Portici- 8. mai

Päeva esimeses osas mängisime jälle nii imelikke kui ka vähem imelikke mänge. Meile tehti täna pikk lõunapaus, et soovijad saaksid minna Ercolanosse, mis on Pompei väiksem versioon (Vesuuvi poolt hävitatud linn) Ka meie planeerisime sinna minna, aga siis kuulsime, et sissepääs on 10 eurot ja kuna ma olen juba Pompeis käinud, siis ma ei hakanud minema. Teised Eesti tüdrukud ka ei läinud. Me läksime hoopistükkis parki ja võtsime pingil istudes päikest. Ega me väga kaua ei saanudki päikese käes lebotada, sest pidime Eesti kohta käivat ettekannet tegema hakkama ja pärast seda pärastlõunasele üritusele minema. Nojah, sinna me hilinesime lõpuks 40 minutit. Korraldaja Paola oli isegi päris pahane (mitte ainult meie peale, sest peaaegu kõik hilinesid) ja ütles, et peame olema ikka õigel ajal kohal, sest me pole puhkusel. Samas tema ja kõik tema tegevused hilinevad kogu aeg. Näiteks lõunat ootasime täna pool tundi.

Igatahes, me ei saanud sellest tegevusest (memoriinimängu tegemine lastele) kuigi palju osa võtta, sest pidime kiirustama Eesti õhtusööki valmistama. Kuna teame, et itaallased jäävad alati hiljaks, siis ütlesime, et söögi valmistamisele kulub kaks ja pool tundi. Plaanisime Kadri juhendamisel teha sealiha ja ahjukartulit meemarinaadis. Kui jõudsime kontorisse, kus pidime hakkama süüa valmistama, siis selgus, et nad olid ülivähe liha ostnud. Seega tuli uuesti poodi minna. Mina läksingi koos kahe itaallasega poodi. Helen ütles seepeale ikka nii armsasti – et ei tea, kuidas nad küll ilma minu itaalia keele oskuseta läbi saaksid.

Õnneks laabus kõik söögitegemise juures võrdlemisi hästi ja me isegi jõudsime varem valmis. Saime kenasti minna enne juba kooli ja panna kõik asjad valmis. Helen oli võtnud kaasa palju sinimustvalget paela ja sidusime kõigile külalistele käepaela. Terve õhtu mängis ka ainult eestikeelne muusika. Kõik olid meie söögist tõsiselt vaimustuses ja saime kogu aeg kiidusõnu ja aplause. Õnnetuseks olime toitu liiga vähe teinud ja ega me ise eriti süüa ei saanud. Aga pole hullu. Natuke ikka sõime ja pärast veel puuvilju ka.

Jätkasime lühikese ettekandega Eesti kohta ning viimaks pärast laulupidudest rääkimist näitasime neile „Koitu“, mille Tõnis Mägi esitas 2008. aastal Öölaulupeol. Ja siis õpetasime neile selliseid tantse nagu Kaerajaan, Labajalg ja Kaks sammu sissepoole. Nii vahva oli näha, kui usinasti neid kaasa tehti. Pärast panime veel natuke Eesti muusikat tantsuks. Tuleb tunnistada, et meil tuli kõik ikka päris hästi välja ja inimesed ei vajunudki väga kiiresti minema. Isegi poolakatest eluvennad jäid lõpuni.