Niisiis, sedakorda Aafrikasse (mitte küll esimest korda – olen ka Egiptuses käinud) Marokos käik Hispaanias oleku ajal oli mul ammu planeeritud ja sellest sai nüüd minu 30. võõrriik, mille pinnale olen astunud.
Algul ei olnud mul mitte kellegagi minna reisile, kuid ühel peol sain ühelt teisel erasmuslaselt teada, et temagi tahab mingi hetk Marokosse minna. Nii et saingi endale reisiselliks Chrisi Šotimaalt. Õige pea lisandus talle veel üks Šotimaalt tüdruk, kes nagu selgus, oli juba varemgi mõelnud Marokosse mineku peale. Neljandaks oli Rajur, kes kirjutas mulle sel ajal, kui ma Portugalis olin ja teatas, et tal tuli nüüd reisimisisu. Nii tuligi tema ka Marokosse kaasa.
Aga see polnud veel kõik. Juhtumisi läksid samal ajal Marokosse ka kaks poola tüdrukut, kes algul pidid küll kahekesi Maroko peal tsillima, kuid lõpuks jäid siiski meiega. Nii et sel korral olime lausa kuuekesi!
Ühel Poolast pärit tüdrukul oli probleem passiga – nimelt oli tema pass kehtiv ainult neli kuud veel. Mõningate allikate kohaselt peab pass olema kehtiv kolm kuud, et Marokosse siseneda, kuid saatkonnast öeldi, et pass peab olema kehtiv kuus kuud nagu muude riikide puhulgi. Aga Karolina tahtis ikkagi proovida, kas saab üle piiri. Ma olin üsnagi veendunud, et see ei õnnestu. Aga tal ei olnud mitte mingit probleemi. Arvestades seda, et ükski tollitöötaja tema passi väga hoolikalt ei vaadanud, ei tekkinud tal mingeid jamasid. Kui tollitöötaja oleks hakanud midagi ütlema, oleks Karolina pannud 20 eurot passi vahele. Kui ta seda rääkis, siis ma mõtlesin küll, et mida kuradit. Ma ütlesin ka talle otse, et ega see pole Poola. Mina ei julgeks niimoodi Hispaanias teha..
Marokosse jõudes sain ma oma uude sel suvel tehtud passi esimese templi! Mul oligi juba kurb, et ühtegi templit selles passis ei olnud.. eelmises passis oli päris paljude kohtade templid-viisad: Venemaa, India, Sri Lanka, Mehhiko, Guatemala, Türgi.
Niisiis olime jõudnud Fesi ja tahtsime võtta lennujaamast taksot linna. Pole probleemi, kõik taksojuhid lendasid meile peale. Kuna Karolinal ja Dominikal (poola tüdrukud) oli teine hostel, pidid nad võtma meist eraldi takso. Nendega läks veel üks ameeriklane, kes tahtis ka taksoga linna saada. Meile maksis takso nelja peale 120 dirhamit ehk umbes 12 eurot (edaspidiseks teadmiseks – dirhamid tuleb jagada 10ga ja siis saab eurode summa)
Me jõudsime oma hosteli lähedale umbes 25 minuti pärast. Takso päris hosteli juurde ei saanud sõita, aga taksojuht seletas, kuhu minna. Loomulikult oli meil jaol veel hulk „abistajaid“, kes oleksid hiljem oma teenuse eest raha nõudnud. Kuna mul olid juhised paberil, eelistasime Chrisi, Rebecca ja Rajuriga ise katsetada. Pärast kümmet minutit mööda kitsaid, räpaseid aafrikalikke tänavaid ekslemist jõudsime hosteli juurde. Rebecca oli juba päris hirmul ja hoidis mul käevangust kinni.. Ta on ka üsna palju reisinud, aga alati on ta olnud kuurortides, mitte kohalike ses tsillinud.
Olime Karolina ja Dominikaga kokku leppinud, et saame õhtul kell 7 McDonaldsis kokku (me tõesti ei leidnud paremat kohtumispaika) ja vaatame, mis me edasi teeme. Aga me ei pidanudki kuhugi minema, sest Karolina ja Dominika saabusid koos ameeriklasega meie hosteli. Nimelt olid tsikid tulnud hostelist tulema, sest hostelipidaja oli öelnud, et hostel pannakse kinni kell 10 ja nad ei saa kauemaks välja jääda. Ameeriklasel oli nagunii meie hosteli Funky Fesi broneering.. või noh, ta arvas, et tal oli. Ameeriklane, kelle nimi oli John, oli kogemata teinud broneeringu järgmiseks päevaks. Ja mitte ühtegi vaba voodit polnud. Hostelitöötajatel ei olnud aga südant kolme noort tänavale visata ja neile organiseeriti diivanid, mille eest pidid nad siiski nii palju maksma nagu meie.
Dominika, Karolina ja Johni taksosõit oli ka olnud suhtkoht seiklus. Juba lennujaama juures nägime, et nende takso oli mingil põhjusel seisma jäänud ja taksojuht kõndis vaibaga ringi. Nimelt oli mees jäänud taksoga seisma ja ostnud tänava pealt vaiba!! Kui koomiline. Niisiis jõudsid nad Karolina ja Dominika hosteli ning siis teatas taksojuht, et tema rohkem edasi ei sõida ja sellist kokkulepet ei ole, et ta pidi nendega ka Funky Fesi minema. Ja need kolm ei suutnud leida tüki aja jooksul ühtegi taksot, mis neid ära viiks. Lõpuks kõndis Karolina ühe musta värvi BMW juurde ja küsis seal olnud noormehelt, et kas see võiks neid ära viia. Viiski.
Hostelis oli võimalik osta ka õhtusööki ning võtsime kõik proovida tüüpilist Maroko toitu, mida inimesed söövad just reedeti. See on cuscus, mis sisaldab mingit riisisarnast asja, natuke kartulit, keedetud porgandit ja liha. Midagi väga sensatsioonist polnud, aga sai vähemalt ära proovitud.
Poolakad tahtsid hirmsasti õhtul välja minna ja ega meiegi poleks siis hostelisse jäänud. Seepeale aga teatasid ameeriklased, kes on juba mõnda aega Marokos olnud, et see on hullumeelne idee – väljas pidavat ohtlik olema ja niikuinii poleks mitte midagi seal teha. Kuna moslemid üldiselt alkoholi ei tarbi, siis pole ka baare. Vähemalt vanalinnas mitte.
Et me välja hulkuma ei läheks, lubas üks marokolasest hostelitöötaja meile üllatuse valmistada. Ja siis kargaski ta koos ühe teise mehega välja ja teatas, et hakkame nüüd mingit mängu mängima. Kõik vahtisid teda ammulisui. See oligi tema üllatus – mingid mängud!
Lõpuks me ikkagi läksime seitsmekesi välja jalutama, kuid püüdsime väga pimedatele ja väikestele tänavatele mitte minna.
No comments:
Post a Comment