Punased laternad, maailma suurim lilleaed ja vahakujud

Peamine vaatamisväärsus Amsterdamis on vist ikka punaste laternate tänav. Kuna meie linnakaardil selle kohta otseselt midagi kirjutatud ei olnud, siis küsisin hotelli retseptsioonist, kus see asub. Natuke piinlik oli, aga tõenäoliselt on see üks kõige enam küsitud küsimusi igas hotellis. Selgus, et punaste laternate tänav asub umbes kümneminutilise tee kaugusel meie majutuskohast. Küsisin, kas sinna on ikka ohutu õhtul minna. Vastati, et naise jaoks on see üks ohutumaid kohti üldse – kui mõni mees peaks kallale tungima, siis lendavad kohe prostituudid appi! Nojah, aga ma tegelikult pidasin oma küsimusega rohkem silmas seda, kas varguste arv on ehk seal suurem..

Otsustasime esimesel õhtul sinna mitte minna ja jalutasime niisama. Aga lõpuks jõudsime ikka sinna tänavale! Seal olid rahvamassid. Inimesed seisid ja vaatasid, kuidas naised kabiinides seisis ja meestele silma tegid. Ma ei tahtnud ühtegi nendest naistest liiga pikalt vaadata. Mul endal hakkas piinlik.

Järgmisel päeval uurisin hotellis, mille pärast nimetatakse seda tänavat punaste laternate tänavaks. Seetõttu, et naiste kabiinikeste kohal on punased tuled. Ma ei pannud seda esimesel õhtul tegelikult tähelegi. Sellega seonduvalt on hollandlaste seas levinud üks nali. Kui keegi ostab punaka lambi, siis visatakse nalja, et ole ettevaatlik, inimesed arvavad veel, et oled prostituut.

Teenused punaste laternate tänaval hakkavad kusagil 50 eurost, öeldi hotellist. Ega tegelikult see hotelli töötaja täpselt ei teagi, ta eeldab. Kuigi külastajad uhkustavad tihti, et käisid seal, pole ta kunagi uurinud, kui palju see lõbu tegelikult maksma on läinud.

Mina hakkasin hoopis selle peale mõtlema, et kes nendes majades elavad. Kõrged elumajad ju. Okei, ilmselt need inimesed, kes seal tänaval töötavad, elavad. Aga tegelikult on ju seal palju rohkem kortereid. Selgus, et korterid on seal päris kallid. Et kuskil punaste laternate ümbruses on korteri üür selline, mille eest äärelinnas saaks väiksema maja. Vist? Ja traditsiooniliselt on punaste laternate piirkonnas elanud ikka rikkad.

Kuna see oli ema kingitusreis, siis lasin temal otsustada, kuhu minna tahab. Ja ta valis kolm kohta, kuhu ma ise läinud ei oleks. Esiteks siis Madame Tussaud vahakujude muuseum. Väga huvitav küll, aga ma olen Londonis juba selles käinud. Muuseumi ees heidutas ka pikk järjekord. Läksime siis veidi eemal asuvasse turismiinfosse, et küsida, kui kaua muuseum lahti on. Seal selgus, et kui me ostame pileti turismiinfost, on pilet kolm eurot odavam (20 eurot) ja ei pea järjekorras ootama. Ostsimegi sealt pileti ja kõndisime siis järjekorras ootajatest mööda. Kui need inimesed vaid oleksid taibanud kõndida järjekorrast kümme meetrit tahapoole ja minna sissepääset turismiinfost ostma.

Siis käisime veel seksimuuseumis. Ema üks töökaaslane oli seal käinud ja rääkis emale sellest. Järelikult oli meil ka kohustus sinna minna..

Teisel Amsterdami-päeval läksime Keukenhofi aeda. See oli üks ema põhitingimus – kuhugi peab saama minna lilli vaatama. On ju Holland kuulus tulpide poolest. Otsisin välja Amsterdamist mõnekümne kilomeetri kaugusel asuva Keukenhofi, mis on maailma suurim lilleaed. Pilet koos transpordiga sinna ja tagasi läks ühele inimesele maksma 28 eurot. Kuigi Keukenhof ei ole Amsterdamist üldse kaugel, ei käi sinna otseliini. Nimelt tuleb kõigepealt sõita Schipoli lennujaama, kust siis läheb buss Keukenhofi. Mõlemad sõidud kestsid umbes 20-25 minutit.

Kui me eelmisel õhtul küsisime retseptsiooni töötajalt, kuidas me bussipeatusesse pääseme, ei osanud ta algul õieti midagi öelda. Ütles, et tema oleks selle pileti müünud niimoodi: rongiga sõita lennujaama ja sealt bussiga edasi. Igatahes tuli meil trammiga sõita bussipeatusesse ja sealt siis oma piletiga edasi. Trammipilet sealjuures oli ka päris kallis: 2.80. Tagasi tulime aga jalgsi, sest läksime bussilt maha seal kohas, kus eile käinud olime. Kuna teadsin teed, siis ei vajanud ma hotelli tagasi minemiseks isegi mitte enam kaarti.

Aga kuidas see Keukenhof siis oli? Ema on ju tõeline lillefänn, tema tahtis iga teise lillepeenra juures pilti teha. Einoh, tegelikult oli kõik tõesti päris ilus. Ja turiste oli meeletult palju. Ikkagi maailma suurim lilleaed. Selles osas on mul ka hea meel, et sai ära käidud.

 

Sellest, et ema on tõeline lillefänn, andis tunnustust ka see, kuidas ta Amsterdami lilleturul ühe leti äärest teise juurde käis. Ja seda kahel päeval. Mul oli nii kõrini sellest. Lõpuks ta ostiski pool meie pagasit täis tulbisibulaid..

Mis aga minule sellel lilleturul meeldis, oli see, et ma sain sealt osta apelsinipuu seemned. Ehk siis mina kavatsen hakata kodus apelsine kasvatama! Samasugustes potsikutes müüdi ka kanepitaimi. Neid ma iseendest mõistetavalt ei ostnud. Aga sellega seonduvalt.. Riias nuusutas lennujaamast väljuvaid inimesi narkokoer. Mõtlesin, et kas narkokoera mängu toomine võib olla seotud sellega, et tuli üks lend Hollandist? Ma olen varemgi Riia kaudu lennanud ja ei mäleta, et seal oleksin narkokoera näinud.