Neljapäeval jõudsin tagasi Hispaaniasse ning juba järgmisel päeval läksin Põhja-Hispaaniasse Santanderi ja Baskimaale. Rahmeldamine küll, aga see Baskimaa reis oli planeeritud juba enne seda, kui ma otsustasin Eestisse kauemaks jääda.
Eestis olles tuli mul keset ööd pähe, et ilmselt sel ajal, kui ma reede hommikul kodust minema hakkan, ei käi ilmselt veel linnaliinibussid. Oligi nii. Esimene linnaliinibuss hakkab sõitma kell seitse, aga mina pidin juba 7.10 rongiga Barcelonasse sõitma. Seega tulingi kell 6 hommikul üles ja kõndisin rongijaama. Rajur oli isegi nii lahke ja nõustus mind saatma.
Santanderi linn on Hispaania maakonna Kantaabria pealinn. Kantaabria tunnuslause on „Cantabria infinita“ ehk „Lõputu Kantaabria“ Seal bussiga ringi sõites ei meenutanud see koht mulle üldse Hispaaniat, vaid pigem Põhja-Euroopat, näiteks Rootsit, Islandi ja Iirimaad.
Lennujaam oli linnast umbes 10 minuti bussisõidu kaugusel, nii et ma jõudsin juba veerand kahe ajal linna. Minu hostel oli viis minutit bussijaamast, aga kui ma sinna jõudsin, siis keegi ei vastanud uksekellale. Mõtlesin, et ehk on seal ka siesta nagu Bilbao hostelis.. kuni lõpuks üks naaber ütles, et kuna täna on püha (kolmekuningapäev), siis on hostel kinni. See oli nagu puuga pähe saamine – hostel kinni!? Ja mul on seal reserveering!
Proovisin helistada hosteli telefoninumbrile, kuid sellele ei vastanud mitte keegi. Ka mingit teadet ei olnud, miks hostel kinni on. Ainus asi, mis oli hosteli nime juures kirjas, oli see, et 1. jaanuaril avatakse hostel kell 16.00..
Ma olin ikka täiesti ummikus ja paanikas.. kuhu ma nüüd siis lähen? Siis mul tuli pähe idee, et äkki lähen juba täna Bilbaosse (Baskimaale) Seal oli hostel ligi kolm eurot odavam ka.. Uurisin välja, kas hostel on ikka täna lahti ja hakkasin kella kolmese bussiga Bilbaosse sõitma. Väga hea, et mul ei olnud pileteid varem valmis ostetud.. mul kusjuures oligi tunne, et midagi võib muutuda ja seepärast ma ei ostnud pileteid enne valmis. Nagu näha, mu sisetunne oli õige.
Poolel teel Bilbaosse plahvatas mul peas mõte - mis siis, kui hosteli check-in oli alles kella 4st ja seepärast polnudki kedagi! Bilbao bussijaama jõudes läksin kiiresti telefoni kaudu internetti ja selgus, et nii oligi – check-in on alates kella 4st. Seega oli see minu enda ämber, et ma Santanderist minema sõitsin. Ma ei teadnud, mida teha.. Lõpuks helistasin Santanderi hostelisse ja püüdsin neile rahulikult seletada, et kuna mingit märki hosteli lahtiolekust ei olnud ja üks naaber ütles ka, et hostel on kinni, läksin ma ära. Õnneks nad olid mõistvad ja tühistasid mu selle päeva broneeringu, sest pidin nagunii pühapäeval tagasi tulema. Kui nad poleks nõustunud seda tühistama, oleksin pidanud tagasi Santanderi sõitma ning Bilbaos käik oleks olnud asjatu..
Minu hostel Bilbaos oli täpselt linna suurima vaatamisväärsuse Guggenheimi muuseumi vastas. Receptionis oli üks hästi sõbralik tüüp, kes pidas mind algul soomlaseks ja tahtis juba ette vuristada kõik laused, mida ta soome keeles oskab. Ma küsisin talt ka arvamust Guggenheimi muuseumi kohta ning ta tunnistas, et temale see ei meeldinud. Liiga moodne kunst ning see, kes pole kunstihuviline, ei leia sellest midagi. Ega minagi pole ju kunstihuviline.
Räägiks natukene ka baski keelest euskarast, mida Baskimaal räägitakse. Juba Tartu ülikoolis üldkeeleteaduse ainet võttes räägiti meile, et baski, jaapani ja mingi kolmas keel on nii eraklikud, et nendele keeltele pole leitud mingeid sugulaskeeli. Jah, baski keel oli nii teistsugune ja kummaline. Ainult üldlevinud sõnad nagu „park“, „muuseum“ jms olid nende lausetes äratuntavad. Hästi palju domineerib euskara keeles z-täht.
See hosteli administraator rääkis, et kuigi ta on bask, ei oska ta väga hästi baski keelt, sest tema õppis koolis hispaania keeles. Nii et isegi kõik baskid ei oska oma keelt.
Veel sain ma hostelis tuttavaks ühe sakslasega, kes oli just kahe nädala jooksul läbinud palverännakuteekonna Camino de Santiago. Mis siis, et me mõlemad oskasime inglise keelt, rääkisime me ikkagi hispaania keeles. Lahe!
No comments:
Post a Comment