Kojujõudmine (29. august)

Viimased kaks päeva olid ainult täis sõitmist. Prahast hakkasime sõitma varahommikul, kuid Poola ööbimiskohta jõudsime alles poole 11 ajal õhtul. Kilomeetrite järgi kusjuures tundus, et ei lähe nii kaua. Viimasel päeval oli aga väljasõitmisega segadus. Giid ütles segaselt väljasõidu kellaaja (mina lasin selle kõrvust üldse mööda – blogipostituse lõpus selgitan mispärast) ning seetõttu tuli meil osasid inimesi oodata.

Õhtul arutasime Konstantiniga, mis kell see väljasõit siis oli. Kumbki polnud kindel, kuid jõudsime ühiselt arusaamisele, et küllap see oli pool kaheksa, sest selleks ajaks pidi saama täis üheksa tundi. Nimelt peab buss terve reisi jooksul igal ööl seisma 11 tundi, välja arvatud kolmel ööl, mil on lubatud üheksatunnine peatus. Panin siis äratuse nii, et väljasõit on pool kaheksa hommikul. Hommikul aga teatas Maire mulle, et väljasõit on ikka kell pool üheksa. Keerasin edasi magama. Seni, kuni kuulsin koridori peal giidi, kes hõikas, et hoopis pool kaheksa on väljasõit. Vot sulle segadust siis. Väljusimegi lõpuks umbes 8.10.

Mainisin enne ka seda, et igal ööl peab buss seisma 11 tundi ning kolmel ööl võib seista üheksa tundi. Mulle ootamatult selgus, et nende bussi paigalseismistega on üsna ranged reeglid. Kui politsei tabab, et sõidad lubatust rohkem, järgneb kopsakas trahv. Ja väljavõtte saab teha viimase 30 päeva kohta. Meelis näitas mulle ja Signele ühe päeva kokkuvõtet ja see oli ikka päris pikk ja segane. Samuti rääkis ta, et on kindel süsteem, kui palju juht järjest võib erinevatel päevadel sõita ning mõlemal juhil ei pruugi üldse mitte sama süsteem olla. Vahepeal oli Meelisel kolm vaba päeva järjest, sest süsteemi järgi ei olnud tal lubatud sõita. Veelgi enam, tal polnud isegi lubatud bussis viibida, mis on minu meelest eriti totter. Kuidas juht siis vajadusel peaks saama ühest hotellist teise? Meelise päästis aga see, et kolme päeva hotellid olid kõik Prantsusmaal ning oma sõidukaardi sisse pannes näitab ainult riiki, mitte piirkonda. Kui ta oleks sõidukaardi sisse pannud näiteks Šveitsis, siis oleks pidanud ta esitama piletid selle kohta, kuidas ta sinna sai.

Nii, räägin nüüd siis sellest ka, mispärast ma Poola ööbimiskohta jõudes eriti tähelepanelikult giidi ei kuulanud. Nimelt pakkus üks naine välja, et võiks bussijuhtidele ja giidile sümboolse kingituse teha. Tavaliselt nagu tehakse. See naine rääkis ideest ühele aktiivsele prouale Mallele (see, kes tihti hõikab üle terve bussi , et kirik paremal) ja tema rääkis omakorda mulle. Üheskoos sai organiseeritud rahakogumine (igaüks maksis 30 senti) ning ostetud kõigile kolmele suur kommikarp ja väike veinipudel.  Kui jõudsime viimasesse majutuspaika, siis läksime Mallega bussi ette ja ütlesime giidile-bussijuhtidele paar sõna ning andsime kingid üle.

Aga kojujõudmisest natuke veel.. Esialgu rääkis Viru Reiside omanik, et loodetavasti jõuame umbes kella seitsmeks Pärnusse, et siis saaks tartlased bussile minna. Juba mõni päev varem sai selgeks, et kuidagimoodi me ei jõua selleks ajaks Pärnusse. Teine variant oli, et sõidame Tallinnasse ja sealt viimase bussiga Tartusse. Samas olime juba nii ajahädas, et polnud isegi kindel, et viimase bussi ajaks Tallinna jõuame. Järgmine variant oli, et meid pannakse Riias maha ning sõidame sealt Tartusse. Viru Reiside omanik oli aga sellele vastu, sest siis oleks tulnud väike ring (mõnikümmend kilomeetrit!) ja tema seda ei maksa kinni. Neljas variant oli see, mille pakkus välja Meelis: sõidame Pärnust Tartusse ja sealt Tallinna. Temale oleks see sobinud, kuigi oleks tähendanud ligi 200 kilomeetrit pikemat ringi. Ka see variant ei läinud mitte firmaomanikule. Viiendaks  variandiks pakuti meile, et saame Tallinnasse jõudes teisele Viru Reiside bussile, et mis sõidab Tallinnast Jõhvi ja siis Jõhvist Tartusse. See variant ei kõlanud meie jaoks kuigi ahvatlevalt. Niisiis organiseeris üks tädike kellegi oma sugulastest meile mikrobussiga järgi. Kõik tartlased küll ei mahtunud bussi peale, kuid enamik siiski.

Muide, giid ütles, et kogu reisi jooksul läbisime bussiga umbes 5350 kilomeetrit. Tõenäoliselt kogusin selle kilomeetrite arvuga nii mõnegi lisakilo :)

Viimased vaatamisväärsused (27. august)

Seitsmendal reisipäeval vaatasimegi ära viimased vaatamisväärsused (Neuschwansteini loss ja Wieskirche kirik) ning võtsime suuna juba kodu poole. Kuna läbida tuli palju kilomeetreid, siis alustasime sõitu kell 7.15 hommikul. Õhtune istumine venis jälle liiga pikaks ning seetõttu sain magama kella ühe ajal öösel. Siiski õnnestus bussis tunnike tukkuda ja kõik oli okei. Praegu sõidame veel ööbimiskoha poole, kuhu peaksime jõudma südaöö paiku, kui hästi läheb. Hommikul oli nimelt vaja läbida üle 300 kilomeetri ja õhtul pärast vaatamisväärsusi ligi 500 kilomeetrit. Ja eks neid peatusi tuleb ka teha, sest aeg ajalt hõigatakse ikka giidile, et tahaks varsti pissipeatust :)

Räägin paar sõna ka tänastest vaatamisväärsustest. Neuschwansteini loss oli kaugelt vaadates imeilus, kuid sisse minnes minu jaoks jama. Mitte et see oleks kole olnud. Aga liikuda ei saanud vabalt – ainult audiogiidi järgi. Pealegi oli jutt vene keeles ning nii keerulisest tekstist ma täielikult aru ei saa. Aga õnneks kestis ekskursioon vaid 35 minutit.

Wieskirche kirik pidavat olema populaarne palverändurite seas ning seda on nimetatud ka maailma kõige ilusamaks kirikuks. See on muidugi absoluutselt subjektiivne. Ootasin siis imekaunist kirikut, kuid vaatasin vastu tavalisele väikesele kirikule. Selgus, et see pidi olema maailma kõige ilusam kirik seest. Kirik oli tõesti kena, kuid minu jaoks see erilist emotsiooni esile ei kutsunud.

Juba teist päeva ei vedanud meil ilmaga. Hommikul vaatasime, et ohoh, päris okei ilm tuleb. Selleks ajaks, kui aga jõudsime lossi juurde, sadas juba vihma. Sama lugu oli kiriku juures. Nüüd on Prahani 290 kilomeetrit ja taevas on üksikud pilved. Hoopis praegu oleks olnud hea väljas jalutada.

Kirjutan nüüd järgmisel päeval juurde:  see Praha hotell oli kõige ilusam, kus selle reisi jooksul ööbisime! Kolmetärnihotell hea hommikusöögiga. Kui ootasime retseptsiooni ees, kuni giid meid tubadesse jagab, tuli minu juurde see soomlane ja ütles: „Kuule, siin on hotellibaar. Me oleks võinud viimase kiriku vahele jätta ja kohe siia tulla!“ Õige kah!

Bussiseltskonnast

Õhtuti oleme mingi seltskonnaga õues istunud. Meiega on olnud Maire, üks soomlane, tema naine, Signe, tema vanaema Rita ja bussijuhid. Näiteks ühel õhtul istusin pärast teiste magamaminekut bussijuhi Konstantiniga ja rääkisin umbes tund aega vene keeles. Õigemini tema rääkis rohkem ja mina kuulasin. Aga aru sain peaaegu kõigest. Olen alati sellise praktika üle rohkem kui õnnelik, sest tahan kunagi vene keelt täiesti vabalt rääkida. Ma tunnen, et olen viimasel ajal selles osas eriti arenenud – tänu vene keele semestrile ülikoolis ja tädi külastamisele Venemaal.

Kuna Konstantin rääkis, et töötas ka Tartu linnaliinis, uurisin ma, kas ta teab sellist bussijuhti nagu Avo Metsküla. Ütles, et tuttav nimi on, kuid meelde ei tule. Kuna mul oli arvuti parajasti ees, küsis, kas mul on pilti. Näitasin talle ja tema kohe: muidugi tean! Nii et tore kokkusattumus, et Konstantin ja mu isa teavad üksteist. Küsisin siis tema perekonnanime. Ja selgus, et isegi mina olen Konstantinist kuulnud! Isa kunagine paarimees tegi ju bussigraafikut ning paarimehe puhkuse ajal tegi isa seda tema asemel. Seetõttu teadsin mina nii mõnegi bussijuhi nime.

Eile õhtul istusime mina, Konstantin ja Signe kella üheni õhtul maja ees. Väljasõit oli 8.45 hommikul. Konstantini puhul on äge see, et tal on hästi palju lugusid rääkida seoses oma bussijuhi tööga. Reisimine teebki sinust jutustaja, tunnen seda ka enda puhul. Muu hulgas rääkis Konstantin sedagi, kuidas on näinud, et mõni bussijuht istub joogise peaga rooli. Uurisime temalt, miks ei või talle Kostja öelda (kirjutasin sellest ühes eelnevas postituses) Selgus, et tema nimi on originaalis üldse Konstantinus ning Konstantin on juba hüüdnimi. Küll on tal aga kogemus, et kui ta lubab endale Kostja öelda, siis reisi lõpuks on ta üldse Kostik. Memmekestele meeldib ju hellitada.

Vaidlesime temaga päris pikalt vanuse üle. Konstantin ise on 40 ja tema on arvamusel, et vanus loeb. Mina ütlesin, et vanus on ainult number ning märksa rohkem loevad teised tegurid. Me vist jõudsime enam-vähem konsensusele selles osas, et kõige enam loeb ikkagi elukogemus.  Ning järgmisel päeval teatas Konstantin ühele tädile, et vanus on ainult number ja rääkis täpselt seda, mida mina talle püüdsin selgeks teha ja millega ta algul nõus ei olnud. Eks Konstantin ja Meelis on juba naernud ka, et minuga on raske vaielda ja see on vist ajakirjaniku värk (mõlemad teavad, et ma töötan Õhtulehes). Muide, Meelis on ühe korra Õhtulehe inimesi suvepäevadele ka viinud. Mind tol korral ei olnud.

Üks hommik, kui ma parajasti sõin hommikusööki, tuli giid minu juurde ja palus abi. Nimelt oli bussi juurde pandud mingi prantsusekeelne tekst, millest keegi aru ei saanud. Et kas ma saaksin aidata seda tõlkida. Esilagu sain ma aru, et nad tahavad, et ma ise seda tõlgiksin. Sest eelmisel päeval olin ma Signele mingit interneti registreerimise värki tõlkinud – tänu hispaania keelele sain aru. Kuid see bussijuhtidele jäetud tekst oli ikka märksa keerulisem. Giid pidas aga hoopis silmas, et ma läheksin ja küsiksin hotelli töötajalt, mida see tähendab. No mul ei ole mingit probleemi seda teha. Õnnetuseks ei osanud töötajad väga hästi inglise keelt, kuid nii palju sain temast aru, et parkimisega oli mingi probleem. Kui jõudsin bussi tagasi, siis giid parajasti rääkis rahvale, et ma läksin küsima, mis oli sellel lehel kirjas. Maire ütles, et giid oli rääkinud, et Liina on tragi tüdruk. Eks ma siis olin meelitatud. Kusjuures teised tädikesed ka küsivad ikka minult abi, kui mõni tehnikavidin ei taha korralikult töötada.

Tragisid memmesid on meil ka. Näiteks üks tädike viskab kogu aeg nalja ja hõikab, et rong paremal ja lehmad vasakul ja nii edasi. Nüüd teevad juba teised ka nalja, et näe, rongid on vasakul. Minu taga olev mees viskab ka päris hästi kildu. Just sellist iroonilist nalja nagu ma ise teen ja mis igaühele ei sobi. Lisaks mingid vanahärrad võtavad õhtuti hotellitoas viina ja lasevad mööda koridori trussikute väel ringi. Ei, lõbus on, midagi pole öelda. Ütleme nii, et kümnekonna inimesega seltskonnast läheks uuele reisile küll.

Viimast päeva Šveitsis (26. august)

Viimastel päevadel pole jõudnud blogisse kuigi palju kirjutada, sest meil on olnud rohkem linnades käimist ja vähem bussis istumist. Vahepeal oleme olnud siis Liechtensteinis ning Šveitsi linnades Genfis, Lausanne’is ja Bernis. Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis püüdes meenutada midagi Genfist, ei tulegi esimesel hetkel miskit meelde. Lausanne’ist mäletan eelkõige silda ja ilusat mägede vaadet. Okei, vahepeal tuli Genfi kohta ka meelde, et seal oli suur tool ja hiiglaslik purskkaev.

Aga miks ma siis kohe ei mäleta? Ma mõtestasin selle enda jaoks lahti. Asi on bussireisis, me oleme nagu konveieri peal. Käime giidi järel ühest kohast teise, kuulame, kui õnnestub, saame vaba aega, käime söömas, uitame ja lähme tagasi. Kokku umbes kolm tundi. Kõik. Ma ei uita täitsa üksinda, ma ei otsi midagi kaardi järgi. Ma ei taju koha leidmise ja nägemise rõõmu. See on asi, mida minul sellel reisil vajaka jääb. Samas, midagi ei saa öelda nende kohta, kellega ma eelkõige siin reisil suhtlen (lisaks bussijuhtidele veel Maire, Rita ja Signe), nendega on väga tore. Mul vedas, et just nendega kokku sattusin.

Šveitsi pealinna Berni mäletan ma aga paremini. Esiteks sellepärast, et äsja tulin sealt, kuid teiseks seetõttu, et see oli Šveitsi linnadest mu lemmik. Ausalt öeldes ma ei oskagi öelda, miks täpselt.  Mul oli lihtsalt seal hea olla. Ja selline tunne mulle reisimise juures meeldib.

Käisime veel Trümmelbachi kose juures. Vihma kallas. Vihmakeep seljas ja vihmavari käes, ootasin umbes 15 minutit, et saaks liftiga sõita 105 meetri kõrgusele. No lift ei tule ja ei tule. Lõpuks otsustasime, et ronime sinna jalgsi üles. Tegime ära. Arvestades, kui palju me bussis istuma peame, oli see hea trenn. Giid ütles, et põhiasja nägemiseks tuleb ronida täitsa lõppu, kuid see lõpp valmistas kergelt pettumuse. Põhivaated olid ikka tee peal, see oli imeilus. Loodus tegi kirikutele igatahes silmad ette.

Muide, sealt ära sõites leidis aset ka üks ohtlik olukord. Kitsal teel sattusid kokku kaks reisibussi ja oli tunne, et kohe-kohe kriibib peegel vastu teist bussi. Aga Konstantin, kes oli parajasti roolis, tuli olukorraga kenasti toime. Tegime talle aplausi. Muide, Konstantin ongi juhtinud viimased kolm päeva, sest Meelis ei saa sõita. Mingite reeglite järgi peavad tal olema puhkepäevad, sest ta alles käis reisil. Seega veedab Meelis oma puhkepäevi töö juures. Ütlesin talle, et teen ise samamoodi – ka minul mööduvad päris paljud puhkepäevad töö juures. Mul muidugi vabatahtlikult, temal pigem sunniviisiliselt.

Ööbinud oleme Formule 1 hotellides. Olin ühe korra varem seal olnud, 2006. aastal Pariisis. Seega teadsin, mida oodata, kuid enamikele reisilistele oli see nii suur üllatus. Nimelt on toad väikesed (kaheinimese voodi ja nende kohal nari), tualetid koridoris ja hotellid ise asuvad eemal linnast. Olen kuulnud väga palju nurinat nende hotellide üle. Üks tädike isegi teatas, et see on piinamine. Samas olen mina ikka igasugustes hotellides ja hostelites ööbinud ning mul ei ole absoluutselt mingit probleemi. Minu jaoks on oluline ikkagi reisimine, mitte ööbimine. Olen seda nurisejatele ka öelnud. 

Päev Prahas ja Münchenis (23. august)

Teise päeva õhtuks jõudsime Prahasse. Muide, reisiplaanis polnud midagi selle kohta, et me ööbime Prahas – aga minu jaoks oli see isegi täitsa meeldiv üllatus. Meenutasin eelmist aastat, kui pidime Mariga lendama Riiast Prahasse, kuid jäime lihtlabaselt lennukist maha. Otsustasime Mairega, et maksku, mis maksab, me näeme selle aja jooksul Prahat. Seetõttu tõusimegi järgmisel hommikul vara üles ning kell pool seitse saimegi fuajees kokku. Jalutasime veidi üle tunni Praha kesklinnas. See oli nii ilus, oli väärt kell kuus ärkamist.

Nagu ütlesin, ööbisime Praha kesklinnas. Sel korral me sama ööbimisseltskonnaga ei olnud, sest tubade suurus ja arv muutus. Mul ausalt öeldes erilist vahet ei olnud. Seega sattusin ühte tuppa vanaema Rita ja tema lapselapse Signega. Muide, Signe õpib kutsekoolis autoremondilukksepaks. Ainus tüdruk oma kursusel.

Hommikul tuli meil sõita Münchenisse, kuhu on umbes 350 kilomeetrit. Kohapeal olemiseks jäi meil umbes kolm tundi. Esimese tunnikese kõndisime koos giidiga ning pärast seda oli vaba aeg. Ausalt öeldes olin ma üsna kindel, et pooled vanamemmed eksivad teel ära. See poleks imestada. Ka minu jaoks oli asi segane – olen lõppude lõpuks harjunud ju linnakaardiga. Kusjuures tagasi tulles kaldusingi natukeseks teelt kõrvale ja seetõttu pidin vahepeal küsima, kuhu suunda minna. Ja ma ütleks, et mul selliseid kogemusi ikka on.

Algselt pidin liikuma koos teistega, kuid tahtsin käia ka mõnes riidepoes. Lõppude lõpuks oli Münchenis ju minu suur lemmik Forever 21, kus ma Miamis olles korraliku šopingu tegin. Muidugi olid Miamis hinnad soodsamad, kuid üldiselt olid hinnad üsna okeid ka Münchenis.

Selle päeva ebameeldivaks üllatuseks osutus aga see, et pidime pärast Münchenit veel 380 kilomeetrit sõitma! Nimelt tuli meil sõita läbi Austria ja Šveitsi Prantsusmaale. Sinna praegu sõidangi. Okei, ma saan aru, et Šveitsis ja Austrias on kallim ööbida, kuid milleks lahkuda Saksamaalt, kus on ka Formule 1 hotellid? Bensiin maksab ju palju ning juhtidele peab ka tasuma töö eest.

Muide, bussijuhid on eriti palju avanenud. Okei, Konstantin oli nagunii väga jutukas, aga nüüd paneb Meelis ka sõpsi. Mingis tanklapeatuses, kui hakkasin bussi tulema, lükkas Meelis mind rooli ja ütles, et nüüd pean sõitma hakkama mina. Ja siis rääkis, kuidas Slovakkia reisil ühes tüdrukus bussisõidu pisiku tekitas. Tüdruk tegi pärast seda D-kategooria load ja ongi nüüd ühes turismifirmas bussijuht. Meelis, kas sa kujutad ette, et minuga võiks samamoodi minna? No vaevalt.

Giidi Iraga saame ka päris hästi läbi. Hommikul, kui hakkasin hotelli viiendalt korruselt kohvrit alla vedama, nägi Ira mind neljandal korrusel ja hõikas, et ma temaga lifti tuleksin. Ma ise ei viitsinud liftiga jamada, sest eelmisel õhtul ta väga hästi ei olnud töötanud. Samuti rääkis Ira koos minuga hotelli töötajaga, et saada linna metrookaarti ja kuidas täpselt minna hotellist kesklinna.

Teel Prahasse (22. august)

Kõigepealt räägin siis paar sõna meie majutusest. Ööbisime kolmekohalises toas ning lisaks minule ja Mairele olid veel toas Laivi-nimeline naine. Muide, ta töötab vanglas. Nii et seega rääkis meile vanglaelust – näiteks sain teada, et enesekaitset on pidevalt vaja ja vange peab teietama (sest muidu keegi hakkab jälle kuhugi kaebama). Hommikune väljasõit oli kell 7.30. Kuna tahtsin hommikul pead pesta, panin äratuse kella kuueks. Kõlas üsna hirmsalt, kuid kuna ma pool 10 magama jäin, siis sai piisavalt pikalt magatud.

Meie reisi teisel päeval käisime ka esimese vaatamisväärsuse juures, milleks oli Częstochowa klooster. Kuna olen üleüldiselt vaatamisväärsuste osas üsna skeptiline, siis ei olnud mul seegi kord lootused väga kõrgel. Paistab, et nii ongi õige, sest positiivse üllatusena meeldis mulle see klooster. Poolakad on ülimalt usklikud (ligi 98% poolakatest on tõsimeelsed usklikud) ning giidi sõnul käib iga endast lugupidav poolakas vähemalt korra elus ära selles kloostris. Ja oligi näha inimesi kloostris jumalateenistust kuulamas ja põlvitamas. Põlvitades mööduti ka altarist ning seetõttu  oli minul püsti seistes isegi veidi piinlik olla.

Teel Tšehhi käisime tegelikult veel ühes piiri lähedal asuvas linnas, kus oli ilus sild. Tegime seal umbes 40minutilise peatuse. Muidu kulus jälle päev enamasti bussisõidule.

Räägin siis veel natuke reisiseltskonnast. Nagu eelmisel postituses sai öeldud, on see üsna meeleolukas. Giid pani täna ühe hea nalja maha, mille peale terve buss naeris. Vaatab siis Varssavi siluetti, kuid ei näe hästi, sest bussijuht Konstantin on bussiroolis ja seega ees. Teatab siis: „Konstatntin, tule eest ära!“.

Bussijuhid  muutuvad ka järjest avatumaks. Me Mairega juba itsitamegi, et Konstantin on tähelepanu keskpunktis ja tädikesed kuulavad ümberringi. Meelis on natuke eemal ja vaatab kõike pealt. Tema on natuke tagasihoidlikum. Pärast seda konkreetset peatust hõikas üks tädi: „Nii kahju, et Konstantin rooli läks! Mõtlesin, et ta võiks tulla meiega juttu rääkima!“. Kui Konstantin ütles, et Meelis tuleb, kurtis tädi, et Meelis ju ei räägi.

Järelikult võttis Meelis ütlust kuulda, sest järgmise peatuse ajal lobises juba tema ka. Kuidagi käis läbi nali, et võiks pikemaks jääda reisile ja kuhugi pealinna (mingi tädi vist ütles). Meelis küsis, et kas Varssavisse. Ma ütlesin, et Prahasse siis. Selle peale teatas Meelis, et no siis võiks juba Amsterdami minna, seal saaks ma hästi teenida. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et sellist tööd ma ei tee. Ta muigas ja küsis, kust ma tean, mis tööd ta silmas peab. Seega jäi jutt, et mina peaks hakkama neid Amsterdami tüdrukuid koordineerima ja ütlema, kes-kuhu läheb. Et sellega teeniks ilmselt hästi.

Polnud põhjust karta.. ehk siis naudin Poolat (21. august)

Seda blogipostitust kirjutan ma kusagil Poola teel, Varssavini on jäänud veidi alla 200 kilomeetri. Nimelt olen bussireisil – peamisteks sihtkohtadeks on Baierimaa, Šveits ja Liechtenstein. Olin juba ammu planeerinud bussireisile minna, sest see on võrdlemisi odav ja näeb palju. Samas on igal aastal midagi vahele tulnud. Näiteks eelmisel aastal jäin soovitud reisi broneerimisega hiljaks ja tuli ikkagi lennureis võtta.

Sellest hoolimata, et ma nii pikalt olen tahtnud bussireisile tulla, oli üsna suur pabin sees. Mul ei ole mingit probleemi reisida üksinda, see pigem meeldibki mulle. Aga olla üksinda suures reisiseltskonnas? See paneb küll muretsema.

Nüüd, olles terve päeva siin bussis veetnud, võin öelda, et muretsemiseks polnud põhjust. Inimesed on lõbusad ja sõbralikud. Paljud siit on korduvalt Viru reisidega Euroopat avastanud. Näiteks mina sattusin istuma ühe sõbraliku naisterahva Maire kõrvale. Tema pidi algselt reisil olema oma tütrega, kuid viimane jäi haigeks. Muidu oleksin mina bussis giidi kõrval istunud.

Minu reis algas siis täna hommikul kell 7 Tartu bussijaamast. Meeldiva üllatusena selgus, et Viru reisid muretsevad sellepärast, kuidas reisijad bussile saavad ning seetõttu sõidab buss läbi nii Tartust kui Pärnust. Seega öeldigi algselt, et mul tuleb kell 3 öösel bussile minna. Kaks päeva enne reisi helistati aga üle ja öeldi, et minul ja kaheksal tartlasel veel tuleb minna kell 7 hommikul väljuvale Kuressaare bussile. Küsiti siis, kas oleks mõeldav, et nad ostavad piletid ära ja siis saadavad mulle e-mailile, mina prindin need välja ja jagan bussijaamas laiali. Küllap nad pöördusid selles osas minu poole, sest mina olen kõige noorem. Lõppude lõpuks ma aga midagi printima ei pidanud, sest kohale tuli mingi bussifirma esindaja.

Juba Tartu bussijaamas paistis, et vähemalt see osa reisiseltskonnast on väga lõbus. Kõik olid vanemad inimesed, kuid kohe hakkasid nalja viskama. No näiteks tehti nalja, et minnakse Šveitsi panka röövima. Ja siis, kui bussijuht meid umbes 15 kilomeetrit enne Pärnut bussist maha lasi, hõikaski, et Šveitsi pangaröövlid võivad nüüd maha minna.

Muidu loeti meile sõnad peale, et võtaksime kahe päeva toidu kaasa ning seega ma tulingi suure toidukotiga. Väga palju sööki aga kulunud ei ole, sest ma pole isegi mitte saanud kiirsuppi teha. Algselt just reklaamiti, et seda saab teha. Kohapeal selgus aga, et kuuma vett saab võtta siis, kui buss seisab. Bussi seisupauside ajal oleme aga eelkõige just vetsus käinud. Leedus käisime ka lõunasööki söömas, mis oli muide päris odav. Kontseptsioon oli nagu Lidol, kuid see-eest palju  odavam. Korraliku prae sai umbes viie euro eest.

Olles juba üle 12 tunni teel olnud, tuleb veel kiita meie giidi. Ira-nimeline proua on ikka väga tark. Tal on absoluutselt igast asjast midagi rääkida. Bussijuhtideks on meil Meelis ja Konstantin. Viimane on muide patsiga ning seetõttu me Mairega najatamisi nimetamegi teda patsiga poisiks. Konstantini osas oli naljakas veel see, et giid Ira rääkis mikrofoni, et bussijuht palub ennast mitte Kostjaks nimetada. Et siis selline mees.