Portici- 7. mai

Täna oli esimene päev, kui meil reaalselt midagi projektiga seotut oli. Hommikul saime teada, et tegelikult peame Seiklejate Vennaskonna (see organisatsioon, mis meid siia saatis) kohta midagi rääkima. Aga me ei teadnud suurt midagi peale paari lause. Meie tiimijuht Heleri, kes on Seiklejate Vennaskonnas ja oleks sellest rääkinud, ei saanud tulla. Seega mõtlesime neljakesi käigupealt midagi välja. Mina tegin sissejuhatuse ning rääkisin põgusalt sellest organisatsioonist, Lisandra rääkis Eestist üldiselt, Helen eestlastest ja Kadri meeste-naiste võrdsusest Eestis (tänane aruteluelu teema) Igalt maalt pidi tegelikult üks minema rääkima, aga meie läksime ikka neljakesi. Üritus pidi olema peen seepärast, et kohalik televisioon oli kohal. Tõsi, üks roosa pluusiga mees filmis. Meil oli seal ka tõlk, kes meie lauseid itaalia keelde tõlkis (sest mõned kohalolnud ei osanud inglise keelt) ja meie ettekande ajal hakkas ta meile seletama, et on Eestis käinud 2004. aastal. Üsna armas tegelikult. Kuna tänane teema oli meeste-naiste ebavõrdsus, siis rääkisime teiste projektis osalejatega veidi sellest ning jalutasime siis randa. Aga ega me seal kuigi pikalt ei olnud, sest oli päris jahe. Teised tšikid kadusid teepeale kuidagi ära, sest mina uimasin itaallastega taga. Kui ma itaalia keeles mõtlen, siis hakkan väga aeglaselt liikuma.

Pärast vaba aega tegime mingeid mänge. No ma ei tea, kas need ongi need Ludobusi mängud, millele projekt keskendub, aga need olid ikka väga seksistlikud. Näiteks õhupalli kehaga lõhkumine, kus asi läks ikka väga äärmuslikuks. Veel oli kahtlane vahuga üksteise käte määrimine, kus muidugi olime igalt poolt mujalt ka vahused, mitte ainult käte pealt. Ja korraldaja kilkas ikka korralikult. Meie jaoks oli see üsna üllatav, aga vähemalt nalja sai ja see oli tore.

Õhtul ootas meid ees Itaalia õhtusöök, aga tuleb tunnistada, et see midagi erilist ei olnud. Selles mõttes, et söök oli selline nagu iga päev. Ja mina hakkasin õige pea korralikku kartuli-lihaga sööki igatsema.

Pärast tantsisime natuke itaalia tantse, aga vajusime üsna kiiresti ära. Läksime veel Adriani ehk Banaanimehe, Saverio ehk Tukaposi, Heleni, Kadri ja ühe mustanahalise poisi Nouga välja istuma. Hiljem olime poola kuttidega, kes olid ikka päris korralikult segi. Aga noh, seda olid nad ka kõigil järgnevatel õhtutel. Kõndisime kõik koos rannapromenaadil – Saverio (kes on kohalik) näitas meile, kus on Napoli tuled ja kus on erinevate saarte tuled. See oli väga ilus.