Napoli, Portici – 6. mai

Tänane hommik oli meile vabaks tehtud, et saaksime Napoliga tutvuda. Juba siit algas peale see, et asjad venisid, ei toimunud õigel ajal või jäid üldse ära. Niisiis teatas Paola meile eile õhtusöögil, et kes tahavad, saavad itaallastega minna Napoliga tutvuma. Kui uurisin, mis kell me valmis peame olema, ütles, et ta ei tea. Aga kinnitas, et väga vara. Nii me siis mõtlesimegi, et ehk on see „väga vara“ umbes kell 9. Ei olnud. Saime lõpuks minema pärast 10. Selleks ajaks oli juba ungarlaste ja poolakate grupp lahkunud. Nii et itaallastega olid koos eestlased ja rumeenlased. Sellest päevast peale saime itaalia poistega (kõik grupis olid poisid) sõpradeks. Küllap sellele andis suure tõuke see, et mina rääkisin nendega itaalia keeles ja siis suhtlesime kogu aeg üha rohkem. Päeva lõpuks olin ma enda üles väga-väga uhke. Ma kohe tundsin, et mu itaalia keel oli juba üheainsa päevaga paranenud. Nüüd ei ole itaalia keele suulisele eksamile minekul nii suurt pabinat.

Igatahes, itaalia grupis olid siis Donato (kelle hüüdnimeks sai Sõõrik, sest tema pärisnimi kõlab inglise keeles „sõõrikuga“ sarnaselt. Donato puhul mainiks veel selle ära, et ta õpib ülikoolis soome keelt.. ma ei tea nüüd, kui hästi ta seda räägib, aga jubedalt meeldib soome keel talle küll. Tahab Soome kunagi elama minna.. ja minu teada algas tal vaimustus mingite soome bändide pärast), Darek (ehk Mario ehk Trummar. Temaga on nüüd pikem lugu. Mõned itaallased kutsusid teda Marioks, aga mulle ütles ta, et tema nimi on Darek. Lõpuks selgitas ta mulle, et tema pärisnimi on tõesti Mario, aga talle ei meeldi see nimi ja ta kasutab oma iirlasest vanaema venna nime. Naljakas. Aga Trummar oli ta meie jaoks seepärast, et meil oli vaja eesti keeles rääkimiseks enda sõpradele hüüdnimi välja mõelda ja temale oli päris keeruline midagi leiutada. Lõpuks pakkus Helen välja, et ta võiks Trummar olla, sest bändide trummarid on tihtipeale sellised nagu tema), Saverio (ehk Tukapoiss tema uhke tuka pärast. Muideks, Saverio ütles mulle, et on 18aastane, aga hiljem selgus, et ta on tegelikult 16. Vaeseke, tahtis meile muljet avaldada :D) Samuti olid grupis mõned mustanahalised poisid. Ma ei hakka nende nimesid siia kirjutama, sest raudselt ma kirjutaksin valesti. Nad olid 18aastased ja Malist pärit. Itaalias elanud 8-12 kuud ning enne seda elasid nad Liibüas, kus nende sõnul, muide, tsiviilisiku elu ei olnud teab mis jube. Nad elavad vist siin sotsiaalkodus ja õpivad veel gümnaasiumis/kutsekoolis.

Nonii, vaatasime siis Napolit koos nendega. Olin varemgi siin linnas käinud, aga ei mäletanud seda kuigi hästi. Mille eest meid hoiatati, oli see, et siin lokkab tõsiselt kuritegevus ja kotte ja kette tõmmatakse ära lausa mootorrattaga sõites. Veidi kõhe oli küll siis seal kõndida. Ja täiesti uskumatu, kuidas ühel Rumeenia tüdrukul vedas. Kui me hakkasime pärast mereäärsel promenaadil istumist ära minema, hõikas keegi meile järele ja küsis, kas see on kellegi meie käekott. Üks rumeenlane oli oma koti lihtsalt sinna vedelema jätnud. Tal ikka vedas päris tõsiselt, tuleb tunnistada.

Kui me hakkasime tagasi Porticisse sõitma, nägime rongijaamas ungarlasi. Ka nemad ootasid rongi. Kui rong ette sõitis, siis hakkasid inimesed sagima, et rongile saada.. nii ka ungarlased. Ja sedamoodi läksidki nad vale rongi peale. Lisandra nendega ühes. Kadri hakkas päris pabistama, et mis nüüd saab ja kas Lisandra saab hakkama. Aga loomulikult ta sai, ega ta ju laps ei ole :) Ja pealegi polnud ta ju isegi mitte üksi ja nad teadsid, kuhu tulema peab. Donato oli seevastu aga ungarlaste peale tige. Tema arvates ei oleks nad üldse pidanud üksi linna peale kolama minema, kui tegemist on võõra riigiga. Seepeale julgesin ma poetada, et tegelikult teen ma kogu aeg sama..

Kuna Porticis toimusid kaitsepühaku auks mingid pidustused, siis läksime täna õhtul seda keskväljakule kaema. Terve plats oli paksult rahvast täis. Käisime seda küll vaatamas, aga ega kaua seal inimhulgas vastu ei pidanud. Donato küsis Eesti tüdrukutelt enne, et kas me tahame mina religioossele peole või pubisse. Meie vastasime peaaegu et ühest suust, et religioossele peole. Tal oli selle peale naljakas „mida kuradit!?“-nägu. Kuigi itaallased on enamasti usklikud, pole Donato seda.