Amsterdami!

Mu emal oli selle aasta veebruaris juubel ning mina ja isa otsustasime kinkida talle reisi. Valituks sai Amsterdam, õigemini ema sai ise sel teemal sõna sekka öelda. Kuna isa meil eriline reisihuviline ei ole, siis oli ta rohkem kui rõõmus, et ma nõustusin emaga kahekesi minema. Nii saigi aprilli alguseks välja valitud pikk nädalavahetus Amsterdami.

Meie lend pidi minema Riiast. Tegelikult on Riia lennujaam minu jaoks halva minevikuga, sest siin on juhtunud kõiksugu halbu asju. Näiteks on minu lend tühistatud, ma olen rahakoti ära kaotanud, peaaegu passi ära kaotanud ja lennukist maha jäänud. Etteruttavalt võib öelda, et sel korral läks kõik hästi.

Meie lend läks poole kuue ajal õhtul, aga Riia suunas pidime Tartust sõitma hakkama juba pool seitsme hommikul. Ühegi hilisema bussiga poleks me õigel ajal Riiga jõudnud. Seega olime Läti pealinnas kohal juba poole 11 ajal hommikul. Kuna bussijaam on täpselt Stockmanni ja kino kõrval, siis tuli mul mõte kinno minna. Et mina saan ingliskeelsest filmist aru ja ema loeb venekeelseid subtiitreid. Ainult et lõpuks otsustasime hoopistükkis vaadata prantsuskeelset filmi Yves Saint Laurentist. Muide, tahtsin seda ükskord juba Tartus vaatama minna. Hea, et ei läinud. Kuna ma siis prantsuse keelest mitte midagi aru ei saanud, tuli ka venekeelseid subtiitreid lugeda. Sõna-sõnalt alati aru ei saanud, aga kogu aeg oli arusaadav, mis toimus. Ma olen uhke!

Pärast filmi ja lõunasööki läksime juba lennujaama. Lennusõit oli nagu tavaliselt ikka. Küll aga sattus meie kõrvale istuma üks omanäoline tegelane. Algul ta muudkui siples ja tõstis kotti ühest kohast teise. Emaga kommenteerisime omavahel, et mis sel naisel küll viga on. Siis pöördus ta aga meie poole ja ütles vene keeles, et küll on tore ikka eesti keelt kuulda. Ups. Hea, et me väga kõvasti ei rääkinud. Tädi oli pärit Mustveest, kuid juba mitu aastat Hollandis Haagis elanud. Teeb seal miskit lilledega. Ja siis seletas meile, et pabistab lennusõidu pärast ja joob sõidu ajal veini. Põhimõtteliselt kulistaski ta terve pudeli üksi ära. Pakkus meile ka tegelikult. Kuigi meie ei joonud midagi, oli selline tunne, et jääme juba tema veinilõhnast purju.

Esimesed muljed linnast

Amsterdami lähedale Eindhoveni lennujaama jõudsime kella seitsme ajal õhtul. Tunnike ootamist ja siis läks buss Eindhovenist Amsterdami. Kuna meie buss väljus meile arusaamatutel põhjustel 20 minutit pärast õiget aega ja sõitsime Hollandi pealinna poolteist tundi, siis jõudsime kohale veidi enne kella 10.

Kuigi väljas oli pime, oli linn rahvast täis. Bussipeatus oli rongijaama juures, kust oli õnneks hotelli umbes 10 minutit kõndida. Kuna buss peatus rongijaama külje peal, mitte rongijaama ees, sattusin ma segadusse hotelli minekul. Appi tõttas üks noormees, kes meid juba lennujaama juures õige peatuse leidmisel aitas. Kuigi ta oli abivalmis, siis meie tänavat ta kahjuks ei teadnud. Aga polnud hullu, ma sain ise aru, kus viga on. Eks neid kogemusi on erinevates riikides kohtade ülesleidmisel.

Meie hotellituba oli hästi väikest treppi pidi kolmandal korrusel. Tabasin end mõttelt, et kindlasti on nii mõnigi purjus inimene sealt üles ronides alla kukkunud.. no ikka päris järsk oli see trepp. Aga mis mulle meeldis, oli see, et meil oli toas telekas. Ja mis mulle isegi kõige rohkem meeldis, oli see, et seal oli üks itaaliakeelne kanal. Edaspidi käis see edaspidi igal õhtul taustaks. Oh, oleks mul Eestis ka mõni itaaliakeelne kanal, mida vaadata. Hea kuulamispraktika on.

Ilm oli soojem kui Eestis. Eriti mõnus oli ilm sel päeval, kui me Hollandisse jõudsime ja ka järgmisel päeval. Kolmandal päeval oli tuuline. Neljandal päeval, kui hakkasime ära sõitma, sadas peenikest vihma. Kuna ma olin Hollandisse saabunud õhema jopega, tulin ma reisilt ära nohu ja valusa kurguga. Köha oli mul nagunii enne.

Oma reiside ajal kõnnin ma ikka maha kilomeetreid ja kilomeetreid. Sellel on kolm põhjust: nii on odavam, orienteerub paremini ja näeb rohkem. Mul on hea meel, et ema jaksas üsna hästi minuga kaasa vantsida. Uurisin hommikul hotelli retseptsioonist, kuhu peaks kindlasti minema ning sellest lähtuvalt siis ajasin linnakaardil näpuga järge. Ma olin ammu tahtnud Amsterdami tulla. Olin varasemalt 2006. aastal Pariisi minnes ainult Hollandist läbi sõitnud, aga riiki põhjalikumalt näinud ei olnud. Amsterdam oli üks peamisi linnu Euroopas, kus ma veel käinud ei olnud, aga kuhu ma väga tahtsin minna. Võib-olla sellepärast olidki mu ootused natuke liiga kõrgel. Mitte et mulle Amsterdam meeldinud ei oleks. Meeldis väga. Kuid mingi "aga" jäi ikkagi õhku…

Tegelikult on Amsterdam täitsa kena linnake. Kanaleid on tõepoolest väga palju. Väidetavalt on kanaleid rohkem kui Veneetsias ja sildu rohkem kui Pariisis. Tõeliselt hea oli see, et kesklinn oli üsna kompaktne ning vaatamisväärsused asusid kõnnitavas kauguses.

Punased laternad, maailma suurim lilleaed ja vahakujud

Peamine vaatamisväärsus Amsterdamis on vist ikka punaste laternate tänav. Kuna meie linnakaardil selle kohta otseselt midagi kirjutatud ei olnud, siis küsisin hotelli retseptsioonist, kus see asub. Natuke piinlik oli, aga tõenäoliselt on see üks kõige enam küsitud küsimusi igas hotellis. Selgus, et punaste laternate tänav asub umbes kümneminutilise tee kaugusel meie majutuskohast. Küsisin, kas sinna on ikka ohutu õhtul minna. Vastati, et naise jaoks on see üks ohutumaid kohti üldse – kui mõni mees peaks kallale tungima, siis lendavad kohe prostituudid appi! Nojah, aga ma tegelikult pidasin oma küsimusega rohkem silmas seda, kas varguste arv on ehk seal suurem..

Otsustasime esimesel õhtul sinna mitte minna ja jalutasime niisama. Aga lõpuks jõudsime ikka sinna tänavale! Seal olid rahvamassid. Inimesed seisid ja vaatasid, kuidas naised kabiinides seisis ja meestele silma tegid. Ma ei tahtnud ühtegi nendest naistest liiga pikalt vaadata. Mul endal hakkas piinlik.

Järgmisel päeval uurisin hotellis, mille pärast nimetatakse seda tänavat punaste laternate tänavaks. Seetõttu, et naiste kabiinikeste kohal on punased tuled. Ma ei pannud seda esimesel õhtul tegelikult tähelegi. Sellega seonduvalt on hollandlaste seas levinud üks nali. Kui keegi ostab punaka lambi, siis visatakse nalja, et ole ettevaatlik, inimesed arvavad veel, et oled prostituut.

Teenused punaste laternate tänaval hakkavad kusagil 50 eurost, öeldi hotellist. Ega tegelikult see hotelli töötaja täpselt ei teagi, ta eeldab. Kuigi külastajad uhkustavad tihti, et käisid seal, pole ta kunagi uurinud, kui palju see lõbu tegelikult maksma on läinud.

Mina hakkasin hoopis selle peale mõtlema, et kes nendes majades elavad. Kõrged elumajad ju. Okei, ilmselt need inimesed, kes seal tänaval töötavad, elavad. Aga tegelikult on ju seal palju rohkem kortereid. Selgus, et korterid on seal päris kallid. Et kuskil punaste laternate ümbruses on korteri üür selline, mille eest äärelinnas saaks väiksema maja. Vist? Ja traditsiooniliselt on punaste laternate piirkonnas elanud ikka rikkad.

Kuna see oli ema kingitusreis, siis lasin temal otsustada, kuhu minna tahab. Ja ta valis kolm kohta, kuhu ma ise läinud ei oleks. Esiteks siis Madame Tussaud vahakujude muuseum. Väga huvitav küll, aga ma olen Londonis juba selles käinud. Muuseumi ees heidutas ka pikk järjekord. Läksime siis veidi eemal asuvasse turismiinfosse, et küsida, kui kaua muuseum lahti on. Seal selgus, et kui me ostame pileti turismiinfost, on pilet kolm eurot odavam (20 eurot) ja ei pea järjekorras ootama. Ostsimegi sealt pileti ja kõndisime siis järjekorras ootajatest mööda. Kui need inimesed vaid oleksid taibanud kõndida järjekorrast kümme meetrit tahapoole ja minna sissepääset turismiinfost ostma.

Siis käisime veel seksimuuseumis. Ema üks töökaaslane oli seal käinud ja rääkis emale sellest. Järelikult oli meil ka kohustus sinna minna..

Teisel Amsterdami-päeval läksime Keukenhofi aeda. See oli üks ema põhitingimus – kuhugi peab saama minna lilli vaatama. On ju Holland kuulus tulpide poolest. Otsisin välja Amsterdamist mõnekümne kilomeetri kaugusel asuva Keukenhofi, mis on maailma suurim lilleaed. Pilet koos transpordiga sinna ja tagasi läks ühele inimesele maksma 28 eurot. Kuigi Keukenhof ei ole Amsterdamist üldse kaugel, ei käi sinna otseliini. Nimelt tuleb kõigepealt sõita Schipoli lennujaama, kust siis läheb buss Keukenhofi. Mõlemad sõidud kestsid umbes 20-25 minutit.

Kui me eelmisel õhtul küsisime retseptsiooni töötajalt, kuidas me bussipeatusesse pääseme, ei osanud ta algul õieti midagi öelda. Ütles, et tema oleks selle pileti müünud niimoodi: rongiga sõita lennujaama ja sealt bussiga edasi. Igatahes tuli meil trammiga sõita bussipeatusesse ja sealt siis oma piletiga edasi. Trammipilet sealjuures oli ka päris kallis: 2.80. Tagasi tulime aga jalgsi, sest läksime bussilt maha seal kohas, kus eile käinud olime. Kuna teadsin teed, siis ei vajanud ma hotelli tagasi minemiseks isegi mitte enam kaarti.

Aga kuidas see Keukenhof siis oli? Ema on ju tõeline lillefänn, tema tahtis iga teise lillepeenra juures pilti teha. Einoh, tegelikult oli kõik tõesti päris ilus. Ja turiste oli meeletult palju. Ikkagi maailma suurim lilleaed. Selles osas on mul ka hea meel, et sai ära käidud.

 

Sellest, et ema on tõeline lillefänn, andis tunnustust ka see, kuidas ta Amsterdami lilleturul ühe leti äärest teise juurde käis. Ja seda kahel päeval. Mul oli nii kõrini sellest. Lõpuks ta ostiski pool meie pagasit täis tulbisibulaid..

Mis aga minule sellel lilleturul meeldis, oli see, et ma sain sealt osta apelsinipuu seemned. Ehk siis mina kavatsen hakata kodus apelsine kasvatama! Samasugustes potsikutes müüdi ka kanepitaimi. Neid ma iseendest mõistetavalt ei ostnud. Aga sellega seonduvalt.. Riias nuusutas lennujaamast väljuvaid inimesi narkokoer. Mõtlesin, et kas narkokoera mängu toomine võib olla seotud sellega, et tuli üks lend Hollandist? Ma olen varemgi Riia kaudu lennanud ja ei mäleta, et seal oleksin narkokoera näinud.