Kuna ma olin eelmisel õhtul üsna vara magama läinud (ja ärkasin mitu korda öösel üles ka), siis tõusin suhteliselt vara üles. Maja ees pidin ma olema 08.30, et mind saaks peale võtta Golden Circle´i tuuri jaoks. Veidi pärast lubatud aega sõitis minibuss ette, mis viis meid bussijaama, kus istusime suure bussi peale.
Giidiks oli üks naine, kelle tundsin alati erkroosa salli järgi ära. Ta rääkis kogu oma juttu kahes keeles- inglise ja skandinaavia keeles (täpsemalt siis taani keeles) Kuna päike tõuseb üsna hilja Islandil (sel ajal, kui mina seal olin pärast kella 10), siis oli bussiaknast vaadates imekaunis vaade. Meie esimene peatus oli geotermaalenergiajaam, juba kaugelt oli näha, kuidas korstnatest tuleb välja meeletus koguses auru. Giid teatas meile, et vaatame seal powerpoint´i. Mul on ikka veel hästi meeles gümnaasiumiaeg, kus tuli pidevalt mingeid powerpoint´e meisterdada. Aga õnneks ei olnud see esitlus väga pikk ega väga igav.
Edasi läksime hiiglasliku kose Gullfossi juurde. Seal oli küll palju lund ning üsna jahe ja tuuline. Ka geisripargi juures, mis polnud eriti kaugel Gullfossist, oli päris jahe. Geisrid olid ägedad. Sellel maa-alal, kus olime, oli hästi tihedalt augukesi, kus maast tuli auru välja (aga tegelikult oli üldse päris palju neid suvalistes kohtades) Ja kõige uhkem geiser oli see, mis iga 5-10 minuti tagant viskas kuuma vett umbes 40 meetri kõrgusele. Viimaseks sihtpaigaks oli imekaunite vaadete poolest rikas rahvuspark Þingvellir.
Tagasiteel teatas giid meile, et üks peatus tehakse ka kaubanduskeskuse Kringlan juures. Mul oli plaanis nagunii kaubanduskeskusesse minna ja seega kasutasin juhust, et meid pandi selle juures maha. Olles üle tee läinud nägingi seda kaubamaja. Esimene emotsioon oli, et kas see ongi siis kaubamaja!? Väljast paistis see nagu mingi hulgiladu või Selver. Aga seest oli asi märksa uhkem- ülisuur ja kolmekorruseline. Tundsin, et siin läheb suuremaks šoppamiseks ja seega tahtsin kõigepealt vahetada pangas eurosid Islandi kroonideks. Eestis Islandi kroone ei vahetata ja oma esimesed kroonid vahetasin Keflaviki lennujaamas. Aga targu ei vahetanud ma palju, sest pärast poleks ülejäägiga suurt midagi teha ja tagasi vahetades kaotan raha.
Kuid lõppude lõpuks ei läinud midagi nii suureks šoppamiseks (kuigi ostsin sealt mõned asjad), sest hinnad olid üsna kõrged. Loomulikult teadsin, et Island on kallis riik, aga arvasin, et majanduskriisiga on asjad seal meie mõistes odavamad. Seda enam, et lennujaamas oli silt „Enjoy the good prices“. Minu toidupoe arve oli näiteks midagi 1900 krooniga ja ma ei ostnud üldse väga palju asju, et oleks võinud minna umbes 180 Eesti krooni. Enne kriisi pidi Islandi kroonid jagama viiega, et arvutada Eesti kroone, kuid nüüd üheteistkümnega.
Kuna kaubanduskeskus oli mitme kilomeetri kaugusel linnast, siis pidin tagasi bussiga minema. Seda ma ei mõista, miks on Reykjaviki kaks ainsat kaubanduskeskust nii kaugel kesklinnast, võib-olla on nad isegi linnast väljas. Kringlan oli lähemal linnale, kaugemale jääv kaubanduskeskus oli umbes 12 kilomeetri kaugusel.
Rääkides bussisõidust, pileti hind oli üsna kobe-280 Islandi krooni. Mul vedas, et ma bussipeatuses oodates lugesin infotahvlit. Seal oli kirjas, et peab olema täpne summa, sest bussijuhil pole vahetusraha. Minul oli aga plaanis 500-kroonisega maksta. Õnneks oli mul ikkagi 280 krooni müntides, muidu oleksid jäänud variandid, et jään paarisajast kroonist ilma või lähen bussist välja. Muide, Islandil on ka 100-kroonised müntides ja enamikel müntidel tundub olevat mõne kala pilt. Aga kui minna tagasi bussisõidu juurde, siis probleemseks osutus see, et ma ei teadnud, missuguses peatuses maha tulla. Pidin bussijuhilt küsima (ma kohtasin terve reisi jooksul Islandil VÕIB-OLLA ühte inimest, kes ei osanud inglise keelt). Bussijuht ütles, et mul on neli võimalikku peatust, milles maha minna, palusin tal esimese võimaliku juures seda öelda. Reykjaviki sisse sõites tulid kohad mulle juba tuttavad ette (kuigi see oli mu teine päev siin) ja kui bussijuht hakkas teise suunda sõitma, ehmatasin ma ära. Kas bussijuht unustaski mulle öelda, millal ma pean välja minema? Aga õnneks pööras buss varsti jälle õigesse suunda ja juht ikka teavitas, kui me olime Laugaveguri tänava lähedal.
Bussis sõitsid ka ühed hispaanlased. Kolm tüdrukut, kes rääkisid kõva häälega hispaania keeles. Nii mõnus oli ümbritsevast jutust aru saada. See pani mind mõtlema, millal olin ma viimati riigis, mille keelt ma ei mõistnud. See oli 2008. aasta algul, kui käisin Egiptuses.
Liikudes hosteli poole arvasingi, et nüüdseks on mulle tuppa kompanjoone tulnud. Ja mul oligi õigus. Tundus, et ka selles oli õigus, et need kolm tüüpi on minu tuppa maandunud, keda ma hommikul bussi oodates hosteli sisenemas nägin. Mõtlesin algul, et okei, mis seal ikka, aga siis, kui nägin ühe tüübi voodis (neid ennast polnud seal) aluspesu vedelemas, mõtlesin, et tahan ikka eraldi tuba. Seda enam, et olin ju teistsuguse toa broneerinud. Läksingi retseptsiooni, seal polnud eilne kutt, vaid üks uus. Rääkisin oma loo ära ja ta oli kohe nõus minu tuba muutma. Muutis minu toakaardi koodi ja ma hakkasin juba minema üles, et asju teise tuppa vedada, kui meenus üks väike probleem. Ma ei saa ju praeguse toa ust enam lahti. Nii et see kutt andis mulle ajutiselt ka teise toa kaardi. Kui rääkida sellest poisist seal retseptsioonis, siis ta küsis mult, kust ma pärit olen. Vastasin, et Eestist ja tema küsis selle peale, kus see veel on. Kuidas palun!? Olgu pealegi, kui seda ütleb mõni inimene, kes on pärit teiselt poolt maakera.. aga keegi, kes on pärit Põhja-Euroopast. Muide, järgmisel päeval sain teada, et see kutt on ka Guatemalas käinud. Ta on esimene inimene, keda kohtan ja kes on samuti Guatemalat külastanud.
Kuna päev oli üsna väsitav, tahtsin juba umbes 9 ajal magama minna. Aga ma teadsin, et enne 10 pole mõtet seda teha, sest nagunii ärkan üles millegi peale. Selles hotellis oli öörahu kella kümnest õhtul kuni hommikul kella seitsmeni.
No comments:
Post a Comment