Esmaspäev, 24. jaanuar

Me saime üle pika aja magada! Nii mõnus. Ärgates hakkasime sättima randa.. kus juures naersime Jannega, et äkki näeme seda sama India tüüpi, kes meiega sõpsi pani. Ja me sõnusime ära, sest kui olime umbes kaks tundi rannas olnud, lendas tüüp peale ja ütles inglise keeles „Tere Liina!“ Appikene, kuidas see võimalik on.. Tüüp ütles juba, et vaatab ka siiasamma mingi päikesevõtutooli, aga kuna ma ei olnud kuigi jutukas temaga, siis läks ta ikkagi ära. Jumal tänatud.

Muide, päikesetoolid kohvikute ees olid iseenesest tasuta, aga pooleldi kohustuseks oli midagi kohvikust tellida. Joogid olid seal väga odavad, seega tellisime mõlemad jäätisekokteili. Korrutasime igaks juhuks, et nad mingil juhul vett ega jääd sisse ei paneks.. muidu on jama lugu. Nad ei pannudki vett ega jääd sisse, aga ega see kokteil suurem asi nagunii polnud.. liiga intensiivne maitse.
Pärast rannas veedetud 4 tundi, suundusime tagasi hosteli poole. Teel vaatasime putkadesse, kus müüdi riideid. Oi, kui pealetükkivad need müüjad on. Jah, asi, mida ta pakkus oli küll kena, aga tahtsime mujalt ka vaadata pakkumisi. Tema muudkui ajas ja ajas peale, lõpuks ostsimegi ära. Muide, hinna saime 750-lt ruupialt 300-le. Müüjanna uuris meilt, kui vanad me oleme. Kuuldes, et 20, ütles ta, et tema mees on 21 ja osutas nurgas magavale mehele (nojah, asi on siis nii, et rase naine on keset päeva üleval tööl ja mees magab nurgas..) Tema ise on aga 18 ja seitsmendat kuud rase. Meil oli siis suu lahti ja okei…
Kuna meil oli vaja saada apteeki, et osta teatavaid rohtusid, soovitas hosteli perenaine meil minna lähedalasuvasse suuremasse kohta Chaporasse. Võimalik oli minna tuk-tuki või bussiga. Otsustasime minna tuk-tukiga. Sõidu hinnaks oli 90 ruupiat, mis oli ikka päris kallis arvestades seda, et Chapora apteek oli üsna lähedal isegi nii lähedal, et me tulime jalgsi tagasi.
Chaporast leidsime kõige suurema poe, mida Indias näinud olime. See oli isegi umbes poole väiksem Annelinna Maximast, aga oi kui rõõmsad me olime. Siiamaani olime Indias ju näinud ainult putkasid. Toidupoes rõõmsalt šopates, ütles järsku üks mees meile „tere“. Mõtlesin algul, et olin valesti kuulnud ja küsisin inglise keeles üle, mida ta mulle ütles. Ja siis ta ikkagi kordas eesti keeles „tere“. Temast sai esimene eestlane, kellega me kohtusime oma reisil. Ajasime natuke juttu poes ja siis ta läks ära. Kusjuures me ei saanud isegi tema nime teada.. aga seda rääkis ta igatahes, et on juba mitmendat aastat Goas. Ta tuleb siia igal aastal mitmeks kuuks pidu panema (kusjuures, tegu oli mehega, kes oli üle 30), viimased aastad on ta käinud oma sõpradega, kuid sel aastal oli ta üksi.
Samal päeval leidsime isegi ühe veel suurema supermarketi ja sel õhtul kohtusime veel ühe eestlasega! Kui jõudsime eelmisel päeval Evershine´i hosteli, siis omanik ütles, et tal oli siin just üks eestlane olnud, aga ta läks eelmisel päeval ära. Ma ei teagi, kui tõsiselt me üldse seda võtsime, et seal eestlane oli.. Aga igatahes, pärast Chaporast tulekut läks Janne pessu ning mina istusin voodil ja vaatasin digikast tehtud pilte. Siis piilus toa uksest sisse üks kutt, kes rääkis minuga eesti keeles! See oli Annes ja kus juures ta oli sama vana ja õppis ka Tartus. Ajasime temaga juttu, kuni tuli Janne, kes ütles inglise keeles, et oo, meil on mõned külalised. Hea, et ta mingit x-kommentaari maha ei pannud, arvates, et Annes ei saa eesti keelest aru. See oleks Jannele väga tüüpiline olnud. Muide, Annes oli juba umbes 30 päeva reisinud ja enamuse (kuigi mitte kogu aja) sellest Goas olnud. Algul ööbis ta Evershine´i noortehostelis, kus meiegi, aga siis kolis ta ühte rannahosteli. Põhjus, miks ta täna üldse Evershine´i tuli, oli see, et uurida sellelt diarröa haigelt poisilt, kas ta tuleb siis temaga rannahosteli elama nagu plaanitud või mitte. Nad olid planeerinud võtta ühe toa kahe peale või midagi sellist. Seda ma ei teagi, kas kutt siis tuli temaga kaasa.
Samal päeval juba enne oli üks hosteli külastaja Jason küsinud mult, kas me tahame tema ja paari teise tüübiga õhtul rannabaari minna. Olin juba esimesel päeval Jasoniga tuttavaks saanud, ta tutvustas end mulle ja Jannele. Jason oli kanadalane, kes töötas Dubais ja ta tuli Indiasse ainult Goasse puhkusele. Nii et olime nõus. Läksime siis kahe austraallase Amose ja Ashleyga (muideks, nime järgi võiks arvata, et ta oli tüdruk, aga ei. Ta ise ütles, et see võib olla nii mehe kui naise nimi), ühe ameeriklasega, kes oli pärit Indiast (tal oli nii keeruline ja imelik nimi, et see ei jäänud meelde) ja Jasoniga. Tsillisime mõne tunni rannabaaris ja siis me mõtlesime Jannega, et tahaks koju minna. Aga me ei julgenud üksi. Mööda randa oleks veel olnud okei minna, sest inimesi oli palju, aga ranna ja suurema tee vahel oli üks väiksem tee, mis oli täiesti pime ja umbes 5-10 minutit pikk. Nii me siis ütlesime tüüpidele, et võiks hakata minema. Nad olidki nõus- nelja mehega on ikka turvalisem minna kui kahekesi. Seda enam, et baarileti ees hakkasid mingid mehed meiega rääkima, tahtsid pilti teha ja siis meid koju saata. Kindlasti laseme mingitel suvalistel tüüpidel end koju saata.