Portici- 5. mai

Täna hommikul võtsime suuna Porticisse, õigemini kõigepealt Napolisse. Olime eile ostnud kõige aeglasema rongi pileti, mis läks meile maksma kõigest 10.50. Jõudes Napolisse pidime võtma, kas Circumvesuviana või Trenitalia pileti Porticisse. Ja siin panime kohe võssa. Üks töötaja, kellelt ma küsisin Porticisse saamise kohta, ütles, et kõik Circumvesuviana rongid, mis on suunaga Sorrentosse, lähevad Porticisse. Tuhka nad läksid. Olles rongis, lugesime ära, mitu peatust on Porticisse – umbes viis. Ja no me siis sõidame ja sõidame, aga rong ei peatu. Kui me juba uuesti seda kaarti uurisime, siis küsis üks naine õnneks, kuhu tahame minna. Ütlesime Porticisse, mille peale ta teatas, et see rong seal ei peatu. Küll aga Ercolanos, mis on järgmine peatus. Seega pidime seal maha tulema ja ühe peatuse tagasi sõitma.

Kadri juba muretses, et selleks ajaks, kui me kohale jõuame, on kõik head voodikohad juba okupeeritud. Nagu ma arvasingi, mitte kedagi polnud tegelikult veel jõudnud. Nii et meie kolmekesi saime kõige paremad toad. Tüdrukute ruumis läks veel trepp teisele korrusele, kus oli kolm voodit. Sinna me tegimegi endale järgnevaks nädalaks pesa.

Kuna meil oli vaba õhtupoolik ja mitte kedagi polnud, mõtlesime kasutada juhust ja käia Vesuuvi vulkaanil ära. Siis toimus päeva teine ämber. Läksime Ercolanosse, kust pidi saama võtta bussi Vesuuvile. Sinna jõudes selgus aga, et Vesuuv suletakse poole tunni pärast ning me ei jõua kuidagi enam sinna. Ma olin nii pettunud. Hosteli retseptsioonist küll ei öeldud midagi selle kohta, et sinna enam ei saa. Aga mis teha, pidime pettunult tagasi tulema.

Muide, vahetult enne Vesuuvile minekut olime kohanud juba osasid Rumeenia tiimi liikmeid. Tagasi hosteli poole kõndides tulid nad meile vastu ja teatasid, et noortevahetuse korraldaja Paola tahab tulijatega kohtuda oma kontoris. Nii et läksime hoopistükkis sinna. Pärast seda veel rongijaama, kus kohtusime ülejäänud rumeenlastega ja poolakatega. Ungarlased jõudsid hiljem. Juba rongijaama juures lendas meile peale Adriani-nimeline rumeenlane. Hästi tore poiss oli, kes rääkis, et ta tahaks väga eesti keelt rääkida ning lubas eesti keelt Rumeenias edasi õppida. Ja nii ta meid ikka edaspidi üllataski mõningate eestikeelsete lausetega :) Tema hüüdnimeks sai Banaanimees, sest ta tõi üks kord Kadrile banaane ja see oli nii naljakas.

Kui veel rääkida värvikatest kujudest, siis võiks välja tuua ungarlase Norbi, kellel olid rastapatsid peaaegu tagumikuni. Mäletate seda Ott Sepa ja Märt Avandi laulu „Suitsu ei tee“? Seal oli ühel tüübil hästi pikad rastad.. Norbil olid veel pikemad! Seetõttu oli ta meie jaoks, kas Topeltpats või Poku. Siis oli meil veel üks tüüp, kes nägi lahtiste juustega välja nagu Jeesus! Tema oli Adam Poolast ning me panime talle hüüdnimeks Pats. Mida tema juures peaks veel ära mainima, on see, et tal on lausa miljoni dollari naer. Seda hakkan ma küll taga igatsema!

Täna saime tuttavaks neljanda meie grupi liikme Lisandraga, kes tuli alles laupäeval Roomasse ja siis otse Napolisse. Lisandra elab Tallinnas ja õpib pärimusmuusikat.