1.juuli – Vilnius

Eile Tallinnast Riia lennates olin vist ohtlikke mõtteid mõelnud. Mõtlesin, et tahaksin mingi aeg Vilniusesse minna. Olin küll Leedust läbi sõitnud, kuid mitte pealinna näinud. Kes oleks võinud arvata, et ma end juba pärast seda mõtet samal õhtul Vilniuses leian? Sama asi oli ka lennukist mahajäämisega. Olin viimastel nädalatel mõelnud, et kuna ma reisin üsna tihti, juhtub kindlasti kunagi nii, et jään lennukist maha. Jällegi poleks osanud arvata, et see nii kähku juhtub.

Aga mis seal ikka, tuli hommikul pea püsti ajada ja minna Vilniusega tutvuma. Hommikul internetti minnes sain jutu peale kanadalase Andrew’ga, kes nagu selgus, oli suundumas Tartusse. Tal oli mõned aastad tagasi võimalus Tartus õppida, kuid valis Praha, sest talle sobis mingi programm seal rohkem. Nii ma talle siis natuke Tartust rääkisin.

Vilniuse peal jalutades aga sattusime Mariga taaskord seiklustesse. Vaatasime, et kesklinnas filmitakse midagi ning ringi kõnnivad mehed, sõudepaat õlgadel. Ühel hetkel, kui seisime kiriku juures, lendas meile peale operaator ja käskis lehvitada. Ta ei osanud ei inglise ega vene keelt, ainsana saime aru, et peame lehvitama. Lehvitasimegi kahte kaamerasse. Pärast mööda minnes küsisime sõudepoistelt, et mille jaoks seda filmitakse. Selgus, et sõudmise maailmameistrivõistluste jaoks mingiks Leedu promovideoks. Eks saab näha, kas mina ja Mari oleme ka siis lõppude lõpuks selles videos. Filmistaarid ja puha.

Vilniuse vaatamiseks oleks meie arvates piisanud ka ühest päevast. Aja sisustamiseks mõtlesime šoppama minna, kuid ega poodideski miskit polnud. Kõik olid samad poed, mis Eestis ja hinnad olid ka samad. Olime pettunud.

Õhtul hosteli köögis istudes saime tuttavaks valgevenelase Alenaga, kes õpib Leedus. Ta käib iga natukese aja tagant Minskist Vilniuses, sest Valgevenes suleti see ülikool, kus ta käis. Riigi ja ülikooli vahel tekkisid probleemid. Samuti, tema sõnul, ei ole hea Valgevenes ajakirjandust õppida, sest riik tahab liigselt kontrollida, mida sa ütled. Eks ma ole selliseid asju varemgi kuulnud, kuid täiesti teine tera on see, kui seda ütleb inimene, kes ise seal elab.

Samuti kommenteeris Alena seda, et Valgevene ei taha lubada inimesi sisse ega välja – tema sõnul Valgevene viisa mõttetult kallis. Rääkisin talle, et olen mõnda aega mõlgutanud mõtteid Valgevenesse minekuks, nii et Alena andiski enda e-maili, kui peaksin sattuma Minskisse.

Kui rääkida veel hosteliseltskonnast, siis paistis silma umbes kaheksaliikmeline kuttide seltskond, kes olid tulnud Vilniusesse ilmselgelt peamise eesmärgiga juua. Läbustasid seal korralikult ning ajasid vähemalt mind ühel hommikul kell kuus üles. Püüdsid ka paar sõna meiega vahetada, kuid me polnud väga suhtlemisaltid. Nendega seonduvalt tekkis ka üks meie reisinalju, kui Mari ütles mulle, et vaata pidu vasakul. Poisid olid end sõidutee ohutussaarele sättinud ja särgid seljast heitnud, et päikest nautida. Koomika missugune.