23. august ja 24. august- Rootsi, Horvaatia

Mul pole vist mitte ühtegi sellist piirkonda, kuhu ma nii pikalt olen tahtnud minna kui endised Jugoslaavia riigid. Nüüd sain kahes neist ära käia – Horvaatias ja Sloveenias. Aga alustan algusest nagu ikka.

Minu lend Horvaatiasse läks Rootsist ja seetõttu oli vaja Stockholmi Skavsta lennujaama saada. Kuna lend läks nii vara hommikul, ei saanud ma laevaga minna. Ryanair neljapäevasel päeval Tallinnast Stockholmi ei lenda ning Riiast minnes oleksin vajanud ühte vaba päeva lisaks. Ainsaks variandiks jäi Estonian Airi lend, mis läks õnnetuseks teise lennujaama. Mul tuli öösel vahetada lennujaama.. aga ega see mind ei takistanud reisile minemast :P

Igatahes, lend pidi minema õhtul kell 7, mis tähendas, et sain ilusti Tallinna toimetuses tööd teha ja pärast seda lennujaama minna. Igasugused viperused hakkasid juba hommikul pihta (sõitsin bussiga linna minnes kogemata vales sõidusuunas, toimetuse puutenööp ei töötanud mingil põhjusel ja hiljem unustasin oma kõrvaklapid toimetusse), mis pani mind ka kahtlustama, et ei jõuagi tegelikult Horvaatiasse kohale.. Õnneks oli see ebausk alusetu.

Pärast poole 4ni tööl olemist läksin onu juurde pooleteiseks tunniks magama – põhimõtteliselt tuli ju öö ärkvel olla. Oleksin ma vaid teadnud, et lennuk hilineb, siis oleksin kauemaks jäänud magama. Nimelt selgus lennujaama jõudes (sealjuures kartsin ma liiklustööde pärast ummikus istudes, et jään hiljaks), et lend hilineb ja väljub 19.00 asemel hoopis 20.25. Seega oli mul rõõmsalt kaks tundi vaba aega. Sisustasin osa sellest muide Ülemiste keskuses käimisega, sest ma unustasin oma kõrvaklapid toimetusse. Me kuulasime töökaaslase Kaspariga põnevaid muusikapalasid - milliseid täpseid, ma siinkohal ei maini :D

Tegelikult oli see ka mingil määral hea ka, et hiljem Arlanda lennujaama jõudsime, sest tänu sellele oli aeg, mille lennujaamas pidin passima, lühem. Ostsin siis bussipiletid Arlandast kesklinna ja kesklinnast Skavstasse  ning läksin teisele korrusele (kus oli väljuvate lendude ooteruum) ja istusin maha. Lugesin raamatut, õppisin itaalia keelt, kuulasin muusikat ja püüdsin ka magada.

Viimaks pool kaks öösel läks minu buss kesklinna. Jäin seal kohe magama ja ärkasin alles siis, kui olime Stockholmi bussijaama juures. Sõitsime sinna 45 minuti asemel 30 minutit ja seega muretsesin, et pean õues (öösel!) pool tundi bussi Skavstasse ootama. Selgus, et ei olegi nii. Terve hulk inimesi ootas juba bussi, et sõita Skavsta lennujaama. Ja oleksin ma jõudnud viis minutit enne bussi väljaminemist, poleks ma sellele mahtunud nagu mõned inimesed. Ja oma lahtiste kingade ja õhukese jakiga poleks küll keset ööd 20 minutit oodata tahtnud.

Nii pea, kui ma sain bussi, jäin kohe magama. Ärkasin veidi enne Skavstasse jõudmist. Kuna ma lennujaamas (see on nii pisike) Karoliinat ei näinud, siis helistasin talle. Ta ei vastanud telefonile. Mõtlesin, et tohoh, mis siis nüüd. Valesse lennujaama ta ei saanud ju sattuda (tema lend läks Riia lennujaamast otse Skavstasse), läks ta siis tõesti linna ja pole tagasi jõudnud? Selgus, et ta oli võtnud toa lennujaama kõrval asuvas hotellis. Olen isegi seal kaks aastat tagasi Maltalt tulles ööbinud ja tean, et ega see just odav lõbu ei ole. Karoliina pidi maksma pisikese toa eest 72 eurot. Aga ta ütles, et ei suutnud enam lennujaamas passida. Tema oleks pidanud päeval kella kolmest kuni hommikul kella kuueni seal olema. See on ikka päris pikk aeg.

Enamuse Horvaatiasse lendamise ajast ma magasin. Peaaegu kohale jõudnud, ütles stjuardess, et väljas on 28 kraadi ja üksikud pilved. Kell oli siis umbes pool üheksa hommikul. Oh seda rõõmu! Lõpuks ometi saab sooja ilma nautida. Kui me viimaks lennujaama jõudsime, ei olnud taevas jälgegi pilvedest ja temperatuur oli kindlasti üle 30.

Et riiki sisse saada, tuli oodata passikontrollis ja oi, kui aeglaselt see liikus. Kui me olime sealt läbi läinud ja passi templi saanud, tuli võtta buss linna. Buss Rijekasse oli üllatavalt kallis – 50 kuna ehk umbes 6,7 eurot. Ja ega see buss kohe ja graafiku järgi siis ei väljunud. Me ootasime üle 20 minuti, kuni bussi vaikselt inimesi tiksus. Kuna Rijeka lennujaamas oli wifi, siis kasutasime seda aega, et mobiiliga internetis olla. See oli tõesti üllatus, et seal wifi oli, arvestades seda, et see oli tõsiselt pisike lennujaam. Varasemalt olen ma (vähemalt viimasel ajal) kohanud tasuta wifit ainult Tallinna ja Helsingi lennujaamas.

Igatahes, kui me viimaks siis liikuma hakkasime, passisime tükk aega silla peal ummikus. Nimelt asub lennujaam Krki saarel, mida ühendab maismaaga pikk sild. Mingil põhjusel oli sillal suur ummik. Ja nii see aeg venis ja venis – kõik minu päevitamisajast. Kui olime Rijekasse jõudnud, kõndisime umbes 20-25 minutit, et jõuda hostelisse.

Hosteli administraator oli üks tätoveeritud tüüp, kes parajasti koristas. Aga õnneks ei olnud tal midagi selle vastu, et me riided vahetame ja asjad ära paneme. Rannaasjad kaasa ja siis randa! Pidime sinna minekuks sõitma umbes 15 minutit bussiga. Rand oli täitsa kena, aga mingeid imekauneid ja maalilisi vaateid samas ka polnud. Paha oli see, et kivide peal oli jubedalt kuum kõndida. Seega panimegi oma rätikud veele hästi lähedale, et saaks kiiresti vette joosta. Ja vesi oli NII mõnus. Peab ütlema, et mulle Aadria meri meeldib. Muide, see meenutas mulle veidi Maltat, mille ümber pidi Vahemeri kõige puhtam olema.

Kuna Karoliina on üsna heleda nahaga, läks ta vaatamata päikesekreemi kasutamisele näost kiiresti üsna punaseks. Kuna varjulist kohta ei leidunud, pakkusin talle välja, et ta võib minna hostelisse ja ma tulen hiljem järgi. Nii tegimegi.

Kuna oli reede õhtu, tahtis Karoliina väikesed joogid teha. Ega ma midagi kanget väga ei tahtnud ja Breezerit õnnetuseks kohalikus poes ei leidunud. Nii et ma siis jõin õlut! Okei, mitte tavalist õlut, aga apelsinimaitselist õlut. See oli isegi enam-vähem normaalne. Pärast veel istusime ühes lähedalasuvas baaris. Küll mitte kaua (umbes kolmveerand 10ni), sest ma olin praktiliselt üleval oldud ööst tapvalt väsinud. Muide, üks huvitav tähelepanek. Seal baaris oli pits viina (Karoliina võttis seda apelsinimahlaga) 8 kunat ehk veidi üle euro. Kusagil 250milliliitriline pudel vett oli seevastu 9 kunat.

Nii kaua, kuni olime ära käinud, olid meie tuppa (meil oli nelja inimese tuba) tulnud mingid inglased. See paarike ikka õitses seal korralikult, kuid hiljem läksid nad kuhugi ära. Kuna ma olin nii väsinud, ei kuulnud ma enam, millal nad tagasi tulid ja ega see mind väga ei huvitanudki.

Ja veel korra hosteli administraatoritest. Õhtuks oli teine töötaja leti taga ja see oli veel tätoveeritum kui teine! Ei tea, kas tegemist oli tätokate armastajate hosteliga :D?