30. juuni – Riia, Vilnius

Ma olen reisides paljutki läbi teinud. Ma olen jäänud ilma rohkem kui 2000 kroonist, minu lend on otse lennujaamas vulkaanituha tõttu tühistatud, olen mitmetele ostetud lendudele minemata jätnud, olen lennujaamas mitmeid kordi passi kaotanud ja selle taasleidnud, olen seagripi ajal selle koldesse reisinud. Aga see, mida ma sellel reisil läbi tegin, oli esmakordne. Ma jäin lennukist maha.

Eks ma olen varemgi tulega mänginud ja lennust peaaegu maha jäänud. Näiteks Istanbulist Indiasse lennates ootasime ja ootasime Jannega lennule registreerimist, aga olime ise tabloost valesti aru saanud. Oleksime 10 minutit hiljem uurima läinud, oleks võib-olla maha jäänud. Või siis möödunud aastal Roomast Helsingisse lennul. Lennujaamade vahetusele kulus nii palju aega, et ma tõsiselt kartsin maha jääda.

Aga igatahes. Minu ja Mari reis trajektooril Praha-Bratislava-Budapest-Belgrad-Milano pidi alguse saama Tallinnast, kus pidime lendama Riiga. Kõlab totralt küll – miks mitte sõita bussiga Riiga? Nimelt oli asi selles, et lennufirma pakkus odavamat piletit Tallinn-Riia-Praha kui lihtsalt Riia-Praha. Seega võtsimegi siis esmalt ette lennusõidu Tallinnast Riiga. Sealjuures vanemad veel hoiatasid mind, et ma läheksin ikka tund varasema bussiga kui olin planeerinud – mine sa tea, muidu jään veel lennust maha. Aga maha jäime Mariga hoopis Riia-Praha lennust. Ja nii totralt, et me ise ka ei usu.

Tallinnast jõudsime Riiga aegsasti ja jäime õige värava juurde ootama. Meil oli aega umbes 40 minutit. Jõudis siis ajaliselt kätte pardale mineku aeg, kuid meie ümber inimesed ei liikunud. Samuti ei kuulnud me kumbki, et oleks teada antud pardale minekust. Samuti silmitsesime värava juures olevat lennukit – mõtlesime, et küllap sellega lähemegi Tšehhi. Ja siis umbes 10 minutit enne lennu väljumist läksin ma tabloo juurde vaatama, et äkki on märgitud, millal lend väljuma peaks. Suur oli ehmatus, kui selgus, et värav on juba suletud. Väravas olnud naine väitis, et ta oli viis korda kutsunud inimesi lennule. EI OLNUD. Me ei maganud ega kuulanud muusikat. Me ei olnud reisimas esmakordselt, me teadsime, kuidas lennule kutsutakse. Absoluutselt midagi sellist polnud nagu tavaliselt. Aga midagi polnud enam teha, lennule meid ei lastud, kuigi lennuk polnud veel väljunud. Eks me ise olime lollid, kuid siiamaani ei saa me aru, kuidas oli võimalik, et me ei kuulnud lennule minekust, ei näinud inimesi sinna suundumas ja lennukisse minemas. Täielik müstika. Küllap istus saatan kõrvadel, nagu mu ema kommenteeris.

Uurisime, millal läheks järgmine lend ja kui palju see maksaks. Selgus, et läheb alles järgmisel hommikul ja maksaks 280 eurot. Seda raha ei tahtnud meist kumbki maksta ning seega oli variandiks bussiga minek. Veetsime lõpuks umbes poolteist tundi turismiinfos, otsides töötaja abiga kõiksugu variante, kuidas saada, kas Tšehhi, Slovakkiasse või Poola. Ükskõik, kuhu allapoole, et hiljem sealt õnnestuks edasi liikuda. Viimaks jäi sõelale ainus sobilik variant – sõidame kohe Vilniusesse ning vaatame sealt edasi. Otsustatud.

Maril oli hetki, kus ta ütles, et sõidab võib-olla Tartusse tagasi. Minul ei olnud ühtegi sellist hetke - mu uhkus ei oleks mul seda teha lubanud. Nagu ütleb Itaalia tänavune eurolaul: se ei gioco si fa duro, è da giocare. Maakeeli: kui mäng läheb raskeks, on see õige aeg mängima hakata. Nii ongi.

Buss pidi minema lennujaama juurest, kuid me (vähemalt mina) polnud kindel, kas oleme õiges peatuses. Seega küsisin ühelt sealt seisvalt mehelt, kas siit läheb buss Vilniusesse. Saime kuidagi temaga jutupeale ja tegelikult püüdis ta meid palju aidata, otsides teepeal ise ka võimalusi, kuidas me saaksime edasi liikuda. Tema nimi oli Tadas ning tema oli parajasti tulnud Beirutist mingilt poissmeestehtult (uhke, kas pole?). Selgus veel, et ta on sellise firma nagu Webmedia üks osanikke ning seetõttu on ta elanud ka mõnda aega Eestis ja veidi eesti keelt õppinud. Lisaks Tadasele püüdis meid aidata veel üks mees, keda kummalisel kombel kohtasime Vilniuses ka kahel järgmisel päeval. Maailm on ikka väike.

Kuigi reaalselt teadsime Leetu sõites, et peame ilmselt sinna vähemalt üheks ööks jääma (sest õhtul ei ole eriti busse enam), oli lootus ikka, et äkki saame kuhugi edasi. Vilniuses müüs bussipileteid aga võrdlemisi ebasõbralik tädi, kellelt saimegi kurva uudise: nagu me arvasimegi, meie esimene võimalus Vilniusest lahkuda on ülejärgmise päeva õhtul. Siis saab otse bussiga sõita Budapesti ning maksma läheb see 84 eurot. Süda tilkus verd seda raha makstes, aga midagi teha polnud.

Mari oli jaanuarikuus juba Vilniuses käinud ning seega ei pidanud me hosteli otsimisega pead vaevama. Õnneks oli selles hostelis, kus Mari jaanuaris oli, vabu kohti. Kusjuures saime vist enam-vähem viimased kohad, sest pärast meid tuli ka üks kutt ööbimiskohta küsima, aga minu meelest homseks enam kohti ei olnud.

Helistasin ka kõikidesse hostelitesse, kus me järgnevatel päevadel ööbima pidime, ning tühistasin broneeringud. Kuigi Hostelbookersi reeglites oli kirjas, et tühistamisest tuleb teada anda 48 tundi enne saabumist (muidu võetakse raha ikkagi kontolt maha), ei võetud õnneks meilt midagi maha. Küllap nad halastasid vaestele rumalukestele, kes lennukist maha jäid.

Ja kui nüüd midagi veel selle hullumeelse päeva juures positiivset leida, siis olime üksi kuuekohalises toas ning Rimi oli meile piisavalt lähedal ja seal sai kaardiga maksta. Seega ei pidanudki me üldse litte vahetama. Rimis ringi vaadates oli miinus aga see, et igal teisel pakendil oli eesti keeles midagi kirjutatud. Kurat, oleme siis reisil või oleme peaaegu Eestis!?

1.juuli – Vilnius

Eile Tallinnast Riia lennates olin vist ohtlikke mõtteid mõelnud. Mõtlesin, et tahaksin mingi aeg Vilniusesse minna. Olin küll Leedust läbi sõitnud, kuid mitte pealinna näinud. Kes oleks võinud arvata, et ma end juba pärast seda mõtet samal õhtul Vilniuses leian? Sama asi oli ka lennukist mahajäämisega. Olin viimastel nädalatel mõelnud, et kuna ma reisin üsna tihti, juhtub kindlasti kunagi nii, et jään lennukist maha. Jällegi poleks osanud arvata, et see nii kähku juhtub.

Aga mis seal ikka, tuli hommikul pea püsti ajada ja minna Vilniusega tutvuma. Hommikul internetti minnes sain jutu peale kanadalase Andrew’ga, kes nagu selgus, oli suundumas Tartusse. Tal oli mõned aastad tagasi võimalus Tartus õppida, kuid valis Praha, sest talle sobis mingi programm seal rohkem. Nii ma talle siis natuke Tartust rääkisin.

Vilniuse peal jalutades aga sattusime Mariga taaskord seiklustesse. Vaatasime, et kesklinnas filmitakse midagi ning ringi kõnnivad mehed, sõudepaat õlgadel. Ühel hetkel, kui seisime kiriku juures, lendas meile peale operaator ja käskis lehvitada. Ta ei osanud ei inglise ega vene keelt, ainsana saime aru, et peame lehvitama. Lehvitasimegi kahte kaamerasse. Pärast mööda minnes küsisime sõudepoistelt, et mille jaoks seda filmitakse. Selgus, et sõudmise maailmameistrivõistluste jaoks mingiks Leedu promovideoks. Eks saab näha, kas mina ja Mari oleme ka siis lõppude lõpuks selles videos. Filmistaarid ja puha.

Vilniuse vaatamiseks oleks meie arvates piisanud ka ühest päevast. Aja sisustamiseks mõtlesime šoppama minna, kuid ega poodideski miskit polnud. Kõik olid samad poed, mis Eestis ja hinnad olid ka samad. Olime pettunud.

Õhtul hosteli köögis istudes saime tuttavaks valgevenelase Alenaga, kes õpib Leedus. Ta käib iga natukese aja tagant Minskist Vilniuses, sest Valgevenes suleti see ülikool, kus ta käis. Riigi ja ülikooli vahel tekkisid probleemid. Samuti, tema sõnul, ei ole hea Valgevenes ajakirjandust õppida, sest riik tahab liigselt kontrollida, mida sa ütled. Eks ma ole selliseid asju varemgi kuulnud, kuid täiesti teine tera on see, kui seda ütleb inimene, kes ise seal elab.

Samuti kommenteeris Alena seda, et Valgevene ei taha lubada inimesi sisse ega välja – tema sõnul Valgevene viisa mõttetult kallis. Rääkisin talle, et olen mõnda aega mõlgutanud mõtteid Valgevenesse minekuks, nii et Alena andiski enda e-maili, kui peaksin sattuma Minskisse.

Kui rääkida veel hosteliseltskonnast, siis paistis silma umbes kaheksaliikmeline kuttide seltskond, kes olid tulnud Vilniusesse ilmselgelt peamise eesmärgiga juua. Läbustasid seal korralikult ning ajasid vähemalt mind ühel hommikul kell kuus üles. Püüdsid ka paar sõna meiega vahetada, kuid me polnud väga suhtlemisaltid. Nendega seonduvalt tekkis ka üks meie reisinalju, kui Mari ütles mulle, et vaata pidu vasakul. Poisid olid end sõidutee ohutussaarele sättinud ja särgid seljast heitnud, et päikest nautida. Koomika missugune.

2. juuli ja 3. juuli – Vilnius, Poola, Slovakkia, Austria, Ungari

Kuna kohtade arv hostelis oli limiteeritud, siis kolisime pärast esimest ööd teise tuppa, mis oli inimesi täis. Samas toas oli ka Alena, kellest ma juba enne rääkisin. Ja siis hakkas hommikul meiega väga agaralt lobisema üks indialane Ba, kes õpib Viinis. Pärast veel Mariga kommenteerisime, et taevakene, see kutt räägib rohkem kui meie kaks kokku. Rääkis ta siis meile sellest, kuidas ta mööda Euroopat reisib ning kuidas mõnda riiki pole teda sisse lastud, kuna tal pole väidetavalt viisat. Ta on ka Eestis käinud ja pidi samal õhtulgi sõitma Tallinna. Kutsus meid Viini külla ja puha. Parim aeg pidi olema Vienna Balli ajal.

Aga Vilniuses polnud meile Mariga eriti palju juba eelmisel päevalgi teha, nii et alustuseks läksime päevitama! Vilniuses! Juba linna saabudes nägime inimesi jõe ääres päevitamas ja niisama tšillimas, nii et läksimegi sinna. Päris mõnus oli, lebotasime seal paar tundi.

Edasi läksime piirkonda, kuhu soovitas meil minna hosteli administraator. Kõigepealt oli sinna ronimine paras matk, sest piirkonda läks mingi metsatee. Nägime lausa kahel korral, kuidas jalgratturid seal kukkusid. Me ei saanud üldse aru, miks nad jalgratastega seal sõitsid.. Kui me sinna linnajakku kohale jõudsime, tabas meid üllatus. See koht oli justkui mõni Lõuna-Euroopa linnake. Teistsugune ülejäänud Vilniusest. Seal oli ka Užupise vabariik ning võisime näha selle lahedat põhiseadust. Põhiseadus oli kirjas mitmetes keeltes, sealjuures ka eesti keeles. Lahe oli seegi, et mitmete sildade all olid kiiged – see tähendab, et sai jõe kohal kiikuda. Sellist asja pole küll varem näinud! Užupis pidi olema omamoodi loomeinimeste, mis sarnaneb Tartu Supilinna või Tallinna Uue Maailmaga.

Täna õhtul 22.15 pidi siis väljuma meie buss Budapesti suunas. Olime igaks juhuks aegsasti kohal. Inimesi oli palju. Imestasime, et kuidas kõik need inimesed ühele bussile ära mahuvad. Aga selgus, et samal ajal lähevad veel kolm bussi. Ja meie buss hilines ka üle 20 minuti. Muutusime täitsa närviliseks bussi oodates, tuli hirm, et äkki jääme jälle maha. Käisin teistelt bussijuhtidelt küsimas, kas äkki peame nende bussiga minema (rääkisime vene keeles), aga see oli üsna ebameeldiv vestlus. Bussijuhid püüdsid mind justkui lolliks teha, et ma muretsen pealesaamise pärast. Lõppkokkuvõttes sõitsime Vilniusest välja umbes 45 minutit plaanitust hiljem.

See bussisõit oli samuti seiklus omaette. Meie koht oli kõige tagumises reas, mis tähendab, et minu kõrval istusid veel kaks inimest. Kui me saabusime, siis üks mees magas üle meie istmete. Ja siis hakkas tema naine teda üles ajama – ei tahtnud kuidagi õnnestuda. See mees paistis esmapilgul purjus olevat, kuid lõhnu polnud küljes. Küllap oli väga väsinud. Ilmselt olid nad mustlased. Välimuse järgi paistis nii ja pealegi oli nende keel ka kummaline. Hiljem sai selgeks ka see, et magada saame me ainult siis, kui nemad magavad. Muul ajal olid nad lärmakad, kõik ümberringi vaatasid ja vangutasid pead. Mingi hetk läksid nad isegi tülli! Ja siis oli hääl veel kõvem. See kõik oli koomiline. Aga häirivalt koomiline.

Nad tulid muide ilmselt Tallinnast, sest neil oli kotis roheline sibul, mille pakendile oli eesti keeles peale kirjutatud.

Meie ees istusid aga kuni Krakovini mingid naised, kes veetsid vähemalt tund aega mukkides ja üksteisest fotosid tehes. See oli kahtlane. Krakovis tulid neile vastu mingid mehed, nii et on vist veidi arusaadav, miks nad ennast nii sättisid. Aga meil oli naljakas.

Ja väga ebameeldiv oli see, et öösel oli nii külm! Meie seljatagant puhus tuul sisse – eriti halb oli olukord Maril, sest ta istus akna all. Aga õnneks jagati meile bleede, nii et nendega oli veidi soojem.

Meie sõit pidi kestma umbes 25 tundi, kuid venis hoopis 26 tunni pikkuseks. Jube. Aga me suutsime selle üle elada. Teel läbisime Poola, Slovakkia ja Austria. Käisime isegi Bratislavas, kuhu pidimegi minema. Paraku ei näinud me linna. Aga küll ma lähen sinna kunagi.

Jõudsime poole 12 ajal õhtul Budapesti. Muide, meie mustlasest sõbrad tulid ka seal maha ja me nägime neid mingeid pappkaste bussijaama nurka vedamas. Nad plaanisid sinna magama jääda. Me Mariga ei saanud neist aru. Kas nad ei raatsi umbes 10 eurot ööbimisele kulutada, kuid see-eest ostavad söögiks mingeid mõttetult kalleid saiakesi? Kummalised tüübid.

Kui võtsime pagasit bussist, tuli meiega rääkima üks poiss. Ta hakkas Mariga vene keeles rääkima, kuid kuna Mari üldse vene keelt ei oska, siis pidin temaga suhtlema mina. Selgus, et ta on Aleksander Valgevenest ning tal pole Budapestis ööbimist. Meie olime talle silma jäänud juba Vilniuses, tema meile küll polnud silma jäänud. Ta uuris, kas me oskame äkki soovitada mõnda ööbimispaika. Otsustasime siis ta endaga kaasa võtta, saame ju ka taksot jagada. Pidime takso võtma, sest ei saanud nii hilja kuidagi muudmoodi minna. Üks bussijuht, kellelt me nõu küsisime, ütles, et taksosõit peaks minema maksma umbes 3000 forinti (10 eurot). Minu meeldivaks üllatuseks taksojuht küsiski täpselt sellise summa.

Aleksander ütles, et on Venemaal varem üksi reisinud, kuid mitte mujal. Inglise keelt ei osanud ta peaaegu üldse ning oli näha, kuidas ta ülehindas vene keele mõju Euroopas. Proovis igal pool rääkida vene keelt, kuid keegi ei osanud. Ta uuris meilt, kuidas elu Eestis on, mispeale ma ütlesin, et üsna hea. Küsisin sama tema käest. Tema teatas, et kõik on suurepärane. Kergitasin kulmu, kuid ei öelnud midagi. Alena rääkis küll mõni päev varem teistsugust juttu.

Taksojuhile tundusime ma ilmselt üsna kahtlased, sest sõidu ajal pani ta kõik uksed lukku. Ilmselt paistsime mingid imelikud tüübid, kes räägivad nii vene kui mingis muus imelikus keeles.

Olime Vilniuses Alenale oma lennukist mahajäämisest rääkinud ja tema soovitas teha midagi head ja pärast seda mõelda, et nüüdsest alates läheb kõik hästi. Paistab, et Aleksandri hostelisse aitamisega tegimegi heateo, sest me ei tea, mida ta oleks teinud ja kuhu läinud, kui me poleks teda kaasa võtnud.

Muretsesime Mariga, et umbes kell 12 öösel saabudes ajame inimesed toas üles. Mainisime seda ka administraatorile, kes teatas seepeale, et seda hirmu küll pole, sest kaheksa prantsuse kutti, kes meiega toas on, tantsisid äsja rõõmsalt alumisel korrusel. Aa, okei siis. Toas avanes meile huvitav vaatepilt: maas oli peaaegu tühi viskipudel ja üle 30 õllepurgi (enamik neist olid tühjad) ning prügikast oli keset tuba. Suurem pidu oli olnud. Kahju, et meie sellest ilma jäime.

4. juuli ja 5. juuli – Budapest, Belgrad, Milano

Olin veendunud, et poisid saabuvad tuppa väga lärmakalt ja ajavad meid üles. Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma olin nii väsinud ja lihtsalt ei kuulnud või tulid nad tõesti võrdlemisi vaikselt. Ärkasin korra kella 5 ajal üles ja nägin, et tüübid olid voodis ja itsitasid, sest keegi norskas. Hetkeks ehmatasin küll, sest üks kutt magas minu pea lähedal. Aga siis meenus, et jajaa, need meie toakaaslased ongi.

Käisin hommikul pesus ja kui tagasi tulin, istus Mari minu voodil ja minu lähedal maganud kutt kirjutas talle paberile oma Facebooki aadressi. See käis küll Maril kähku. Selgus, et kutid olid hoopis Belgiast ja seesama kutt väga hästi inglise keelt ei osanud. Kui Mari läks vannituppa, uuris kutt konarlikus inglise keeles, kui vana ma olen ja miks me reisime. Ta oli naljakas. Ja ikka veel purjus. Tema teised sõbrad ei ärganudki.

Mari oli meile õhtuks välja otsinud mikrobussitransfeeri Belgradi. Minu jaoks oli see värk natuke kahtlane, sest maksis ta ainult 25 eurot. Kas tõesti ainult meile kahele ja mis kasu firma sellest saaks? Ka hosteli administraator ei teadnud sellest firmast midagi. Ma siis helistasin sinna firmasse ja küsisin veel üle. Maril oli ikkagi õigus – nad kombineerivad sõiduaja teiste inimestega. See oli loogilisem küll. Kuigi meie mõtlesime hakata liikuma juba 21.00 ajal, jäi sõiduajaks 23.00.

Aga Budapest oli imeilus! Muidugi oli tapvalt palav, kuid ma tõsiselt nautisin seda linna. Ta meenutas mulle natuke Portot, mis on ka üks mu lemmikuid linnu. Vaated Doonaule olid imeilusad ja mulle väga-väga meeldis üks kirik, millele oli kirjutatud ladina keeles lause "Ego sum via veritas et vita". Tänu oma aastapikkusele ladina keele õppimisele suutsin ma selle isegi enam-vähem ära tõlkida, aga ma arvasin, et mu tõlge ei ole õige. Oli ikka. See lause on pärit piiblist ja tähendab: "Ma olen rada, tõde ja elu".

Budapestis on väga kaunid sillad ja ühel kuulsamal sillal on lõvid mõlemal pool äärtes. Silla juures istudes kuulsin ühte giidi oma turistidele rääkimas nende lõvide loojast. See skulptor oli kuulutanud pärast seda, kui lõvid valmis said, et need on täiuslikud. Inimesed käisid siis lõvisid vaatamas ja püüdsid leida midagi ebatäiuslikku. Lõpuks leidis üks väike laps, et lõvidel ei ole keelt. Arhitekt oli sellest avastusest nii nördinud, et tegi enesetapu, hüpates sillalt Doonau jõkke.

Õhtul plaanisime minna geotermaalsesse basseini (Szechenyi termi), mis pidi olema Euroopa suurim. Mäletan, et käisin taolises kohas Islandil olles (jaanuarikuus!) ja see oli unustamatu kogemus. Jõudsime siis kella 20.30 ajal sinna (avatud oli see kuni 22ni) ja peab tunnistama, et see valmistas mulle pettumuse. Ootasin midagi sama vinget kui Islandil, aga minu meelest oli see üsna tavaline bassein. Sisekujundus oli muidugi ilus.

Kella 23.00ks olime valmis minema Belgradi. Meie pagas oli terve päeva hostelis puhketoas ja tegelikult, ma arvan, oleks võinud ükskõik, kes sellega minema jalutada. Meie võtsime asjad ja kõndisime ära nii, et administraator ei märganudki. Ta oli nii oma tegemistesse süvenenud, et mõtlesin, et proovin lihtsalt asjadega minna. Ma ei hiilinud, vaid kõndisin lihtsalt tast mööda. Ta ei märganudki. Aga muidu oli hostel väga lahe, selline mõnus noortele. Oleks ainult aega rohkem olnud, et pikemalt seal peatuda.

Meiega samas minibussis oli üks serblaste pere ning lennujaamas tuli peale veel kolm inimest. Ungari-Serbia piiril läks meil ootamatult kaua. Serbia piiril läks lausa tund aega ja kui me üle piiri saime, siis kadus juht umbes 15 minutiks ära. Me ei saanud aru, mis toimus, aga oli mingi probleem. No kuidas ei oska see mees probleeme vältida, kui ta pidevalt Ungari-Serbia piiri ületab? Terve sõit pidi kestma umbes 5 tundi, kuid lõppude lõpuks kestis 6,5 tundi. Seega jõudsime hostelisse pool 6 hommikul ja olime surmväsinud. Just veidi enne meid olid ka mingid tüübid hostelisse jõudnud. Nii et me polnud ainsad lollid.

Kuna meie lend Milanosse pidid väljuma kell 15.45, teadsime, et meil pole linna vaatamiseks palju aega. Seega magasimegi umbes 3 tundi ja läksime siis linna avastama. Olen juba varasemalt oma blogis kirjutanud, et mul on mingi kummaline tõmme endiste Jugoslaavia riikide poole. Eelmisel suvel käisin Horvaatias ja Sloveenias ning selle reisi jooksul oleksin tahtnud ka Bosnia Hertsegoviinasse minna, kuid see riik ei mahtunud meie reisi ära. Olin Belgradi kohta kuulnud, et see pidi olema endise Jugoslaavia kõige ilusam pealinn. Ma nägin seda küll võrdlemisi vähe, kuid minu arvates see midagi sensatsioonilist ei olnud. Mulle meeldis näiteks Ljubljana rohkem.

Rääkides Serbiast, võiks juurde rääkida ka ühe loo minu lapsepõlvest. 1990ndatel oli siis seal piirkonnas sõda, mis tähendab, et mulle kui väikesele lapsele jäi uudiseid vaadates mulje, et sõjaväelased (sõjaväe riietes inimesed) on serblased. Ja alati, kui ma linna peal sõjaväeriietes mehi nägin, ütlesin emale kõva häälega, et emme, vaata, serblased! Siiamaani naerame seda.

Kuna meil oli juba ebameeldiv lennukist mahajäämise kogemus, tahtsime aegsasti lennujaama jõuda. Sinna jõudmisega läks aga päris kiireks, kuid õnneks saime kohale õigel ajal. Me, rumalukesed, kulutasime linnaga tutvumise aega ju ka šoppamisele. Naised, eks ole.

Õnneks sellele lennule me jõudsime ja mõne tunni pärast olime Milanos. Magada mul kahjuks ei õnnestunud, sest minu selja taga kilkasid lapsed ja lõid jalgadega vastu istme seljatuge. Selle asemel võtsin oma itaalia keele asjad välja ja õppisin. Minu kõrval olnud naine (itaallanna) kiikas ikka huvitatult. Aga rääkima hakata ei julgenud.

Milano hostelisse jõudmiseks oli meil head juhtnöörid (kui välja arvata see, et metroost pidi olema majani 30 meetrit, aga tegelikult oli umbes 300). Hostel ise oli aga ebameeldiv kogemus, sest seal püüti raha teenida iga asja pealt. Näiteks linade eest pidid eraldi 3 eurot maksma. Juba see 3 eurot oli väga suur summa – ma olen harva linade eest eraldi maksnud ja siis on see tavaliselt olnud umbes 1 euro. Vähe sellest kõigest. Omanik teatas, et meie kolme öö pikkuse sealolemise jooksul tuleb linu vahetada kaks korda. Ja siis ta veel püüdis meile selgeks teha, et ta niigi on armuline, kui ei taha linu iga päev vahetada. Täiesti ebanormaalne. Me seletasime talle, et ei taha linade vahetamist, aga tema keeldus sellest. Ütles, et nii ei saa. Ma lähen praegugi selle peale tigedaks. Järgmine laks oli see, et nad kasseerisid 3.50 kaardiga maksmise eest. Ja siis veel väitsid, et igal pool maailmas on nii, et kaardiga maksmise eest tuleb lisatasu. Idioodid. Ma olen käinud rohkem kui 40 riigis ja tean igatahes neist rohkem, kuidas asjad käivad. Olen üksikutel kordadel pidanud tõesti kaardiga maksmise eest lisatasu maksma, kuid see on kusagil ühe euro kandis olnud.

Kaalusime tõsiselt sealt ära minemist, kuid otsustasime siiski mitte. Me ei teadnud ju, millistes hostelites on veel vabu kohti ja mis hinnaga. Pealegi olime väsinud.

Tuba oli kuue kohaga. Kui me tuppa jõudsime, oli seal üks kutt, kes magas. Püüdsime teda mitte üles ajada ja läksime hoopis poodi. Saime ebameeldiva üllatuse osaliseks, kui selgus, et pood, mida me nurga peal olime näinud, oli reede õhtul juba pool 9 kinni! Arusaamatu! Kõndisime edasi, lootuses midagi leida. Ja leidsimegi ühe suure supermarketi, kus sai ka kenasti kaardiga maksta.

Tagasi tulles oli tuppa tekkinud veel üks tüüp – see oli argentiinlane-brasiillane Mario. Lebotas oma voodis alukate väel ja küsis meilt viisakalt, kas see häirib meid. Ütlesime, et ei. Hiljem sai ta meilt nimeks Alukamees, sest oli poole ajast aluspükste väel. Üldiselt meid see ei häirinud. Algul me temaga väga jutustada ei viitsinud, aga hiljem selgus, et ta räägib emakeelena hispaania keelt ning seega olime nii-öelda ühise keele leidnud. Ta inglise keelt eriti ei osanud, seega mina temaga peamiselt rääkisingi. Muide, selgus ka selline huvitav fakt, et ta on mänginud mitmetes tuntud Ladina-Ameerika bändides. Näiteks Ecuadori päritolu kutt, kes ka meie toas oli, teadis neid bände. Üks neist oli Nectar, mis oli väga traagilise saatusega bänd. Kõik bändi liikmed (peruulased) said 2007. aastal esinema sõites bussiõnnetuses surma. Mario oli bändist vaid mõni aeg enne seda lahkunud. Tõeline vedamine. Praegu reisib Mario ringi ja töötab tänavaartistina. Väidetavalt parimal päeval teenib ta umbes 400 eurot ja halvimal päeval 80 eurot. Hakka või ise tänavaartistiks. See-eest peab ta iga kahe nädala tagant käima Barcelonas oma kuueaastase poja juures. Eks lennupiletitele kulub ka ju päris palju raha.

Siis meil oli seal veel üks tüüp, kes sai hüüdnimeks Dressi-Toivo. Ma ei teagi, mis tema pärisnimi oli, sest me rääkisime ainult põgusalt. Tean nii palju, et ta oli Ecuadorist pärit, kuid elas Barcelonas. Ja siis rääkisid teised toakaaslased meile, et üks öö läks Dressi-Toivo eriti vallatuks – oli ärganud keset ööd üles ja selle asemel, et WC-sse minna, hakkas pudelisse kusema. Aga õnnetuseks läks maha. Selline mees siis. Miks ta aga Dressi-Toivo meie jaoks oli? Nimelt kandis ta dresse, mis olid mitu numbrit õigest suurusest suuremad ja jalas olid tõelised ossitossud. See oli nii jube, et ma lihtsalt vahepeal jäin teda vaatama. Äkki tema arvas, et ta kangesti meeldib mulle.

Kolmas kutt, kes meie toas oli, see, kes enne magas, oli ameeriklane Tyler. Ta oli täitsa toredake. Milanos tegi aega parajaks, et minna sõpradele Amsterdami külla. Muide, ta oli mõned aastad tagasi ühe aasta Napolis elanud, sest tema isa töötab NATOs ja suunati Itaaliasse. Itaalia keelt aga Tyler ei osanud.

6. juuli – Milano

Hosteli mõttetu iga asja eest maksmine ajas veel rohkem närvi, kui järgmisel hommikul selgus, et vett pole. Tõepoolest, see polnud hosteli süü, aga närvi ajas ikka. Nii tuligi vesi kusagil poole 11 ajal. Õnneks polnud meil tol päeval väga kiire ja saime vee tulekut oodata.

Täna oli siis Milano avastamise päev. Kuigi kesklinn oli mitme metroopeatuse kaugusel, otsustasime trotsida meeletut palavust ja linna kõndida jalgsi. See oli päris hea otsus, sest nägime palju ja leidsime teepeal nii mõndagi head poodi.

Suurepärane oli see, et ma sain igal võimalusel itaalia keelt harjutada. Paraku ei tekkinud neid võimalusi nii palju nagu ma oleksin lootnud, aga vähemalt natukenegi praktikat.

Olen käinud nüüd umbes kümnes Itaalia linnas (kokku olen Itaalias käinud viis korda) ja Milano ei kuulu paraku minu lemmikute hulka. See oli kena linn, ma ei vaidle, kuid ahhetama see otseselt ei pannud. Küll aga olid šopinguvõimalused imehead (laupäevane päev oli lihtsalt vale, sest siis oli eriti palju inimesi poodides) Me ostsime mõlemad Mariga nii palju asju, et ei teadnudki, kuidas me need asjad kohvrisse suudame ära mahutada. Etteruttavalt võib öelda, et suutsime need ikka ära mahutada.

Pärast šopingupäeva otsustasime minna viimase vaatamisväärsuse – ühe basiilika juurde. Ma ei mäleta vaatamisväärsusest suurt midagi, küll aga mäletan, mis seal juhtus. Istusime pingil ja puhkasime jalgu, kui ühtäkki nägin, et üks mees lõi naist vastu pead. Kõndisid edasi ja siis lõi mees naist kõvasti jalaga selga. Kolmas löök oli nii tugev, et naine lendas asfaldile ja ei tõusnud sealt enam. Mees hakkas minema kõndima, aga üks tüüp jooksis talle järgi ja hakkas karjuma. Peksja tahtis siis seda meest lööma hakata, kuid mees suutis lööke tõkestada. Mehe vaprus oli muljetavaldav. Talle tuli appi üks tüdruk, kes hakkas ka peksjaga plõksima. Ma olin üsna kindel, et iga hetk saab tüdruk ka löögi kirja, aga mees läks minema. Peagi tuli peksja tagasi ja mängis nagu tunneks muret naise pärast. Peksja vedas tagasi mingi teine mees (ma ei saanudki aru, kas see oli peksja sõber või kaitsja sõber – pigem vist ikka peksja sõber). Aga naine, keda löödi, oli ise nüüd väga vihane ja tahtis mehele kallale tulla. Karjus, et sa oleksid mu peaaegu tapnud, aga mees lõugas vastu, et pole teda sõrmeotsagagi puudutanud. Naine karjus vastu, et kõik ju nägid – mees seepeale, et sa ise ju provotseerisid. Siis saabus politsei. Aga need kaks ei lasknud ennast sellest häirida. Ühel hetkel ma kaotasin mehe silmist, kuid nägin seda, et naisel pandi käed raudu, sest ta oli agressiivseks muutunud. Mööda minnes oli tunda, et naisel olid tugevad alkoholilõhnad juures. Küllap olid mõlemad purjus. Aga see ei anna ju absoluutselt mingit õigustust naise sedamoodi avalikult löömiseks. Jube.

Tagasi hostelisse jõudsime umbes 22.15.

 

7. juuli – Como järv

Kuna Mari oli eile küsinud ameeriklaselt Tylerilt, kas ta on Como järve ääres käinud ja see kõlas kangesti peaaegu kutsena, soovitasin ma Maril Tyler ka Como äärde kaasa kutsuda. Et oleks viisakas. Muidugi oli ta kohe nõus.

Mari oli kodus otsinud Como rongipiletite hindu ja leidnud, et see on umbes 10 eurot. Kohapeal selgus aga, et Garibaldi (mitte Centrale) rongijaamast minnes on pilet lausa 4.55. Nii me siis läksime hoopis Garibaldi rongijaamast. Como äärde sõitsime umbes tund aega.

Olime Como äärde minnes selga pannud bikiinid ja ootasime randa minekut. Guugeldades olime leidnud, et Comos saab ujuda ja selle kaldal päevitada. Selgus aga ebameeldiv tõde, et randa saamine maksab 4 eurot. Ülimõttetu. Seega me sinna ei läinud ja viskasime niisama muruplatsile riietega pikali. Käras küll.

Como oli tegelikult mõnus linnake, selline rahulik ja ilus. Aga võib-olla minu jaoks liiga unine. Jõudsime õhtupoolikul rongijaama napilt enne seda, kui padukas tuli. Tyler oli jällegi väga elevil, sest ta näeb harva vihma. Tema kodukohas Californias Santa Cruzis sajab väga harva.

Muidu on Tyler ka naljakas tegelane. Aga tore, nagu ma juba ennist mainisin. Me Mariga olime nagu emmed tal, sest muretsesime, kas ta süüa tahab, juua tahab jne. Tal polnud isegi veepudelit kaasas, mis on sellise kuumaga väga veider. Ja siis oli Tyleril mingi piraadikiiks ka. Rääkis piraatidest ja tegi nalja, et vajab kaklemise oskust, kui hakkab kunagi piraadiks. Aga noh, eks igaühel on oma kiiks.

8. juuli ja 9. juuli – Milano, Bergamo, Tallinn

Meie hommik ei alanud väga meeldivalt. Asju kokku pannes avastasime, et keegi on Mari Coca Cola ja meie juustu külmkapist piistu pannud. Nagunii oli see Dressi-Toivo, kes samal hommikul lahkus. Tegelikult lahkus ka Mario, aga kui tema teenib mitusada eurot päevas, siis vaevalt, et ta huvituks meie juustust ja Coca Colast.

Tänane plaan oli siis minna Bergamo linna, olla seal terve päeva ning siis ööseks lennujaama, sest lend Tallinna läks järgmisel varahommikul.

Enne seda läksime aga poodi. Kuna meil olid kohvrid kaasas, siis jäin mina pingile ootama ja poodi sisse läks Mari üksi. Tagasi tulles teatas ta, et oli ostnud pool kilo jäätist. Jutustan siis eelloo jäätise ostmisel. Mari oli Leedust saadik iga päev õhanud, et tahaks jäätist. Reaalselt olime ostnud seda korra bussiga Slovakkias peatust tehes. Aga eriti suur jäätiseisu tekkis tal siis, kui ta nägi Milanos mündijäätist poolekiloses pütis. Iga päev õhkas, et tahaks, aga kunagi ei ostnud. Ma teadsin juba iga päev, et me vaatame ainult, aga tegelikult ei osta. Viimasel päeval poest tulles teatas ta, et tema on nüüd jäätist ostnud ja see pool kilo tuleb kahepeale ära süüa. Ma ostsin enda pisikese lusika välja ja hakkasin sööma, aga Mari enda lusikat ei leidnud. Ta oli selle kogemata ära visanud. Ta oli eriti nördinud ja tahtis jäätise lihtsalt ära visata. Nii ma läksin lihtsalt lähedalolevasse poodi ja ostsin suure paki, kus oli 24 lusikat. See ei olnudki väga kallis – veidi üle euro. Ja nii me siis istusimegi pingil, kohvrid jalgade ees, ja mugisime jäätist. Lõpuks oli täitsa süda maha ja natuke jäätist viskasime ära ka. Aga vähemalt sai see jäätis söödud. Muidugi täpselt samasugust mündijäätist oleks võinud Eestiski süüa..

Järgmine peatus oli siis Bergamo, mis jättis mulle imehea mulje. Peangi seda nüüd Rooma ja Firenze kõrval üheks oma lemmiklinnaks Itaalias. Bergamo on umbes Tartu-suurune ja hästi mõnus. Seal on nii ülemine kui alumine linnaosa. Ülemine osa on eriti vinge – sealt avanevad ka imeilusad vaated alumisele linnale.

Õhtul võtsime siis suuna lennujaama poole. Mõtlesime, et kindlasti saab bussipiletit osta ka bussist, kuid ei saanud. Juht ütles, et piletit saab putkast, mis oli aga kinni. Kui ma küsisin, mis me siis nüüd teeme, ütles juht, et tulgu me lihtsalt peale. Nii et saime tasuta lennujaama ja hoidsime 2.10 kokku.

Aga ega me kohe lennujaama ei läinud. Mari oli eile välja guugeldanud, et kohe Bergamo lennujaama kõrval asub Itaalia suurim kaubanduskeskus. Ega ma väga õnnelik ei olnud, et peame kodinatega sinna minema, aga lõpuks me siiski läksime. Mina enamuse ajast istusin seal pingil. Täitsa mitu korda kuulsime seal kaubamajas ka eesti keelt.

Pärast 22.00 sättisime ennast lennujaamas sisse. Ja seal me siis kohtusime järjekordse põneva inimesega. Mari oli parajasti eemal, kui tuli üks kutt ja küsis, kas võib meie juurde pingile istuda. Ütlesin, et see on okei, kuigi ma väga õnnelik ei olnud. Kuna tüübil paistis igav ja ta ikka vahepeal kiikas meie poole, siis ütlesin Marile, et ta hakkaks temaga rääkima (Mari istus tema kõrval ja see oli tal lihtsam). Kutt oli Slovakkiast pärit ja ütles, et on Milanos tööl. Esimene hooaeg on tal. Uurisin siis, et mis tööd ta tuleb. Kutt teatas, et ta on meesmodell ja käis Milano moenädalal. Aa, okei siis. Sellised staarid meil seal. Uurisin, et no, mis moodi ta näitas – vastas, et Roberto Cavalli oma. Pole paha. Ja edasi plaanib ta minna modellitööd tegema New Yorki või Singapuri. Kui nüüd mõelda, siis eks ta modelli moodi nägi välja küll, selline nunnu ja noorekene oli ta – 19aastane. Ta ütles küll enda nime, aga see läks mul kohe meelest. Igatahes algas nimi F-tähega.

Ta tundis huvi, kas meie vanemad lubavadki meil niisama üksi reisida. Oh, ta tupsukene. Ma olen 22, mu vanemad ei saa mulle luba anda või otseselt keelata. Siis ta sai aru, et mu vanematel on ükskõik. Selgitasin, et see ei ole nii. Mu vanemad on lihtsalt mu hullusega harjunud ja pealegi tulen ma tavaliselt lihtsalt koju ja konstateerin fakti, et lähen nüüd sinna ja sinna. Esimest korda läksin ma üksi 18aastasena Mehhikosse, aasta varem üksinda keeltekooli Hispaaniasse. Ma olen harjunud sedamoodi. Ma saan alati hakkama, sest ma pean saama hakkama.

Aga meie Slovakkia sõber ei jäänudki meiega ööseks sinna. Ta ootas lennujaamas oma stjuaardist sõpra, kelle juurde pidi ööseks minema. Nii et meie staar lahkuski peagi. Ja õige varsti aeti meid lennujaamas sellelt alalt ära, kus me olime, ja saadeti teisele poole. Seal sattusime mingite eestlaste kõrvale istuma. Saime nendega ka jutu peal. Selgus, et neid on kokku 10 (ainult 4 olid lennujaamas) ja nad osalesid Lõuna-Itaalias ühes projektis.

Magada sai lennujaama istudes vähe, nii et magasin põhimõtteliselt terve tee Milanost Tallinna ja hiljem Tallinnast Tartusse. Tallinna bussijaamas sain ma kusjuures veelkord harjutada vene keelt. Pidin ühele venelasele selgitama, kus on Tartus tema hostel ja kus maha minna. Nii et vene keelt sai harjutada nii Vilniuses, Budapestis kui ka Tallinnas.