25. august- Horvaatia, Sloveenia

Täna hommikul kell 8.10 läks buss Rijekast Ljubljanasse, Sloveeniasse. Selgus, et buss, mis meid sinna viis, oli mikrobuss ja seegi polnud inimesi täis. Nii et saime mõnusalt laiutada.

Tundub, et horvaadid püüavad lõigata kasu igalt asjalt. Kõigepealt oli bussipilet Sloveeniasse oodatust umbes poole kallim. Ja täpsemalt bussipiletit uurides selgus, et 10 lisakunat oli meie niigi 170 kunasesse piletisse lisatud, sest olime pileti juba eelmisel õhtul ära ostnud. Veel 10 kunat tahtsid nad meilt selle eest, kui paneme oma kohvri pakiruumi. Kuna mul ei olnud suur kohver, siis sain selle endaga istme juurde võtta.

Horvaatia ja Sloveenia piiril oli loomulikult piirikontroll – liikusime ikkagi Euroopa Liitu. Ja nagu märkis Karoliina, vaatas piirivalvur meid ikka päris meelalt. See meenutas mulle kolme aasta tagust Mehhiko juhtumit, kui Mehhiko osariikide piiri ületades uuris piirivalvur, kas Eestis on kõik tüdrukud nii ilusad kui mina.

Kui olime Ljubljanas kohal, istusime tükk aega raudteejaama McDonald’sis ja pidasime plaani, kuhu minna. Karoliina teatas, et tahab minna raudteemuuseumi, mis asub siin lähedal. Jäi siis kokkulepe, et mina lähen juba hostelisse ja tema jõuab sinna umbes pool tundi hiljem.

Täpselt nagu polnud hostel 10-15 minuti teekonna kaugusel raudteejaamast (nagu nad oma kodukal väitsid), nii ei jõudnud Karoliina ka poole tunni jooksul kohale. Ta ilmus välja umbes poolteist tundi hiljem, kui mina olin juba teel linna, väsinud teda ootamast.

Lisaks Karoliina ootamisele pidin ma ootama tükk aega, et hostelis asjad enda tuppa viia. Väidetavalt oleks pidanud mu tuba umbes poole tunni jooksul valmis saama, aga ma ootasin seda ka umbes tund aega. Ja selle aja jooksul püüdsin ma kasutada hosteli arvuteid, mis olid tapvalt aeglased. Hiljem selgus, et teisel ja kolmandal korrusel on ka arvutid, mis on täiesti normaalse kiirusega.

Igatahes viimaks jätsin ma Karoliinale retseptsiooni teate, et lähen Dragon Bridge’i lähedal asuvale turule ja helistagu ta mulle. Mina kummalisel põhjusel temale helistada ei saanud, öeldi, et telefoninumber pole hetkel kättesaadav. Aga kui ma olin hostelist mõne minuti kaugusele jõudnud, tuli juba Karoliina, nägu päikesest punane. Tema sõnul kõndis ta enamuse ajast raudteemuuseumi, sest see oli nii kaugel.

Kui ta oli viimaks enda asjad saanud ka tuppa panna (me polnud ühes toas, sest tema liitus minu reisiga hiljem ja siis näitas broneerimissüsteem, et minu toas enam vabu kohti ei ole), läksime Ljubljana kindluse juurde. See pidavat olema üks Sloveenia olulisemaid vaatamisväärsusi. Kindluse juurde saime mingi mäkke liikuva raudteega. Ostsime mõlemad pileti, millega saab ka kuhugi vaatetorni ja mingi virtuaalse ekskursiooni. Seda viimast me küll ei viitsinud võtta, aga vaatetornist oli isegi täitsa ilus vaade linnale.

Ja Karoliina tahtis veel muuseumidesse minna! Kuna mina ei tahtnud, nõustusin niisama jalutama ja poodides käima. Nojah, poodidesse ma ei jõudnud, sest neil oli siesta. Aga niisama ringi jalutada oli ka ülimõnus. Mulle meeldis Ljubljana linn väga, ma ei teagi, mis see oli, mis mulle nii väga sümpatiseeris. Võib-olla jõe olemasolu oli suureks plussiks?

Õhtul kohtusime Karoliinaga uuesti hostelis. Kuna olime poes näinud, et siin müüakse Breezerit, siis käisime poes seda ostmas ja istusime hosteli ees, nautisime sooja õhtut ja jõime natuke kerget alkoholi. Kui eile olin mina see, kes ei jõudnud kuhugi välja minna, siis täna oli mul küll tuju veel hiljem kesklinna minna. Ma just mõtlesin selle peale, et kui ma nüüd ei lähe kuhugi, siis ei näegi ma enam seda mõnusat linna (homne bussijaama minek ei loe). Ja siis läksime ühe ajutiselt püstipandud kossuplatsi juurde, kus toimus mingid võistlused ja lasti kõvasti head muusikat, ja olime seal. Muusika oli niivõrd mõnus, et ma oleks tahtnud tantsima hakata.. aga noh, olin ainus, kes seda tegi.

Kui ma uuesti õhtul hostelisse jõudsin, mõtlesin, et küllap nüüd on keegi minu tuppa tulnud (mul oli kuue inimese tuba), sest Karoliinale toa broneerimisel näitas süsteem, et sinna ei saa enam ja ka hosteli administraator (kes oli minu jaoks üsna ebasümpaatne noor naine) ütles, vähemalt me saime nii aru, et tuba on täis. Aga lõppude lõpuks kedagi ei tulnudki ja jäin oma tuppa üksi. Muide, magasin põleva tulega.. see maja oli nii suur ja minu arust olin ma viiendal korrusel üksi. Kui sellest majast paari sõnaga rääkida, siis see nägi välja nagu ta oleks kunagi koolimaja olnud. Näiteks ühes ruumis, mida ma nägin, oli seinal tahvel. Ja hoone ees oli spordiplats.