Portici- 9. mai

Täna oli Euroopa Liidu 55. aastapäev ning sellele oli Porticis pühendatud üritus, kuhu ka meie läksime. Lisaks meie projektis osalejatele oli kohal ka palju kohalikke noori, kes oli ilmselt klassitundide ajast siia saadetud. Ja siis loomulikult saime teada, et tegelikult peame veel mingi lühikõne oma riigist ja organisatsioonist tegema. Tüüpiline. Terve saalitäie inimeste ees esinemisest antakse umbes 15 minutit enne teada. Aga siis tuli mul mõte, et võiks itaalia keeles rääkida. Jah, mu itaalia keel pole kaugeltki täiuslik, aga tore on proovida. Ja kui keegi välismaalane räägiks niimoodi eesti keelt Eestis, oleksin mina küll vaimustuses. Küsisin veel tõlgilt, mis tema selle kohta arvab ja tema ütles, et võin ju küll proovida. Niisiis läksime koos temaga saalist välja ja rääkisin talle, mida ma tahan rääkida. Ta aitas mul vigu parandada ja sõnu välja mõelda, mis mul meelde ei tulnud. Siis kutsuti ta aga lavale ja mulle jäi appi Tukapoiss ehk Saverio. Tuleb tunnistada, et temast oli palju abi. Ja siis ühtäkki lükati mind lihtsalt lavale ja öeldi, et nüüd on sinu kord. Minuga oli koos laval ka Donato. Ma ei teagi, mis funktsioon tal seal täpselt oli, aga ta julgustas mind seal küll :) Rääkisin umbes poolteist minutit pikas kõnes natuke Eestist kui riigist, tehnoloogiast ja meie organisatsioonist Seiklejate Vennaskond. Kui lõpetasin, oli aplaus hästi suur, itaallased võtsid selle soojalt vastu.

Pärast seda üritust oli meil paus, misjärel tegime mingit maalimisasja ranna lähedal. Polnud just kõige huvitavam minu jaoks – mulle ei meeldi ju üldse joonistada.

Täna õhtul oli meil Rumeenia rahvusõhtu. Hästi vahva oli see, et rumeenlased olid endaga kaasa toonud rahvariietuse, nii et kõik said sellega pilti teha. Kõik oli põhimõtteliselt tore, aga minu meelest jäi kogu asi ikka nõrgemaks kui Eestil. Esiteks söök oli kummaline, mingi muna ja manna segu. Sõin suurivaevu poole sellest ära, edasi ei tahtnud enam. Ka nende ettekanne Rumeenia kohta oli igav. Nad näitasid hästi palju pilte, aga minu meelest oleks võinud hoopis rohkem rääkida. Ja kui Adrian hakkas midagi pikemalt seletama (mida ma oleksin hea meelega kuulanud), siis ütlesid tüdrukud, et ta tasa oleks. Hiljem näitasid nad meile rumeenia tantse. Ühte neist – horat – teadsin ma tänu Eurovisioonile juba varem. Nimelt Moldova kunagine eurolaul kõneles horast.

Tänase õhtu pärast rumeenia õhtusööki veetsime rannapromenaadil teiste eesti tšikkide, Donato, Tukapoiss ja Andrea (teda ma vist polegi varem maininud – tema ei ole kogu aeg meiega koos, aga ta on seotud projektiga, sest korraldaja Paola on tema tädi; ja kes ei tea, siis Andrea on Itaalias poisi nimi :) )