moslemilinnaosa polnud üldse kole. Vastupidi, see oli vaga armas ja meenutas mulle hoopistükkis Kreekat. Seda seetõttu, et värvidest domineerisid valge ja sinine.
Siis me jõudsime Mohammad V mausoleumi juurde. Mohammad V oli Maroko sultan umbes viiskümmend aastat tagasi. Lisaks temale on mausoleumis veel kahe valitseja kirstud. Nende kolme kirstu juures istub alati patjadel mingi mees, kes loeb koraani (huvitav, kas ta reaalselt ka hommikust õhtuni loeb) Inimesed saavad seda vaatepilti rõdult vaadata. Tõesti, see on paeluv.
Viimaks käisin Karolina, Dominika ja Rajuriga ka kuningalossi vaatamas (Rebecca ja Chris ei viitsinud tulla, sest aega oli vähe) Selleks, et kuninglikku linnaosasse (või kuidas seda nimetatakse) siseneda, pidime kõik oma passi näitama. Vaatasime lossi kaugelt ära ja siis oligi juba ülim aeg, et minna taksoga hostelisse, võtta asjad ja rongijaama minna. Ja loomulikult siis, kui on vaja kiiresti taksot, ei leia me seda. Küsisime politseinikult abi, et kust saaks kiiresti takso, aga kahjuks ei rääkinud ta inglise keelt (kummaline on see, et näiteks politseinikud ei räägi inglise keelt, aga need, kes tänaval töötavad ja on ilma hariduseta, oskavad seda) Igatahes politseinik ütles meile algul, et oodaku me lihtsalt tee ääres, kui meil kiire on! Siis ta kutsus oma raadiosaatjaga mingi takso, mis pärast viie minuti pikkust ootamist ikkagi ei tulnud, hakkasime edasi vantsima ja leidsime ise takso. Nojah, takso oli olemas, ainult et taksojuht (kes ei osanud inglise keelt), ei teadnud, kus meie antud aadress on. Egas midagi, ma hakkasin talle käte ja jalgadega Rabatis (nagu vana kohalik) teed juhatama. Tänu Rajuri, minu ja ühe suvalise jalakäija juhendamisele saime siis ilusti kohale.
Rabati rongijaama lähedal toimus aga parajasti meeleavaldus. Dominika ja Karolina olid nii usinad, et uurisid välja, mille vastu need inimesed siis meelt avaldavad. Selgus, et Marokos on olemas mingi grupp inimesi, kes tahavad, et Põhja-Maroko oleks iseseisev riik. Nad vist kunagi olidki iseseisvad.
Niisiis, meie järgmine peatus oli Marrakesh. Kuna Marrakeshi hostel ei olnud vaga lähedal rongijaamale, võtsime takso. Väga sensatsiooniline taksosõit oli, sest me olime seitsmekesi (meie kuuekesi ja siis veel taksojuht) ühes tavalise autos. Istusime neljakesi taga ning Rajur ja Dominika olid kahekesi esiistmele ja kahe istme vahelisele alale pressitud. Nägime ka tee peal politseid ja arvasime, et nüüd on lips läbi. Aga ei. Taksojuht rahustas meid, et kõik on korras. Vähemalt ei läinud see sõit meile väga kalliks – 100 dirhamit kuue peale.
Kahjuks ei saanud taksojuht meid täiesti hosteli juurde viia ja meid juhatas jälle hosteli juurde uks isehakanud teejuht. Hea on, et ta meid juhatas, sest muul moel oleksime küll ara eksinud. Käisime mööda pisikesi tänavaid, keerasime ja pöörasime. Meie Marrakeshi hostel oli vaga mõnus ning selle omanik Mustapha oli vaga lahe.
Seal oli veel uks vahva töötaja Amar (kes pidi olema seal mitu-ametit-ühes-inimene) Tema tunnuslause oli „Oh my god!!“ koos vaga laheda hääldusega. See lause olevat tulnud ühtedelt Ameerika turistidelt, kes iga asja peale „Issand jumal“ ütlesid. Amar on pärit kõrbest, kus elavad veel praegugi tema vanemad. Mis siis, et kõrbest, on ta vaga haritud. Jumala eest, ta räägib umbes viit voorkeelt.
Mulle teatas Amar, et ma sobiksin mosleminaiseks, sest mul on vastav nägu ja silmad. Ma ei tea, milles see väljendus, aga tema arvates sobiks mulle nimeks Fatima.
Amar juhatas meid ka kesklinna ning tuli meiega sööma. Ja tee peal pidas teda kinni politsei, sest kohalikul pole lubatud turistidele giidi mängida. Niisiis pidi hosteli omanik kohale tulema ja seletama, kuidas need asjalood täpselt on. Aga hea on, et ta meid juhatas, sest me oleksime moööa neid tänavaid käies kohe ara eksinud.
Õhtul istusime niisama terrassil ja jõime Maroko teed. Siis pakkus omanik Mustapha ühtäkki välja, et võiks koos klubisse minna. Karolina ja Dominika läksid nendega, aga mina ei viitsinud, sest olin väsinud. Tagantjärele mõeldes oleks ikka pidanud minema, see võis paris lahe kogemus olla.
Enne magamaminekut rääkisime hoopis juttu ühe ameeriklasega, kes tuli USAst praktiliselt kaheks paevaks siia! Ühel päeval jõudis Marrakeshi kohale, teisel päeval laks juba ara. Ma vahtisin teda selle jutu peale algul ammuli suuga. Siis ta aga selgitas, et ta töötab lennufirmas, mis tähendab, et ta sai piletid tasuta. Ta ütles sellise lause: "Ma eelistan parem olla Marokos vähemalt kaks päeva kui seda, et ma siin üldse käinud ei ole!" Õige, mina mõtlen samamoodi. Selgus, et see ameeriklane on isegi Tallinnas käinud. Nojaa, poiss oli ise tore, aga oi jumal, kuidas ta öösel norskas! (ta oli meiega samas toas)
No comments:
Post a Comment