi eluolu paremini tundma - sest lihtsalt ei ole rääkida kellegagi peale kohalike või seljakotirändurite.
"Sa oled sunnitud rohkem suhtlema teiste inimestega, kellega kohtud teel olles. Ilmselt see ongi suurim pluss, et tegelikult saad kohalikku kultuuri palju rohkem tundma," ütleb Heleri Alles, kes on üksi reisinud nii Aasias kui Aafrikas.
Pole inimest, keda usaldada
Üksinda reisimisest rääkides ei saa ka unustada negatiivseid külgi.
Kalev, Janne ja Heleri toovad eelkõige välja lõbusa seltskonna puudumise. Annes leiab, et üksinda reisides on probleemiks see, et pole kaaslast, keda kindlasti usaldada saaks.
"Sul ei ole usaldusväärset sõpra, kellele öelda, et kuule, valva mu kotti seni, kuni ma vetsus käin. Seega peab oma suure backpackiga kitsastes tualettides kooserdama ja muid ebameeldivusi taluma," räägib Annes.
Janne kurvastab hoopis, et kedagi pole temast fotosid tegemas. Ka Annes usub, et täiel rinnal saab ilusaid kohti nautida siis, kui oled kellegagi koos.
"On vist mingi ütlus "Happiness is real only when shared" (Õnn on tõeline ainult siis, kui seda jagada -L.M ) Olen leidnud ennast maailma ilusaimatest paikadest, aga üsna kurvana, sest mul ei ole rõõmu kellegagi jagada," sõnab ta.
Samuti võib kahtlastesse kantidesse sattudes natuke kõhe tunne tekkida. Heleri meenutab, et Nepaali mägedes matkates oleks tal võinud kaaslast vaja minna. Õnneks läks toona kõik hästi.
"Üksi mägedes matkata võib olla ohtlik. Eriti vihmahooajal, kui on tihti maalihkeid ja rusuvood võivad ootamatult mägedest alla tulla. Näiteks võib libiseda või kuskile kinni jääda ja sellisel juhul on kaaslase abi asendamatu. Õnneks mul siiski midagi ohtliku ei juhtunud - viimasel päeval õnnestus teed jagada ka teiste matkalistega," räägib Heleri.
Kuigi varguste ohvriks võib langeda ka omaenda kodus, on tõsiasi see, et üksi reisil olles on sel juhul olukord keerulisem. Janne meenutab, et temal varastati Tais käekott ära viis päeva enne koju naasmist.
Ilma jäi ta sularahast, fotoaparaadist ja mobiiltelefonist. Õnneks pangakaarti ja dokumente ta kaasas ei kandnud. Annesel varastati aga Portugalis mobiiltelefon ära.
Tüüpiline reaktsioon: kuidas sa küll julgesid?
Samuti pajatab Annes loo sellest, kuidas Indias Goas püüti tal nahk üle kõrvade tõmmata. Noormees sõbrunes ühe indialasega, kes pakkus talle mõne aja pärast koostöövõimalust.
"Ma teadsin, et igastuguste petiste oht on Goas suur, aga sellegipoolest tundus see kutt täiesti usaldusväärne," ütleb Annes.
Ta läks noormehega kaasa tema uhkesse korterisse, kus hakkas üks tähtsam boss äri tutvustama. Nimelt impordib seltskond Euroopasse kalliskive, aga riik on neile limiidi peale pannud ja nad ei saa rohkem kalliskive riigist välja viia. Sellegipoolest võivad seda teha turistid.
"Diil oligi, et ma panen lihtsalt ühe hinnalise kalliskivikomplekti enda kotti, viin selle Pariisi, kus tuleb mulle üks kutt vastu ja annan talle kauba üle. Lennupiletid ja hotellid lubasid nad kõik ise kinni maksta. Mulle näidati ka passikoopiaid teistest inimestest, kes on samamoodi raha teeninud ning kalliskive vedanud. Lisaks sain ise kalliskive vaadata ja kõik tundus sada protsenti originaalne," räägib Annes. "Konks oli aga selles, et ma pidin ise mingi osa maksma, et riskid oleksid kõigil võrdselt jaotatud ning see oleks kindluse märk ka neile, sest muidu ma jookseks võib-olla lihtsalt kalliskividega minema. Sissemaks pidi olema 3500 eurot."
Annes otsis internetis infot Goa petuskeemide kohta ja leidiski kohe ühe, kus kirjeldati kalliskivide transportimist.
Siiski on Annes arvamusel, et üksinda reisimine ei ole eriti ohtlikum kui mitmekesi reisimine.
"Lisaks võidakse sind röövida ka oma kodutänaval oma maja ees. Veel hullem, isegi sinu koju võivad ju röövlid tulla!" arvab ta.
"Üksinda olles oled pigem ettevaatlikumgi, sest mitmekesi olek tekitab niiöelda ohutuse tunde," lisab Heleri.
Vaatamata sellele, et inimesed on hakanud üha rohkem üksi reisima, on see jätkuvalt üsna taunitud. Vestluspartnerite üllatusest ja ehmatusest suuri silmi on pidanud tundma nii Heleri, Janne, Kalev kui Annes.
Eriti vaadatakse viltu, kui naine reisib üksi. Teada-tuntud küsimus on, kuidas sa küll julgesid minna, kas see ohtlik ei ole.
"Ütlen neile inimestele, et ega ma minemata ka ei jäta sellepärast, et hetkel sobivat reisikaaslast ei leidu. Üksinda reisimist tuleb lihtsalt veidi rohkem planeerida ja ette valmistada. Selline reaktsioon on küllaltki tavaline," tõdeb Heleri.
Kalev lisab, et tegelikult pole midagi karta, kui inimene valdab heal tasemel inglise keelt ja tal on pangakontol veidi hädaabiraha.
Kindlasti ei sobi üksinda reisimine igaühele. Tublid seljakotirändurid usuvad, et üksi võiks ringi rändama minna inimene, kes on piisavalt julge, et mugavustsoonist välja astuda ja iseendale otsa vaadata.
"Mina soovitaksin igaühele vähemalt korra-paar elus üks reis üksinda ette võtta. Seeläbi õpid iseennast palju paremini tundma," arvab Kalev.
Mida sellisele reisile kaasa võtta?
"Ringi reisides soovitan kõigil pakkida kaasa nii kerge seljakott kui vähegi võimalik, sest kõik kilod tuleb endal seljad kaasa vedada," ütleb Kalev ja lisab, et tõeliselt olulised on ikkagi pass ja pangakaart. Kõige muu võib tema sõnul reisil vajadusel leida.
Annes arvab, et 20 kilogrammist raskemat seljakotti ei tasu mingil juhul kaasa vedada.
"Mina reisin enamuse ajast 10-12 kilogrammiga ja läpakas on sellest ligi kolm kilogrammi. Iseenesest arvuti ei ole hädavajalik asi, aga mul on seda reklaamitöö jaoks vaja," räägib ta.
Ka Heleri varasematel reisidel on seljakoti raskus varieerunud. Näiteks Süürias käis ta viis kilogrammi kaalunud kotiga, Kolumbias aga 12kilosega.
Janne aga toob välja, et mõistlik on mõned igapäevaselt vajalikud asjad, nagu varuriided ja hügieenitarbed, lükata käsipagasisse.
"Kui pagas peaks seiklema minema," selgitab ta.
Staažikate reisisellide sõnul on kindlasti vajalik igaks juhuks dokumendikoopiad kaasa võtta. Samuti ei tasuks unustada esmaabiravimeid.
