Hostelit otsides olid Dominika ja Karolina saanud eile kokku mingi noore tüübiga, kes pakkus neile, et võib täna linna näidata. Ka meie läksime sellele nooruki poolt korraldatud ekskursioonile, mis lõppes vägagi kummaliselt. Olime temaga umbes 20 minutit kõndinud ja poiss tegi parajasti meist pilti, kui tuli selline korraliku välimusega mees (midagi mafiooso taolist) ja hakkas kutiga araabia keeles rääkima. Siis tuli teine selline. Ja me hakkasime liikuma kuhugi kahtlasesse suunda. Oli näha, et poiss enam olukorda ei kontrolli. Nii et me pidasime paremaks jalga lasta, enne kui meid paljaks röövitakse. Ja muide midagi sellist oleks peaaegu veel teist korda ka juhtunud ühe teise mehega, nii et pidasime paremaks üksi liikuda.
Üksi ekseldes läksime nahavabrikusse ka.. nägime, kuidas loomade nahka töödeldi. Oi, missugune hais seal oli. Järgmisena sattusime ühte õlivabrikusse, kus valmistati argaaniõli. Meile selgitati, kuidas seda valmistatakse ning näidati ka muid taimseid ravimeid. Ja siis ootas see mees, et me ostaksime midagi. Ja ostsime ka. Hiljem saime teada, et olime rumalad, et seal nende asjade eest nii palju maksime.. tänavalt oleks saanud neid asju poolevõrra odavamalt. Eriti drastiline näide oli see, et argaaniõliga huulepulk maksis seal soodukaga 20 dirhamit, aga tänaval oleks selle saanud 5 dirhamiga.
Tuleb tunnistada, et mind valdas Fesis samasugune emotsioon nagu Mumbais. Tänavad olid räpased, kõik tundus ohtlik – mind valdas hirm. Vähemalt seekord ei olnud me Jannega kahekesi, vaid olime kuuekesi.
Pärast mööda vanalinna uitamist tahtsin ma ära käia tüüpilises araabia saunas hammanis. Pidin selle eest maksma 50 dirhamit ning see pidi sisaldama pesu araabia saunas. See saun polnud üldse mitte turistidele suunatud, nii et minu ümber olid kõik kohalikud. Mind juhatati siis maha istuma ja pandi pang veega ette. Kõik pesid ennast ise ja kuna keegi minu juurde ei tulnud ega tulnud, jäi mulle mulje, et pean ise ennast pesema. Aga siiski mitte- varsti tuli tädike, kes hakkas spetsiaalse kindaga minu nahalt mustust välja hõõruma. Ausalt öeldes päris sellist elamust ma ei oodanud, aga mul on hea meel, et ära käisin.
Pärast araabia saunas käiku oli aeg rongijaama minna, et Rabati sõita. Hostelist öeldi meile, et rongijaama sõit peaks maksma umbes 12 dirhamit ja selleks pidime minema kahe erineva taksoga. Karolina, Dominika ja Rajur said kiiresti takso peale ning nüüd pidime mina, Chris ja Rebecca ka midagi leidma. Ja see osutus raskeks, sest keegi ei tahtnud turisti nii odava raha eest viia. Lõpuks saime ühe takso, kus töötas ka taksomeeter. Lõppude lõpuks maksime hoopistükkis 11 dirhamit selle sõidu eest.
Sõit Rabati kestis kahe tunni asemel kaks ja pool tundi. Tahtsime võtta taksot, kuid meile väideti, et peame selle eest maksma 100 dirhamit. Loobusime taksoteenusest ja otsustasime hostelisse jalutada.. seda enam, et see oli ühe kilomeetri kaugusel ja Chris sai telefoni abil võtta selle juhised.
Õhtul käisime ka väljas jalutamas ja söömas. Rabat tundus rohkem linna moodi kui Fes, aga kurbasid vaatepilte jagus. Näiteks üks veritsev mees karjus kellegi peale, tundus, et tal polnud
peas kõik korras ka. Siis laulis seal meie laua lahedal üks kerjus oma islamilaule. See kõlas nii
kurvalt. Kui läksin talle raha viima, nägin, et ta oli pime ka.. nii et pidin talle raha kätte lükkama.
Õhtul, kui panime järgmise päeva plaani kokku, avastasime, et Maroko reisijuhis on ka meie hostelist kirjutatud. Üks lause oli selline, et siin tuleb hoida oma asjadel silm peal. Nii rõõmustav uudis. Öösel vetsu minnes oli mul lausa hirm toast välja minna, sest kõik oli kottpime ja peale meie oli ainult üks turist (ülejäänud tundusid marokolased või muud selle kandi inimesed) See hostel oli muide sellesama hosteliketi haru, kus Dominika ja Karolina algselt plaanisid Fesis olla.
No comments:
Post a Comment