Tavaliselt teen ma blogisissekandeid pärast reisilt tulemist, sedakorda teen natuke teistmoodi ja kirjutan praegugi. Lihtsalt on mitmeid teemasid, mis on hiljuti seoses reisimisega erinevate inimestega jutuks tulnud..

Ma olen käinud päris palju üksi reisimas, ilmselt olen üle poolte kordadest üksi reisinud. Mult on nii palju küsitud, kuidas mu vanemad sellist asja lubavad. Alles ütles mu kolleeg Sander, et kui tema tütar teataks ühel hetkel, et läheb üksi Mehhikosse, siis paneks ta tütre luku taha.

Kummalisel kombel ei teinud minu vanemad seda. Ja kes tunnevad minu vanemaid, teavad ka, kui hoolivad nad on. Isal olen ju kõige noorem laps ja emal ainuke laps – see peaks midagi juba ütlema.

Miks nad aga lubasid mind üksi Mehhikosse reisima? Oli gümnaasiumi lõpp ja ma tundsin, et tahan elus midagi teha ja see polnud ainus koolis käimine. Minus oli juba siis reisikirg olemas, aga see polnud täielikult veel pead tõstnud. Mul oli plaan minna USAsse aastaks ajaks lapsehoidjaks. Vanemad loomulikult ei kiitnud seda heaks, ega õdegi mitte. Ja siis ilmselt meeleheites pakkusid mu vanemad mulle, et valigu ma üks reis kuhugi kaugele ja käigu ära. Nad maksavad selle kinni. Otsisin internetist pileteid ja valisin kolm varianti: Mehhiko, Island ja Filipiinid (kahjuks selles kolmandas enam kindel pole, võis ka mõni muu selle piirkonna riik olla). Need kõik vist jäid enam-vähem sarnasesse hinnaklassi. Saigi välja valitud Mehhiko. Islandile läksin ma sellest pool aastat hiljem, kuid Filipiinidele ma veel jõudnud pole. Aga ma ei kahtlegi, et ühel päeval ma lähen sinnagi.

Igatahes, panin reisiplaani kokku ja teatasin vanematele, et lähen Mehhikosse. Ega mind rõõmuhõisetega vastu ei võetud, aga nad aktsepteerisid seda.

Nüüd ma tean, et Mehhiko on väga ohtlik narkoriik. Tihtipeale uudiseid toimetades leian lugusid sellest, kuidas jälle leiti terve hulk maharaiutud peadega inimesi. Veel olen kuulnud, et Guatemalat (mis on minu lemmikriik) nimetatakse Ladina-Ameerika kõige ohtlikumaks riigiks. Seal tapetakse iga päev inimesi, nende õnnetute sekka satuvad ka turistid. Aga seda kõike ei teadnud ma tol hetkel, sest olin noor ja rumal. Ei teagi, kas see oleks olnud parem, kui oleksin teadnud. Küllap vist oleks olnud. Siis ma ei oleks jalutanud Guatemalas Antigua linnas hämaruses üksi tänaval, mis jääb kesklinnast veidi välja. See oli tõeline õnn, et midagi ei juhtunud. Kui mul oleks nüüd uuesti valida, kas ma läheksin sellele reisile, saan ma kindlasti öelda, et läheksin. Asi, mida muudaksin, oleks see, et ma oleksin märksa ettevaatlikum.

Minu üksi reisimine on kujunenud ka mingil määral kireks. Ma saan minna välja kõigest.. eemale oma sõpradest, perest, tuttavatest. Samas aga ei ütle ma ära sellest, kui keegi tahab minuga kaasa tulla – see on väga tervitatav. Lihtsalt paraku keegi ei tule tavaliselt. Vahepeal on isegi hea, kui keegi sinu eest loeb kaarti ja teeb mõttetööd :D

Jaanuaris käisin Erasmuse seltskonnaga Marokos, kokku oli meid kuus inimest. Muidu oli tore, et ei pidanud ise mõtlema, aga päris kindlasti ei läheks ma selle seltskonnaga enam reisile – vähemalt mitte nii suurega. Hetk, mil ma sain päris tigedaks oli see, kui ma läksin sisse ühte poodi ja seepeale tuli üks tüdruk mulle ütlema, et kõik juba ootavad ja lähme. Vabandust väga, aga kui ma tahan minna kingapoodi, siis ma ikka lähen sinna. Seepärast ongi üksi parem, keegi ei vingu, et edasi peaks liikuma.  

Veel üks kolleeg, Kaspar, ütles mulle ükskord, et ta ei saa aru, miks ma üldse Õhtulehes töötan ja Tartus elan, võiksin ju  kuskil välismaal elada. Minu meelest sobib siinkohal tsiteerida Mari Pokineni laulu „Paradiis“. Seal on sellised sõnad: „Kunagi tunned, et kuskil on hea ja uut kohta otsima enam ei pea.“ Mulle tundub, et minu jaoks ongi see koht Eesti ja Tartu :) Mulle nii meeldib käia reisil. Mulle meeldib see tunne, kui ma lähen reisile, aga samavõrd meeldib mulle tunne, kui tulen koju tagasi.

Ja viimaks, tean, et vähemalt ühel inimesel on tekitanud küsimust minu blogi pealkiri. :D Kas ma tõesti väidan, et ma olen maailmale tiiru peale teinud? Seda päris mitte. See on ühest Aqua laulust nimega „Around the world“ Ma arvan, et selle laulu sõnad lihtsalt sobivad ühele reisiblogile. :)