Portici, Capri- 12. mai

Kuigi täna ei oleks pidanud projekti viimane päev olema, plaanisid juba päris paljud lahkuda. Hommikupoolikul oli aga avalik Ludobus, kus me tegime õpitud mänge koos lastega. See kestis kuni lõunani ja seejärel oli meil vaba aeg. Ma teadsin juba algul, mille peale ma selle aja kasutan. Ma tahtsin Capri saarele minna.

Kui mainisin nädala algul Saveriole, Donatole ja Darekile, et tahan minna Caprile, naersid nad mu enam-vähem välja. See pidavat nii kaugel olema ja ma ei saa sinna üksi minna. Ma ei hakanud nendega tol hetkel vastu vaidlema, aga ma teadsin, et lähen sinna. Mul oli meeles kogu aeg Dima Bilani laul, milles Bilan ütleb: „Ma tean kindlalt, et võimatu on võimalik“ Ja mina teadsin ka.

Niisiis ei saanud ma poistele öelda, et ma Caprile lähen. Seda teadsid ainult Kadri, Helen ja Lisandra, aga ma ütlesin ka neile, et kui nad ise midagi ei uuri, siis nad rääkima ei hakkaks. Poistele oleksid nad pidanud ütlema siis, et ma läksin Napolisse mingi Erasmuse sõbraga kokku saama.

Jätsin juba lõunasöögi vahele, vahetasin hostelis riided ära ja läksin rongijaama. Õnnetuseks pidin ma peaaegu tund aega kuuma päikese käes rongi ootama. Ja loomulikult leidsin ma seal sõpru nagu tavaliselt. Minuga hakkas rääkima üks rongi ootav poiss, rääkisime itaalia keeles. Siis sekkus meie vestlusesse üks mees, kes seisis veidi eemal. Seejärel märkasin, et minu juttu kuulab ka emalseisev naine. Kõrvale vaadates nägin, et meid kuulab ka üks mees, kes meie lähedal istub. Nii et põhimõtteliselt kuulasid kõik ümberolevad inimesed mind ühtäkki.

Pidin sõitma Caprile minekuks kõigepealt Sorrentosse, mis on siis üks Itaalia kuurort. Sealt lähevad laevad üsna tihti Caprile ning sõit kestab umbes 20 minutit. Ühe otsa pilet on 15 eurot. Sorrento rongijaamast tuli mul minna sadamasse ja ega ma väga hästi ei osanud sinna minna. Parajasti kõndides mõtlesin, kellelt teed küsida, kui keegi minu kõrval järsku ütles: „Hey, Estonia!“ Vaatasin üllatunult enda kõrvale ja see oli üks nendest meestest, kes Portici rongijaamas minu juttu oli kuulanud. Igatahes, see mees suunas mind siis sadama juurde ja peab ütlema, et ma jõudsin võrdlemisi napilt sellele laevale. Muidu oleksin pidanud veel sadamas ootama ka.

Mul oli tõeline rõõm Capril olla. See oli tõepoolest imeilus ja meenutas mulle Maltat. Mul oli Capril kohalolemiseks umbes kaks tundi, aga minu meelest oli see üsna normaalne aeg, et näha saart. Terve saare läbi sõitmiseks poleks mul ei aega ega viitsimist olnud.

Õhtusöök pidi olema pool 9, aga Porticisse ei läinud ühtegi rongi, mis oleks selleks ajaks kohale jõudnud. Küll aga läks Ercolanosse, mis on üks rongipeatus Porticist. Ja ma teadsin, et Ercolano on jalgsi kõnnitaval kaugusel. Kui ma aga rongijaama piletimüüjalt küsisin, kuidas Porticisse minna, väitas ta mulle, et see on kaugel ja mul on mõistlikum rongi oodata. Aga no ei, mina ei jätnud oma jonni. Ja kusjuures oligi nii, et selleks ajaks, kui alles rong pidi tulema, olin mina juba hostelis. Kõndisin umbes 25 minutit Ercolanost meie Portici hosteli juurde.

Hosteli lähedal avastasin ma, et mulle on mitu korda Itaalia numbrit helistatud. Järelikult olid minu itaallastest sõbrad.. hostelisse jõudes selgus, et nad olid mind taga otsinud ja paanitsenud, et midagi on juhtunud.  Nad ei suutnud uskuda, et ma täitsa üksi Capril käisin ja kui ma veel ütlesin, et kõndisin Ercolanost jalgsi Porticisse, ütles Donato: „Sa oled hull!“

Aga minu jaoks polnud selles midagi nii hullu – ma olin selliste asjadega harjunud, olen ju piisavalt reisinud.

Jätame nüüd selle Capri teema kõrvale. Olen juba ennist maininud, et siin on üks poolakas, kes on väga Jeesuse moodi, kui ta oma juuksed lahti teeb. Seega otsustasid poolakad viimasel päeval nalja teha ja Adam (see Jeesuse moodi kutt) pani selga mõned linad ja kõndis sellega mööda linna ringi. Algul oli ta pannud endale linad selga nii, et tundus nagu ta oleks hullumajast pääsenud. Kui ma teda natuke sättisin, siis oli juba täitsa Jeesuse moodi. See oli nii naljakas, kuidas inimesed tänaval järgi vaatasid ja naersid.

Niimoodi läksimegi siis koos viimasele õhtusöögile. Paola tahtis jube palju saada tagasisidet ja viimaks pidime vaatama ühte filmi sellest, mida need sotsiaaltöötajad siis Porticis teevad. Kui väsitav see oli. Ma olin niigi Capri päevast väsinud, kell oli palju ja asjad olid kokku pakkimata – ja meie vahtisime filmi sotsiaaltööst.

Aga ega ma lõpuks väga kiiresti pärast õhtusöögilt tulekut magama ei saanud. Istusime veel päris tükk aega Donato ja Darekiga koos üleval ja ajasime juttu.