23. august ja 24. august- Rootsi, Horvaatia

Mul pole vist mitte ühtegi sellist piirkonda, kuhu ma nii pikalt olen tahtnud minna kui endised Jugoslaavia riigid. Nüüd sain kahes neist ära käia – Horvaatias ja Sloveenias. Aga alustan algusest nagu ikka.

Minu lend Horvaatiasse läks Rootsist ja seetõttu oli vaja Stockholmi Skavsta lennujaama saada. Kuna lend läks nii vara hommikul, ei saanud ma laevaga minna. Ryanair neljapäevasel päeval Tallinnast Stockholmi ei lenda ning Riiast minnes oleksin vajanud ühte vaba päeva lisaks. Ainsaks variandiks jäi Estonian Airi lend, mis läks õnnetuseks teise lennujaama. Mul tuli öösel vahetada lennujaama.. aga ega see mind ei takistanud reisile minemast :P

Igatahes, lend pidi minema õhtul kell 7, mis tähendas, et sain ilusti Tallinna toimetuses tööd teha ja pärast seda lennujaama minna. Igasugused viperused hakkasid juba hommikul pihta (sõitsin bussiga linna minnes kogemata vales sõidusuunas, toimetuse puutenööp ei töötanud mingil põhjusel ja hiljem unustasin oma kõrvaklapid toimetusse), mis pani mind ka kahtlustama, et ei jõuagi tegelikult Horvaatiasse kohale.. Õnneks oli see ebausk alusetu.

Pärast poole 4ni tööl olemist läksin onu juurde pooleteiseks tunniks magama – põhimõtteliselt tuli ju öö ärkvel olla. Oleksin ma vaid teadnud, et lennuk hilineb, siis oleksin kauemaks jäänud magama. Nimelt selgus lennujaama jõudes (sealjuures kartsin ma liiklustööde pärast ummikus istudes, et jään hiljaks), et lend hilineb ja väljub 19.00 asemel hoopis 20.25. Seega oli mul rõõmsalt kaks tundi vaba aega. Sisustasin osa sellest muide Ülemiste keskuses käimisega, sest ma unustasin oma kõrvaklapid toimetusse. Me kuulasime töökaaslase Kaspariga põnevaid muusikapalasid - milliseid täpseid, ma siinkohal ei maini :D

Tegelikult oli see ka mingil määral hea ka, et hiljem Arlanda lennujaama jõudsime, sest tänu sellele oli aeg, mille lennujaamas pidin passima, lühem. Ostsin siis bussipiletid Arlandast kesklinna ja kesklinnast Skavstasse  ning läksin teisele korrusele (kus oli väljuvate lendude ooteruum) ja istusin maha. Lugesin raamatut, õppisin itaalia keelt, kuulasin muusikat ja püüdsin ka magada.

Viimaks pool kaks öösel läks minu buss kesklinna. Jäin seal kohe magama ja ärkasin alles siis, kui olime Stockholmi bussijaama juures. Sõitsime sinna 45 minuti asemel 30 minutit ja seega muretsesin, et pean õues (öösel!) pool tundi bussi Skavstasse ootama. Selgus, et ei olegi nii. Terve hulk inimesi ootas juba bussi, et sõita Skavsta lennujaama. Ja oleksin ma jõudnud viis minutit enne bussi väljaminemist, poleks ma sellele mahtunud nagu mõned inimesed. Ja oma lahtiste kingade ja õhukese jakiga poleks küll keset ööd 20 minutit oodata tahtnud.

Nii pea, kui ma sain bussi, jäin kohe magama. Ärkasin veidi enne Skavstasse jõudmist. Kuna ma lennujaamas (see on nii pisike) Karoliinat ei näinud, siis helistasin talle. Ta ei vastanud telefonile. Mõtlesin, et tohoh, mis siis nüüd. Valesse lennujaama ta ei saanud ju sattuda (tema lend läks Riia lennujaamast otse Skavstasse), läks ta siis tõesti linna ja pole tagasi jõudnud? Selgus, et ta oli võtnud toa lennujaama kõrval asuvas hotellis. Olen isegi seal kaks aastat tagasi Maltalt tulles ööbinud ja tean, et ega see just odav lõbu ei ole. Karoliina pidi maksma pisikese toa eest 72 eurot. Aga ta ütles, et ei suutnud enam lennujaamas passida. Tema oleks pidanud päeval kella kolmest kuni hommikul kella kuueni seal olema. See on ikka päris pikk aeg.

Enamuse Horvaatiasse lendamise ajast ma magasin. Peaaegu kohale jõudnud, ütles stjuardess, et väljas on 28 kraadi ja üksikud pilved. Kell oli siis umbes pool üheksa hommikul. Oh seda rõõmu! Lõpuks ometi saab sooja ilma nautida. Kui me viimaks lennujaama jõudsime, ei olnud taevas jälgegi pilvedest ja temperatuur oli kindlasti üle 30.

Et riiki sisse saada, tuli oodata passikontrollis ja oi, kui aeglaselt see liikus. Kui me olime sealt läbi läinud ja passi templi saanud, tuli võtta buss linna. Buss Rijekasse oli üllatavalt kallis – 50 kuna ehk umbes 6,7 eurot. Ja ega see buss kohe ja graafiku järgi siis ei väljunud. Me ootasime üle 20 minuti, kuni bussi vaikselt inimesi tiksus. Kuna Rijeka lennujaamas oli wifi, siis kasutasime seda aega, et mobiiliga internetis olla. See oli tõesti üllatus, et seal wifi oli, arvestades seda, et see oli tõsiselt pisike lennujaam. Varasemalt olen ma (vähemalt viimasel ajal) kohanud tasuta wifit ainult Tallinna ja Helsingi lennujaamas.

Igatahes, kui me viimaks siis liikuma hakkasime, passisime tükk aega silla peal ummikus. Nimelt asub lennujaam Krki saarel, mida ühendab maismaaga pikk sild. Mingil põhjusel oli sillal suur ummik. Ja nii see aeg venis ja venis – kõik minu päevitamisajast. Kui olime Rijekasse jõudnud, kõndisime umbes 20-25 minutit, et jõuda hostelisse.

Hosteli administraator oli üks tätoveeritud tüüp, kes parajasti koristas. Aga õnneks ei olnud tal midagi selle vastu, et me riided vahetame ja asjad ära paneme. Rannaasjad kaasa ja siis randa! Pidime sinna minekuks sõitma umbes 15 minutit bussiga. Rand oli täitsa kena, aga mingeid imekauneid ja maalilisi vaateid samas ka polnud. Paha oli see, et kivide peal oli jubedalt kuum kõndida. Seega panimegi oma rätikud veele hästi lähedale, et saaks kiiresti vette joosta. Ja vesi oli NII mõnus. Peab ütlema, et mulle Aadria meri meeldib. Muide, see meenutas mulle veidi Maltat, mille ümber pidi Vahemeri kõige puhtam olema.

Kuna Karoliina on üsna heleda nahaga, läks ta vaatamata päikesekreemi kasutamisele näost kiiresti üsna punaseks. Kuna varjulist kohta ei leidunud, pakkusin talle välja, et ta võib minna hostelisse ja ma tulen hiljem järgi. Nii tegimegi.

Kuna oli reede õhtu, tahtis Karoliina väikesed joogid teha. Ega ma midagi kanget väga ei tahtnud ja Breezerit õnnetuseks kohalikus poes ei leidunud. Nii et ma siis jõin õlut! Okei, mitte tavalist õlut, aga apelsinimaitselist õlut. See oli isegi enam-vähem normaalne. Pärast veel istusime ühes lähedalasuvas baaris. Küll mitte kaua (umbes kolmveerand 10ni), sest ma olin praktiliselt üleval oldud ööst tapvalt väsinud. Muide, üks huvitav tähelepanek. Seal baaris oli pits viina (Karoliina võttis seda apelsinimahlaga) 8 kunat ehk veidi üle euro. Kusagil 250milliliitriline pudel vett oli seevastu 9 kunat.

Nii kaua, kuni olime ära käinud, olid meie tuppa (meil oli nelja inimese tuba) tulnud mingid inglased. See paarike ikka õitses seal korralikult, kuid hiljem läksid nad kuhugi ära. Kuna ma olin nii väsinud, ei kuulnud ma enam, millal nad tagasi tulid ja ega see mind väga ei huvitanudki.

Ja veel korra hosteli administraatoritest. Õhtuks oli teine töötaja leti taga ja see oli veel tätoveeritum kui teine! Ei tea, kas tegemist oli tätokate armastajate hosteliga :D?

25. august- Horvaatia, Sloveenia

Täna hommikul kell 8.10 läks buss Rijekast Ljubljanasse, Sloveeniasse. Selgus, et buss, mis meid sinna viis, oli mikrobuss ja seegi polnud inimesi täis. Nii et saime mõnusalt laiutada.

Tundub, et horvaadid püüavad lõigata kasu igalt asjalt. Kõigepealt oli bussipilet Sloveeniasse oodatust umbes poole kallim. Ja täpsemalt bussipiletit uurides selgus, et 10 lisakunat oli meie niigi 170 kunasesse piletisse lisatud, sest olime pileti juba eelmisel õhtul ära ostnud. Veel 10 kunat tahtsid nad meilt selle eest, kui paneme oma kohvri pakiruumi. Kuna mul ei olnud suur kohver, siis sain selle endaga istme juurde võtta.

Horvaatia ja Sloveenia piiril oli loomulikult piirikontroll – liikusime ikkagi Euroopa Liitu. Ja nagu märkis Karoliina, vaatas piirivalvur meid ikka päris meelalt. See meenutas mulle kolme aasta tagust Mehhiko juhtumit, kui Mehhiko osariikide piiri ületades uuris piirivalvur, kas Eestis on kõik tüdrukud nii ilusad kui mina.

Kui olime Ljubljanas kohal, istusime tükk aega raudteejaama McDonald’sis ja pidasime plaani, kuhu minna. Karoliina teatas, et tahab minna raudteemuuseumi, mis asub siin lähedal. Jäi siis kokkulepe, et mina lähen juba hostelisse ja tema jõuab sinna umbes pool tundi hiljem.

Täpselt nagu polnud hostel 10-15 minuti teekonna kaugusel raudteejaamast (nagu nad oma kodukal väitsid), nii ei jõudnud Karoliina ka poole tunni jooksul kohale. Ta ilmus välja umbes poolteist tundi hiljem, kui mina olin juba teel linna, väsinud teda ootamast.

Lisaks Karoliina ootamisele pidin ma ootama tükk aega, et hostelis asjad enda tuppa viia. Väidetavalt oleks pidanud mu tuba umbes poole tunni jooksul valmis saama, aga ma ootasin seda ka umbes tund aega. Ja selle aja jooksul püüdsin ma kasutada hosteli arvuteid, mis olid tapvalt aeglased. Hiljem selgus, et teisel ja kolmandal korrusel on ka arvutid, mis on täiesti normaalse kiirusega.

Igatahes viimaks jätsin ma Karoliinale retseptsiooni teate, et lähen Dragon Bridge’i lähedal asuvale turule ja helistagu ta mulle. Mina kummalisel põhjusel temale helistada ei saanud, öeldi, et telefoninumber pole hetkel kättesaadav. Aga kui ma olin hostelist mõne minuti kaugusele jõudnud, tuli juba Karoliina, nägu päikesest punane. Tema sõnul kõndis ta enamuse ajast raudteemuuseumi, sest see oli nii kaugel.

Kui ta oli viimaks enda asjad saanud ka tuppa panna (me polnud ühes toas, sest tema liitus minu reisiga hiljem ja siis näitas broneerimissüsteem, et minu toas enam vabu kohti ei ole), läksime Ljubljana kindluse juurde. See pidavat olema üks Sloveenia olulisemaid vaatamisväärsusi. Kindluse juurde saime mingi mäkke liikuva raudteega. Ostsime mõlemad pileti, millega saab ka kuhugi vaatetorni ja mingi virtuaalse ekskursiooni. Seda viimast me küll ei viitsinud võtta, aga vaatetornist oli isegi täitsa ilus vaade linnale.

Ja Karoliina tahtis veel muuseumidesse minna! Kuna mina ei tahtnud, nõustusin niisama jalutama ja poodides käima. Nojah, poodidesse ma ei jõudnud, sest neil oli siesta. Aga niisama ringi jalutada oli ka ülimõnus. Mulle meeldis Ljubljana linn väga, ma ei teagi, mis see oli, mis mulle nii väga sümpatiseeris. Võib-olla jõe olemasolu oli suureks plussiks?

Õhtul kohtusime Karoliinaga uuesti hostelis. Kuna olime poes näinud, et siin müüakse Breezerit, siis käisime poes seda ostmas ja istusime hosteli ees, nautisime sooja õhtut ja jõime natuke kerget alkoholi. Kui eile olin mina see, kes ei jõudnud kuhugi välja minna, siis täna oli mul küll tuju veel hiljem kesklinna minna. Ma just mõtlesin selle peale, et kui ma nüüd ei lähe kuhugi, siis ei näegi ma enam seda mõnusat linna (homne bussijaama minek ei loe). Ja siis läksime ühe ajutiselt püstipandud kossuplatsi juurde, kus toimus mingid võistlused ja lasti kõvasti head muusikat, ja olime seal. Muusika oli niivõrd mõnus, et ma oleks tahtnud tantsima hakata.. aga noh, olin ainus, kes seda tegi.

Kui ma uuesti õhtul hostelisse jõudsin, mõtlesin, et küllap nüüd on keegi minu tuppa tulnud (mul oli kuue inimese tuba), sest Karoliinale toa broneerimisel näitas süsteem, et sinna ei saa enam ja ka hosteli administraator (kes oli minu jaoks üsna ebasümpaatne noor naine) ütles, vähemalt me saime nii aru, et tuba on täis. Aga lõppude lõpuks kedagi ei tulnudki ja jäin oma tuppa üksi. Muide, magasin põleva tulega.. see maja oli nii suur ja minu arust olin ma viiendal korrusel üksi. Kui sellest majast paari sõnaga rääkida, siis see nägi välja nagu ta oleks kunagi koolimaja olnud. Näiteks ühes ruumis, mida ma nägin, oli seinal tahvel. Ja hoone ees oli spordiplats.

26. august- Horvaatia

Mul oli äratus pandud kella 7.10ks, kuid unesegasena vaatasin ma kella ja avastasin, et see on  7. 28! Pidime Karoliinaga all kusagil 7.35 ja 7.40 vahel alumisel korrusel kohtuma. Nüüd läks küll kiireks, kuid õnneks jõudsin ma õigeaegselt alla. Kui ma poleks kõiki asju eelmisel õhtul valmis pannud, oleks küll jamasti olnud.

Olime enda arust ostnud bussipileti Ljubljanast Horvaatia pealinna Zagrebi. Kui ma aga seda piletit vaatasin, meenutas see mulle Itaalia rongifirma Trenitalia piletit. Ja selgus, et tegemist oligi rongiga.

Saime ilusti rongis oma kupee, kui vahetult enne sõitma hakkamist hüppas üks tüüp sisse. Ja ta hakkas meiega põhimõtteliselt kohe rääkima, uuris, kas oleme sloveenid. Mina olen harjunud välismaal selliste suhtlustega, Karoliina tõmbus aga eemale. Nii et mina lobisesingi üle kahe tunni selle tüübiga.

Ta oli serblane, kelle nimi on Mihajlo. Ljubljanast Zagrebisse sõitis ta seetõttu, et tema töö väljaõpe on Horvaatias Rijekas. Esimesel väljaõppe päeval oli ta jalga vigastanud ja teda oli saadetud koju puhkusele. Aga ta ei viitsinud koju minna ja läks hoopis sõbrale Ljubljanasse külla. Ei tea, kas ta oli oma jalavigastuse üle uhke või mis, aga ta tõmbas mitu korda oma püksisääre üles ja näitas meile oma seda.

Mihajlo hakkab tööle mingi Saksamaa rõivaketi heaks ja nagu ma aru sain, on tal seal üsna hea koht. Ta seletas, et hakkab lausa saama kuus 500 eurot palka, mille üle ta on väga õnnelik. Et ei jääks muljet, et ta häbitult kemples oma palgaga, siis võin öelda, et enne rääkisime just sellest, kui palju inimesed Serbias palka saavad. Mõned inimesed pidavat saama kusagil 200 või 300 eurot kuus ja nad peavad sellega ära elama. Hinnad ei olevat ka väga palju odavamad Euroopa keskmisest hinnatasemest. Seega, tema sõnul ei ole Serbias eriti keskklassi: on rikkad ja vaesed.

Mulle meeldib reisidel kohalikega rääkida, sest saan teada palju huvitavat. Ma kuulen igasuguste sündmuste ja asjade kohta nende arvamust. Näiteks tuli meil jutuks Jugoslaavia lagunemine ja sellega kaasnenud sõjad. Mulle pakub see teema täitsa huvi – äkki elasin eelmises elus kusagil seal? Igatahes mingil hetkel küsisin ma, kas elu oli parem Jugoslaavia ajal või iseseisvate riikide ajal (ta on 30aastane ja peaks ikka midagi Jugoslaavia ajast mäletama) Ta vastas hetkegi mõtlemata, et loomulikult Jugoslaavia ajal. Nende riik oli sel ajal ülivõimas, sõjaväelise jõu poolest pidavat olema maailmas kuuendal kohal.

Sellega seoses rääkisin ise ka ühe loo. Kui ma olin väike, käis serbia-horvaatia sõda ning tihtipeale räägiti sellest uudistes. Ja mul kujuneski arusaam, et sõjaväeriietuses mehed on serblased. Nii et, kui ma kunagi linnas nägin sõjaväeriietes mehi, ütlesin emale: „emme, emme, vaata, serblased!“

Ta reklaamis meile korralikult Serbia pealinna Belgradi. Või tegelikult, see ei vajanud minu jaoks väga palju reklaami, sest olen mitmelt poolt kuulnud, et Serbia on kõige ilusam endise Jugoslaavia riik ja Belgrad kõige ilusam pealinn. Aga serbia kohalikus keeles ei ole mitte Belgrad, vaid Beograd ehk „valge linn“. Tegelikult on „belo“ valge, aga „beo“ on käändes. Ta püüdis hakata mulle seletama käänete süsteemi, aga siis ma teatasin, et tean, mis on käänded. Eesti keeles on neid nimelt 14. Ja siis jäi tal küll suu lahti, et kuidas see võimalik on.

Mingil määral tundsin, et olen temaga sarnane: ka talle meeldib väga reisida ja ta on isegi USA kruiisilaeval kaks korda töötanud, mõlemal korral kuus kuud. Ja tema sõnul on see töö tõsiselt väsitav ja ta soovitab seda tööd vaid ühel korral teha. Esimesel korral on motiveeriv näha kümneid ja kümneid eksootilisi paiku, kuid hiljem enam mitte.

Kui me pidime piiri peal passi näitama, siis tahtis ta heita pilgu minu passi. Ta vist ei saanud päris hästi aru, et Metsküla on mu perekonnanimi ja seetõttu pakkus välja, et Metsljuša võiks mu hüüdnimi olla. Neil on seal kõigil ju hüüdnimed. Mina sain aga kõvasti naerda selle nimevariandi peale. Mulle pole üleüldist hüüdnime kunagi pandud, on ainult mõned üksikud inimesed, kes on enda jaoks mulle hüüdnime pannud. Aga neid hüüdnimesid ma parem ei hakka siia kirjutama :D

Kogu selle aja, kui me Mihajloga lobisesime, oli Karoliina oma nurgas ja kuulas muusikat. Selgitasin meie serblasest sõbrale, et tegelikult ongi eestlased sellised, et eelistavad rohkem omaette olla. Mina olen avatud ja jutukas ning see pole eestlaste puhul kuigi tavaline. Mihajlo arvates sobiksin ma siis suurepäraselt serblaste keskkonda, ka nemad on balkani rahvastest kõige seltskondlikumad ja suurimad pidutsejad.

Kuigi Mihajloga oli täitsa tore lobiseda, ei viitsinud ei mina ega Karoliina temaga terve päeva Zagrebis tšillida. Seega oli mul päris hea meel, et ta seda ise välja ei pakkunudki. Nii et Zagrebi rongijaamas panime kotid pagasikappidesse ja kuna Karoliina tahtis minna tehnoloogiamuuseumisse, võtsime suuna sinna. Mina muidugi sisse ei läinud, vaid lugesin hoopis päikese käes raamatut. Karoliina polnud väga kaua muuseumis ja seega saime edasi liikuda. Ausalt öeldes ma väga midagi ei oskagi Zagrebi kohta öelda. Natuke külmaks jättis see koht, vähemalt võrreldes Ljubljanaga. Midagi otseselt häda polnud, aga on ka palju ilusamaid linnu. Võib-olla see mõjutas ka, et meil jäi lõpus päris mitu vaba tundi Zagrebis ja me ei osanud seda kuidagi kulutada. Ehk oleks isegi võinud minna purunenud suhete muuseumi, aga kuna meil kummalgi polnud väga palju sularaha, ei läinud me sinna. Sularahaga seoses.. Karoliina tahtis võtta oma kaardiga automaadist raha välja, aga ükski automaat ei aktsepteerinud seda kaarti. Ta proovis vähemalt kuute erinevat automaati. Viimaks bussijaamas pidin mina siis tema eest enda kaardiga võtma raha välja. Aga enne mõtles Karoliina, et proovib ikka korra, äkki siit annab raha. Ja andiski! Viimaks ometi!

Kuigi algselt oli plaanis minna Zagrebist Rijekasse bussiga, läksime ikkagi rongiga, sest pilet oli 50 kuna odavam. Aga noh, saime üsna kiiresti teada, miks see nii odav oli. Buss pidi sõitma Rijekasse 2,5 tundi, aga rong 4 tundi!

Juba Zagrebis keeras ilm ära: pilved tulid taevasse ja hakkas sadama. Esimese paduka ajal olime veel kesklinnas ja varjusime ühe välikohviku katuse alla. Teise paduka ajal olime bussijaama läheduses ja kui pidime tunnelist bussijaama jooksma, hõikas Karoliina: „Elu on seiklus, nii et lähme!“ Ei tea, kas see siis ongi seiklus, kui joosta Horvaatias vihma käes? :D

Lootsime, et vihm on selleks ajaks üle läinud, kui jõuame Rijekasse, aga no looda sa! Asi oli veelgi hullem! Ma pole ühegi reisi jooksul sellise paduka kätte sattunud. Minu vihmavari läks suure tuulega katki ja mingi hetk ma jooksin lihtsalt ilma vihmavarjuta pea kohal, sest nii oli lihtsam. Välku lõi ja müristas ka päris korralikult. Kuna me tulime rongiga Rijekasse ja rongijaamas me varem ei olnud käinud, pidime juhendi järgi tulema, nii et erinevates kohtades katuse alla saades vaatasime juhtnööre.

Kui me viimaks hostelisse saime, siis rääkis tätokatüüp meile, et kõik horvaadid on sellise vihma üle rõõmsad: neil pole seal viimased kaks kuud sadanud. Ja kogu see vihm ja tuul ei tähenda, et nüüd läheks jahedaks. Ilmateate järgi pidid järgmised päevad olema sama soojad kui eelnevad.

Seda juba eelnevalt mainisin, et meil oli sularaha otsakorral ja Karoliina pidi isegi automaadist välja võtma. Arvestasime nii, et tema võtab 100 kuna välja ja minul jääb veel pärast hosteli maksmist 10 üle ja saan selle talle anda. Me koos arvutasime ja lugesime minu raha – kõik pidi õige olema. Kui me aga hostelis maksma hakkasime, ei olnudki mul enam 10 lisakunat. Ja siis me mõtlesime, kuidas me retseptsiooni tüübile seda ütleme. Ta oli õnneks mõistev ja ütles, et me ei muretseks… andsin talle veel kõik enda sendid-mündid ära ja kokku jäime talle 6 kuna võlgu. Aga ta ei teinud sellest eriti probleemi. Tore, et ta nii arusaaja oli.

27. august- Horvaatia, Rootsi, Eesti

Hommikul kell 7 pidi minema meie buss Rijekast lennujaama. Veel eelmise õhtuni ei teadnud me, mis kell see buss väljub, aga õnneks retseptsioonikutt otsis meile graafiku. Olime aegsasti bussipeatuses kohal, et kindlasti mitte maha jääda. Järgmine kord pidi buss lennujaama minema umbes kahe tunni pärast.

Olime mõlemad veidi pabinas (noh, Karoliina eriti, sest ta pidi veel samal õhtul tööl olema), et mis siis, kui me ei jõua Stockholm-Tallinn lennule. Selleks, et me ilusti jõuaksime, peaks Rijeka-Stockholm lend õigeaegselt väljuma. Lennuk jõudis Rijekasse oodatust varem ja oodatust varem saime ka lennukisse. Lootsin, et saame juba õhku tõusta, aga siis selgus, et nad peavad mingi teise lennuki taga ootama umbes 15 minutit. Eks me pabistasime seal, aga õnneks jõudis lennuk Stockholmi normaalsel ajal. Käisin vahepeal stjuuardilt küsimas, kas me peame järgmisele lennule minnes ikkagi passikontrollist läbi minema ja selgus, et peame. Kui ütlesin, et meie lend on 40 minutit pärast maandumist, tegid nad grimassi.. ja üks stjuuarditest ütles ettevaatlikult, et ta ei usu, et me üldse lennukile jõuame. Seda lauset ma loomulikult Karoliinale edasi ei öelnud, muidu oleks veel suurem paanika majas olnud.

Kuna me olime teadlikult üsna lennukiukse lähedale kohad võtnud, saime kohe välja tormata. Jooksime passikontrolli ja siis sealt edasi. Kuulsime, et mingi teade Tallinna-lennu kohta oli, aga meil polnud mahti jääda seda kuulama. Jooksime edasi. Selgus, et meiega samamoodi Tallinna lennule jookseb veel üks mees, nii et me polegi üksi. Jõudsime umbes pool tundi enne lennu väljumist värava juurde ja loomulikult, nagu võis arvata, polnud väravat veel lahtigi tehtud. Me pidime seal üldse umbes 15 minutit ootama. Tegelikult on see väga tavaline, et pool tundi enne lennu algust pole veel väravat avatudki, kuigi piletil on kirjas, et siis värav suletakse.

Nii et meie õnneks jõudsime ilusti lennukile. Muide, Tallinna lennujaamas maandumisega läks kauem, sest sellest suunast, kust lennuk algselt lähenes, ei saanud ligi. Halbade ilmastikuolude tõttu vist.
Muidu oleks olnud lõpp hea, kõik hea, kui välja arvata see, et Tallinna lennujaamast ei õnnestunud mul Tartu bussile saada. Hea on, et ma taipasin minna järgmiseks täistunnibussiks bussijaama, sest see sai ka täis. Ja need välismaalased, kes jäid lennujaama ootama, jäid uuesti bussist maha. Lennujaamast läbi sõitva bussi peale ei tasu ikka lootma jääda.

Tavaliselt teen ma blogisissekandeid pärast reisilt tulemist, sedakorda teen natuke teistmoodi ja kirjutan praegugi. Lihtsalt on mitmeid teemasid, mis on hiljuti seoses reisimisega erinevate inimestega jutuks tulnud..

Ma olen käinud päris palju üksi reisimas, ilmselt olen üle poolte kordadest üksi reisinud. Mult on nii palju küsitud, kuidas mu vanemad sellist asja lubavad. Alles ütles mu kolleeg Sander, et kui tema tütar teataks ühel hetkel, et läheb üksi Mehhikosse, siis paneks ta tütre luku taha.

Kummalisel kombel ei teinud minu vanemad seda. Ja kes tunnevad minu vanemaid, teavad ka, kui hoolivad nad on. Isal olen ju kõige noorem laps ja emal ainuke laps – see peaks midagi juba ütlema.

Miks nad aga lubasid mind üksi Mehhikosse reisima? Oli gümnaasiumi lõpp ja ma tundsin, et tahan elus midagi teha ja see polnud ainus koolis käimine. Minus oli juba siis reisikirg olemas, aga see polnud täielikult veel pead tõstnud. Mul oli plaan minna USAsse aastaks ajaks lapsehoidjaks. Vanemad loomulikult ei kiitnud seda heaks, ega õdegi mitte. Ja siis ilmselt meeleheites pakkusid mu vanemad mulle, et valigu ma üks reis kuhugi kaugele ja käigu ära. Nad maksavad selle kinni. Otsisin internetist pileteid ja valisin kolm varianti: Mehhiko, Island ja Filipiinid (kahjuks selles kolmandas enam kindel pole, võis ka mõni muu selle piirkonna riik olla). Need kõik vist jäid enam-vähem sarnasesse hinnaklassi. Saigi välja valitud Mehhiko. Islandile läksin ma sellest pool aastat hiljem, kuid Filipiinidele ma veel jõudnud pole. Aga ma ei kahtlegi, et ühel päeval ma lähen sinnagi.

Igatahes, panin reisiplaani kokku ja teatasin vanematele, et lähen Mehhikosse. Ega mind rõõmuhõisetega vastu ei võetud, aga nad aktsepteerisid seda.

Nüüd ma tean, et Mehhiko on väga ohtlik narkoriik. Tihtipeale uudiseid toimetades leian lugusid sellest, kuidas jälle leiti terve hulk maharaiutud peadega inimesi. Veel olen kuulnud, et Guatemalat (mis on minu lemmikriik) nimetatakse Ladina-Ameerika kõige ohtlikumaks riigiks. Seal tapetakse iga päev inimesi, nende õnnetute sekka satuvad ka turistid. Aga seda kõike ei teadnud ma tol hetkel, sest olin noor ja rumal. Ei teagi, kas see oleks olnud parem, kui oleksin teadnud. Küllap vist oleks olnud. Siis ma ei oleks jalutanud Guatemalas Antigua linnas hämaruses üksi tänaval, mis jääb kesklinnast veidi välja. See oli tõeline õnn, et midagi ei juhtunud. Kui mul oleks nüüd uuesti valida, kas ma läheksin sellele reisile, saan ma kindlasti öelda, et läheksin. Asi, mida muudaksin, oleks see, et ma oleksin märksa ettevaatlikum.

Minu üksi reisimine on kujunenud ka mingil määral kireks. Ma saan minna välja kõigest.. eemale oma sõpradest, perest, tuttavatest. Samas aga ei ütle ma ära sellest, kui keegi tahab minuga kaasa tulla – see on väga tervitatav. Lihtsalt paraku keegi ei tule tavaliselt. Vahepeal on isegi hea, kui keegi sinu eest loeb kaarti ja teeb mõttetööd :D

Jaanuaris käisin Erasmuse seltskonnaga Marokos, kokku oli meid kuus inimest. Muidu oli tore, et ei pidanud ise mõtlema, aga päris kindlasti ei läheks ma selle seltskonnaga enam reisile – vähemalt mitte nii suurega. Hetk, mil ma sain päris tigedaks oli see, kui ma läksin sisse ühte poodi ja seepeale tuli üks tüdruk mulle ütlema, et kõik juba ootavad ja lähme. Vabandust väga, aga kui ma tahan minna kingapoodi, siis ma ikka lähen sinna. Seepärast ongi üksi parem, keegi ei vingu, et edasi peaks liikuma.  

Veel üks kolleeg, Kaspar, ütles mulle ükskord, et ta ei saa aru, miks ma üldse Õhtulehes töötan ja Tartus elan, võiksin ju  kuskil välismaal elada. Minu meelest sobib siinkohal tsiteerida Mari Pokineni laulu „Paradiis“. Seal on sellised sõnad: „Kunagi tunned, et kuskil on hea ja uut kohta otsima enam ei pea.“ Mulle tundub, et minu jaoks ongi see koht Eesti ja Tartu :) Mulle nii meeldib käia reisil. Mulle meeldib see tunne, kui ma lähen reisile, aga samavõrd meeldib mulle tunne, kui tulen koju tagasi.

Ja viimaks, tean, et vähemalt ühel inimesel on tekitanud küsimust minu blogi pealkiri. :D Kas ma tõesti väidan, et ma olen maailmale tiiru peale teinud? Seda päris mitte. See on ühest Aqua laulust nimega „Around the world“ Ma arvan, et selle laulu sõnad lihtsalt sobivad ühele reisiblogile. :)