Teel Prahasse (22. august)

Kõigepealt räägin siis paar sõna meie majutusest. Ööbisime kolmekohalises toas ning lisaks minule ja Mairele olid veel toas Laivi-nimeline naine. Muide, ta töötab vanglas. Nii et seega rääkis meile vanglaelust – näiteks sain teada, et enesekaitset on pidevalt vaja ja vange peab teietama (sest muidu keegi hakkab jälle kuhugi kaebama). Hommikune väljasõit oli kell 7.30. Kuna tahtsin hommikul pead pesta, panin äratuse kella kuueks. Kõlas üsna hirmsalt, kuid kuna ma pool 10 magama jäin, siis sai piisavalt pikalt magatud.

Meie reisi teisel päeval käisime ka esimese vaatamisväärsuse juures, milleks oli Częstochowa klooster. Kuna olen üleüldiselt vaatamisväärsuste osas üsna skeptiline, siis ei olnud mul seegi kord lootused väga kõrgel. Paistab, et nii ongi õige, sest positiivse üllatusena meeldis mulle see klooster. Poolakad on ülimalt usklikud (ligi 98% poolakatest on tõsimeelsed usklikud) ning giidi sõnul käib iga endast lugupidav poolakas vähemalt korra elus ära selles kloostris. Ja oligi näha inimesi kloostris jumalateenistust kuulamas ja põlvitamas. Põlvitades mööduti ka altarist ning seetõttu  oli minul püsti seistes isegi veidi piinlik olla.

Teel Tšehhi käisime tegelikult veel ühes piiri lähedal asuvas linnas, kus oli ilus sild. Tegime seal umbes 40minutilise peatuse. Muidu kulus jälle päev enamasti bussisõidule.

Räägin siis veel natuke reisiseltskonnast. Nagu eelmisel postituses sai öeldud, on see üsna meeleolukas. Giid pani täna ühe hea nalja maha, mille peale terve buss naeris. Vaatab siis Varssavi siluetti, kuid ei näe hästi, sest bussijuht Konstantin on bussiroolis ja seega ees. Teatab siis: „Konstatntin, tule eest ära!“.

Bussijuhid  muutuvad ka järjest avatumaks. Me Mairega juba itsitamegi, et Konstantin on tähelepanu keskpunktis ja tädikesed kuulavad ümberringi. Meelis on natuke eemal ja vaatab kõike pealt. Tema on natuke tagasihoidlikum. Pärast seda konkreetset peatust hõikas üks tädi: „Nii kahju, et Konstantin rooli läks! Mõtlesin, et ta võiks tulla meiega juttu rääkima!“. Kui Konstantin ütles, et Meelis tuleb, kurtis tädi, et Meelis ju ei räägi.

Järelikult võttis Meelis ütlust kuulda, sest järgmise peatuse ajal lobises juba tema ka. Kuidagi käis läbi nali, et võiks pikemaks jääda reisile ja kuhugi pealinna (mingi tädi vist ütles). Meelis küsis, et kas Varssavisse. Ma ütlesin, et Prahasse siis. Selle peale teatas Meelis, et no siis võiks juba Amsterdami minna, seal saaks ma hästi teenida. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et sellist tööd ma ei tee. Ta muigas ja küsis, kust ma tean, mis tööd ta silmas peab. Seega jäi jutt, et mina peaks hakkama neid Amsterdami tüdrukuid koordineerima ja ütlema, kes-kuhu läheb. Et sellega teeniks ilmselt hästi.