Päikesereis Gran Canariale, Kanaari saarte suurimale saarele on minu viimane reis Erasmuse ajal. Kuna mul polnud väga pikalt aega kuskil olla, broneerisin piletid nii, et reede õhtul jõudsin Gran Canariale ja esmaspäeva õhtul läksin minema.
Girona rongijaamas ostsin ma Barcelonasse edasi-tagasi pileti. Kui ma olin juba pileti ära ostnud, märkasin ma, et tagasisõidu kuupäevaks on märgitud järgmine päev. No tore, nad olid neid tähtaegu muutnud. Varem kehtis pilet 15 päeva. Piletikontroll ütles, et pean selle Barcelona rongijaamas ümber vahetama. Aga ma ei jõudnudki päris rongijaama.. või noh, jõudsin, aga ma ei läinud platvormilt minema. Kui ma jõudsin Barcelonasse, nägin just, et kõrvalplatvormilt läheb rong lennujaama.. kui ma läheksin kohe selle rongi peale, ei peaks ma minema välja ja ostma uut piletit. Olin varasemalt umbes 4 korda Barcelona lennujaama läinud ja mitte kordagi pole sellel rongil kontrolli olnud. Niisiis, sõitsingi lennujaama jänest ja säästsin 3.60. See-eest pilet jäi praegu vahetamata.. sellega tuli tegeleda tagasi tulles.. Etteruttavalt võin öelda, et sain selle ikka ilusti Barcelonas vahetatud. Õnneks, sest muidu oleks ligi 8 eurot raisku läinud.
Gran Canariale jõudes ei läinud ma pealinna Las Palmasesse, vaid läksin saare edelaosas asuvasse Puerto de Mogani suvituspiirkonda. Sõit kestis umbes 2 tundi ning mööda käänulisi teid sõites oli mul süda paha umbes viimased pool tundi. Pole kõikse hullem aeg arvestades seda, et Mehhikos San Cristobalist Cancuni sõites oli mul süda esimesed kuus tundi paha.
Minu hosteli retseptsioon pidi olema lahti kuni kella 6ni õhtul, kuid nad olid lubanud, et ootavad mu ära. Kuna ma polnud neile seda veelkord meelde tuletanud, kartsin, et ehk on nad mu ära unustanud ja ma ei saagi kuidagi sisse. Õnneks oli kõik korras ning sel ajal, kui ma tulin, hostelis elu käis. Hostelis töötas üsna rahvusvaheline seltskond.. administraatoriks oli rootslane, pesunaine oli Saksamaalt ja veel üks töötaja Iirimaalt.
Kohtasin õhtu jooksul päris mitmeid inimesi, kuid ma tooks neist välja ainult ühe. Tegemist oli pilusilmse mehega, kellelt ma küsisin, kust ta pärit on (tüüpiline küsimus hostelites) Ta vastas selle peale, et talle ei meeldi sellest rääkida ning ta pole oma rahvust ja identiteeti veel leidnud. Siis lisas ta aga, et on viimasel ajal elanud Lõuna-Koreas. Nii et minu jaoks oli pilt üsna selge. Ma ei saa küll pead anda, kuid ma olen üsna kindel, et ta oli Põhja-Koreast. Ilmselt oli tal või tema vanematel kunagi õnnestunud sealt lahkuda. Tegelikult ei ole ju väga palju erinevaid rahvusi, kelle esindajad on pilusilmsed, nii et ta võis tõesti olla Põhja-Koreast.
Niisiis uurisin ma talt ääriveeri, mis ta siis Põhja-Koreast arvab ja tegin oletuse, et küllap on Lõuna-Koreast päris keeruline saada Põhja-Koreasse. Seepeale sain teada, et tegelikult on Lõuna-Koreast küll võimalik põhja minna, kuid neile näidatakse vaid piiräärseid ilusaid kohti. Ta võrdles neid kahte riiki Ida-ja Lääne-Saksamaaga. Koread tahavad küll ühineda, kuid seda ei saa teha uisapäisa, sest kui vaene Põhja-Korea ühineks ühtäkki rikka Lõuna-Koreaga, langeks viimase elatustase korralikult. Ja seda inimesed ei taha. Küsisin sellelt tüübilt, kas ta teab, mis sai sellest mehest, kes pidi saama pärast viimase valitseja surma võimule. Sest uudistes kogu aeg räägiti, et seda poega, kes nüüd võimule sai, ei kasvatatud valitsejaks. See mees oskas mulle vastuse anda. Nimelt valitsejaks kasvatatud poeg saatis Põhja-Korea valitsemise kuradile ja on omaette luuletaja. See mees, kes praegu valitsejaks sai, õpis teatavasti Šveitsis. Nii et minu Korea sõber naeris ka, et sellest mehest ei saa õiget valitsejat, ta on lihtsalt üks suvaline tüüp, kes sinuga tõenäoliselt samas diskoteegis pidutsemas käis.
No comments:
Post a Comment