Viimast päeva Šveitsis (26. august)

Viimastel päevadel pole jõudnud blogisse kuigi palju kirjutada, sest meil on olnud rohkem linnades käimist ja vähem bussis istumist. Vahepeal oleme olnud siis Liechtensteinis ning Šveitsi linnades Genfis, Lausanne’is ja Bernis. Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis püüdes meenutada midagi Genfist, ei tulegi esimesel hetkel miskit meelde. Lausanne’ist mäletan eelkõige silda ja ilusat mägede vaadet. Okei, vahepeal tuli Genfi kohta ka meelde, et seal oli suur tool ja hiiglaslik purskkaev.

Aga miks ma siis kohe ei mäleta? Ma mõtestasin selle enda jaoks lahti. Asi on bussireisis, me oleme nagu konveieri peal. Käime giidi järel ühest kohast teise, kuulame, kui õnnestub, saame vaba aega, käime söömas, uitame ja lähme tagasi. Kokku umbes kolm tundi. Kõik. Ma ei uita täitsa üksinda, ma ei otsi midagi kaardi järgi. Ma ei taju koha leidmise ja nägemise rõõmu. See on asi, mida minul sellel reisil vajaka jääb. Samas, midagi ei saa öelda nende kohta, kellega ma eelkõige siin reisil suhtlen (lisaks bussijuhtidele veel Maire, Rita ja Signe), nendega on väga tore. Mul vedas, et just nendega kokku sattusin.

Šveitsi pealinna Berni mäletan ma aga paremini. Esiteks sellepärast, et äsja tulin sealt, kuid teiseks seetõttu, et see oli Šveitsi linnadest mu lemmik. Ausalt öeldes ma ei oskagi öelda, miks täpselt.  Mul oli lihtsalt seal hea olla. Ja selline tunne mulle reisimise juures meeldib.

Käisime veel Trümmelbachi kose juures. Vihma kallas. Vihmakeep seljas ja vihmavari käes, ootasin umbes 15 minutit, et saaks liftiga sõita 105 meetri kõrgusele. No lift ei tule ja ei tule. Lõpuks otsustasime, et ronime sinna jalgsi üles. Tegime ära. Arvestades, kui palju me bussis istuma peame, oli see hea trenn. Giid ütles, et põhiasja nägemiseks tuleb ronida täitsa lõppu, kuid see lõpp valmistas kergelt pettumuse. Põhivaated olid ikka tee peal, see oli imeilus. Loodus tegi kirikutele igatahes silmad ette.

Muide, sealt ära sõites leidis aset ka üks ohtlik olukord. Kitsal teel sattusid kokku kaks reisibussi ja oli tunne, et kohe-kohe kriibib peegel vastu teist bussi. Aga Konstantin, kes oli parajasti roolis, tuli olukorraga kenasti toime. Tegime talle aplausi. Muide, Konstantin ongi juhtinud viimased kolm päeva, sest Meelis ei saa sõita. Mingite reeglite järgi peavad tal olema puhkepäevad, sest ta alles käis reisil. Seega veedab Meelis oma puhkepäevi töö juures. Ütlesin talle, et teen ise samamoodi – ka minul mööduvad päris paljud puhkepäevad töö juures. Mul muidugi vabatahtlikult, temal pigem sunniviisiliselt.

Ööbinud oleme Formule 1 hotellides. Olin ühe korra varem seal olnud, 2006. aastal Pariisis. Seega teadsin, mida oodata, kuid enamikele reisilistele oli see nii suur üllatus. Nimelt on toad väikesed (kaheinimese voodi ja nende kohal nari), tualetid koridoris ja hotellid ise asuvad eemal linnast. Olen kuulnud väga palju nurinat nende hotellide üle. Üks tädike isegi teatas, et see on piinamine. Samas olen mina ikka igasugustes hotellides ja hostelites ööbinud ning mul ei ole absoluutselt mingit probleemi. Minu jaoks on oluline ikkagi reisimine, mitte ööbimine. Olen seda nurisejatele ka öelnud.