Päikesereis Gran Canariale, Kanaari saarte suurimale saarele on minu viimane reis Erasmuse ajal. Kuna mul polnud väga pikalt aega kuskil olla, broneerisin piletid nii, et reede õhtul jõudsin Gran Canariale ja esmaspäeva õhtul läksin minema.
Girona rongijaamas ostsin ma Barcelonasse edasi-tagasi pileti. Kui ma olin juba pileti ära ostnud, märkasin ma, et tagasisõidu kuupäevaks on märgitud järgmine päev. No tore, nad olid neid tähtaegu muutnud. Varem kehtis pilet 15 päeva. Piletikontroll ütles, et pean selle Barcelona rongijaamas ümber vahetama. Aga ma ei jõudnudki päris rongijaama.. või noh, jõudsin, aga ma ei läinud platvormilt minema. Kui ma jõudsin Barcelonasse, nägin just, et kõrvalplatvormilt läheb rong lennujaama.. kui ma läheksin kohe selle rongi peale, ei peaks ma minema välja ja ostma uut piletit. Olin varasemalt umbes 4 korda Barcelona lennujaama läinud ja mitte kordagi pole sellel rongil kontrolli olnud. Niisiis, sõitsingi lennujaama jänest ja säästsin 3.60. See-eest pilet jäi praegu vahetamata.. sellega tuli tegeleda tagasi tulles.. Etteruttavalt võin öelda, et sain selle ikka ilusti Barcelonas vahetatud. Õnneks, sest muidu oleks ligi 8 eurot raisku läinud.
Gran Canariale jõudes ei läinud ma pealinna Las Palmasesse, vaid läksin saare edelaosas asuvasse Puerto de Mogani suvituspiirkonda. Sõit kestis umbes 2 tundi ning mööda käänulisi teid sõites oli mul süda paha umbes viimased pool tundi. Pole kõikse hullem aeg arvestades seda, et Mehhikos San Cristobalist Cancuni sõites oli mul süda esimesed kuus tundi paha.
Minu hosteli retseptsioon pidi olema lahti kuni kella 6ni õhtul, kuid nad olid lubanud, et ootavad mu ära. Kuna ma polnud neile seda veelkord meelde tuletanud, kartsin, et ehk on nad mu ära unustanud ja ma ei saagi kuidagi sisse. Õnneks oli kõik korras ning sel ajal, kui ma tulin, hostelis elu käis. Hostelis töötas üsna rahvusvaheline seltskond.. administraatoriks oli rootslane, pesunaine oli Saksamaalt ja veel üks töötaja Iirimaalt.
Kohtasin õhtu jooksul päris mitmeid inimesi, kuid ma tooks neist välja ainult ühe. Tegemist oli pilusilmse mehega, kellelt ma küsisin, kust ta pärit on (tüüpiline küsimus hostelites) Ta vastas selle peale, et talle ei meeldi sellest rääkida ning ta pole oma rahvust ja identiteeti veel leidnud. Siis lisas ta aga, et on viimasel ajal elanud Lõuna-Koreas. Nii et minu jaoks oli pilt üsna selge. Ma ei saa küll pead anda, kuid ma olen üsna kindel, et ta oli Põhja-Koreast. Ilmselt oli tal või tema vanematel kunagi õnnestunud sealt lahkuda. Tegelikult ei ole ju väga palju erinevaid rahvusi, kelle esindajad on pilusilmsed, nii et ta võis tõesti olla Põhja-Koreast.
Niisiis uurisin ma talt ääriveeri, mis ta siis Põhja-Koreast arvab ja tegin oletuse, et küllap on Lõuna-Koreast päris keeruline saada Põhja-Koreasse. Seepeale sain teada, et tegelikult on Lõuna-Koreast küll võimalik põhja minna, kuid neile näidatakse vaid piiräärseid ilusaid kohti. Ta võrdles neid kahte riiki Ida-ja Lääne-Saksamaaga. Koread tahavad küll ühineda, kuid seda ei saa teha uisapäisa, sest kui vaene Põhja-Korea ühineks ühtäkki rikka Lõuna-Koreaga, langeks viimase elatustase korralikult. Ja seda inimesed ei taha. Küsisin sellelt tüübilt, kas ta teab, mis sai sellest mehest, kes pidi saama pärast viimase valitseja surma võimule. Sest uudistes kogu aeg räägiti, et seda poega, kes nüüd võimule sai, ei kasvatatud valitsejaks. See mees oskas mulle vastuse anda. Nimelt valitsejaks kasvatatud poeg saatis Põhja-Korea valitsemise kuradile ja on omaette luuletaja. See mees, kes praegu valitsejaks sai, õpis teatavasti Šveitsis. Nii et minu Korea sõber naeris ka, et sellest mehest ei saa õiget valitsejat, ta on lihtsalt üks suvaline tüüp, kes sinuga tõenäoliselt samas diskoteegis pidutsemas käis.
Friday, January 27, 2012
Gran Canaria- 21. jaanuar
Täna oli päevitamispäev. Arvasin, et ega see jaanuaripäike nii tugev ei ole (lisaks oli väike tuuleiil ka), aga oli ikka küll. Pärast olin näost täielik merivähk nagu üks rootslane hiljem kommenteeris.Räägin natuke sellestsamast rootslasest. Nimelt reisib ta mööda maailma ringi jalgrattaga ning tema eesmärgiks on käia niimoodi ära kõikide maailma riikide pealinnas! Ta on teel olnud mõned kuud ning kavatseb veel reisida 6-8 aastat. Tal on isegi veebileht, mida ta mulle demonstreeris. Samuti on tal hulk toetajaid, millest üks on ka Eton. Sangar, kus minu ema töötab, teeb Etonile särke. Nii et võib-olla kannab ta isegi mõnda Sangaris tehtud särki. Igatahes see rootslane, Sami, organiseeris umbes poole tunni autosõidu kaugusel olevasse Playa del Inglesi pidudele minekut. Algul ma ei viitsinud väga, sest rand väsitas täitsa ära, aga ta viskas mu praktiliselt üle õla ja hakkas hosteli juurest astuma. Nojah, ta lasi mu niipea lahti, kui ma lõugama hakkasin. Niisiis, mina, Sami, Rosie (Suurbritanniast), Jonas (Soomest), Richard (Saksamaalt) ja üks Belgia tüüp läksime. Kuna sellel belglasel oli auto renditud saime tema autoga minna ja ei pidanud takso peale kulutama.
Räägiks veits sellest Rosie’st ka. Rosie ja tema vend olid täna päeval sõitnud Gran Canaria lennujaama poole, kuid õhtuks olid nad tagasi. Nimelt ei suutnud nad veel ära minna ja tulid tagasi. Richard oli just enne seda rääkinud, et kõigile meeldib see hostel nii väga, et nad tulevad siia tagasi. Jah, Rosie’il ja tema vennal läks tagasitulemiseks vaid mõned tunnid aega.
Igatahes käisime siis Playa del Inglesis mitmes baaris ja klubis, kuni Sami teatas, et teda kutsuti VIP-peole ja nii me siis hakkasime seda kohta otsima. Umbes pool tundi hiljem leidsime selle üles ja eriline VIP ei tundunud see küll. Seal oli ikka igasugust kontingenti. Kui aga meile teatati, et sissepääs klubisse on 20 eurot, loobusime mina, Rosie, Jonas ja Belgia kutt sinna minekust. Richard ja Sami jäid veel sinna ja pärast tulid 30 euro eest taksoga tagasi.
Gran Canaria- 22. jaanuar
See oli minu viimane päev Puerto de Moganis. Hommikupoole käisin päevitamas ja õhtupoolikul hakkasin Las Palmasesse sõitma. Täitsa kahju oli isegi Puerto de Mogani hostelist lahkuda, seal oli tõsiselt mõnus õhkkond ja olemine. Samamoodi oli mul Lõuna-Prantsusmaal Nice’i hostelis.
Las Palmases sain Mari-Liisiga kokku, kes on Tartu Ülikoolis minuga ühel kursusel ja on hetkel Las Palmases erasmuslane. Pidin bussijaamast tema juurde bussiga sõitma ning mul õnnestus rõõmsalt õigest peatusest mööda sõita. Nimelt oli Mari-Liis mulle öelnud, et buss sõidab umbes 10 minutit, aga siis kui 10 minutit täis sai, olime bussijuhi sõnul sellest kohast juba ammu mööda sõitnud. Nii et pidingi järgmises peatuses maha minema ja tagasi sõitma. Tõsiselt vedas, et mul ikka oli raha, sest mul oli rahakott päris tühi.. Puerto de Moganis polnud LaCaixa rahaautomaati, nii et ma pidin Las Palmases enne leidma sularahaautomaadi, et raha saada.
Mari-Liisi kodu oli hästi lahe. Ta elas hiiglaslikus valges majas ühes korteris veel koos kolme inimesega. Äge oli veel see, et nende majal oli uksehoidja!
Las Palmases sain Mari-Liisiga kokku, kes on Tartu Ülikoolis minuga ühel kursusel ja on hetkel Las Palmases erasmuslane. Pidin bussijaamast tema juurde bussiga sõitma ning mul õnnestus rõõmsalt õigest peatusest mööda sõita. Nimelt oli Mari-Liis mulle öelnud, et buss sõidab umbes 10 minutit, aga siis kui 10 minutit täis sai, olime bussijuhi sõnul sellest kohast juba ammu mööda sõitnud. Nii et pidingi järgmises peatuses maha minema ja tagasi sõitma. Tõsiselt vedas, et mul ikka oli raha, sest mul oli rahakott päris tühi.. Puerto de Moganis polnud LaCaixa rahaautomaati, nii et ma pidin Las Palmases enne leidma sularahaautomaadi, et raha saada.
Mari-Liisi kodu oli hästi lahe. Ta elas hiiglaslikus valges majas ühes korteris veel koos kolme inimesega. Äge oli veel see, et nende majal oli uksehoidja!
Gran Canaria, Barcelona- 23. ja 24. jaanuar
Käisime täna Mari-Liisiga vaatamisväärsusi vaatamas ja šoppamas. Ausalt öeldes, ega Las Palmases erilisi vaatamisväärsusi polnudki. Linna kõige suurem vaatamisväärsus oli Las Palmase katedraal, mis muidugi ei andnud silmi ette Zaragoza ja Santiago de Compostela katedraalile. Lisaks katedraalile oli mõnus käia ka rannapromenaadil. Väljas jalutades sain ma veel päikest ja muutusin punasemaks kui enne.. Lootsin väga, et see läheb homseks üle, kui ma lähen Barcelona ülikooli itaalia keele kontrolltööd tegema.
Igatahes linna peal tšillides läks aeg lõpuks nii kiiresti, et ma ei jõudnudki sellele lennujaama bussile, millele plaanisin minna. Läksin järgmisele, mis tähendas, et ma jõudsin lennujaama umbes 32 minutit enne lennu väljumist. Ma pole kunagi varem nii hilja lennujaama kohale jõudnud. Aga selgus, et pool tundi varem ei lastud veel isegi inimesi pardale, nii et parem oligi, et ma selle bussiga tulin.
Kuna lend jõudis Barcelona lennujaama veidi enne südaööd, ei saanud ma kuidagi Gironasse minna. Seega jäin ööseks ühte Barcelona hostelisse. Järgmisel hommikul oli mul ka itaalia keele õppejõuga lepitud kokku, et teen Barcelona ülikoolis kolmanda kontrolltöö, mille tegemise ajal olin ma Eestis. Järeltöö ajal olin ma aga Gran Canarial. Nii et, upsi. Aga õnneks sobis õpetajale variant, et teen selle teisipäeva hommikul Barcelonas (sest õpetaja ise elab Barcelonas ja käib Gironas ainult meie itaalia keele tundide pärast)
Ja mis oli veel lahe, oli see, et Barcelona Equity Pointi hostelis hommikusööki süües märkasin ma tuttavat. Mul läksid silmad suureks, sest seal istus Karina, kes oli AIESECi ajal minu tiimikaaslane olnud. Maailm on ikka nii väike!
Friday, January 20, 2012
Maroko- 13. jaanuar
Niisiis, sedakorda Aafrikasse (mitte küll esimest korda – olen ka Egiptuses käinud) Marokos käik Hispaanias oleku ajal oli mul ammu planeeritud ja sellest sai nüüd minu 30. võõrriik, mille pinnale olen astunud.
Algul ei olnud mul mitte kellegagi minna reisile, kuid ühel peol sain ühelt teisel erasmuslaselt teada, et temagi tahab mingi hetk Marokosse minna. Nii et saingi endale reisiselliks Chrisi Šotimaalt. Õige pea lisandus talle veel üks Šotimaalt tüdruk, kes nagu selgus, oli juba varemgi mõelnud Marokosse mineku peale. Neljandaks oli Rajur, kes kirjutas mulle sel ajal, kui ma Portugalis olin ja teatas, et tal tuli nüüd reisimisisu. Nii tuligi tema ka Marokosse kaasa.
Aga see polnud veel kõik. Juhtumisi läksid samal ajal Marokosse ka kaks poola tüdrukut, kes algul pidid küll kahekesi Maroko peal tsillima, kuid lõpuks jäid siiski meiega. Nii et sel korral olime lausa kuuekesi!
Ühel Poolast pärit tüdrukul oli probleem passiga – nimelt oli tema pass kehtiv ainult neli kuud veel. Mõningate allikate kohaselt peab pass olema kehtiv kolm kuud, et Marokosse siseneda, kuid saatkonnast öeldi, et pass peab olema kehtiv kuus kuud nagu muude riikide puhulgi. Aga Karolina tahtis ikkagi proovida, kas saab üle piiri. Ma olin üsnagi veendunud, et see ei õnnestu. Aga tal ei olnud mitte mingit probleemi. Arvestades seda, et ükski tollitöötaja tema passi väga hoolikalt ei vaadanud, ei tekkinud tal mingeid jamasid. Kui tollitöötaja oleks hakanud midagi ütlema, oleks Karolina pannud 20 eurot passi vahele. Kui ta seda rääkis, siis ma mõtlesin küll, et mida kuradit. Ma ütlesin ka talle otse, et ega see pole Poola. Mina ei julgeks niimoodi Hispaanias teha..
Marokosse jõudes sain ma oma uude sel suvel tehtud passi esimese templi! Mul oligi juba kurb, et ühtegi templit selles passis ei olnud.. eelmises passis oli päris paljude kohtade templid-viisad: Venemaa, India, Sri Lanka, Mehhiko, Guatemala, Türgi.
Niisiis olime jõudnud Fesi ja tahtsime võtta lennujaamast taksot linna. Pole probleemi, kõik taksojuhid lendasid meile peale. Kuna Karolinal ja Dominikal (poola tüdrukud) oli teine hostel, pidid nad võtma meist eraldi takso. Nendega läks veel üks ameeriklane, kes tahtis ka taksoga linna saada. Meile maksis takso nelja peale 120 dirhamit ehk umbes 12 eurot (edaspidiseks teadmiseks – dirhamid tuleb jagada 10ga ja siis saab eurode summa)
Me jõudsime oma hosteli lähedale umbes 25 minuti pärast. Takso päris hosteli juurde ei saanud sõita, aga taksojuht seletas, kuhu minna. Loomulikult oli meil jaol veel hulk „abistajaid“, kes oleksid hiljem oma teenuse eest raha nõudnud. Kuna mul olid juhised paberil, eelistasime Chrisi, Rebecca ja Rajuriga ise katsetada. Pärast kümmet minutit mööda kitsaid, räpaseid aafrikalikke tänavaid ekslemist jõudsime hosteli juurde. Rebecca oli juba päris hirmul ja hoidis mul käevangust kinni.. Ta on ka üsna palju reisinud, aga alati on ta olnud kuurortides, mitte kohalike ses tsillinud.
Olime Karolina ja Dominikaga kokku leppinud, et saame õhtul kell 7 McDonaldsis kokku (me tõesti ei leidnud paremat kohtumispaika) ja vaatame, mis me edasi teeme. Aga me ei pidanudki kuhugi minema, sest Karolina ja Dominika saabusid koos ameeriklasega meie hosteli. Nimelt olid tsikid tulnud hostelist tulema, sest hostelipidaja oli öelnud, et hostel pannakse kinni kell 10 ja nad ei saa kauemaks välja jääda. Ameeriklasel oli nagunii meie hosteli Funky Fesi broneering.. või noh, ta arvas, et tal oli. Ameeriklane, kelle nimi oli John, oli kogemata teinud broneeringu järgmiseks päevaks. Ja mitte ühtegi vaba voodit polnud. Hostelitöötajatel ei olnud aga südant kolme noort tänavale visata ja neile organiseeriti diivanid, mille eest pidid nad siiski nii palju maksma nagu meie.
Dominika, Karolina ja Johni taksosõit oli ka olnud suhtkoht seiklus. Juba lennujaama juures nägime, et nende takso oli mingil põhjusel seisma jäänud ja taksojuht kõndis vaibaga ringi. Nimelt oli mees jäänud taksoga seisma ja ostnud tänava pealt vaiba!! Kui koomiline. Niisiis jõudsid nad Karolina ja Dominika hosteli ning siis teatas taksojuht, et tema rohkem edasi ei sõida ja sellist kokkulepet ei ole, et ta pidi nendega ka Funky Fesi minema. Ja need kolm ei suutnud leida tüki aja jooksul ühtegi taksot, mis neid ära viiks. Lõpuks kõndis Karolina ühe musta värvi BMW juurde ja küsis seal olnud noormehelt, et kas see võiks neid ära viia. Viiski.
Hostelis oli võimalik osta ka õhtusööki ning võtsime kõik proovida tüüpilist Maroko toitu, mida inimesed söövad just reedeti. See on cuscus, mis sisaldab mingit riisisarnast asja, natuke kartulit, keedetud porgandit ja liha. Midagi väga sensatsioonist polnud, aga sai vähemalt ära proovitud.
Poolakad tahtsid hirmsasti õhtul välja minna ja ega meiegi poleks siis hostelisse jäänud. Seepeale aga teatasid ameeriklased, kes on juba mõnda aega Marokos olnud, et see on hullumeelne idee – väljas pidavat ohtlik olema ja niikuinii poleks mitte midagi seal teha. Kuna moslemid üldiselt alkoholi ei tarbi, siis pole ka baare. Vähemalt vanalinnas mitte.
Et me välja hulkuma ei läheks, lubas üks marokolasest hostelitöötaja meile üllatuse valmistada. Ja siis kargaski ta koos ühe teise mehega välja ja teatas, et hakkame nüüd mingit mängu mängima. Kõik vahtisid teda ammulisui. See oligi tema üllatus – mingid mängud!
Lõpuks me ikkagi läksime seitsmekesi välja jalutama, kuid püüdsime väga pimedatele ja väikestele tänavatele mitte minna.
Algul ei olnud mul mitte kellegagi minna reisile, kuid ühel peol sain ühelt teisel erasmuslaselt teada, et temagi tahab mingi hetk Marokosse minna. Nii et saingi endale reisiselliks Chrisi Šotimaalt. Õige pea lisandus talle veel üks Šotimaalt tüdruk, kes nagu selgus, oli juba varemgi mõelnud Marokosse mineku peale. Neljandaks oli Rajur, kes kirjutas mulle sel ajal, kui ma Portugalis olin ja teatas, et tal tuli nüüd reisimisisu. Nii tuligi tema ka Marokosse kaasa.
Aga see polnud veel kõik. Juhtumisi läksid samal ajal Marokosse ka kaks poola tüdrukut, kes algul pidid küll kahekesi Maroko peal tsillima, kuid lõpuks jäid siiski meiega. Nii et sel korral olime lausa kuuekesi!
Ühel Poolast pärit tüdrukul oli probleem passiga – nimelt oli tema pass kehtiv ainult neli kuud veel. Mõningate allikate kohaselt peab pass olema kehtiv kolm kuud, et Marokosse siseneda, kuid saatkonnast öeldi, et pass peab olema kehtiv kuus kuud nagu muude riikide puhulgi. Aga Karolina tahtis ikkagi proovida, kas saab üle piiri. Ma olin üsnagi veendunud, et see ei õnnestu. Aga tal ei olnud mitte mingit probleemi. Arvestades seda, et ükski tollitöötaja tema passi väga hoolikalt ei vaadanud, ei tekkinud tal mingeid jamasid. Kui tollitöötaja oleks hakanud midagi ütlema, oleks Karolina pannud 20 eurot passi vahele. Kui ta seda rääkis, siis ma mõtlesin küll, et mida kuradit. Ma ütlesin ka talle otse, et ega see pole Poola. Mina ei julgeks niimoodi Hispaanias teha..
Marokosse jõudes sain ma oma uude sel suvel tehtud passi esimese templi! Mul oligi juba kurb, et ühtegi templit selles passis ei olnud.. eelmises passis oli päris paljude kohtade templid-viisad: Venemaa, India, Sri Lanka, Mehhiko, Guatemala, Türgi.
Niisiis olime jõudnud Fesi ja tahtsime võtta lennujaamast taksot linna. Pole probleemi, kõik taksojuhid lendasid meile peale. Kuna Karolinal ja Dominikal (poola tüdrukud) oli teine hostel, pidid nad võtma meist eraldi takso. Nendega läks veel üks ameeriklane, kes tahtis ka taksoga linna saada. Meile maksis takso nelja peale 120 dirhamit ehk umbes 12 eurot (edaspidiseks teadmiseks – dirhamid tuleb jagada 10ga ja siis saab eurode summa)
Me jõudsime oma hosteli lähedale umbes 25 minuti pärast. Takso päris hosteli juurde ei saanud sõita, aga taksojuht seletas, kuhu minna. Loomulikult oli meil jaol veel hulk „abistajaid“, kes oleksid hiljem oma teenuse eest raha nõudnud. Kuna mul olid juhised paberil, eelistasime Chrisi, Rebecca ja Rajuriga ise katsetada. Pärast kümmet minutit mööda kitsaid, räpaseid aafrikalikke tänavaid ekslemist jõudsime hosteli juurde. Rebecca oli juba päris hirmul ja hoidis mul käevangust kinni.. Ta on ka üsna palju reisinud, aga alati on ta olnud kuurortides, mitte kohalike ses tsillinud.
Olime Karolina ja Dominikaga kokku leppinud, et saame õhtul kell 7 McDonaldsis kokku (me tõesti ei leidnud paremat kohtumispaika) ja vaatame, mis me edasi teeme. Aga me ei pidanudki kuhugi minema, sest Karolina ja Dominika saabusid koos ameeriklasega meie hosteli. Nimelt olid tsikid tulnud hostelist tulema, sest hostelipidaja oli öelnud, et hostel pannakse kinni kell 10 ja nad ei saa kauemaks välja jääda. Ameeriklasel oli nagunii meie hosteli Funky Fesi broneering.. või noh, ta arvas, et tal oli. Ameeriklane, kelle nimi oli John, oli kogemata teinud broneeringu järgmiseks päevaks. Ja mitte ühtegi vaba voodit polnud. Hostelitöötajatel ei olnud aga südant kolme noort tänavale visata ja neile organiseeriti diivanid, mille eest pidid nad siiski nii palju maksma nagu meie.
Dominika, Karolina ja Johni taksosõit oli ka olnud suhtkoht seiklus. Juba lennujaama juures nägime, et nende takso oli mingil põhjusel seisma jäänud ja taksojuht kõndis vaibaga ringi. Nimelt oli mees jäänud taksoga seisma ja ostnud tänava pealt vaiba!! Kui koomiline. Niisiis jõudsid nad Karolina ja Dominika hosteli ning siis teatas taksojuht, et tema rohkem edasi ei sõida ja sellist kokkulepet ei ole, et ta pidi nendega ka Funky Fesi minema. Ja need kolm ei suutnud leida tüki aja jooksul ühtegi taksot, mis neid ära viiks. Lõpuks kõndis Karolina ühe musta värvi BMW juurde ja küsis seal olnud noormehelt, et kas see võiks neid ära viia. Viiski.
Hostelis oli võimalik osta ka õhtusööki ning võtsime kõik proovida tüüpilist Maroko toitu, mida inimesed söövad just reedeti. See on cuscus, mis sisaldab mingit riisisarnast asja, natuke kartulit, keedetud porgandit ja liha. Midagi väga sensatsioonist polnud, aga sai vähemalt ära proovitud.
Poolakad tahtsid hirmsasti õhtul välja minna ja ega meiegi poleks siis hostelisse jäänud. Seepeale aga teatasid ameeriklased, kes on juba mõnda aega Marokos olnud, et see on hullumeelne idee – väljas pidavat ohtlik olema ja niikuinii poleks mitte midagi seal teha. Kuna moslemid üldiselt alkoholi ei tarbi, siis pole ka baare. Vähemalt vanalinnas mitte.
Et me välja hulkuma ei läheks, lubas üks marokolasest hostelitöötaja meile üllatuse valmistada. Ja siis kargaski ta koos ühe teise mehega välja ja teatas, et hakkame nüüd mingit mängu mängima. Kõik vahtisid teda ammulisui. See oligi tema üllatus – mingid mängud!
Lõpuks me ikkagi läksime seitsmekesi välja jalutama, kuid püüdsime väga pimedatele ja väikestele tänavatele mitte minna.
Maroko- 14. jaanuar
Tänahommikune äratus oli nii armas. Tundsin läbi une, et keegi astus mu selja vastu ja arvasin, et nari ülemisel korrusel maganud Chris astus kogemata mööda. Aga siis tuli keegi mu jalgade peale. Ma keerasin aeglaselt ümber ja nägin, et see on kass! Hostelikass oli tulnud mulle tere hommikust ütlema!
Hostelit otsides olid Dominika ja Karolina saanud eile kokku mingi noore tüübiga, kes pakkus neile, et võib täna linna näidata. Ka meie läksime sellele nooruki poolt korraldatud ekskursioonile, mis lõppes vägagi kummaliselt. Olime temaga umbes 20 minutit kõndinud ja poiss tegi parajasti meist pilti, kui tuli selline korraliku välimusega mees (midagi mafiooso taolist) ja hakkas kutiga araabia keeles rääkima. Siis tuli teine selline. Ja me hakkasime liikuma kuhugi kahtlasesse suunda. Oli näha, et poiss enam olukorda ei kontrolli. Nii et me pidasime paremaks jalga lasta, enne kui meid paljaks röövitakse. Ja muide midagi sellist oleks peaaegu veel teist korda ka juhtunud ühe teise mehega, nii et pidasime paremaks üksi liikuda.
Üksi ekseldes läksime nahavabrikusse ka.. nägime, kuidas loomade nahka töödeldi. Oi, missugune hais seal oli. Järgmisena sattusime ühte õlivabrikusse, kus valmistati argaaniõli. Meile selgitati, kuidas seda valmistatakse ning näidati ka muid taimseid ravimeid. Ja siis ootas see mees, et me ostaksime midagi. Ja ostsime ka. Hiljem saime teada, et olime rumalad, et seal nende asjade eest nii palju maksime.. tänavalt oleks saanud neid asju poolevõrra odavamalt. Eriti drastiline näide oli see, et argaaniõliga huulepulk maksis seal soodukaga 20 dirhamit, aga tänaval oleks selle saanud 5 dirhamiga.
Tuleb tunnistada, et mind valdas Fesis samasugune emotsioon nagu Mumbais. Tänavad olid räpased, kõik tundus ohtlik – mind valdas hirm. Vähemalt seekord ei olnud me Jannega kahekesi, vaid olime kuuekesi.
Pärast mööda vanalinna uitamist tahtsin ma ära käia tüüpilises araabia saunas hammanis. Pidin selle eest maksma 50 dirhamit ning see pidi sisaldama pesu araabia saunas. See saun polnud üldse mitte turistidele suunatud, nii et minu ümber olid kõik kohalikud. Mind juhatati siis maha istuma ja pandi pang veega ette. Kõik pesid ennast ise ja kuna keegi minu juurde ei tulnud ega tulnud, jäi mulle mulje, et pean ise ennast pesema. Aga siiski mitte- varsti tuli tädike, kes hakkas spetsiaalse kindaga minu nahalt mustust välja hõõruma. Ausalt öeldes päris sellist elamust ma ei oodanud, aga mul on hea meel, et ära käisin.
Pärast araabia saunas käiku oli aeg rongijaama minna, et Rabati sõita. Hostelist öeldi meile, et rongijaama sõit peaks maksma umbes 12 dirhamit ja selleks pidime minema kahe erineva taksoga. Karolina, Dominika ja Rajur said kiiresti takso peale ning nüüd pidime mina, Chris ja Rebecca ka midagi leidma. Ja see osutus raskeks, sest keegi ei tahtnud turisti nii odava raha eest viia. Lõpuks saime ühe takso, kus töötas ka taksomeeter. Lõppude lõpuks maksime hoopistükkis 11 dirhamit selle sõidu eest.
Sõit Rabati kestis kahe tunni asemel kaks ja pool tundi. Tahtsime võtta taksot, kuid meile väideti, et peame selle eest maksma 100 dirhamit. Loobusime taksoteenusest ja otsustasime hostelisse jalutada.. seda enam, et see oli ühe kilomeetri kaugusel ja Chris sai telefoni abil võtta selle juhised.
Õhtul käisime ka väljas jalutamas ja söömas. Rabat tundus rohkem linna moodi kui Fes, aga kurbasid vaatepilte jagus. Näiteks üks veritsev mees karjus kellegi peale, tundus, et tal polnud
peas kõik korras ka. Siis laulis seal meie laua lahedal üks kerjus oma islamilaule. See kõlas nii
kurvalt. Kui läksin talle raha viima, nägin, et ta oli pime ka.. nii et pidin talle raha kätte lükkama.
Õhtul, kui panime järgmise päeva plaani kokku, avastasime, et Maroko reisijuhis on ka meie hostelist kirjutatud. Üks lause oli selline, et siin tuleb hoida oma asjadel silm peal. Nii rõõmustav uudis. Öösel vetsu minnes oli mul lausa hirm toast välja minna, sest kõik oli kottpime ja peale meie oli ainult üks turist (ülejäänud tundusid marokolased või muud selle kandi inimesed) See hostel oli muide sellesama hosteliketi haru, kus Dominika ja Karolina algselt plaanisid Fesis olla.
Hostelit otsides olid Dominika ja Karolina saanud eile kokku mingi noore tüübiga, kes pakkus neile, et võib täna linna näidata. Ka meie läksime sellele nooruki poolt korraldatud ekskursioonile, mis lõppes vägagi kummaliselt. Olime temaga umbes 20 minutit kõndinud ja poiss tegi parajasti meist pilti, kui tuli selline korraliku välimusega mees (midagi mafiooso taolist) ja hakkas kutiga araabia keeles rääkima. Siis tuli teine selline. Ja me hakkasime liikuma kuhugi kahtlasesse suunda. Oli näha, et poiss enam olukorda ei kontrolli. Nii et me pidasime paremaks jalga lasta, enne kui meid paljaks röövitakse. Ja muide midagi sellist oleks peaaegu veel teist korda ka juhtunud ühe teise mehega, nii et pidasime paremaks üksi liikuda.
Üksi ekseldes läksime nahavabrikusse ka.. nägime, kuidas loomade nahka töödeldi. Oi, missugune hais seal oli. Järgmisena sattusime ühte õlivabrikusse, kus valmistati argaaniõli. Meile selgitati, kuidas seda valmistatakse ning näidati ka muid taimseid ravimeid. Ja siis ootas see mees, et me ostaksime midagi. Ja ostsime ka. Hiljem saime teada, et olime rumalad, et seal nende asjade eest nii palju maksime.. tänavalt oleks saanud neid asju poolevõrra odavamalt. Eriti drastiline näide oli see, et argaaniõliga huulepulk maksis seal soodukaga 20 dirhamit, aga tänaval oleks selle saanud 5 dirhamiga.
Tuleb tunnistada, et mind valdas Fesis samasugune emotsioon nagu Mumbais. Tänavad olid räpased, kõik tundus ohtlik – mind valdas hirm. Vähemalt seekord ei olnud me Jannega kahekesi, vaid olime kuuekesi.
Pärast mööda vanalinna uitamist tahtsin ma ära käia tüüpilises araabia saunas hammanis. Pidin selle eest maksma 50 dirhamit ning see pidi sisaldama pesu araabia saunas. See saun polnud üldse mitte turistidele suunatud, nii et minu ümber olid kõik kohalikud. Mind juhatati siis maha istuma ja pandi pang veega ette. Kõik pesid ennast ise ja kuna keegi minu juurde ei tulnud ega tulnud, jäi mulle mulje, et pean ise ennast pesema. Aga siiski mitte- varsti tuli tädike, kes hakkas spetsiaalse kindaga minu nahalt mustust välja hõõruma. Ausalt öeldes päris sellist elamust ma ei oodanud, aga mul on hea meel, et ära käisin.
Pärast araabia saunas käiku oli aeg rongijaama minna, et Rabati sõita. Hostelist öeldi meile, et rongijaama sõit peaks maksma umbes 12 dirhamit ja selleks pidime minema kahe erineva taksoga. Karolina, Dominika ja Rajur said kiiresti takso peale ning nüüd pidime mina, Chris ja Rebecca ka midagi leidma. Ja see osutus raskeks, sest keegi ei tahtnud turisti nii odava raha eest viia. Lõpuks saime ühe takso, kus töötas ka taksomeeter. Lõppude lõpuks maksime hoopistükkis 11 dirhamit selle sõidu eest.
Sõit Rabati kestis kahe tunni asemel kaks ja pool tundi. Tahtsime võtta taksot, kuid meile väideti, et peame selle eest maksma 100 dirhamit. Loobusime taksoteenusest ja otsustasime hostelisse jalutada.. seda enam, et see oli ühe kilomeetri kaugusel ja Chris sai telefoni abil võtta selle juhised.
Õhtul käisime ka väljas jalutamas ja söömas. Rabat tundus rohkem linna moodi kui Fes, aga kurbasid vaatepilte jagus. Näiteks üks veritsev mees karjus kellegi peale, tundus, et tal polnud
peas kõik korras ka. Siis laulis seal meie laua lahedal üks kerjus oma islamilaule. See kõlas nii
kurvalt. Kui läksin talle raha viima, nägin, et ta oli pime ka.. nii et pidin talle raha kätte lükkama.
Õhtul, kui panime järgmise päeva plaani kokku, avastasime, et Maroko reisijuhis on ka meie hostelist kirjutatud. Üks lause oli selline, et siin tuleb hoida oma asjadel silm peal. Nii rõõmustav uudis. Öösel vetsu minnes oli mul lausa hirm toast välja minna, sest kõik oli kottpime ja peale meie oli ainult üks turist (ülejäänud tundusid marokolased või muud selle kandi inimesed) See hostel oli muide sellesama hosteliketi haru, kus Dominika ja Karolina algselt plaanisid Fesis olla.
Maroko- 15. jaanuar
Tutvusime täna Maroko pealinna Rabatiga. Kõigepealt läksime ja vaatasime randa ning peale seda sattusime ühte hästi armsasse moslemilinnaossa. Üks giid, kes meile ennast järele pookis, seletas, et siin pole mitte ühtegi poodi ega turgu. Noh, see küll paris tõsi ei olnud. Ma toidupoodide kohta ei oska kommenteerida, aga suveniiripoode oli seal kull. Ja see
moslemilinnaosa polnud üldse kole. Vastupidi, see oli vaga armas ja meenutas mulle hoopistükkis Kreekat. Seda seetõttu, et värvidest domineerisid valge ja sinine.
Siis me jõudsime Mohammad V mausoleumi juurde. Mohammad V oli Maroko sultan umbes viiskümmend aastat tagasi. Lisaks temale on mausoleumis veel kahe valitseja kirstud. Nende kolme kirstu juures istub alati patjadel mingi mees, kes loeb koraani (huvitav, kas ta reaalselt ka hommikust õhtuni loeb) Inimesed saavad seda vaatepilti rõdult vaadata. Tõesti, see on paeluv.
Viimaks käisin Karolina, Dominika ja Rajuriga ka kuningalossi vaatamas (Rebecca ja Chris ei viitsinud tulla, sest aega oli vähe) Selleks, et kuninglikku linnaosasse (või kuidas seda nimetatakse) siseneda, pidime kõik oma passi näitama. Vaatasime lossi kaugelt ära ja siis oligi juba ülim aeg, et minna taksoga hostelisse, võtta asjad ja rongijaama minna. Ja loomulikult siis, kui on vaja kiiresti taksot, ei leia me seda. Küsisime politseinikult abi, et kust saaks kiiresti takso, aga kahjuks ei rääkinud ta inglise keelt (kummaline on see, et näiteks politseinikud ei räägi inglise keelt, aga need, kes tänaval töötavad ja on ilma hariduseta, oskavad seda) Igatahes politseinik ütles meile algul, et oodaku me lihtsalt tee ääres, kui meil kiire on! Siis ta kutsus oma raadiosaatjaga mingi takso, mis pärast viie minuti pikkust ootamist ikkagi ei tulnud, hakkasime edasi vantsima ja leidsime ise takso. Nojah, takso oli olemas, ainult et taksojuht (kes ei osanud inglise keelt), ei teadnud, kus meie antud aadress on. Egas midagi, ma hakkasin talle käte ja jalgadega Rabatis (nagu vana kohalik) teed juhatama. Tänu Rajuri, minu ja ühe suvalise jalakäija juhendamisele saime siis ilusti kohale.
Rabati rongijaama lähedal toimus aga parajasti meeleavaldus. Dominika ja Karolina olid nii usinad, et uurisid välja, mille vastu need inimesed siis meelt avaldavad. Selgus, et Marokos on olemas mingi grupp inimesi, kes tahavad, et Põhja-Maroko oleks iseseisev riik. Nad vist kunagi olidki iseseisvad.
Niisiis, meie järgmine peatus oli Marrakesh. Kuna Marrakeshi hostel ei olnud vaga lähedal rongijaamale, võtsime takso. Väga sensatsiooniline taksosõit oli, sest me olime seitsmekesi (meie kuuekesi ja siis veel taksojuht) ühes tavalise autos. Istusime neljakesi taga ning Rajur ja Dominika olid kahekesi esiistmele ja kahe istme vahelisele alale pressitud. Nägime ka tee peal politseid ja arvasime, et nüüd on lips läbi. Aga ei. Taksojuht rahustas meid, et kõik on korras. Vähemalt ei läinud see sõit meile väga kalliks – 100 dirhamit kuue peale.
Kahjuks ei saanud taksojuht meid täiesti hosteli juurde viia ja meid juhatas jälle hosteli juurde uks isehakanud teejuht. Hea on, et ta meid juhatas, sest muul moel oleksime küll ara eksinud. Käisime mööda pisikesi tänavaid, keerasime ja pöörasime. Meie Marrakeshi hostel oli vaga mõnus ning selle omanik Mustapha oli vaga lahe.
Seal oli veel uks vahva töötaja Amar (kes pidi olema seal mitu-ametit-ühes-inimene) Tema tunnuslause oli „Oh my god!!“ koos vaga laheda hääldusega. See lause olevat tulnud ühtedelt Ameerika turistidelt, kes iga asja peale „Issand jumal“ ütlesid. Amar on pärit kõrbest, kus elavad veel praegugi tema vanemad. Mis siis, et kõrbest, on ta vaga haritud. Jumala eest, ta räägib umbes viit voorkeelt.
Mulle teatas Amar, et ma sobiksin mosleminaiseks, sest mul on vastav nägu ja silmad. Ma ei tea, milles see väljendus, aga tema arvates sobiks mulle nimeks Fatima.
Amar juhatas meid ka kesklinna ning tuli meiega sööma. Ja tee peal pidas teda kinni politsei, sest kohalikul pole lubatud turistidele giidi mängida. Niisiis pidi hosteli omanik kohale tulema ja seletama, kuidas need asjalood täpselt on. Aga hea on, et ta meid juhatas, sest me oleksime moööa neid tänavaid käies kohe ara eksinud.
Õhtul istusime niisama terrassil ja jõime Maroko teed. Siis pakkus omanik Mustapha ühtäkki välja, et võiks koos klubisse minna. Karolina ja Dominika läksid nendega, aga mina ei viitsinud, sest olin väsinud. Tagantjärele mõeldes oleks ikka pidanud minema, see võis paris lahe kogemus olla.
Enne magamaminekut rääkisime hoopis juttu ühe ameeriklasega, kes tuli USAst praktiliselt kaheks paevaks siia! Ühel päeval jõudis Marrakeshi kohale, teisel päeval laks juba ara. Ma vahtisin teda selle jutu peale algul ammuli suuga. Siis ta aga selgitas, et ta töötab lennufirmas, mis tähendab, et ta sai piletid tasuta. Ta ütles sellise lause: "Ma eelistan parem olla Marokos vähemalt kaks päeva kui seda, et ma siin üldse käinud ei ole!" Õige, mina mõtlen samamoodi. Selgus, et see ameeriklane on isegi Tallinnas käinud. Nojaa, poiss oli ise tore, aga oi jumal, kuidas ta öösel norskas! (ta oli meiega samas toas)
moslemilinnaosa polnud üldse kole. Vastupidi, see oli vaga armas ja meenutas mulle hoopistükkis Kreekat. Seda seetõttu, et värvidest domineerisid valge ja sinine.
Siis me jõudsime Mohammad V mausoleumi juurde. Mohammad V oli Maroko sultan umbes viiskümmend aastat tagasi. Lisaks temale on mausoleumis veel kahe valitseja kirstud. Nende kolme kirstu juures istub alati patjadel mingi mees, kes loeb koraani (huvitav, kas ta reaalselt ka hommikust õhtuni loeb) Inimesed saavad seda vaatepilti rõdult vaadata. Tõesti, see on paeluv.
Viimaks käisin Karolina, Dominika ja Rajuriga ka kuningalossi vaatamas (Rebecca ja Chris ei viitsinud tulla, sest aega oli vähe) Selleks, et kuninglikku linnaosasse (või kuidas seda nimetatakse) siseneda, pidime kõik oma passi näitama. Vaatasime lossi kaugelt ära ja siis oligi juba ülim aeg, et minna taksoga hostelisse, võtta asjad ja rongijaama minna. Ja loomulikult siis, kui on vaja kiiresti taksot, ei leia me seda. Küsisime politseinikult abi, et kust saaks kiiresti takso, aga kahjuks ei rääkinud ta inglise keelt (kummaline on see, et näiteks politseinikud ei räägi inglise keelt, aga need, kes tänaval töötavad ja on ilma hariduseta, oskavad seda) Igatahes politseinik ütles meile algul, et oodaku me lihtsalt tee ääres, kui meil kiire on! Siis ta kutsus oma raadiosaatjaga mingi takso, mis pärast viie minuti pikkust ootamist ikkagi ei tulnud, hakkasime edasi vantsima ja leidsime ise takso. Nojah, takso oli olemas, ainult et taksojuht (kes ei osanud inglise keelt), ei teadnud, kus meie antud aadress on. Egas midagi, ma hakkasin talle käte ja jalgadega Rabatis (nagu vana kohalik) teed juhatama. Tänu Rajuri, minu ja ühe suvalise jalakäija juhendamisele saime siis ilusti kohale.
Rabati rongijaama lähedal toimus aga parajasti meeleavaldus. Dominika ja Karolina olid nii usinad, et uurisid välja, mille vastu need inimesed siis meelt avaldavad. Selgus, et Marokos on olemas mingi grupp inimesi, kes tahavad, et Põhja-Maroko oleks iseseisev riik. Nad vist kunagi olidki iseseisvad.
Niisiis, meie järgmine peatus oli Marrakesh. Kuna Marrakeshi hostel ei olnud vaga lähedal rongijaamale, võtsime takso. Väga sensatsiooniline taksosõit oli, sest me olime seitsmekesi (meie kuuekesi ja siis veel taksojuht) ühes tavalise autos. Istusime neljakesi taga ning Rajur ja Dominika olid kahekesi esiistmele ja kahe istme vahelisele alale pressitud. Nägime ka tee peal politseid ja arvasime, et nüüd on lips läbi. Aga ei. Taksojuht rahustas meid, et kõik on korras. Vähemalt ei läinud see sõit meile väga kalliks – 100 dirhamit kuue peale.
Kahjuks ei saanud taksojuht meid täiesti hosteli juurde viia ja meid juhatas jälle hosteli juurde uks isehakanud teejuht. Hea on, et ta meid juhatas, sest muul moel oleksime küll ara eksinud. Käisime mööda pisikesi tänavaid, keerasime ja pöörasime. Meie Marrakeshi hostel oli vaga mõnus ning selle omanik Mustapha oli vaga lahe.
Seal oli veel uks vahva töötaja Amar (kes pidi olema seal mitu-ametit-ühes-inimene) Tema tunnuslause oli „Oh my god!!“ koos vaga laheda hääldusega. See lause olevat tulnud ühtedelt Ameerika turistidelt, kes iga asja peale „Issand jumal“ ütlesid. Amar on pärit kõrbest, kus elavad veel praegugi tema vanemad. Mis siis, et kõrbest, on ta vaga haritud. Jumala eest, ta räägib umbes viit voorkeelt.
Mulle teatas Amar, et ma sobiksin mosleminaiseks, sest mul on vastav nägu ja silmad. Ma ei tea, milles see väljendus, aga tema arvates sobiks mulle nimeks Fatima.
Amar juhatas meid ka kesklinna ning tuli meiega sööma. Ja tee peal pidas teda kinni politsei, sest kohalikul pole lubatud turistidele giidi mängida. Niisiis pidi hosteli omanik kohale tulema ja seletama, kuidas need asjalood täpselt on. Aga hea on, et ta meid juhatas, sest me oleksime moööa neid tänavaid käies kohe ara eksinud.
Õhtul istusime niisama terrassil ja jõime Maroko teed. Siis pakkus omanik Mustapha ühtäkki välja, et võiks koos klubisse minna. Karolina ja Dominika läksid nendega, aga mina ei viitsinud, sest olin väsinud. Tagantjärele mõeldes oleks ikka pidanud minema, see võis paris lahe kogemus olla.
Enne magamaminekut rääkisime hoopis juttu ühe ameeriklasega, kes tuli USAst praktiliselt kaheks paevaks siia! Ühel päeval jõudis Marrakeshi kohale, teisel päeval laks juba ara. Ma vahtisin teda selle jutu peale algul ammuli suuga. Siis ta aga selgitas, et ta töötab lennufirmas, mis tähendab, et ta sai piletid tasuta. Ta ütles sellise lause: "Ma eelistan parem olla Marokos vähemalt kaks päeva kui seda, et ma siin üldse käinud ei ole!" Õige, mina mõtlen samamoodi. Selgus, et see ameeriklane on isegi Tallinnas käinud. Nojaa, poiss oli ise tore, aga oi jumal, kuidas ta öösel norskas! (ta oli meiega samas toas)
Maroko- 16. jaanuar
Chris, Dominika ja Karolina laksid täna Atlase mägedesse ja kaameliga sõitma. Mõtlesin ka algul seda ekskursiooni võtta, aga siiski ei võtnud. Hinnaks oleks olnud umbes 45 eurot ning minu jaoks oli selle juures ainsana vaga ahvatlev Atlase mägedes käimine. Kaameliga ma olen Egiptuses sõitnud ja berberi külasid ka näinud.
Niisiis käisime meie Rajuri ja Rebeccaga mõnda vaatamisväärsust vaatamas ja olime lihtsalt turul. Ja see Marrakeshi keskne väljak ja turg on tõesti uks suuremat sorti vaatamisväärsus. Väljakul võis leida naisi, kes pakuvad hennat, madude ja ahvidega mehi, muid artiste. See väljak on hullumeelselt lahe! Parajasti, kui ma valisin endale käekotti, hakkas pihta mingi sagimine. Me ei saanud ise väga lahedale minna, aga pärast saime teada, et juhtunud oli see, et politsei vahistas ühe geipaari. Islamiusk ei tolereeri geisid.
Teised pidid tagasi jõudma kella viie ajal. Kuna nad jõudsid varem, siis plaanisime koos linna minna. Kui istusin kohvikus ja sõin jäätist, tuli mulle salvrätikupakki müügiks pakkuma üks väike laps (paljud naised teevad äri, et müüvad tänaval salvrätikupakke) Jumal, kui armas see pisike tüdruk oli. Tavaliselt väikestel lastel pole rätti peas, aga temal oli (moslemid kannavad peas rätte) Ja milline ärikas see tüdruk oli. Loomulikult ostsin talt salvrätikupakki ja ütlesin siis, et tahan nüüd temaga pilti teha. Tema teatas seepeale, et pildi tegemine on 2 dirhamit. Ja kusjuures ta rääkis juba inglise keeles! Täiesti uskumatu!
Hiljem, kui sõime, tuli üks kerjus raha kerjama. Mul hakkas temast hale ja mõtlesin, et annan talle midagi, et ta vähemalt ära läheks. Võtsin münditaskust esimese mündi ja andsin selle talle.. naine vaatas seda ja viskas selle lauale. Mul jäi suu lahti.. tal peaks olema hea meel iga sendi üle, mis ta saab. Ju siis pole nii suur häda.
Poola tüdrukud olid vahepeal ära kadunud ning siis, kui nad hostelisse ilmusid, teatasid nad, et leidsid endale mingid poolakatest sõbrad ja läksid nendega tsillima.
Niisiis käisime meie Rajuri ja Rebeccaga mõnda vaatamisväärsust vaatamas ja olime lihtsalt turul. Ja see Marrakeshi keskne väljak ja turg on tõesti uks suuremat sorti vaatamisväärsus. Väljakul võis leida naisi, kes pakuvad hennat, madude ja ahvidega mehi, muid artiste. See väljak on hullumeelselt lahe! Parajasti, kui ma valisin endale käekotti, hakkas pihta mingi sagimine. Me ei saanud ise väga lahedale minna, aga pärast saime teada, et juhtunud oli see, et politsei vahistas ühe geipaari. Islamiusk ei tolereeri geisid.
Teised pidid tagasi jõudma kella viie ajal. Kuna nad jõudsid varem, siis plaanisime koos linna minna. Kui istusin kohvikus ja sõin jäätist, tuli mulle salvrätikupakki müügiks pakkuma üks väike laps (paljud naised teevad äri, et müüvad tänaval salvrätikupakke) Jumal, kui armas see pisike tüdruk oli. Tavaliselt väikestel lastel pole rätti peas, aga temal oli (moslemid kannavad peas rätte) Ja milline ärikas see tüdruk oli. Loomulikult ostsin talt salvrätikupakki ja ütlesin siis, et tahan nüüd temaga pilti teha. Tema teatas seepeale, et pildi tegemine on 2 dirhamit. Ja kusjuures ta rääkis juba inglise keeles! Täiesti uskumatu!
Hiljem, kui sõime, tuli üks kerjus raha kerjama. Mul hakkas temast hale ja mõtlesin, et annan talle midagi, et ta vähemalt ära läheks. Võtsin münditaskust esimese mündi ja andsin selle talle.. naine vaatas seda ja viskas selle lauale. Mul jäi suu lahti.. tal peaks olema hea meel iga sendi üle, mis ta saab. Ju siis pole nii suur häda.
Poola tüdrukud olid vahepeal ära kadunud ning siis, kui nad hostelisse ilmusid, teatasid nad, et leidsid endale mingid poolakatest sõbrad ja läksid nendega tsillima.
Maroko- 17. jaanuar
Hommikul saabusid Dominika ja Karolina tagasi. Nad rääkisid meile rõõmsalt, et lasid suvalisel tädil teha tätoveeringu kõhule, millel oli peale kirjutatud „Erasmus“ Meil jäi suu lahti selle peale. See oleks olnud neist ebanormaalselt rumal tegu. Aga hiljem selgus, et nad pidasid tätoveeringu all silmas hennat, mida siin iga nurga taga pakutakse ja mis kulub mõne aja jooksul maha.
Täna ei olnudki meil midagi väga palju teha, nii et jalutasime niisama ringi ja käisime kunagises sultanipalees.
Tänane taksosõit rongijaama (läksime Fesi) oli põhimõtteliselt samasugune nagu tulek. Seitse inimest autos. Sedakorda oli isegi nii, et takso peatus, tal oli kaks inimest autos, need tõsteti teise autosse ja meie saime sisse. Jah, valge turist on ikka eelistatud seisuses.
Maksin rongijaamas piletite eest kaardiga ning nüüd tagasi vaadates pean ütlema, et see oli viga. Olin juba kaardmasinasse oma koodi sisestanud, kui kaardimasin läks rikki. Maksin selle summa teise kaardimasinaga ära, aga nüüd oma arvet vaadates nägin, et ka rikkis kaardimasin on võtnud raha maha. Nüüd tuleb siis jamada, et see raha ikka tagasi saada.
Reis Marrakeshist Fesi kestis veidi üle seitsme tunni ning me jõudsime veerand 11 paiku kohale. Võtsime jälle takso ja läksime uuesti sinnasamma hostelisse, kus me ka esimesel Marokos veedetud ööl olime.
Täna ei olnudki meil midagi väga palju teha, nii et jalutasime niisama ringi ja käisime kunagises sultanipalees.
Tänane taksosõit rongijaama (läksime Fesi) oli põhimõtteliselt samasugune nagu tulek. Seitse inimest autos. Sedakorda oli isegi nii, et takso peatus, tal oli kaks inimest autos, need tõsteti teise autosse ja meie saime sisse. Jah, valge turist on ikka eelistatud seisuses.
Maksin rongijaamas piletite eest kaardiga ning nüüd tagasi vaadates pean ütlema, et see oli viga. Olin juba kaardmasinasse oma koodi sisestanud, kui kaardimasin läks rikki. Maksin selle summa teise kaardimasinaga ära, aga nüüd oma arvet vaadates nägin, et ka rikkis kaardimasin on võtnud raha maha. Nüüd tuleb siis jamada, et see raha ikka tagasi saada.
Reis Marrakeshist Fesi kestis veidi üle seitsme tunni ning me jõudsime veerand 11 paiku kohale. Võtsime jälle takso ja läksime uuesti sinnasamma hostelisse, kus me ka esimesel Marokos veedetud ööl olime.
Maroko- 18. jaanuar
Öösel ärkasime kõik toas üles selle peale, et käis suur kolakas. Dominika ja Karolina kahekohalise voodi suur tagune oli lihtsalt eest kukkunud. Täiesti hull. Õnneks sai Rajur selle hommikul korda teha..
Meie lend oli kell pool 1, aga lennujaama hakkasime sõitma juba 10 ajal. Seekord võtsime hosteli takso, mis on kindlasti siiamaani kõige ilusam auto, millega me Marokos sõitsime. Hind oli ka soodsam kui lennujaama takso võtmine (tavalised taksod ei tohi üldsegi lennujaama sõita, lennujaamal on omad spetsiaalsed taksod)
Kuigi me hakkasime nii mitu tundi varem minema jõudsime me lennukisse üsnagi täpselt. Igasugused passi- ja viisakontrollid võtsid nii pikka aega.
Kella viieks õhtul olime tagasi Gironas.
Meie lend oli kell pool 1, aga lennujaama hakkasime sõitma juba 10 ajal. Seekord võtsime hosteli takso, mis on kindlasti siiamaani kõige ilusam auto, millega me Marokos sõitsime. Hind oli ka soodsam kui lennujaama takso võtmine (tavalised taksod ei tohi üldsegi lennujaama sõita, lennujaamal on omad spetsiaalsed taksod)
Kuigi me hakkasime nii mitu tundi varem minema jõudsime me lennukisse üsnagi täpselt. Igasugused passi- ja viisakontrollid võtsid nii pikka aega.
Kella viieks õhtul olime tagasi Gironas.
Thursday, January 12, 2012
Santander, Bilbao- 6. jaanuar
Neljapäeval jõudsin tagasi Hispaaniasse ning juba järgmisel päeval läksin Põhja-Hispaaniasse Santanderi ja Baskimaale. Rahmeldamine küll, aga see Baskimaa reis oli planeeritud juba enne seda, kui ma otsustasin Eestisse kauemaks jääda.
Eestis olles tuli mul keset ööd pähe, et ilmselt sel ajal, kui ma reede hommikul kodust minema hakkan, ei käi ilmselt veel linnaliinibussid. Oligi nii. Esimene linnaliinibuss hakkab sõitma kell seitse, aga mina pidin juba 7.10 rongiga Barcelonasse sõitma. Seega tulingi kell 6 hommikul üles ja kõndisin rongijaama. Rajur oli isegi nii lahke ja nõustus mind saatma.
Santanderi linn on Hispaania maakonna Kantaabria pealinn. Kantaabria tunnuslause on „Cantabria infinita“ ehk „Lõputu Kantaabria“ Seal bussiga ringi sõites ei meenutanud see koht mulle üldse Hispaaniat, vaid pigem Põhja-Euroopat, näiteks Rootsit, Islandi ja Iirimaad.
Lennujaam oli linnast umbes 10 minuti bussisõidu kaugusel, nii et ma jõudsin juba veerand kahe ajal linna. Minu hostel oli viis minutit bussijaamast, aga kui ma sinna jõudsin, siis keegi ei vastanud uksekellale. Mõtlesin, et ehk on seal ka siesta nagu Bilbao hostelis.. kuni lõpuks üks naaber ütles, et kuna täna on püha (kolmekuningapäev), siis on hostel kinni. See oli nagu puuga pähe saamine – hostel kinni!? Ja mul on seal reserveering!
Proovisin helistada hosteli telefoninumbrile, kuid sellele ei vastanud mitte keegi. Ka mingit teadet ei olnud, miks hostel kinni on. Ainus asi, mis oli hosteli nime juures kirjas, oli see, et 1. jaanuaril avatakse hostel kell 16.00..
Ma olin ikka täiesti ummikus ja paanikas.. kuhu ma nüüd siis lähen? Siis mul tuli pähe idee, et äkki lähen juba täna Bilbaosse (Baskimaale) Seal oli hostel ligi kolm eurot odavam ka.. Uurisin välja, kas hostel on ikka täna lahti ja hakkasin kella kolmese bussiga Bilbaosse sõitma. Väga hea, et mul ei olnud pileteid varem valmis ostetud.. mul kusjuures oligi tunne, et midagi võib muutuda ja seepärast ma ei ostnud pileteid enne valmis. Nagu näha, mu sisetunne oli õige.
Poolel teel Bilbaosse plahvatas mul peas mõte - mis siis, kui hosteli check-in oli alles kella 4st ja seepärast polnudki kedagi! Bilbao bussijaama jõudes läksin kiiresti telefoni kaudu internetti ja selgus, et nii oligi – check-in on alates kella 4st. Seega oli see minu enda ämber, et ma Santanderist minema sõitsin. Ma ei teadnud, mida teha.. Lõpuks helistasin Santanderi hostelisse ja püüdsin neile rahulikult seletada, et kuna mingit märki hosteli lahtiolekust ei olnud ja üks naaber ütles ka, et hostel on kinni, läksin ma ära. Õnneks nad olid mõistvad ja tühistasid mu selle päeva broneeringu, sest pidin nagunii pühapäeval tagasi tulema. Kui nad poleks nõustunud seda tühistama, oleksin pidanud tagasi Santanderi sõitma ning Bilbaos käik oleks olnud asjatu..
Minu hostel Bilbaos oli täpselt linna suurima vaatamisväärsuse Guggenheimi muuseumi vastas. Receptionis oli üks hästi sõbralik tüüp, kes pidas mind algul soomlaseks ja tahtis juba ette vuristada kõik laused, mida ta soome keeles oskab. Ma küsisin talt ka arvamust Guggenheimi muuseumi kohta ning ta tunnistas, et temale see ei meeldinud. Liiga moodne kunst ning see, kes pole kunstihuviline, ei leia sellest midagi. Ega minagi pole ju kunstihuviline.
Räägiks natukene ka baski keelest euskarast, mida Baskimaal räägitakse. Juba Tartu ülikoolis üldkeeleteaduse ainet võttes räägiti meile, et baski, jaapani ja mingi kolmas keel on nii eraklikud, et nendele keeltele pole leitud mingeid sugulaskeeli. Jah, baski keel oli nii teistsugune ja kummaline. Ainult üldlevinud sõnad nagu „park“, „muuseum“ jms olid nende lausetes äratuntavad. Hästi palju domineerib euskara keeles z-täht.
See hosteli administraator rääkis, et kuigi ta on bask, ei oska ta väga hästi baski keelt, sest tema õppis koolis hispaania keeles. Nii et isegi kõik baskid ei oska oma keelt.
Veel sain ma hostelis tuttavaks ühe sakslasega, kes oli just kahe nädala jooksul läbinud palverännakuteekonna Camino de Santiago. Mis siis, et me mõlemad oskasime inglise keelt, rääkisime me ikkagi hispaania keeles. Lahe!
Eestis olles tuli mul keset ööd pähe, et ilmselt sel ajal, kui ma reede hommikul kodust minema hakkan, ei käi ilmselt veel linnaliinibussid. Oligi nii. Esimene linnaliinibuss hakkab sõitma kell seitse, aga mina pidin juba 7.10 rongiga Barcelonasse sõitma. Seega tulingi kell 6 hommikul üles ja kõndisin rongijaama. Rajur oli isegi nii lahke ja nõustus mind saatma.
Santanderi linn on Hispaania maakonna Kantaabria pealinn. Kantaabria tunnuslause on „Cantabria infinita“ ehk „Lõputu Kantaabria“ Seal bussiga ringi sõites ei meenutanud see koht mulle üldse Hispaaniat, vaid pigem Põhja-Euroopat, näiteks Rootsit, Islandi ja Iirimaad.
Lennujaam oli linnast umbes 10 minuti bussisõidu kaugusel, nii et ma jõudsin juba veerand kahe ajal linna. Minu hostel oli viis minutit bussijaamast, aga kui ma sinna jõudsin, siis keegi ei vastanud uksekellale. Mõtlesin, et ehk on seal ka siesta nagu Bilbao hostelis.. kuni lõpuks üks naaber ütles, et kuna täna on püha (kolmekuningapäev), siis on hostel kinni. See oli nagu puuga pähe saamine – hostel kinni!? Ja mul on seal reserveering!
Proovisin helistada hosteli telefoninumbrile, kuid sellele ei vastanud mitte keegi. Ka mingit teadet ei olnud, miks hostel kinni on. Ainus asi, mis oli hosteli nime juures kirjas, oli see, et 1. jaanuaril avatakse hostel kell 16.00..
Ma olin ikka täiesti ummikus ja paanikas.. kuhu ma nüüd siis lähen? Siis mul tuli pähe idee, et äkki lähen juba täna Bilbaosse (Baskimaale) Seal oli hostel ligi kolm eurot odavam ka.. Uurisin välja, kas hostel on ikka täna lahti ja hakkasin kella kolmese bussiga Bilbaosse sõitma. Väga hea, et mul ei olnud pileteid varem valmis ostetud.. mul kusjuures oligi tunne, et midagi võib muutuda ja seepärast ma ei ostnud pileteid enne valmis. Nagu näha, mu sisetunne oli õige.
Poolel teel Bilbaosse plahvatas mul peas mõte - mis siis, kui hosteli check-in oli alles kella 4st ja seepärast polnudki kedagi! Bilbao bussijaama jõudes läksin kiiresti telefoni kaudu internetti ja selgus, et nii oligi – check-in on alates kella 4st. Seega oli see minu enda ämber, et ma Santanderist minema sõitsin. Ma ei teadnud, mida teha.. Lõpuks helistasin Santanderi hostelisse ja püüdsin neile rahulikult seletada, et kuna mingit märki hosteli lahtiolekust ei olnud ja üks naaber ütles ka, et hostel on kinni, läksin ma ära. Õnneks nad olid mõistvad ja tühistasid mu selle päeva broneeringu, sest pidin nagunii pühapäeval tagasi tulema. Kui nad poleks nõustunud seda tühistama, oleksin pidanud tagasi Santanderi sõitma ning Bilbaos käik oleks olnud asjatu..
Minu hostel Bilbaos oli täpselt linna suurima vaatamisväärsuse Guggenheimi muuseumi vastas. Receptionis oli üks hästi sõbralik tüüp, kes pidas mind algul soomlaseks ja tahtis juba ette vuristada kõik laused, mida ta soome keeles oskab. Ma küsisin talt ka arvamust Guggenheimi muuseumi kohta ning ta tunnistas, et temale see ei meeldinud. Liiga moodne kunst ning see, kes pole kunstihuviline, ei leia sellest midagi. Ega minagi pole ju kunstihuviline.
Räägiks natukene ka baski keelest euskarast, mida Baskimaal räägitakse. Juba Tartu ülikoolis üldkeeleteaduse ainet võttes räägiti meile, et baski, jaapani ja mingi kolmas keel on nii eraklikud, et nendele keeltele pole leitud mingeid sugulaskeeli. Jah, baski keel oli nii teistsugune ja kummaline. Ainult üldlevinud sõnad nagu „park“, „muuseum“ jms olid nende lausetes äratuntavad. Hästi palju domineerib euskara keeles z-täht.
See hosteli administraator rääkis, et kuigi ta on bask, ei oska ta väga hästi baski keelt, sest tema õppis koolis hispaania keeles. Nii et isegi kõik baskid ei oska oma keelt.
Veel sain ma hostelis tuttavaks ühe sakslasega, kes oli just kahe nädala jooksul läbinud palverännakuteekonna Camino de Santiago. Mis siis, et me mõlemad oskasime inglise keelt, rääkisime me ikkagi hispaania keeles. Lahe!
San Sebastian- 7. jaanuar
Tänaseks oli siis planeeritud San Sebastiani ehk Donostiasse minek. (San Sebastian on baski keeles Donostia) Eile ütles hosteli administraator mulle, et bussid San Sebastiani käivad iga tunni aja tagant, nii et kiirustasingi kell 10 väljuvale bussile. Bussijaamas selgus õnnetuseks , et need bussid, mida see retseptsioonitüüp oli mulle vaadanud, maksid 2,5 eurot rohkem kui need, mida ma ise olin vaadanud. Mis teha, tuli võtta see buss, sest odavam läks alles pooleteise tunni pärast.
Kallim buss sõitis San Sebastiani veidi üle tunni ning kogu tee imetlesin ma bussiaknast avanevaid vaateid. Oleks tahtnud neid pidevalt pildistada. Baskimaa on ikka väga ilus. Samuti oli ilm seal üsna mahe, kogu aeg jäi temperatuur 11 ja 15 kraadi vahele.
Minu esialgse plaani kohaselt pidin ma ka just täna San Sebastiani minema, aga ma plaanisin minna koos kotiga ning jätta selle bussijaama pakihoidu. Nüüd San Sebastiani jõudes pidin ma tunnistama, et hea, et see plaan muutus – mingit õiget bussijaama seal polnudki. Olid platvormid ning eemalt erinevatest kohtadest sai osta bussipileteid. Pakihoidu ei paistnud kusagilt.
San Sebastian oli üsna tavaline, aga armas linn. Lugesin tutvustavast brošüürist, et nende linnvalitsushoone pidi olema Hispaania kõige ilusam. Ei tea, minu arust ta midagi väga sensatsioonilist ei olnud. Lihtsalt üks ilus hoone.
Tagasi läksin 17.10 bussiga ja seega ma täna Guggenheimi muuseumisse ei jõudnud (algul plaanisin õhtul sealt veel läbi käia) Selle asemel käisin ma šoppamas. Kuna õhtul hakkas vihma sadama, värvis roosa paberkott, mille ma poest sain, minu valge mantli külgede pealt heleroosaks. Okei, mulle meeldib roosa, aga roosat mantlit ma küll ei taha! Õhtul sain rõõmsasti seda seebiga puhtaks hõõruda.
Meil oli hostelis üsna vähe inimesi. Täna õhtul oligi meid kokku ainult neli. Kaks pilusilma ja siis lisaks minule üks umbes 60aastane prantslane. Ja muideks me olime veel „noortehostelis“ Tundsin siis huvi ja küsisin sellelt mehelt, et kas ta reisib üksi. Ta rääkis, et reisib korra kuus ja alati üksi. Suviti rändab ta mootorrattaga ringi. Prantsusmaal ta tööl ei pea käima, sest on pensionil.
Bilbao, Santander- 8. jaanuar
Esimene koht, kuhu ma täna läksin, oli Guggenheimi muuseum. Mäletan, et kui käisin Figuereses Salvador Dali muuseumis, ütles üks meiega kaasas olnud poolakas, et ainult Guggenheimi muuseum on hullumeelsem ja lahedam. Väljast oli see tõesti ülimalt lahe, aga see kunst, mis seal sees oli, mulle küll ei meeldinud. Ometi olin seal üle pooleteise tunni, sest kõikide kohtade läbikäimine võttis aega.
Üks kunstiteos meeldis mulle seal küll väga. See hõlmas terve toa ning seal oli viie erineva ekraani peal viis erinevat olulist sündmust 20. sajandist (näiteks oli seal ühel ekraanil Hitler ja ühel Gorbatšov) Samuti oli seal ka üks telekas, millel näidati CNNi uusi uudiseid. Ja kõike seda vaatas toolil edasi-tagasi liikuv ahvikuju.
Pärast Guggenheimi muuseumi tahtsin käia natuke vanalinnas ringi. Peatänaval sattusin ma nägema ühte meeleavaldust. Läksin brošüüre jagavalt naiselt küsima, mille vastu nad protestivad. Uskuge või mitte – aga nad protesteerisid selle vastu, et poed on pühapäeviti avatud. Ja kaks suuremat riidepoodi on pühapäeviti lahti. Meeleavaldus toimus siis nendest ühe ees. Oi, kui närvi inimesed läksid, kui keegi poest välja tuli. Mul hakkas neist täitsa kahju, sest inimesed karjusid ja sõimasid neid. Politsei kõndis iga kord inimestega lausa natuke aega kaasas, et keegi kallale ei tungiks.. Brošüüre jaganud naine ütles, et Baskimaal on juba 26 aastat olnud nii, et pühapäeviti pole suured poed lahti ning see on siin praegu traditsiooni rikkumine. Etteruttavalt võin öelda, et Santanderis (kuhu ma täna uuesti läksin) oli enamik riidepoode lahti, sest reedese pidupäeva tõttu olid need siis kinni.
Tahtsin Bilbaos ka metrood kasutada, aga vahemaad polnud üldse pikad ja sellel poleks üldse mõtet olnud. Miks ma aga tahtsin metroo ära proovida, oli see, et Bilbaos pidi olema Hispaania kõige puhtam ja moodsam metroo. Vähemalt minu hosteli administraator ütles seda. Nüüd kahjuks jäigi üle vaatamata, kas ta ka tõtt rääkis.
Niisiis, nüüd oli aeg Bilbaoga hüvasti ka jätta. Tuleb tunnistada, et praeguseks on Bilbao lisandunud minu lemmiklinnade hulka. Kui sulle on Barcelona meeldinud, siis meeldib suure tõenäosusega ka Bilbao. Soovitan!
Järgmine (ja ka viimane peatus enne koju minekut) oli Santander. Seekord jõudsin kohale umbes kell viis ja hosteli administraator oli kenasti kohal. Ma olin broneerinud endale voodi neljases toas, kuid olin seal üksi. Kuna külastajaid oli üsna vähe ei olnud neil põhjust kõiki inimesi ühte tuppa panna.
Hosteli administraator David oli ka see, kes rääkis mulle kolmekuningapäevast. Mulle jäi mulje, et tegemist on teiste jõuludega. Vanemad ütlevad lastele, et kuningad toovad neile kingitusi, aga tegelikult toovad lapsevanemad need ise. Nagu jõuluvana puhulgi.
Tahtsin õhtul veel natuke Santanderis ringi kõndida ja hosteli administraator soovitas mul minna Hispaania kuningaperekonna suvekodu vaatama. Seal on ümber ilus park ja vaated ookeanile. Ja kusjuures seal oli isegi miniloomaaed, kust ei puudunud lausa pingviinid!
Üks kunstiteos meeldis mulle seal küll väga. See hõlmas terve toa ning seal oli viie erineva ekraani peal viis erinevat olulist sündmust 20. sajandist (näiteks oli seal ühel ekraanil Hitler ja ühel Gorbatšov) Samuti oli seal ka üks telekas, millel näidati CNNi uusi uudiseid. Ja kõike seda vaatas toolil edasi-tagasi liikuv ahvikuju.
Pärast Guggenheimi muuseumi tahtsin käia natuke vanalinnas ringi. Peatänaval sattusin ma nägema ühte meeleavaldust. Läksin brošüüre jagavalt naiselt küsima, mille vastu nad protestivad. Uskuge või mitte – aga nad protesteerisid selle vastu, et poed on pühapäeviti avatud. Ja kaks suuremat riidepoodi on pühapäeviti lahti. Meeleavaldus toimus siis nendest ühe ees. Oi, kui närvi inimesed läksid, kui keegi poest välja tuli. Mul hakkas neist täitsa kahju, sest inimesed karjusid ja sõimasid neid. Politsei kõndis iga kord inimestega lausa natuke aega kaasas, et keegi kallale ei tungiks.. Brošüüre jaganud naine ütles, et Baskimaal on juba 26 aastat olnud nii, et pühapäeviti pole suured poed lahti ning see on siin praegu traditsiooni rikkumine. Etteruttavalt võin öelda, et Santanderis (kuhu ma täna uuesti läksin) oli enamik riidepoode lahti, sest reedese pidupäeva tõttu olid need siis kinni.
Tahtsin Bilbaos ka metrood kasutada, aga vahemaad polnud üldse pikad ja sellel poleks üldse mõtet olnud. Miks ma aga tahtsin metroo ära proovida, oli see, et Bilbaos pidi olema Hispaania kõige puhtam ja moodsam metroo. Vähemalt minu hosteli administraator ütles seda. Nüüd kahjuks jäigi üle vaatamata, kas ta ka tõtt rääkis.
Niisiis, nüüd oli aeg Bilbaoga hüvasti ka jätta. Tuleb tunnistada, et praeguseks on Bilbao lisandunud minu lemmiklinnade hulka. Kui sulle on Barcelona meeldinud, siis meeldib suure tõenäosusega ka Bilbao. Soovitan!
Järgmine (ja ka viimane peatus enne koju minekut) oli Santander. Seekord jõudsin kohale umbes kell viis ja hosteli administraator oli kenasti kohal. Ma olin broneerinud endale voodi neljases toas, kuid olin seal üksi. Kuna külastajaid oli üsna vähe ei olnud neil põhjust kõiki inimesi ühte tuppa panna.
Hosteli administraator David oli ka see, kes rääkis mulle kolmekuningapäevast. Mulle jäi mulje, et tegemist on teiste jõuludega. Vanemad ütlevad lastele, et kuningad toovad neile kingitusi, aga tegelikult toovad lapsevanemad need ise. Nagu jõuluvana puhulgi.
Tahtsin õhtul veel natuke Santanderis ringi kõndida ja hosteli administraator soovitas mul minna Hispaania kuningaperekonna suvekodu vaatama. Seal on ümber ilus park ja vaated ookeanile. Ja kusjuures seal oli isegi miniloomaaed, kust ei puudunud lausa pingviinid!
Santander- 9. jaanuar
Ma oleksin täna peaaegu lennukist maha jäänud! Mäletasin valesti lennuaega ja arvasin, et pean 12.15 väljuva bussiga Santanderi lennujaama sõitma, aga tegelikult oli 12. 15 see aeg, mil värav oleks pidanud sulguma. Linna peal jalutades tuli mul pähe, et võiksin igaks juhuks ikka lennuaja üle kontrollida. Ja siis selguski, et olin kellaajad sassi ajanud. Aga tegelikult midagi katastroofilist poleks juhtunud ka siis, kui ma oleksin selle hilisema bussiga läinud, sest lend hilines 15 minutit.
Mis siis, et me hiljem välja läksime, jõudis lend hästi kiiresti kohale. Veidi üle tunni ja me olime Barcelonas. Tänu sellele jõudsin ilma probleemideta ka järgmisele Girona poole väljunud rongile.
Mis siis, et me hiljem välja läksime, jõudis lend hästi kiiresti kohale. Veidi üle tunni ja me olime Barcelonas. Tänu sellele jõudsin ilma probleemideta ka järgmisele Girona poole väljunud rongile.
Tuesday, January 10, 2012
Hispaania- 20. postitus (10. jaanuar)
Plaanisin algselt Eestis olla ühe nädala, kuid koju jõudes ostsin uue lennupileti ning olin Eestis kaks ja pool nädalat. Väga hea, et ma jäin kauemaks, sest jõudsin nüüd piisavalt olla kodus, käia vahepeal tööl ja oma sõpradega koos olla.
Jõudsin siis tagasi koju 5. jaanuaril (juba 6. jaanuaril läksin Baskimaale) ja bussipeatuses bussi oodates vaatasin ma, et siin toimub midagi kummalist. Bussipeatusesse oli kirjutatud, et reedel (6. jaanuaril) töötavad bussid alates kella neljast päeval. Mis mõttes? Minu arvates oli täiesti tavaline päev. Selle tipuks selgus veel, et täna sõidavad bussid kuni kella kuueni õhtuni normaalselt ja pärast seda võib esineda häireid kuni selleni, et bussid ei sõidagi. Kell oli veerand seitse.
Minu buss õnneks tuli ja kummalisel kombel oli see inimesi täis. Ma olen ainult ühe korra näinud seda bussi nii täis – see oli mõni kuu tagasi pidustuste ajal.
Ega see buss väga pikalt ei sõitnudki. Me polnud isegi ühte peatust edasi jõudnud, kui buss peatus ning bussijuht teatas, et tee tema ees on suletud. Enamik inimesi ronis välja, kuid mul vedas, et ma kohe ei läinud. Küsisin bussijuhilt, mis toimub ja ta vastas mulle „reis“ Ma ei saanud algul aru, et mis „reis“ see on. Arvasin, et inglisekeelne sõna „race“ ehk „võidusõit“.. Hiljem selgus, et nad tähistavad hoopis kolmekuningapäeva! Katalaani keeles on „reis“ ju „kuningad“
Ütlesin enne, et mul vedas, et ma kohe bussist välja ei roninud, sest bussijuht lubas meid postkontori juurde ära visata. Postkontor on umbes poolel teel koju. Kuna sõitsime mitte tavapärast teed mööda, palusin bussijuhil hoopis peatada Devesa pargi juures. Pargist läbi kõndides läksin koju umbes 15 minutit.
Ilmselt olen rääkinud ka, et ostsin septembris 90 euro eest 380 reisiga bussisõidukaardi. Kuna olen nii palju reisinud ja vahepeal olin Eestis, on mul hetkeseisuga alles 199 sõidukorda.. Ikka päris palju, aga no samas, see kaart on ikkagi tulnud soodsam, sest ma ei viitsiks eriti hommikuti kooli küll kõndida..
See selleks. Täna käisin siis üle pika aja jälle koolis. Meil kestavad loengud poole jaanuarini ja pärast seda on eksamid. Tuleb ennast kuidagi kokku võtta, ma täitsa pabistan eksamite pärast. Mis siis, et tavaliselt vaadatakse erasmuslastele läbi sõrmede, aga ma kardan, et siin ikka päris nii kergesti ei lähe.
Jõudsin siis tagasi koju 5. jaanuaril (juba 6. jaanuaril läksin Baskimaale) ja bussipeatuses bussi oodates vaatasin ma, et siin toimub midagi kummalist. Bussipeatusesse oli kirjutatud, et reedel (6. jaanuaril) töötavad bussid alates kella neljast päeval. Mis mõttes? Minu arvates oli täiesti tavaline päev. Selle tipuks selgus veel, et täna sõidavad bussid kuni kella kuueni õhtuni normaalselt ja pärast seda võib esineda häireid kuni selleni, et bussid ei sõidagi. Kell oli veerand seitse.
Minu buss õnneks tuli ja kummalisel kombel oli see inimesi täis. Ma olen ainult ühe korra näinud seda bussi nii täis – see oli mõni kuu tagasi pidustuste ajal.
Ega see buss väga pikalt ei sõitnudki. Me polnud isegi ühte peatust edasi jõudnud, kui buss peatus ning bussijuht teatas, et tee tema ees on suletud. Enamik inimesi ronis välja, kuid mul vedas, et ma kohe ei läinud. Küsisin bussijuhilt, mis toimub ja ta vastas mulle „reis“ Ma ei saanud algul aru, et mis „reis“ see on. Arvasin, et inglisekeelne sõna „race“ ehk „võidusõit“.. Hiljem selgus, et nad tähistavad hoopis kolmekuningapäeva! Katalaani keeles on „reis“ ju „kuningad“
Ütlesin enne, et mul vedas, et ma kohe bussist välja ei roninud, sest bussijuht lubas meid postkontori juurde ära visata. Postkontor on umbes poolel teel koju. Kuna sõitsime mitte tavapärast teed mööda, palusin bussijuhil hoopis peatada Devesa pargi juures. Pargist läbi kõndides läksin koju umbes 15 minutit.
Ilmselt olen rääkinud ka, et ostsin septembris 90 euro eest 380 reisiga bussisõidukaardi. Kuna olen nii palju reisinud ja vahepeal olin Eestis, on mul hetkeseisuga alles 199 sõidukorda.. Ikka päris palju, aga no samas, see kaart on ikkagi tulnud soodsam, sest ma ei viitsiks eriti hommikuti kooli küll kõndida..
See selleks. Täna käisin siis üle pika aja jälle koolis. Meil kestavad loengud poole jaanuarini ja pärast seda on eksamid. Tuleb ennast kuidagi kokku võtta, ma täitsa pabistan eksamite pärast. Mis siis, et tavaliselt vaadatakse erasmuslastele läbi sõrmede, aga ma kardan, et siin ikka päris nii kergesti ei lähe.
Subscribe to:
Posts (Atom)