26. august- Horvaatia

Mul oli äratus pandud kella 7.10ks, kuid unesegasena vaatasin ma kella ja avastasin, et see on  7. 28! Pidime Karoliinaga all kusagil 7.35 ja 7.40 vahel alumisel korrusel kohtuma. Nüüd läks küll kiireks, kuid õnneks jõudsin ma õigeaegselt alla. Kui ma poleks kõiki asju eelmisel õhtul valmis pannud, oleks küll jamasti olnud.

Olime enda arust ostnud bussipileti Ljubljanast Horvaatia pealinna Zagrebi. Kui ma aga seda piletit vaatasin, meenutas see mulle Itaalia rongifirma Trenitalia piletit. Ja selgus, et tegemist oligi rongiga.

Saime ilusti rongis oma kupee, kui vahetult enne sõitma hakkamist hüppas üks tüüp sisse. Ja ta hakkas meiega põhimõtteliselt kohe rääkima, uuris, kas oleme sloveenid. Mina olen harjunud välismaal selliste suhtlustega, Karoliina tõmbus aga eemale. Nii et mina lobisesingi üle kahe tunni selle tüübiga.

Ta oli serblane, kelle nimi on Mihajlo. Ljubljanast Zagrebisse sõitis ta seetõttu, et tema töö väljaõpe on Horvaatias Rijekas. Esimesel väljaõppe päeval oli ta jalga vigastanud ja teda oli saadetud koju puhkusele. Aga ta ei viitsinud koju minna ja läks hoopis sõbrale Ljubljanasse külla. Ei tea, kas ta oli oma jalavigastuse üle uhke või mis, aga ta tõmbas mitu korda oma püksisääre üles ja näitas meile oma seda.

Mihajlo hakkab tööle mingi Saksamaa rõivaketi heaks ja nagu ma aru sain, on tal seal üsna hea koht. Ta seletas, et hakkab lausa saama kuus 500 eurot palka, mille üle ta on väga õnnelik. Et ei jääks muljet, et ta häbitult kemples oma palgaga, siis võin öelda, et enne rääkisime just sellest, kui palju inimesed Serbias palka saavad. Mõned inimesed pidavat saama kusagil 200 või 300 eurot kuus ja nad peavad sellega ära elama. Hinnad ei olevat ka väga palju odavamad Euroopa keskmisest hinnatasemest. Seega, tema sõnul ei ole Serbias eriti keskklassi: on rikkad ja vaesed.

Mulle meeldib reisidel kohalikega rääkida, sest saan teada palju huvitavat. Ma kuulen igasuguste sündmuste ja asjade kohta nende arvamust. Näiteks tuli meil jutuks Jugoslaavia lagunemine ja sellega kaasnenud sõjad. Mulle pakub see teema täitsa huvi – äkki elasin eelmises elus kusagil seal? Igatahes mingil hetkel küsisin ma, kas elu oli parem Jugoslaavia ajal või iseseisvate riikide ajal (ta on 30aastane ja peaks ikka midagi Jugoslaavia ajast mäletama) Ta vastas hetkegi mõtlemata, et loomulikult Jugoslaavia ajal. Nende riik oli sel ajal ülivõimas, sõjaväelise jõu poolest pidavat olema maailmas kuuendal kohal.

Sellega seoses rääkisin ise ka ühe loo. Kui ma olin väike, käis serbia-horvaatia sõda ning tihtipeale räägiti sellest uudistes. Ja mul kujuneski arusaam, et sõjaväeriietuses mehed on serblased. Nii et, kui ma kunagi linnas nägin sõjaväeriietes mehi, ütlesin emale: „emme, emme, vaata, serblased!“

Ta reklaamis meile korralikult Serbia pealinna Belgradi. Või tegelikult, see ei vajanud minu jaoks väga palju reklaami, sest olen mitmelt poolt kuulnud, et Serbia on kõige ilusam endise Jugoslaavia riik ja Belgrad kõige ilusam pealinn. Aga serbia kohalikus keeles ei ole mitte Belgrad, vaid Beograd ehk „valge linn“. Tegelikult on „belo“ valge, aga „beo“ on käändes. Ta püüdis hakata mulle seletama käänete süsteemi, aga siis ma teatasin, et tean, mis on käänded. Eesti keeles on neid nimelt 14. Ja siis jäi tal küll suu lahti, et kuidas see võimalik on.

Mingil määral tundsin, et olen temaga sarnane: ka talle meeldib väga reisida ja ta on isegi USA kruiisilaeval kaks korda töötanud, mõlemal korral kuus kuud. Ja tema sõnul on see töö tõsiselt väsitav ja ta soovitab seda tööd vaid ühel korral teha. Esimesel korral on motiveeriv näha kümneid ja kümneid eksootilisi paiku, kuid hiljem enam mitte.

Kui me pidime piiri peal passi näitama, siis tahtis ta heita pilgu minu passi. Ta vist ei saanud päris hästi aru, et Metsküla on mu perekonnanimi ja seetõttu pakkus välja, et Metsljuša võiks mu hüüdnimi olla. Neil on seal kõigil ju hüüdnimed. Mina sain aga kõvasti naerda selle nimevariandi peale. Mulle pole üleüldist hüüdnime kunagi pandud, on ainult mõned üksikud inimesed, kes on enda jaoks mulle hüüdnime pannud. Aga neid hüüdnimesid ma parem ei hakka siia kirjutama :D

Kogu selle aja, kui me Mihajloga lobisesime, oli Karoliina oma nurgas ja kuulas muusikat. Selgitasin meie serblasest sõbrale, et tegelikult ongi eestlased sellised, et eelistavad rohkem omaette olla. Mina olen avatud ja jutukas ning see pole eestlaste puhul kuigi tavaline. Mihajlo arvates sobiksin ma siis suurepäraselt serblaste keskkonda, ka nemad on balkani rahvastest kõige seltskondlikumad ja suurimad pidutsejad.

Kuigi Mihajloga oli täitsa tore lobiseda, ei viitsinud ei mina ega Karoliina temaga terve päeva Zagrebis tšillida. Seega oli mul päris hea meel, et ta seda ise välja ei pakkunudki. Nii et Zagrebi rongijaamas panime kotid pagasikappidesse ja kuna Karoliina tahtis minna tehnoloogiamuuseumisse, võtsime suuna sinna. Mina muidugi sisse ei läinud, vaid lugesin hoopis päikese käes raamatut. Karoliina polnud väga kaua muuseumis ja seega saime edasi liikuda. Ausalt öeldes ma väga midagi ei oskagi Zagrebi kohta öelda. Natuke külmaks jättis see koht, vähemalt võrreldes Ljubljanaga. Midagi otseselt häda polnud, aga on ka palju ilusamaid linnu. Võib-olla see mõjutas ka, et meil jäi lõpus päris mitu vaba tundi Zagrebis ja me ei osanud seda kuidagi kulutada. Ehk oleks isegi võinud minna purunenud suhete muuseumi, aga kuna meil kummalgi polnud väga palju sularaha, ei läinud me sinna. Sularahaga seoses.. Karoliina tahtis võtta oma kaardiga automaadist raha välja, aga ükski automaat ei aktsepteerinud seda kaarti. Ta proovis vähemalt kuute erinevat automaati. Viimaks bussijaamas pidin mina siis tema eest enda kaardiga võtma raha välja. Aga enne mõtles Karoliina, et proovib ikka korra, äkki siit annab raha. Ja andiski! Viimaks ometi!

Kuigi algselt oli plaanis minna Zagrebist Rijekasse bussiga, läksime ikkagi rongiga, sest pilet oli 50 kuna odavam. Aga noh, saime üsna kiiresti teada, miks see nii odav oli. Buss pidi sõitma Rijekasse 2,5 tundi, aga rong 4 tundi!

Juba Zagrebis keeras ilm ära: pilved tulid taevasse ja hakkas sadama. Esimese paduka ajal olime veel kesklinnas ja varjusime ühe välikohviku katuse alla. Teise paduka ajal olime bussijaama läheduses ja kui pidime tunnelist bussijaama jooksma, hõikas Karoliina: „Elu on seiklus, nii et lähme!“ Ei tea, kas see siis ongi seiklus, kui joosta Horvaatias vihma käes? :D

Lootsime, et vihm on selleks ajaks üle läinud, kui jõuame Rijekasse, aga no looda sa! Asi oli veelgi hullem! Ma pole ühegi reisi jooksul sellise paduka kätte sattunud. Minu vihmavari läks suure tuulega katki ja mingi hetk ma jooksin lihtsalt ilma vihmavarjuta pea kohal, sest nii oli lihtsam. Välku lõi ja müristas ka päris korralikult. Kuna me tulime rongiga Rijekasse ja rongijaamas me varem ei olnud käinud, pidime juhendi järgi tulema, nii et erinevates kohtades katuse alla saades vaatasime juhtnööre.

Kui me viimaks hostelisse saime, siis rääkis tätokatüüp meile, et kõik horvaadid on sellise vihma üle rõõmsad: neil pole seal viimased kaks kuud sadanud. Ja kogu see vihm ja tuul ei tähenda, et nüüd läheks jahedaks. Ilmateate järgi pidid järgmised päevad olema sama soojad kui eelnevad.

Seda juba eelnevalt mainisin, et meil oli sularaha otsakorral ja Karoliina pidi isegi automaadist välja võtma. Arvestasime nii, et tema võtab 100 kuna välja ja minul jääb veel pärast hosteli maksmist 10 üle ja saan selle talle anda. Me koos arvutasime ja lugesime minu raha – kõik pidi õige olema. Kui me aga hostelis maksma hakkasime, ei olnudki mul enam 10 lisakunat. Ja siis me mõtlesime, kuidas me retseptsiooni tüübile seda ütleme. Ta oli õnneks mõistev ja ütles, et me ei muretseks… andsin talle veel kõik enda sendid-mündid ära ja kokku jäime talle 6 kuna võlgu. Aga ta ei teinud sellest eriti probleemi. Tore, et ta nii arusaaja oli.