Kui ma nüüd pool 7 hommikul ärkasin, olin magada saanud neli
tundi. Mul tuli sõita Porticist Napolisse (kuhu sõitsin piletita, sest
piletiputka polnud varahommikul veel lahti), Napolist Rooma, Roomast
lennujaama, passisin seal mõned tunnid, siis oli lend Sitsiiliasse, seal
passisin ka umbes kolm tundi, kuni oli viimaks lend Gironasse. Tomaši juurde
(Tšehhist pärit erasmuslane) jõudsin pool 10 õhtul, olles ikka päris väsinud. Temaga
elavad veel koos Slovakkiast pärit Marek, itaallane Luigi ja kohalik Maria.
Nonii, läksin siis pärast ligi nelja kuud äraolemist uuesti
Gironasse. Mul oli tunne, et kui mul üldse on mõtet sinna enam minna, siis
praegu, kui veel mõned mu sõbrad on seal. Ja seda enam, sain Itaaliast
Gironasse võrdlemisi soodsad piletid. Ööbimise eest ei pidanud ma ka maksma,
sest sain sõbra juures ööbida.
Teadsin juba algul, et kui nüüd Hispaaniasse lähen, siis
teen seal vähemalt kaks päeva tööd ka. Arvestades seda, kui palju tuleb minu
ülemus mulle vastu alati, siis arvan, et see on õiglane. Niisiis tegingi nii
esmaspäeval kui teisipäeval Tomaši kodu rõdul tööd. Õhtutel käisin väljas veel
erasmuslastest sõpradega ja ka oma endise Zumba treeneri Josega (käisin ju
Hispaanias olles Zumbas) Oleme vahepeal ikka Facebookis suhelnud ja mõtlesin,
et oleks päris tore kokku saada.
Teisipäeval leidis aset väga-väga suur kokkusattumus. Tegin
tööst pausi ja läksin lähedalolevasse toidupoodi süüa ostma. Ja ma ei uskunud
oma silmi, keda ma seal nägin. See oli üks mu Girona sõber Daire, kellele olin
eelmisel õhtul saatnud kirja, et olen Gironas, kuid ta polnud vastanud. Ta oli
ikka päris-päris üllatunud mind nähes. Facebooki kirja polnud ta näinud, sest
tal pole internetti kodus. Nii me siis leppisime kokku, et näeme kolmapäeval.
Tegelikult oli mul algselt plaanis kolmapäeval randa minna,
aga ilmateade näitas, et sajab. Ei sadanudki, täitsa ilus ilm oli, aga ma
kardan, et rannas oleks ikka veidi liiga tuuline ja jahe olnud. Nii me siis
olimegi Daire’iga päris pikalt koos, kuni selle ajani, kui pidin Barcelonasse
minema. Käisime mööda Gironat ringi, sest see oli nii udune – siin toimus
lillefestival ja igal pool olid lillekompositsioonid. Veetsin tänase öö
lennujaamas, sest lend Rooma oli kell 6 hommikul. Sain õnneks ka mõned tunnid
magada, nii et kõige hullem polnud.
Ryanairi lend läks Rooma Ciampino lennujaama, kuid koju
minekuks pidin selle vahetama Fiumicino lennujaama vastu. Kuna lennujaamade
vahelist transporti polnud, tuli mul sõita Rooma ja siis sealt rongiga
Fiumicinosse. Buss Ciampino lennujaamast läks välja 15 minutilise hilinemisega,
sealjuures ei teinud me selle 15 minuti jooksul midagi asjalikku, vaid seisime
niisama. Oleks siis kas või kedagi oodanud.. Seetõttu jõudis buss Rooma
rongijaama pool tundi pärast seda kellaaega kui oleks pidanud jõudma. Ja minul
oli juba täielik paanikaosakond. Ma ei jõudnud sinna rongile, millele plaanisin
minna ja järgmine läks poole tunni pärast. Tolle rongiga minna jõuan ma
lennujaama 12 minutit enne seda, kui pagasi vastuvõtmine lõpetatakse. Seega oli
mul esimest korda kõigi nende reisimiste jooksul reaalselt suur hirm, et ma
jään lennukist maha. Aga jumalale või kellele iganes tänu, ma jõudsin pagasi
ära anda umbes viis minutit enne selle vastuvõtmise lõpetamist. Ka värava
juurde jõudsin enne, kui üldse hakati inimesi sisse laskma.
Ma sattusin istuma kahe jaapanlase kõrvale, kes eriti
inglise keelt ei osanud, kõigest mõned sõnad. Aga see-eest olid nad tõsiselt
jutukad ja rääkisid minuga enamasti jaapani keeles. Mõtlesin, et kui nad nüüd
terve reisi aja niimoodi jahuvad, siis on küll jamasti.. aga õnneks sain ikka
vahepeal magada ka.
Helsingi lennujaamast oli mul lend Tallinna. Seiklejate
Vennaskonna juht broneeris mulle piletid ja minu jaoks on arusaamatu, miks ta
broneeris need kell 20.10ks. Enne seda läheb lausa kaks lendu Tallinna! Igatahes
jõudsime enne õiget aega juba Tallinna ja mul vedas, et jõudsin lausa kella
9sele bussile. Olin muide täiesti valmis selleks, et minu pagas ei jõudnud
Roomas lennuki peale, aga õnneks siiski jõudis see kenasti Tallinna.
Muide, Tartus olid mu vanemad mul vastas ja koos suure-suure
üllatusega. Nad olid ostnud uue auto, mis tähendas, et vana auto oli nüüd minu
oma. Tasub teinekordki reisile minna! :D
No comments:
Post a Comment