Päev Prahas ja Münchenis (23. august)

Teise päeva õhtuks jõudsime Prahasse. Muide, reisiplaanis polnud midagi selle kohta, et me ööbime Prahas – aga minu jaoks oli see isegi täitsa meeldiv üllatus. Meenutasin eelmist aastat, kui pidime Mariga lendama Riiast Prahasse, kuid jäime lihtlabaselt lennukist maha. Otsustasime Mairega, et maksku, mis maksab, me näeme selle aja jooksul Prahat. Seetõttu tõusimegi järgmisel hommikul vara üles ning kell pool seitse saimegi fuajees kokku. Jalutasime veidi üle tunni Praha kesklinnas. See oli nii ilus, oli väärt kell kuus ärkamist.

Nagu ütlesin, ööbisime Praha kesklinnas. Sel korral me sama ööbimisseltskonnaga ei olnud, sest tubade suurus ja arv muutus. Mul ausalt öeldes erilist vahet ei olnud. Seega sattusin ühte tuppa vanaema Rita ja tema lapselapse Signega. Muide, Signe õpib kutsekoolis autoremondilukksepaks. Ainus tüdruk oma kursusel.

Hommikul tuli meil sõita Münchenisse, kuhu on umbes 350 kilomeetrit. Kohapeal olemiseks jäi meil umbes kolm tundi. Esimese tunnikese kõndisime koos giidiga ning pärast seda oli vaba aeg. Ausalt öeldes olin ma üsna kindel, et pooled vanamemmed eksivad teel ära. See poleks imestada. Ka minu jaoks oli asi segane – olen lõppude lõpuks harjunud ju linnakaardiga. Kusjuures tagasi tulles kaldusingi natukeseks teelt kõrvale ja seetõttu pidin vahepeal küsima, kuhu suunda minna. Ja ma ütleks, et mul selliseid kogemusi ikka on.

Algselt pidin liikuma koos teistega, kuid tahtsin käia ka mõnes riidepoes. Lõppude lõpuks oli Münchenis ju minu suur lemmik Forever 21, kus ma Miamis olles korraliku šopingu tegin. Muidugi olid Miamis hinnad soodsamad, kuid üldiselt olid hinnad üsna okeid ka Münchenis.

Selle päeva ebameeldivaks üllatuseks osutus aga see, et pidime pärast Münchenit veel 380 kilomeetrit sõitma! Nimelt tuli meil sõita läbi Austria ja Šveitsi Prantsusmaale. Sinna praegu sõidangi. Okei, ma saan aru, et Šveitsis ja Austrias on kallim ööbida, kuid milleks lahkuda Saksamaalt, kus on ka Formule 1 hotellid? Bensiin maksab ju palju ning juhtidele peab ka tasuma töö eest.

Muide, bussijuhid on eriti palju avanenud. Okei, Konstantin oli nagunii väga jutukas, aga nüüd paneb Meelis ka sõpsi. Mingis tanklapeatuses, kui hakkasin bussi tulema, lükkas Meelis mind rooli ja ütles, et nüüd pean sõitma hakkama mina. Ja siis rääkis, kuidas Slovakkia reisil ühes tüdrukus bussisõidu pisiku tekitas. Tüdruk tegi pärast seda D-kategooria load ja ongi nüüd ühes turismifirmas bussijuht. Meelis, kas sa kujutad ette, et minuga võiks samamoodi minna? No vaevalt.

Giidi Iraga saame ka päris hästi läbi. Hommikul, kui hakkasin hotelli viiendalt korruselt kohvrit alla vedama, nägi Ira mind neljandal korrusel ja hõikas, et ma temaga lifti tuleksin. Ma ise ei viitsinud liftiga jamada, sest eelmisel õhtul ta väga hästi ei olnud töötanud. Samuti rääkis Ira koos minuga hotelli töötajaga, et saada linna metrookaarti ja kuidas täpselt minna hotellist kesklinna.