Kopenhaageni lennujaamas

Praegu olen Kopenhaageni lennujaamas ja ootan lendu Tallinnasse. See väljub kell 20.45 kohaliku aja järgi ja jõuab 23.15 Eesti aja järgi. Kuna meil oli peaaegu terve päev vaba, siis saime linnapeal ringi vaadata. Käisime ära kuningalossi ja Väikese Merineitsi kuju juures. Saime eelmisel õhtul kell neli magama ja kuna hotelli check out oli juba kell 11 hommikul, siis ega me eriti palju magada ei saanud. Tänane päev oli senistest kõige raskem, uni oli suur.

Aga nüüd eilsest. Kuna Tanjat enam võistlustules ei olnud, siis polnud meie laupäev nii intensiivne. Plaanisime päeval minna pressikeskusesse, kuid siis sain ma juhuslikult teada, et Johnny Logan (kolmekordne Eurovisiooni võitja) esineb eurokülas kolmveerand seitsmest kella seitsmeni. See oli miski, mida tahtsin kindlasti näha. Katharina tulla ei viitsinud ja seega läksin üksinda. Pärast seda saime rongijaama juures kokku, et koos pressikeskusesse sõita.

Johnny Logan laulis kokku kolm laulu, kõik Eurovisioni võitnud lood. Ta on kahel korral saanud võidu lauljana ning ühel korral heliloojana.

Jõudsime siis laupäeval pressikeskuse juurde parasjagu selleks ajaks, et hakata võistlusele saabuvad fänne pildistama ja filmima. Nii et pressikeskusesse laua ja arvuti taha jõudsime veidi vähem kui tund enne võistluse algust. Siis oli mul vaja kiiresti valmis teha nii fännivideo kui Johnny Logani video. Sai valmis veidi pärast Eurovisioni finaali algust.

Eurovisioni ajal tegime taas otseblogi. Lisaks mulle ja Katharinale tegi seda Tallinnas Marge ja Tartus Merili sporditoimetusest. Minu meelest tuli meil täitsa lõbus blogi välja. Seda saab lugeda siit: http://www.ohtuleht.ee/579175/eurovision-2014-voitja-on-austria

Kui rääkida sellest, mis pressikeskuses võistluse ajal toimus, siis ma esimese asjana tooksin välja selle, et paljudele lauludele elati väga keevaliselt kaasa. Kui Kreeka tantsulaul käis, siis panid kreeklased korraliku peo püsti: hüppasid, tantsisid, laulsid. Olgem ausad, Kreekal oli kuradi hea laul. Üks minu lemmikuid. Samuti elati meeletult kaasa Austriale ja kui Austria võitis, skandeeriti pressikeskuses Conchita nime. Müts maha, kui tolerantsed inimesed on. Teise poolfinaali ajal mõtestasin ma selle laulu järsku lahti ja see on ehtne (seksuaal)vähemuste laul.

Rise like a phoenix
Out of the ashes
Seeking rather than vengeance
Retribution
You were warned
Once I'm transformed
Once I’m reborn
You know I will rise like a phoenix
But you're my flame

Tulihingeliselt elati kaasa ka näiteks Hispaania ja Rootsi laulule. Prantsusmaa oli ka parajalt lõbus, üsna üllatav, et see kõigest kaks punkti sai ja viimaseks jäi. Venemaa selle asemel vilistati maha, seda oli vist kuulda ka saalis. Pressikeskuses oli sama lugu. Muide, täna Eesti žüriiliikmete punktide kohta lugu tehes selgus, et kõik žüriiliikmed olid Venemaa ülihalvale kohale pannud. Kõige paremini oli seda hinnanud Marju Länik, pannes selle 14. kohale. Kõik ülejäänud olid määranud Venemaa kohaks eelviimase või viimase. No vabandust väga, see Venemaa laul NII halb nüüd ka ei olnud. Minu arvates mõjutas poliitika mõjutas siin küll hindamist. Aga mis siis on žürii mõte? Kas see pole mitte adekvaatselt hindamine? Eesti andis lõppkokkuvõttes Venemaale ühe punkti, sest rahvahääletusel sai Venemaa teise koha.

Las see Venemaa aga olla. Lähme tagasi Austria juurde. Pärast võitu toimus pressikonverents. Esimesed fotograafid läksid pressikonverentside saali ukse taha juba enne hääletuse algust. Mina läksin ukse taha ootama pärast hääletuse lõppu ning mul õnnestus päris heale kohale istuma saada. Algul tuli siis Conchita Wurst sisse ja poseeris oma laulu saatel enda võidukarikaga. Pärast seda vastasid tema ja mänedžer küsimustele.

Muide, umbes kümme minutit tagasi jalutasid meist mööda Islandi eurolaulikud. Kuna neil olid seljas needsamad värvilised riided, millega nad laval olid, siis tundsid inimesed nad ära. Islandi eurolauljad ongi vist need esinejad, keda olen kõige sagedamini näinud selle aja jooksul. Asi on vist selles, et nad ei käitu nagu staarid, vaid tšillivad vabalt rahva sees. Eile pressikeskusest lahkudes nägin Rootsi lauljat Sanna Nielsenit ka, ta poseeris fännidega.

Varsti Eurovisioni finaali läbimängu vaatama!

Teises poolfinaalis osalesid kaks minu kolmest suurest lemmikust: Malta ja Kreeka. Kuna pidin kolmapäevasest proovist varem ära minema, siis Kreeka esitust ei näinud. Aga arvestades seda, et Kreekat ennustavad ajakirjanikud teise poolfinaali võitjaks, siis võis ju loota, et äkki nad ikka saavad edasi. Läkski nii. Läks isegi nii õnneks, et neli viimast laulu, mida ma ei näinud, pääsesid kõik edasi!

Aga alustan kolmapäeva õhtust. Nimelt oli Tanjal kaks esinemist, kus me Kataga käisime filmimas ja pildistamas. Esimene oli kell viis päeval eurokülas (EuroVillage) ja teine pool kaks öösel euroklubis (EuroClubis). Tuleb öelda, et Tanja on laval suurepärane. Ta küttis rahvast ikka väga korralikult. Inimesed tantsisid, laulsid kaasa.

Eriti lahe oli euroklubi, sest seal lasti ainult Eurovisioni laule. Ja ma oskan ju nii paljusid kaasa laulda, nii et sai mõnusalt tantsu panna. Aga peab tõdema ka, et ma olen täielik udupea. Euroklubisse minnes unustasin maha kaelakaardi ja kuna ilma selleta poleks ma mingil juhul sisse saanud, tuli meil poole tee pealt tagasi jalutada. Nojah. Ma pole just harjunud sellega, et mingi kaelakaart tuleb kaela riputada.

Neljapäeval lootsime saada Tanja kätte, sest Heidy Purga ütles, et ilmselt saab rääkida. Aga siis, kui nendega kontakteerusime, oli Tanja linnas ja me ei saanud teda kätte. Seega läksime hoopis eurokülasse vaatama minu selle aasta lemmiku esinemist. Pettumus oli aga see, et Taani esindaja Basim laulis ainult ühe laulu – oma võistlusloo „Cliche Love Song“ akustilise versiooni.

Pärast jagas ta aga autogramme sealsamas ühe teise lava peal. Ma autogrammi ei viitsinud küsida, aga seisin lava ette, et temast pilti teha. Ja siis ta vaataski seal kahe meetri kaugusel minust mulle nii armsasti kaamerasse ja naeratas. Ülikena pilt tuli.

Neljapäeva õhtul oli teine poolfinaal, mida otsustasime sel korral jälgida eurokülas. Seal toimus platsil avalik vaatamine. Saime Katharinaga kena video ja galerii. Samal ajal tegid Eestis otseblogi Martin ja Merili. Meie osalesime otseblogi tegemises nii palju, et Katharina saatis pildi meist ja mina saatsin õhtu jooksul üheksa SMSi  kohapealt, mille Martin vormistas sissekanneteks. Päris huvitav tuli. Lugege siit:http://www.ohtuleht.ee/578963/otseblogi-eurovisioni-teine-poolfinaal-ullatusi-ei-pakkunud-habemega-naine-paases-edasi

Kusjuures sel päeval saime isegi väga vara magama – mina läksin veerand kaks öösel magama. Eelmised päevad oleme ikka vähemalt kahe või kolmeni üleval olnud.

Kuna Katharina läks reede hommikul Tanja taustatantsija Argoga lugu tegema, siis sain mina natuke kauem magada (olin ju Katharinast kauem eile üleval istunud ja videot teinud). Seega on täna päris hea olla. Eelnevatel päevadel on olnud üsna suur väsimus peal.

Tänane plaan oligi meil minna esialgu Eurovisiooni fännimiilile pilte ja videot tegema ning hiljem Eurovisiooni finaali žüriiproovi. Pärast seda on plaan jälle euroklubisse minna!

Pärast esimest poolfinaali

Ma polnud ammu nii kindel olnud, et Eesti pääseb finaali. Tegelikult enne Eurovisioonile tulekut ei olnud ma sellest nii kindel, aga pärast kõigi lavaesituste mitmekordset nägemist mõtlesin küll, et muud varianti ei ole. Me Katharinaga isegi eriti ei pabistanud – see tundus nii loomulik, et Eesti saab edasi.

Kui viimasena tuli nn ümbrikust välja Island, siis Katharina kuulis esialgu, et see on Eesti. Hakkas hüppama ja juubeldama, ma siis ütlesin talle, et kuule, see on Island. Sest mina vaatasin ekraani ja nägin, et sealt hüppas välja Islandi lipp. Tegelikult sama asja õnge läksid ka tulemuste teatavaks tegemise ajal pressikeskuses olnud Mikk Saar, Jüri Nael ja nende sõbrad. Hiljem kuulsime ka, et mõned green room’is arvasid esialgu, et Eesti sai edasi. Valus.

Edasi tuli siis võitjate pressikonverents. Need, kes konverentsruumi ei mahtunud, said vaadata seda pressikeskuse tööruumist. Eesti ajakirjanikud sinna väga ei rebinudki, meie ootasime pigem Tanjat. Kui Tanja lõpuks tuli, siis tehti Eesti ajakirjanikele nii-öelda väike oma pressikonverents. Eriti vahva oli Läti eurolaulik, kes keset video tegemist kaadrisse hüppas, Tanjat kallistas ja laulis aktsendiga „Me armastame Eestimaad“. Nagu selles telesaates. Lätlased ka muide ei saanud edasi, ootuspäraselt minu arvates.

Kell üks öösel väljunud bussiga (Eesti aja järgi kell kaks) läksime siis tagasi hotelli. See oli täis fänne ja pidu pandi kohe püsti. Täpselt meie selja taga pani üks naine kõlaritest eurolaulud käima. Kõige esimesena minu selle aasta Eurovisiooni lemmiku Taani. Ja siis nad kõik laulsid kaasa! Ülimõnus oli! Eks neil jätkus pidu kindlasti euroklubis, meie sinna ei läinud. Minul oli vaja video lõpuni teha, magama sain umbes poole kolme ajal kohaliku aja järgi.

Aga paar sõna ka pressikeskusest võistluse ajal. Kaasaelamine oli suur. Eesti lugu oli esimene, mis teenis korraliku aplausi ja huilged. Edasi mindi siis järjest julgemaks. Kõige suurem oli minu meelest aplaus Hollandi laulu ajal.

Esmaspäeval olin ennustanud pressiedetabeli jaoks. Mina ennustasin õigesti kaheksa laulu, võssa läksin ainult Eesti ja Belgiaga. Edasi ei ennustanud vaid Islandit ja San Marinot. Kusjuures viimase üle ma mõtisklesin küll – äkki saab edasi. Samas ei osanud ma ühegi teise riigi kohale seda paigutada.

Hetkel olen teise poolfinaali läbimängus. Ümberringi on lapsed, kes huilgavad ja elavad kaasa. Paari minuti pärast algab kontsert pihta. Muide, täna tulin siia selle ametliku liiniga, mis kõigepealt jäi arena lähedal ilgesse liiklusummikusse ja lõpuks selgus, et see tuli valesse kohta. Vist lavameeskonnale mõeldud sissepääsu juurde. Ma ei liialda, kui ütlen, et tegin arenale peaaegu ringi peale, et jõuda lõpuks õigesse kohta..

Eurovisiooni esimese poolfinaali eel..

Pühapäeval algas mu elu esimene komandeering: lõpuks saatis Õhtuleht mind Taani Eurovisiooni lauluvõistlusele. Kogu asja juures on eriti äge see, et mulle hakkas Eurovisioon meeldima siis, kui see 13 aastat tagasi Kopenhaagenis oli. Seega, nagu laulab Koit Toome, tagasi alguses.

Tulin Kopenhaagenisse elu toimetuse reporteri Katharinaga, kes käis juba eelmisel aastal Eurovisioonil. See oli täitsa kasulik, sest tema teab tänu sellele asju paremini – et kuidas ja millal.  Kuna me jõudsime Kopenhaagenisse kohale alles pühapäeva õhtul, siis avapeost jäime ilma. Sellest, kuidas kõik staarid punasel vaibal raekojas kõndisid. Aga noh, eks me hiljem kuulsime, et see oli paras loomaaed olnud. Üliväike ala ja ülipalju ajakirjanikke. Teisalt, näha oleks ikkagi tahtnud seda. Aga no pole hullu, terve Eurovisioon ju ees.

Ööbime kahetärni hotellis Wake Up Copenhagen, mis on ametlik Eurovisiooni hotell. See tähendab, et seal ööbib terve hulk Eurovisiooniga seotud inimesi ja ajakirjanikke. Selleks aga, et me saaksime oma akrediteeringud kätte ja samamoodi „nautida“ õiget kohtlemist, pidime Eurovisiooni arena juurest saama kätte pressikaardid. Kuna meie jõudmise ajaks pühapäeval oli see juba kinni, siis tuli minna esmaspäeva hommikul.

Eurovisiooni ametlike hotellide ja arena vahet käib tasuta buss, kuid selle kasutamiseks on vaja pressitõendit. Seega sõitsime esmaspäeva hommikul linnaliiniga umbes 20 minutit Eurovision islandile ehk Eurovisiooni saarele. Kohapeal saime akrediteerimiskeskuses kätte oma kaelakaardid ja mingit nänni. Pärast veel igasuguste riikide nänni. Eks tahetakse ennast ikka igal moel promoda.

Enamik Eurovisiooni päevadest möödubki pressikeskuses, kus on väga palju ajakirjanikke. Kõik istuvad ninapidi arvutites või käivad kaamerate-mikrofonidega ringi. Üks ebameeldiv üllatus, mille osaliseks kohapeal sain, oli see, et pressikeskuses ei tohi kasutada juhtmeta mikrofone. Aga just selline mulle kaasa anti. Mis teha, tuli ilma mikrofonita läbi ajada.

Aga noh, algul tegimegi nii, et filmisime ilma intervjuudeta. Näiteks pressikeskust ja kontserti natuke. Sain esmaspäevase päeva jooksul kaks korda vaadata kontserti saalist. Esimene oli siis tavaline peaproov ja teine oli žüriile mõeldud peaproov.

Esimeses peaproovis läks Tanjal esinemine natuke nihu. Hiljem tuli välja, et mingi noot või miski oli kuskil valesti olnud ja seetõttu läks Tanjal lõpus mingi samm valesti. Ju sellepärast ei olnudki Tanja nõus pärast etteastet rääkima, kuigi see oli kokku lepitud. Rääkis meiega hoopis Eesti delegatsiooni juht Mart Normet, kes selgitas, mis juhtus. Aga õnneks saime Normetiga uue kokkuleppe, et Tanja räägib õhtul. Ja saime ühtlasi piletid žürii peaproovile.

Aga emotsioon saalis.. super! Ma olin seda nii pikalt oodanud ja kohati oli küll kananahk ihul. Ma ju nägin seda otse saalis olles. Tanja oligi siis nõus rääkima alles pärast žürii peaproovi lõppu oma hotellis.. ajaliselt oli see pärast südaööd. Sõitsime Eesti delegatsiooni hotelli koos nende bussiga (iga riigi käsutuses on suur buss).

Veel enne seda, kui ootasime Tanjat ja teisi eestlasi, nägime muu-hulgas vene kaksikuid (nad on päriselus nii pisikesed!), Ungari lauljat, Läti artiste, Belgia lauljat. Eks kõige põnevam oli vist Filip Kirkorov (kes on Venemaa loo autor). Kirkorov tundis ära, et räägime eesti keeles ja ütles meile inglise keeles „Tere, Eesti“  ja soovis siis head teed koju (hotelli?). Kodus olles veel naljatasin, et küllap näen Kirkorovit ja saan kätt suruda. Peaaegu.

Igatahes, Eesti delegatsiooni hotellis saime Tanjaga intervjuu teha. Mulle oli enne Kopenhaagenisse tulekut tehtud ülesandeks võtta videointervjuusid ehk siis hoida kaamerat ühes käes ja teises mikrofoni. Siiamaani olin ma ainult olnud selles positsioonis, et hoian mikrofoni käes.. enamasti siiski diktofoni. Ja siis mingi hetk tuli minu juurde sealsamas olnud René Vilbre, kes pakkus välja, et võib ise kaamerat hoida. Päris mugav oli nii, sest sain normaalselt keskenduda küsimuste küsimisele.

Muide, esmaspäeva päeval oli sellega ka probleem, et ma ei osanud videotöötlusprogrammi väga hästi kasutada. Aga õnneks endine Õhtulehe fotograaf (kes nüüd töötab Postimehes) oli ka siin ja aitas mind sellega reele. Nüüd pole enam hullu. Mitte et mu videod väga professionaalsed oleksid. Seda küll mitte. Aga vähemalt pakume inimestele huvitavat materjali.

Praktiliselt terve teisipäeva olen ma tagunud erinevaid Eurovisiooni uudiseid ja teinud videoid. Praegu on esimese poolfinaalini jäänud veidi üle kahe tunni. Istume ühes suures lauas Postimehe ja Publiku ajakirjanikega ning valmis kajastama!

Valik videolugusid:

http://www.ohtuleht.ee/578646/ohtulehe-video-tanja-pani-esmaspaevase-peaproovi-ajal-rahva-huilgama

http://www.ohtuleht.ee/578652/ohtulehe-video-eurolaulikud-lahkumas-parast-esmaspaevast-zurii-peaproovi

http://www.ohtuleht.ee/578594/ohtulehe-video-tanja-parast-rahvusvahelise-zurii-peaproovi-hea-et-probleemid-ilmnesid-esimeses-labimangus-mitte-ohtuses-peaproovis