Aga milline on Venemaa riigina? Panin kirja selle, mis mulle Venemaal veedetud nädala jooksul silma jäi.

Sellest on palju räägitud, et Eesti ja Venemaa piiril on põrgulik oodata, eriti hull lugu on Narva piiriga. Eesti poole peal on autodele tehtud suur parkimisplats, kus saab oodata aega, millal minna sillale (teisel pool silda ongi Venemaa) Kui meie teisipäeva öösel kell 1 piirile jõudsime, lasti meile välja järjekorranumber 337. Läksime emaga uurima, kui palju autosid meie ees oli ning parajasti lasti sillale auto järjekorranumbriga 90. 247 autot meie ees! Üsnagi masendav. Kuigi olime paar päeva enne tulekut piirile helistanud ja meile öeldi, et hetkel on piiril 200 autot, lootsime siiski parimat. Parim parimaks, aga lõppude lõpuks ootasime me kokku 15 tundi. Ja oleksime oodanud kauemgi, kui me poleks viimasel hetkel otsustanud tulla teisipäeva hommiku asemel esmaspäeva õhtul. Vähemalt Venemaalt tagasi tulles läks piiril kokku umbes tund kogu paberimäärimisega. Seal oli elav järjekord ka.

Rekkajuhtidel on jällegi palju hullem olukord. Kui me esmaspäeval sõitsime piirile, siis algas rekade järjekord (loomulikult olid järjekorras mõningates paikades ka vahed sees) juba sealt, kus näitas, et Narvani on 8 kilomeetrit. Venemaalt tagasi tulles oli järjekord ulatunud umbes 10nda kilomeetrini. Tõesti on neist juhtidest väga kahju, see on lausa ebainimlik, kui nad peavad umbes nädal aega ootama, et lihtsalt üle piiri saada.

Miks siis üldse piiril nii kaua läheb? Eks siin loeb venelaste kiuslikkus.. autode Venemaale laskmine venib sellepärast, et Vene piir ei lase autosid kuigi kiiresti edasi. Peale selle on veel üks põhjus: bensiiniärikad. Venemaal on bensiini hinnaks umbes 22 rubla liiter, mis on ligikaudu 8 krooni ja seega toovadki tüübid bensiini Eestisse ja müüvad selle maha vahelkasuga. Umbes pooled piiril olijatest olidki bensiiniärikad. Ja tegelikult nemad ei ootagi nii pikalt kui teised. Nad, kas võtavad juba eelmisel õhtul järjekorranumbri ära või lähevad üle piiri eelisjärjekorras. Ilma ootamata saavad üle piiri minna rasedad naised ja autod, kus on alla 3-aastane laps. Kunagi said kiiremini üle ka sõjaveteranid ja invaliidid, kuid enam mitte (mäletan, et mu ema ja tädi susserdasid meid 5 aastat tagasi just nimelt tänu sellele kiiremini üle piiri, muidu oleksime oodanud piiril vähemalt ööpäeva) Aga bensiini toomisega Eestisse saavad tegeleda ainult Vene Föderatsiooni kodanikud (kui Eesti kodanikud ei taha muretseda viisat, mis maksab ja, mille saamisega on tükk tööd) Varem toodi üle piiri ka sigarette, kuid nüüd on Eesti võtnud vastu seda keelustava seaduse. Iga inimene võib tuua üle piiri kuni 2 pakki suitsu.

Platsil oodates tuli üks mees meile mingit lindikest pakkuma, mis pidavat sümboliseerima seda, et pooldatakse Nõukogude Liitu. Ema võttis selle vastu, kuid küsimusele, kas me selle auto antenni külge paneme, vastas ta eitavalt. Selle peale võttis see mees emal lindi üldse käest ära. Kui arvasin algul, et lindike on üksikutel, siis eksisin. See on tegelikult paljudel autodel Venemaal. Tundub, et venelased usuvad, et Nõukogude Liit taastatakse. Kui minu ema tädi sünnipäevapeol kõnet pidas ja ütles, et kui poleks piiri, siis käiksime tihedamini, vastas mu tädi, et piiri ei saa olema. Ma ei tea, mida ta sellega mõtles, unustasin seda talt küsida, aga vaevalt, et ta arvab, et Venemaa astub Euroopa Liitu ja saab kuuluma Schengeni viisaruumi. Tõenäoliselt siiski, et Eestist saab taas Venemaa osa. Mu tädi pole küll rahvuselt venelane, kuid kuna ta on kogu oma elu Venemaal elanud, on temast saanud venelane.

Kui me lõpuks üle piiri saime, tervitasid meid teed, mida ümbritsesid Sosnovski karuputke puhmakad. Neile, kes ei tea, võib öelda, et karuputk on kuni viie meetri kõrguseks kasvav mürgine taim, mis levib väga kergesti. Venemaal on seda üle mõistuse palju, sest õigel ajal ei hakatud selle vastu võitlema. Nüüd vohab see isegi inimeste kodustes aedades.
Lisaks karuputkele tervitas meid rohkelt kiirusepiiranguid. Süsteem oli selline, et kohas, kus oli hea asfalt, oli pandud, kas 40ne või 50nega sõitmist lubav märk, aga seal, kus oli kehva tee, võis kiiremini sõita. Inimesed ikka ületasid nendes kohtades kiirust, kuid mina väga kiiresti ei julenud sõita (pealegi oli pärast magamata ööd raske autot juhtida ka), sest miilitsad luurasid teeäärtes. Teel Ivangorodist Peterburisse (umbes 120 kilomeetrit) nägime kahte või kolme miilitsat. Ja niiviisi trahve tehes nad teenivadki omale raha.
Miilitsad on korrumpeerunud. Näiteks minu onu rääkis, et ükskord pidas teda miilits kinni ja tahtis trahvi kirjutada. Siis onu pakkuski talle bensiini, kuid kuna ta oli alles paagi täis pannud, siis ei olnud ta nõus. Kui ta seda teinud poleks, oleks trahvi tegemise asemel küll bensiini vastu võtnud.

Enne sai räägitud, et bensiin on Venemaal odav, aga tegelikult on seal kõik väikese hinnaga. Räägitakse küll, et Moskva on maailma kõige kallim linn, aga mujal Venemaal on ikka asjad odavad. Näiteks sain ühe originaallõhna 150 krooni odavamalt kui seda Kaubamajas müüakse. Aga seda tuleb päris kindlasti jälgida, et osta originaali, mitte võltsingut. Nagu meile ühes poes öeldi: „Venemaal on kõik võltsing, kui tahate originaallõhnu, siis maksavad nad umbes 2000 rubla“. Aus ütlus. Ja tõesti on väga palju asju järeletehtud. Kuulsin oma täditütardelt, et isegi välismaa šampoone tehakse järgi ning enne kui juba pesed pead, ei saa aru, kas tegemist on originaaliga või mitte. Ma imestan, miks miilits midagi ette ei võta, aga küllap on tee äärtes luuramisega küllalt tegemist.

Ma ei tea, kuidas on sellega lood mujal Venemaal, kuid Volhovis on prügist vabanemine väga omapärane. Selleks, et prükkareid ei oleks, neil lihtsalt ei olegi maja juures prügikaste. Kuidas siis prügist lahti saadakse? Igal õhtul kell pool üheksa (välja arvatud pühapäeval) tuli minu tädi maja juurde prügiauto ning kõik majaelanikud tõid oma prügi sinna. Naljakas. Kuna prügikaste ei ole, siis vedeleb ka palju prügi maas. Tihti otsivad sealt omale söögipoolist ka kodutud loomad, eesotsas kassid. Ja neid on nii palju, mul oli kohutavalt kahju neist. Volhovis ju ei ole loomade varjupaika.

Venemaal võib leida palju telefoniautomaate, just eriti küladest. Põhjus peitub tõenäoliselt selles, et külas pole hulgal inimestel kodus telefoni ja küla peale üks automaat käib küll. Kusjuures on näha, et need automaadid on hiljaaegu paigaldatud (maksimaalselt mõni aasta tagasi), sest need näevad välja nii ilusad ja uued.

Tädi juubelil olles nägin esimest korda silti, millel oli kirjas, et Suure Isamaasõja veterane teenindatakse järjekorraväliselt. Muigama pani- neid teenindatakse kohvikus järjekorraväliselt? Teisel korral nägin seda silti pisikeses kodutarvete poes. No see oli veel naljakam, seal polnud järjekorda ollagi. Küsisin siis oma tädilt selle kohta ja tuli välja, et see eelisjärjekorras teenindamine kehtib kõikides asutustes Venemaal. Nojah, sel juhul on vähemalt asjal mõtet.

Venemaal ei tasu kuhugi poodi minnes inglise keeles rääkimist proovidagi. Inimesed lihtsalt ei oska eriti võõrkeeli. Täditütre abikaasa küsis mult, kas ma oskan vene keelt paremini kui inglise keelt. Mul jäi suu lahti. Kas ta arvab, et see oskamine on aktsendiga ja grammatiliste vigadega rääkimine? Sain ennast küll vene keeles enamasti arusaadavaks teha, kuid arenemisruumi on küllaga.