Pärast esimest poolfinaali

Ma polnud ammu nii kindel olnud, et Eesti pääseb finaali. Tegelikult enne Eurovisioonile tulekut ei olnud ma sellest nii kindel, aga pärast kõigi lavaesituste mitmekordset nägemist mõtlesin küll, et muud varianti ei ole. Me Katharinaga isegi eriti ei pabistanud – see tundus nii loomulik, et Eesti saab edasi.

Kui viimasena tuli nn ümbrikust välja Island, siis Katharina kuulis esialgu, et see on Eesti. Hakkas hüppama ja juubeldama, ma siis ütlesin talle, et kuule, see on Island. Sest mina vaatasin ekraani ja nägin, et sealt hüppas välja Islandi lipp. Tegelikult sama asja õnge läksid ka tulemuste teatavaks tegemise ajal pressikeskuses olnud Mikk Saar, Jüri Nael ja nende sõbrad. Hiljem kuulsime ka, et mõned green room’is arvasid esialgu, et Eesti sai edasi. Valus.

Edasi tuli siis võitjate pressikonverents. Need, kes konverentsruumi ei mahtunud, said vaadata seda pressikeskuse tööruumist. Eesti ajakirjanikud sinna väga ei rebinudki, meie ootasime pigem Tanjat. Kui Tanja lõpuks tuli, siis tehti Eesti ajakirjanikele nii-öelda väike oma pressikonverents. Eriti vahva oli Läti eurolaulik, kes keset video tegemist kaadrisse hüppas, Tanjat kallistas ja laulis aktsendiga „Me armastame Eestimaad“. Nagu selles telesaates. Lätlased ka muide ei saanud edasi, ootuspäraselt minu arvates.

Kell üks öösel väljunud bussiga (Eesti aja järgi kell kaks) läksime siis tagasi hotelli. See oli täis fänne ja pidu pandi kohe püsti. Täpselt meie selja taga pani üks naine kõlaritest eurolaulud käima. Kõige esimesena minu selle aasta Eurovisiooni lemmiku Taani. Ja siis nad kõik laulsid kaasa! Ülimõnus oli! Eks neil jätkus pidu kindlasti euroklubis, meie sinna ei läinud. Minul oli vaja video lõpuni teha, magama sain umbes poole kolme ajal kohaliku aja järgi.

Aga paar sõna ka pressikeskusest võistluse ajal. Kaasaelamine oli suur. Eesti lugu oli esimene, mis teenis korraliku aplausi ja huilged. Edasi mindi siis järjest julgemaks. Kõige suurem oli minu meelest aplaus Hollandi laulu ajal.

Esmaspäeval olin ennustanud pressiedetabeli jaoks. Mina ennustasin õigesti kaheksa laulu, võssa läksin ainult Eesti ja Belgiaga. Edasi ei ennustanud vaid Islandit ja San Marinot. Kusjuures viimase üle ma mõtisklesin küll – äkki saab edasi. Samas ei osanud ma ühegi teise riigi kohale seda paigutada.

Hetkel olen teise poolfinaali läbimängus. Ümberringi on lapsed, kes huilgavad ja elavad kaasa. Paari minuti pärast algab kontsert pihta. Muide, täna tulin siia selle ametliku liiniga, mis kõigepealt jäi arena lähedal ilgesse liiklusummikusse ja lõpuks selgus, et see tuli valesse kohta. Vist lavameeskonnale mõeldud sissepääsu juurde. Ma ei liialda, kui ütlen, et tegin arenale peaaegu ringi peale, et jõuda lõpuks õigesse kohta..