Portici, Vesuuv, 10. mai

Tänane hommikupoolik oli meil vaba. Mina tahtsin selle ajast ainult Vesuuvile minna, aga teised Eesti tüdrukud tahtsid ka Pompeis ära käia. Nii et meil jäi selline jutt, et Darek läheb koos Kadri, Heleni ja Lisandraga Pompeisse ja mina koos Donatoga tulen hiljem järgi. Kui ma muidugi Donatole teatasin, et need järgmised tund aega, mis meil jäänud on veel hostelis olla, kavatsen ma oma tõlke tunni koduse töö seltsis veeta, siis läks küll nägu mossi. Aga ma ikkagi tegin kodust tööd, kuigi lõpuks valmis seda ei jõudnud.

Olime Pompei juures kohal poole 12 ajal. Selgus, et Darek oli jäänud teisi tüdrukuid ja Adriani sissepääsu taha ootama. Helistasime Helenile ja teatasime, et me oleme juba siin ja peaks hakkama Vesuuvile minema. Ja siis me ootasime, ootasime, ootasime. Kuskil tund aega ootasime, kuni nad lõpuks tulid. Vot siis oli mul küll pahur tuju peal.. ma oleksin võinud ootasime asemel ju oma kodust tööd teha. Aga ega ma ei saanud pikalt nende peale pahane olla, nad on ju tõelised armsakesed.

Vesuuvile läksime siis mina, Darek, Helen ja Kadri. Sõit ja sissepääs oli 20 eurot. Kusjuures, minu meelest oleks Ercolanost (üks rongipeatus Porticist) olnud odavam minna, aga ma ei saanud ju rohkem kõikvõimsale Donatole vastu vaielda. Eile jäin ma niigi vaidluses peale. Nimelt ei uskunud tema, et Vesuuvile oleks võimalik minna ilma grupita ja ise. Küsisime hosteli retseptsioonist ja sealt kinnitati mu sõnu.

Aga Dareki kalkulatsioonid selle kohta, kuidas me jõuame kella 4ks tagasi, ei pidanud paika ning me jõudsime tegelikult tagasi Porticisse mänge mängima alles veerand 6ks. Oi, kuidas me kõik pabistasime – arvasime, et Paola lööb meid maha. Aga üllatus oli suur, kui ta meid naeratades vastu võttis ja ütles, et teadis, et me hilineme. Pompeis ja Vesuuvil ei saa ühel päeval nii käia, et jõuaks kella 4ks tagasi. Seetõttu oli ta mängude korraldaja ka salaja hilisemaks kutsunud. Tundub, et naisel nupp nokkis.

Täna toimus Poola õhtu. Söök, mille nad tegid, oli päris hea. Kartul ja šnitsel, mida nemad ise nimetasid kotletiks. Eesti õhtul olid poola kutid rääkinud, et nad tahavad korraldada joomisvõistlust, aga seda ikkagi ei toimunud. See oleks neil ju päris kulukaks läinud. Maitsta saime küll jooke. Siis vaatasime mingeid lühifilmikesi Poola kohta ja lõpuks toimusid mängud.

Pärast Poola pidu toimus esimest korda meil selline pidu, kus olid kõik projektis osalejad koos. Muidu olime ikka rohkem gruppides. Poolakad omaette, ungarlased oamette, rumeenia tüdrukud omaette ja meie olime itaallastega koos, lisaks sellele oli tavaliselt meiega ka rumeenlane Adrian. Kuigi olime rumeenia tüdrukutega ühes toas, ei suhelnud me nendega väga palju. Kadri ütles üks kord kuidagi väga tabavalt selle kohta. Tema lause oli selline: „Kui meil on valida ägedad itaalia poisid või veidike mitte nii ägedad tüdrukud, siis..“