Rooma- 4. mai

Täna algas minu sõit Itaaliasse, sedakorda juba neljandat korda. Ja teist korda projekti raames. Nimelt saatsin Napoli noortevahetuse jaoks (kus osalesid veel lisaks Eestile ja Itaaliale Poola, Ungari ja Rumeenia) enda motivatsioonikirja ning 15 kandideerijast valiti 4 välja. Mina olin üks neist. Projektis osalemine on hea seepärast, et ööbimine ja majutus on tasuta ning 70 % sõidukuludest makstakse kinni. Aga ega see minek ülimalt odav ka ei tulnud – Finnairiga ei ole ikka nii odav lennata kui Ryanairiga :D

Olin juba eile õhtul Tallinna läinud, sest lend pidi minema kell kuus hommikul. Ärkasin veerand viis ja helistasin kohe taksosse, aga minu ehmatuseks öeldi, et ühtegi vaba taksot hetkel ei ole. Õnneks viie minuti pärast helistades oli takso olemas ja ma sain isegi varem lennujaama kui olin plaaninud.

Oma reisikaaslaste Kadri ja Heleniga (Lisandra pidi järgmisel päeval tulema) kohtusin ma alles lennujaamas värava juures. Helenit nägin esimest korda, aga Kadrit olin möödunud nädalal juba ühe projektiga seotud kokkusaamisel näinud. Etteruttavalt võin öelda, et nad olid ülivahvad ja nendega oli koosveedetud nädala jooksul päris lõbus. Helen elab Rakveres ja töötab noorsootöötajana ning Kadri elab Tartus ja õpib Mainoris sisekujundust.

Kõigepealt lendasime pool tundi Tallinnast Helsingisse. Minu jaoks oli see uudne kogemus – polnud kunagi nii lühikest lendu teinud (umbes pool tundi oli lend) Varem oli kõige lühem olnud Mumbai-Goa lend, mis kestis 55 minutit. Helsingist lendasime Rooma lennujaama, kus olime juba kell 10 hommikul.

Linna me aga nii kiiresti ei saanud. Fiumicino lennujaamast linna minekuks oli kaks varianti – rongiga 15 eurot või bussiga 4 eurot. Iseenesest mõistetavalt tahtsime bussiga minna. See läks umbes pool tundi kauem kui rong ja selle väljumist tuli veidi ka oodata. Aga pole hullu.

Nii pea, kui olime asjad hostelisse ära pannud (ööbisime rongijaama lähedal) läksime linnapeale. Käisin viimati Roomas ligi kuus aastat tagasi ja juba siis lummas see mind. Öeldakse ju, et Rooma on nagu vabaõhumuuseum ning teda kutsutakse ka la città iterna ehk igavene linn. Suundusime kõigepealt Vatikani. Kadri tahtis algul kindlasti Sixtuse kabelisse sisse minna, aga nähes hiiglaslikku järjekorda (ja ma ei mõtle pikka, vaid hiigelpikka järjekorda), mõte muutus. Mina Sixtusesse ei tahtnud, olin seal juba käinud.

Käisime läbi veel mõned suuremad turistilõksud nagu Hispaania trepid, Trevi purskkaev, Panteon ja Colosseum. Õhtul läksime veel Trevi purskkaevu vaatama. Meile kiideti, et pimeduses on see imeilus, aga ausalt öeldes ei tundunud see midagi nii väga ilusam.

Portici- 5. mai

Täna hommikul võtsime suuna Porticisse, õigemini kõigepealt Napolisse. Olime eile ostnud kõige aeglasema rongi pileti, mis läks meile maksma kõigest 10.50. Jõudes Napolisse pidime võtma, kas Circumvesuviana või Trenitalia pileti Porticisse. Ja siin panime kohe võssa. Üks töötaja, kellelt ma küsisin Porticisse saamise kohta, ütles, et kõik Circumvesuviana rongid, mis on suunaga Sorrentosse, lähevad Porticisse. Tuhka nad läksid. Olles rongis, lugesime ära, mitu peatust on Porticisse – umbes viis. Ja no me siis sõidame ja sõidame, aga rong ei peatu. Kui me juba uuesti seda kaarti uurisime, siis küsis üks naine õnneks, kuhu tahame minna. Ütlesime Porticisse, mille peale ta teatas, et see rong seal ei peatu. Küll aga Ercolanos, mis on järgmine peatus. Seega pidime seal maha tulema ja ühe peatuse tagasi sõitma.

Kadri juba muretses, et selleks ajaks, kui me kohale jõuame, on kõik head voodikohad juba okupeeritud. Nagu ma arvasingi, mitte kedagi polnud tegelikult veel jõudnud. Nii et meie kolmekesi saime kõige paremad toad. Tüdrukute ruumis läks veel trepp teisele korrusele, kus oli kolm voodit. Sinna me tegimegi endale järgnevaks nädalaks pesa.

Kuna meil oli vaba õhtupoolik ja mitte kedagi polnud, mõtlesime kasutada juhust ja käia Vesuuvi vulkaanil ära. Siis toimus päeva teine ämber. Läksime Ercolanosse, kust pidi saama võtta bussi Vesuuvile. Sinna jõudes selgus aga, et Vesuuv suletakse poole tunni pärast ning me ei jõua kuidagi enam sinna. Ma olin nii pettunud. Hosteli retseptsioonist küll ei öeldud midagi selle kohta, et sinna enam ei saa. Aga mis teha, pidime pettunult tagasi tulema.

Muide, vahetult enne Vesuuvile minekut olime kohanud juba osasid Rumeenia tiimi liikmeid. Tagasi hosteli poole kõndides tulid nad meile vastu ja teatasid, et noortevahetuse korraldaja Paola tahab tulijatega kohtuda oma kontoris. Nii et läksime hoopistükkis sinna. Pärast seda veel rongijaama, kus kohtusime ülejäänud rumeenlastega ja poolakatega. Ungarlased jõudsid hiljem. Juba rongijaama juures lendas meile peale Adriani-nimeline rumeenlane. Hästi tore poiss oli, kes rääkis, et ta tahaks väga eesti keelt rääkida ning lubas eesti keelt Rumeenias edasi õppida. Ja nii ta meid ikka edaspidi üllataski mõningate eestikeelsete lausetega :) Tema hüüdnimeks sai Banaanimees, sest ta tõi üks kord Kadrile banaane ja see oli nii naljakas.

Kui veel rääkida värvikatest kujudest, siis võiks välja tuua ungarlase Norbi, kellel olid rastapatsid peaaegu tagumikuni. Mäletate seda Ott Sepa ja Märt Avandi laulu „Suitsu ei tee“? Seal oli ühel tüübil hästi pikad rastad.. Norbil olid veel pikemad! Seetõttu oli ta meie jaoks, kas Topeltpats või Poku. Siis oli meil veel üks tüüp, kes nägi lahtiste juustega välja nagu Jeesus! Tema oli Adam Poolast ning me panime talle hüüdnimeks Pats. Mida tema juures peaks veel ära mainima, on see, et tal on lausa miljoni dollari naer. Seda hakkan ma küll taga igatsema!

Täna saime tuttavaks neljanda meie grupi liikme Lisandraga, kes tuli alles laupäeval Roomasse ja siis otse Napolisse. Lisandra elab Tallinnas ja õpib pärimusmuusikat.

Napoli, Portici – 6. mai

Tänane hommik oli meile vabaks tehtud, et saaksime Napoliga tutvuda. Juba siit algas peale see, et asjad venisid, ei toimunud õigel ajal või jäid üldse ära. Niisiis teatas Paola meile eile õhtusöögil, et kes tahavad, saavad itaallastega minna Napoliga tutvuma. Kui uurisin, mis kell me valmis peame olema, ütles, et ta ei tea. Aga kinnitas, et väga vara. Nii me siis mõtlesimegi, et ehk on see „väga vara“ umbes kell 9. Ei olnud. Saime lõpuks minema pärast 10. Selleks ajaks oli juba ungarlaste ja poolakate grupp lahkunud. Nii et itaallastega olid koos eestlased ja rumeenlased. Sellest päevast peale saime itaalia poistega (kõik grupis olid poisid) sõpradeks. Küllap sellele andis suure tõuke see, et mina rääkisin nendega itaalia keeles ja siis suhtlesime kogu aeg üha rohkem. Päeva lõpuks olin ma enda üles väga-väga uhke. Ma kohe tundsin, et mu itaalia keel oli juba üheainsa päevaga paranenud. Nüüd ei ole itaalia keele suulisele eksamile minekul nii suurt pabinat.

Igatahes, itaalia grupis olid siis Donato (kelle hüüdnimeks sai Sõõrik, sest tema pärisnimi kõlab inglise keeles „sõõrikuga“ sarnaselt. Donato puhul mainiks veel selle ära, et ta õpib ülikoolis soome keelt.. ma ei tea nüüd, kui hästi ta seda räägib, aga jubedalt meeldib soome keel talle küll. Tahab Soome kunagi elama minna.. ja minu teada algas tal vaimustus mingite soome bändide pärast), Darek (ehk Mario ehk Trummar. Temaga on nüüd pikem lugu. Mõned itaallased kutsusid teda Marioks, aga mulle ütles ta, et tema nimi on Darek. Lõpuks selgitas ta mulle, et tema pärisnimi on tõesti Mario, aga talle ei meeldi see nimi ja ta kasutab oma iirlasest vanaema venna nime. Naljakas. Aga Trummar oli ta meie jaoks seepärast, et meil oli vaja eesti keeles rääkimiseks enda sõpradele hüüdnimi välja mõelda ja temale oli päris keeruline midagi leiutada. Lõpuks pakkus Helen välja, et ta võiks Trummar olla, sest bändide trummarid on tihtipeale sellised nagu tema), Saverio (ehk Tukapoiss tema uhke tuka pärast. Muideks, Saverio ütles mulle, et on 18aastane, aga hiljem selgus, et ta on tegelikult 16. Vaeseke, tahtis meile muljet avaldada :D) Samuti olid grupis mõned mustanahalised poisid. Ma ei hakka nende nimesid siia kirjutama, sest raudselt ma kirjutaksin valesti. Nad olid 18aastased ja Malist pärit. Itaalias elanud 8-12 kuud ning enne seda elasid nad Liibüas, kus nende sõnul, muide, tsiviilisiku elu ei olnud teab mis jube. Nad elavad vist siin sotsiaalkodus ja õpivad veel gümnaasiumis/kutsekoolis.

Nonii, vaatasime siis Napolit koos nendega. Olin varemgi siin linnas käinud, aga ei mäletanud seda kuigi hästi. Mille eest meid hoiatati, oli see, et siin lokkab tõsiselt kuritegevus ja kotte ja kette tõmmatakse ära lausa mootorrattaga sõites. Veidi kõhe oli küll siis seal kõndida. Ja täiesti uskumatu, kuidas ühel Rumeenia tüdrukul vedas. Kui me hakkasime pärast mereäärsel promenaadil istumist ära minema, hõikas keegi meile järele ja küsis, kas see on kellegi meie käekott. Üks rumeenlane oli oma koti lihtsalt sinna vedelema jätnud. Tal ikka vedas päris tõsiselt, tuleb tunnistada.

Kui me hakkasime tagasi Porticisse sõitma, nägime rongijaamas ungarlasi. Ka nemad ootasid rongi. Kui rong ette sõitis, siis hakkasid inimesed sagima, et rongile saada.. nii ka ungarlased. Ja sedamoodi läksidki nad vale rongi peale. Lisandra nendega ühes. Kadri hakkas päris pabistama, et mis nüüd saab ja kas Lisandra saab hakkama. Aga loomulikult ta sai, ega ta ju laps ei ole :) Ja pealegi polnud ta ju isegi mitte üksi ja nad teadsid, kuhu tulema peab. Donato oli seevastu aga ungarlaste peale tige. Tema arvates ei oleks nad üldse pidanud üksi linna peale kolama minema, kui tegemist on võõra riigiga. Seepeale julgesin ma poetada, et tegelikult teen ma kogu aeg sama..

Kuna Porticis toimusid kaitsepühaku auks mingid pidustused, siis läksime täna õhtul seda keskväljakule kaema. Terve plats oli paksult rahvast täis. Käisime seda küll vaatamas, aga ega kaua seal inimhulgas vastu ei pidanud. Donato küsis Eesti tüdrukutelt enne, et kas me tahame mina religioossele peole või pubisse. Meie vastasime peaaegu et ühest suust, et religioossele peole. Tal oli selle peale naljakas „mida kuradit!?“-nägu. Kuigi itaallased on enamasti usklikud, pole Donato seda.

Portici- 7. mai

Täna oli esimene päev, kui meil reaalselt midagi projektiga seotut oli. Hommikul saime teada, et tegelikult peame Seiklejate Vennaskonna (see organisatsioon, mis meid siia saatis) kohta midagi rääkima. Aga me ei teadnud suurt midagi peale paari lause. Meie tiimijuht Heleri, kes on Seiklejate Vennaskonnas ja oleks sellest rääkinud, ei saanud tulla. Seega mõtlesime neljakesi käigupealt midagi välja. Mina tegin sissejuhatuse ning rääkisin põgusalt sellest organisatsioonist, Lisandra rääkis Eestist üldiselt, Helen eestlastest ja Kadri meeste-naiste võrdsusest Eestis (tänane aruteluelu teema) Igalt maalt pidi tegelikult üks minema rääkima, aga meie läksime ikka neljakesi. Üritus pidi olema peen seepärast, et kohalik televisioon oli kohal. Tõsi, üks roosa pluusiga mees filmis. Meil oli seal ka tõlk, kes meie lauseid itaalia keelde tõlkis (sest mõned kohalolnud ei osanud inglise keelt) ja meie ettekande ajal hakkas ta meile seletama, et on Eestis käinud 2004. aastal. Üsna armas tegelikult. Kuna tänane teema oli meeste-naiste ebavõrdsus, siis rääkisime teiste projektis osalejatega veidi sellest ning jalutasime siis randa. Aga ega me seal kuigi pikalt ei olnud, sest oli päris jahe. Teised tšikid kadusid teepeale kuidagi ära, sest mina uimasin itaallastega taga. Kui ma itaalia keeles mõtlen, siis hakkan väga aeglaselt liikuma.

Pärast vaba aega tegime mingeid mänge. No ma ei tea, kas need ongi need Ludobusi mängud, millele projekt keskendub, aga need olid ikka väga seksistlikud. Näiteks õhupalli kehaga lõhkumine, kus asi läks ikka väga äärmuslikuks. Veel oli kahtlane vahuga üksteise käte määrimine, kus muidugi olime igalt poolt mujalt ka vahused, mitte ainult käte pealt. Ja korraldaja kilkas ikka korralikult. Meie jaoks oli see üsna üllatav, aga vähemalt nalja sai ja see oli tore.

Õhtul ootas meid ees Itaalia õhtusöök, aga tuleb tunnistada, et see midagi erilist ei olnud. Selles mõttes, et söök oli selline nagu iga päev. Ja mina hakkasin õige pea korralikku kartuli-lihaga sööki igatsema.

Pärast tantsisime natuke itaalia tantse, aga vajusime üsna kiiresti ära. Läksime veel Adriani ehk Banaanimehe, Saverio ehk Tukaposi, Heleni, Kadri ja ühe mustanahalise poisi Nouga välja istuma. Hiljem olime poola kuttidega, kes olid ikka päris korralikult segi. Aga noh, seda olid nad ka kõigil järgnevatel õhtutel. Kõndisime kõik koos rannapromenaadil – Saverio (kes on kohalik) näitas meile, kus on Napoli tuled ja kus on erinevate saarte tuled. See oli väga ilus.

Portici- 8. mai

Päeva esimeses osas mängisime jälle nii imelikke kui ka vähem imelikke mänge. Meile tehti täna pikk lõunapaus, et soovijad saaksid minna Ercolanosse, mis on Pompei väiksem versioon (Vesuuvi poolt hävitatud linn) Ka meie planeerisime sinna minna, aga siis kuulsime, et sissepääs on 10 eurot ja kuna ma olen juba Pompeis käinud, siis ma ei hakanud minema. Teised Eesti tüdrukud ka ei läinud. Me läksime hoopistükkis parki ja võtsime pingil istudes päikest. Ega me väga kaua ei saanudki päikese käes lebotada, sest pidime Eesti kohta käivat ettekannet tegema hakkama ja pärast seda pärastlõunasele üritusele minema. Nojah, sinna me hilinesime lõpuks 40 minutit. Korraldaja Paola oli isegi päris pahane (mitte ainult meie peale, sest peaaegu kõik hilinesid) ja ütles, et peame olema ikka õigel ajal kohal, sest me pole puhkusel. Samas tema ja kõik tema tegevused hilinevad kogu aeg. Näiteks lõunat ootasime täna pool tundi.

Igatahes, me ei saanud sellest tegevusest (memoriinimängu tegemine lastele) kuigi palju osa võtta, sest pidime kiirustama Eesti õhtusööki valmistama. Kuna teame, et itaallased jäävad alati hiljaks, siis ütlesime, et söögi valmistamisele kulub kaks ja pool tundi. Plaanisime Kadri juhendamisel teha sealiha ja ahjukartulit meemarinaadis. Kui jõudsime kontorisse, kus pidime hakkama süüa valmistama, siis selgus, et nad olid ülivähe liha ostnud. Seega tuli uuesti poodi minna. Mina läksingi koos kahe itaallasega poodi. Helen ütles seepeale ikka nii armsasti – et ei tea, kuidas nad küll ilma minu itaalia keele oskuseta läbi saaksid.

Õnneks laabus kõik söögitegemise juures võrdlemisi hästi ja me isegi jõudsime varem valmis. Saime kenasti minna enne juba kooli ja panna kõik asjad valmis. Helen oli võtnud kaasa palju sinimustvalget paela ja sidusime kõigile külalistele käepaela. Terve õhtu mängis ka ainult eestikeelne muusika. Kõik olid meie söögist tõsiselt vaimustuses ja saime kogu aeg kiidusõnu ja aplause. Õnnetuseks olime toitu liiga vähe teinud ja ega me ise eriti süüa ei saanud. Aga pole hullu. Natuke ikka sõime ja pärast veel puuvilju ka.

Jätkasime lühikese ettekandega Eesti kohta ning viimaks pärast laulupidudest rääkimist näitasime neile „Koitu“, mille Tõnis Mägi esitas 2008. aastal Öölaulupeol. Ja siis õpetasime neile selliseid tantse nagu Kaerajaan, Labajalg ja Kaks sammu sissepoole. Nii vahva oli näha, kui usinasti neid kaasa tehti. Pärast panime veel natuke Eesti muusikat tantsuks. Tuleb tunnistada, et meil tuli kõik ikka päris hästi välja ja inimesed ei vajunudki väga kiiresti minema. Isegi poolakatest eluvennad jäid lõpuni.