Bussiseltskonnast

Õhtuti oleme mingi seltskonnaga õues istunud. Meiega on olnud Maire, üks soomlane, tema naine, Signe, tema vanaema Rita ja bussijuhid. Näiteks ühel õhtul istusin pärast teiste magamaminekut bussijuhi Konstantiniga ja rääkisin umbes tund aega vene keeles. Õigemini tema rääkis rohkem ja mina kuulasin. Aga aru sain peaaegu kõigest. Olen alati sellise praktika üle rohkem kui õnnelik, sest tahan kunagi vene keelt täiesti vabalt rääkida. Ma tunnen, et olen viimasel ajal selles osas eriti arenenud – tänu vene keele semestrile ülikoolis ja tädi külastamisele Venemaal.

Kuna Konstantin rääkis, et töötas ka Tartu linnaliinis, uurisin ma, kas ta teab sellist bussijuhti nagu Avo Metsküla. Ütles, et tuttav nimi on, kuid meelde ei tule. Kuna mul oli arvuti parajasti ees, küsis, kas mul on pilti. Näitasin talle ja tema kohe: muidugi tean! Nii et tore kokkusattumus, et Konstantin ja mu isa teavad üksteist. Küsisin siis tema perekonnanime. Ja selgus, et isegi mina olen Konstantinist kuulnud! Isa kunagine paarimees tegi ju bussigraafikut ning paarimehe puhkuse ajal tegi isa seda tema asemel. Seetõttu teadsin mina nii mõnegi bussijuhi nime.

Eile õhtul istusime mina, Konstantin ja Signe kella üheni õhtul maja ees. Väljasõit oli 8.45 hommikul. Konstantini puhul on äge see, et tal on hästi palju lugusid rääkida seoses oma bussijuhi tööga. Reisimine teebki sinust jutustaja, tunnen seda ka enda puhul. Muu hulgas rääkis Konstantin sedagi, kuidas on näinud, et mõni bussijuht istub joogise peaga rooli. Uurisime temalt, miks ei või talle Kostja öelda (kirjutasin sellest ühes eelnevas postituses) Selgus, et tema nimi on originaalis üldse Konstantinus ning Konstantin on juba hüüdnimi. Küll on tal aga kogemus, et kui ta lubab endale Kostja öelda, siis reisi lõpuks on ta üldse Kostik. Memmekestele meeldib ju hellitada.

Vaidlesime temaga päris pikalt vanuse üle. Konstantin ise on 40 ja tema on arvamusel, et vanus loeb. Mina ütlesin, et vanus on ainult number ning märksa rohkem loevad teised tegurid. Me vist jõudsime enam-vähem konsensusele selles osas, et kõige enam loeb ikkagi elukogemus.  Ning järgmisel päeval teatas Konstantin ühele tädile, et vanus on ainult number ja rääkis täpselt seda, mida mina talle püüdsin selgeks teha ja millega ta algul nõus ei olnud. Eks Konstantin ja Meelis on juba naernud ka, et minuga on raske vaielda ja see on vist ajakirjaniku värk (mõlemad teavad, et ma töötan Õhtulehes). Muide, Meelis on ühe korra Õhtulehe inimesi suvepäevadele ka viinud. Mind tol korral ei olnud.

Üks hommik, kui ma parajasti sõin hommikusööki, tuli giid minu juurde ja palus abi. Nimelt oli bussi juurde pandud mingi prantsusekeelne tekst, millest keegi aru ei saanud. Et kas ma saaksin aidata seda tõlkida. Esilagu sain ma aru, et nad tahavad, et ma ise seda tõlgiksin. Sest eelmisel päeval olin ma Signele mingit interneti registreerimise värki tõlkinud – tänu hispaania keelele sain aru. Kuid see bussijuhtidele jäetud tekst oli ikka märksa keerulisem. Giid pidas aga hoopis silmas, et ma läheksin ja küsiksin hotelli töötajalt, mida see tähendab. No mul ei ole mingit probleemi seda teha. Õnnetuseks ei osanud töötajad väga hästi inglise keelt, kuid nii palju sain temast aru, et parkimisega oli mingi probleem. Kui jõudsin bussi tagasi, siis giid parajasti rääkis rahvale, et ma läksin küsima, mis oli sellel lehel kirjas. Maire ütles, et giid oli rääkinud, et Liina on tragi tüdruk. Eks ma siis olin meelitatud. Kusjuures teised tädikesed ka küsivad ikka minult abi, kui mõni tehnikavidin ei taha korralikult töötada.

Tragisid memmesid on meil ka. Näiteks üks tädike viskab kogu aeg nalja ja hõikab, et rong paremal ja lehmad vasakul ja nii edasi. Nüüd teevad juba teised ka nalja, et näe, rongid on vasakul. Minu taga olev mees viskab ka päris hästi kildu. Just sellist iroonilist nalja nagu ma ise teen ja mis igaühele ei sobi. Lisaks mingid vanahärrad võtavad õhtuti hotellitoas viina ja lasevad mööda koridori trussikute väel ringi. Ei, lõbus on, midagi pole öelda. Ütleme nii, et kümnekonna inimesega seltskonnast läheks uuele reisile küll.