Eurovisiooni esimese poolfinaali eel..

Pühapäeval algas mu elu esimene komandeering: lõpuks saatis Õhtuleht mind Taani Eurovisiooni lauluvõistlusele. Kogu asja juures on eriti äge see, et mulle hakkas Eurovisioon meeldima siis, kui see 13 aastat tagasi Kopenhaagenis oli. Seega, nagu laulab Koit Toome, tagasi alguses.

Tulin Kopenhaagenisse elu toimetuse reporteri Katharinaga, kes käis juba eelmisel aastal Eurovisioonil. See oli täitsa kasulik, sest tema teab tänu sellele asju paremini – et kuidas ja millal.  Kuna me jõudsime Kopenhaagenisse kohale alles pühapäeva õhtul, siis avapeost jäime ilma. Sellest, kuidas kõik staarid punasel vaibal raekojas kõndisid. Aga noh, eks me hiljem kuulsime, et see oli paras loomaaed olnud. Üliväike ala ja ülipalju ajakirjanikke. Teisalt, näha oleks ikkagi tahtnud seda. Aga no pole hullu, terve Eurovisioon ju ees.

Ööbime kahetärni hotellis Wake Up Copenhagen, mis on ametlik Eurovisiooni hotell. See tähendab, et seal ööbib terve hulk Eurovisiooniga seotud inimesi ja ajakirjanikke. Selleks aga, et me saaksime oma akrediteeringud kätte ja samamoodi „nautida“ õiget kohtlemist, pidime Eurovisiooni arena juurest saama kätte pressikaardid. Kuna meie jõudmise ajaks pühapäeval oli see juba kinni, siis tuli minna esmaspäeva hommikul.

Eurovisiooni ametlike hotellide ja arena vahet käib tasuta buss, kuid selle kasutamiseks on vaja pressitõendit. Seega sõitsime esmaspäeva hommikul linnaliiniga umbes 20 minutit Eurovision islandile ehk Eurovisiooni saarele. Kohapeal saime akrediteerimiskeskuses kätte oma kaelakaardid ja mingit nänni. Pärast veel igasuguste riikide nänni. Eks tahetakse ennast ikka igal moel promoda.

Enamik Eurovisiooni päevadest möödubki pressikeskuses, kus on väga palju ajakirjanikke. Kõik istuvad ninapidi arvutites või käivad kaamerate-mikrofonidega ringi. Üks ebameeldiv üllatus, mille osaliseks kohapeal sain, oli see, et pressikeskuses ei tohi kasutada juhtmeta mikrofone. Aga just selline mulle kaasa anti. Mis teha, tuli ilma mikrofonita läbi ajada.

Aga noh, algul tegimegi nii, et filmisime ilma intervjuudeta. Näiteks pressikeskust ja kontserti natuke. Sain esmaspäevase päeva jooksul kaks korda vaadata kontserti saalist. Esimene oli siis tavaline peaproov ja teine oli žüriile mõeldud peaproov.

Esimeses peaproovis läks Tanjal esinemine natuke nihu. Hiljem tuli välja, et mingi noot või miski oli kuskil valesti olnud ja seetõttu läks Tanjal lõpus mingi samm valesti. Ju sellepärast ei olnudki Tanja nõus pärast etteastet rääkima, kuigi see oli kokku lepitud. Rääkis meiega hoopis Eesti delegatsiooni juht Mart Normet, kes selgitas, mis juhtus. Aga õnneks saime Normetiga uue kokkuleppe, et Tanja räägib õhtul. Ja saime ühtlasi piletid žürii peaproovile.

Aga emotsioon saalis.. super! Ma olin seda nii pikalt oodanud ja kohati oli küll kananahk ihul. Ma ju nägin seda otse saalis olles. Tanja oligi siis nõus rääkima alles pärast žürii peaproovi lõppu oma hotellis.. ajaliselt oli see pärast südaööd. Sõitsime Eesti delegatsiooni hotelli koos nende bussiga (iga riigi käsutuses on suur buss).

Veel enne seda, kui ootasime Tanjat ja teisi eestlasi, nägime muu-hulgas vene kaksikuid (nad on päriselus nii pisikesed!), Ungari lauljat, Läti artiste, Belgia lauljat. Eks kõige põnevam oli vist Filip Kirkorov (kes on Venemaa loo autor). Kirkorov tundis ära, et räägime eesti keeles ja ütles meile inglise keeles „Tere, Eesti“  ja soovis siis head teed koju (hotelli?). Kodus olles veel naljatasin, et küllap näen Kirkorovit ja saan kätt suruda. Peaaegu.

Igatahes, Eesti delegatsiooni hotellis saime Tanjaga intervjuu teha. Mulle oli enne Kopenhaagenisse tulekut tehtud ülesandeks võtta videointervjuusid ehk siis hoida kaamerat ühes käes ja teises mikrofoni. Siiamaani olin ma ainult olnud selles positsioonis, et hoian mikrofoni käes.. enamasti siiski diktofoni. Ja siis mingi hetk tuli minu juurde sealsamas olnud René Vilbre, kes pakkus välja, et võib ise kaamerat hoida. Päris mugav oli nii, sest sain normaalselt keskenduda küsimuste küsimisele.

Muide, esmaspäeva päeval oli sellega ka probleem, et ma ei osanud videotöötlusprogrammi väga hästi kasutada. Aga õnneks endine Õhtulehe fotograaf (kes nüüd töötab Postimehes) oli ka siin ja aitas mind sellega reele. Nüüd pole enam hullu. Mitte et mu videod väga professionaalsed oleksid. Seda küll mitte. Aga vähemalt pakume inimestele huvitavat materjali.

Praktiliselt terve teisipäeva olen ma tagunud erinevaid Eurovisiooni uudiseid ja teinud videoid. Praegu on esimese poolfinaalini jäänud veidi üle kahe tunni. Istume ühes suures lauas Postimehe ja Publiku ajakirjanikega ning valmis kajastama!

Valik videolugusid:

http://www.ohtuleht.ee/578646/ohtulehe-video-tanja-pani-esmaspaevase-peaproovi-ajal-rahva-huilgama

http://www.ohtuleht.ee/578652/ohtulehe-video-eurolaulikud-lahkumas-parast-esmaspaevast-zurii-peaproovi

http://www.ohtuleht.ee/578594/ohtulehe-video-tanja-parast-rahvusvahelise-zurii-peaproovi-hea-et-probleemid-ilmnesid-esimeses-labimangus-mitte-ohtuses-peaproovis