30. juuni – Riia, Vilnius

Ma olen reisides paljutki läbi teinud. Ma olen jäänud ilma rohkem kui 2000 kroonist, minu lend on otse lennujaamas vulkaanituha tõttu tühistatud, olen mitmetele ostetud lendudele minemata jätnud, olen lennujaamas mitmeid kordi passi kaotanud ja selle taasleidnud, olen seagripi ajal selle koldesse reisinud. Aga see, mida ma sellel reisil läbi tegin, oli esmakordne. Ma jäin lennukist maha.

Eks ma olen varemgi tulega mänginud ja lennust peaaegu maha jäänud. Näiteks Istanbulist Indiasse lennates ootasime ja ootasime Jannega lennule registreerimist, aga olime ise tabloost valesti aru saanud. Oleksime 10 minutit hiljem uurima läinud, oleks võib-olla maha jäänud. Või siis möödunud aastal Roomast Helsingisse lennul. Lennujaamade vahetusele kulus nii palju aega, et ma tõsiselt kartsin maha jääda.

Aga igatahes. Minu ja Mari reis trajektooril Praha-Bratislava-Budapest-Belgrad-Milano pidi alguse saama Tallinnast, kus pidime lendama Riiga. Kõlab totralt küll – miks mitte sõita bussiga Riiga? Nimelt oli asi selles, et lennufirma pakkus odavamat piletit Tallinn-Riia-Praha kui lihtsalt Riia-Praha. Seega võtsimegi siis esmalt ette lennusõidu Tallinnast Riiga. Sealjuures vanemad veel hoiatasid mind, et ma läheksin ikka tund varasema bussiga kui olin planeerinud – mine sa tea, muidu jään veel lennust maha. Aga maha jäime Mariga hoopis Riia-Praha lennust. Ja nii totralt, et me ise ka ei usu.

Tallinnast jõudsime Riiga aegsasti ja jäime õige värava juurde ootama. Meil oli aega umbes 40 minutit. Jõudis siis ajaliselt kätte pardale mineku aeg, kuid meie ümber inimesed ei liikunud. Samuti ei kuulnud me kumbki, et oleks teada antud pardale minekust. Samuti silmitsesime värava juures olevat lennukit – mõtlesime, et küllap sellega lähemegi Tšehhi. Ja siis umbes 10 minutit enne lennu väljumist läksin ma tabloo juurde vaatama, et äkki on märgitud, millal lend väljuma peaks. Suur oli ehmatus, kui selgus, et värav on juba suletud. Väravas olnud naine väitis, et ta oli viis korda kutsunud inimesi lennule. EI OLNUD. Me ei maganud ega kuulanud muusikat. Me ei olnud reisimas esmakordselt, me teadsime, kuidas lennule kutsutakse. Absoluutselt midagi sellist polnud nagu tavaliselt. Aga midagi polnud enam teha, lennule meid ei lastud, kuigi lennuk polnud veel väljunud. Eks me ise olime lollid, kuid siiamaani ei saa me aru, kuidas oli võimalik, et me ei kuulnud lennule minekust, ei näinud inimesi sinna suundumas ja lennukisse minemas. Täielik müstika. Küllap istus saatan kõrvadel, nagu mu ema kommenteeris.

Uurisime, millal läheks järgmine lend ja kui palju see maksaks. Selgus, et läheb alles järgmisel hommikul ja maksaks 280 eurot. Seda raha ei tahtnud meist kumbki maksta ning seega oli variandiks bussiga minek. Veetsime lõpuks umbes poolteist tundi turismiinfos, otsides töötaja abiga kõiksugu variante, kuidas saada, kas Tšehhi, Slovakkiasse või Poola. Ükskõik, kuhu allapoole, et hiljem sealt õnnestuks edasi liikuda. Viimaks jäi sõelale ainus sobilik variant – sõidame kohe Vilniusesse ning vaatame sealt edasi. Otsustatud.

Maril oli hetki, kus ta ütles, et sõidab võib-olla Tartusse tagasi. Minul ei olnud ühtegi sellist hetke - mu uhkus ei oleks mul seda teha lubanud. Nagu ütleb Itaalia tänavune eurolaul: se ei gioco si fa duro, è da giocare. Maakeeli: kui mäng läheb raskeks, on see õige aeg mängima hakata. Nii ongi.

Buss pidi minema lennujaama juurest, kuid me (vähemalt mina) polnud kindel, kas oleme õiges peatuses. Seega küsisin ühelt sealt seisvalt mehelt, kas siit läheb buss Vilniusesse. Saime kuidagi temaga jutupeale ja tegelikult püüdis ta meid palju aidata, otsides teepeal ise ka võimalusi, kuidas me saaksime edasi liikuda. Tema nimi oli Tadas ning tema oli parajasti tulnud Beirutist mingilt poissmeestehtult (uhke, kas pole?). Selgus veel, et ta on sellise firma nagu Webmedia üks osanikke ning seetõttu on ta elanud ka mõnda aega Eestis ja veidi eesti keelt õppinud. Lisaks Tadasele püüdis meid aidata veel üks mees, keda kummalisel kombel kohtasime Vilniuses ka kahel järgmisel päeval. Maailm on ikka väike.

Kuigi reaalselt teadsime Leetu sõites, et peame ilmselt sinna vähemalt üheks ööks jääma (sest õhtul ei ole eriti busse enam), oli lootus ikka, et äkki saame kuhugi edasi. Vilniuses müüs bussipileteid aga võrdlemisi ebasõbralik tädi, kellelt saimegi kurva uudise: nagu me arvasimegi, meie esimene võimalus Vilniusest lahkuda on ülejärgmise päeva õhtul. Siis saab otse bussiga sõita Budapesti ning maksma läheb see 84 eurot. Süda tilkus verd seda raha makstes, aga midagi teha polnud.

Mari oli jaanuarikuus juba Vilniuses käinud ning seega ei pidanud me hosteli otsimisega pead vaevama. Õnneks oli selles hostelis, kus Mari jaanuaris oli, vabu kohti. Kusjuures saime vist enam-vähem viimased kohad, sest pärast meid tuli ka üks kutt ööbimiskohta küsima, aga minu meelest homseks enam kohti ei olnud.

Helistasin ka kõikidesse hostelitesse, kus me järgnevatel päevadel ööbima pidime, ning tühistasin broneeringud. Kuigi Hostelbookersi reeglites oli kirjas, et tühistamisest tuleb teada anda 48 tundi enne saabumist (muidu võetakse raha ikkagi kontolt maha), ei võetud õnneks meilt midagi maha. Küllap nad halastasid vaestele rumalukestele, kes lennukist maha jäid.

Ja kui nüüd midagi veel selle hullumeelse päeva juures positiivset leida, siis olime üksi kuuekohalises toas ning Rimi oli meile piisavalt lähedal ja seal sai kaardiga maksta. Seega ei pidanudki me üldse litte vahetama. Rimis ringi vaadates oli miinus aga see, et igal teisel pakendil oli eesti keeles midagi kirjutatud. Kurat, oleme siis reisil või oleme peaaegu Eestis!?