2. juuli ja 3. juuli – Vilnius, Poola, Slovakkia, Austria, Ungari

Kuna kohtade arv hostelis oli limiteeritud, siis kolisime pärast esimest ööd teise tuppa, mis oli inimesi täis. Samas toas oli ka Alena, kellest ma juba enne rääkisin. Ja siis hakkas hommikul meiega väga agaralt lobisema üks indialane Ba, kes õpib Viinis. Pärast veel Mariga kommenteerisime, et taevakene, see kutt räägib rohkem kui meie kaks kokku. Rääkis ta siis meile sellest, kuidas ta mööda Euroopat reisib ning kuidas mõnda riiki pole teda sisse lastud, kuna tal pole väidetavalt viisat. Ta on ka Eestis käinud ja pidi samal õhtulgi sõitma Tallinna. Kutsus meid Viini külla ja puha. Parim aeg pidi olema Vienna Balli ajal.

Aga Vilniuses polnud meile Mariga eriti palju juba eelmisel päevalgi teha, nii et alustuseks läksime päevitama! Vilniuses! Juba linna saabudes nägime inimesi jõe ääres päevitamas ja niisama tšillimas, nii et läksimegi sinna. Päris mõnus oli, lebotasime seal paar tundi.

Edasi läksime piirkonda, kuhu soovitas meil minna hosteli administraator. Kõigepealt oli sinna ronimine paras matk, sest piirkonda läks mingi metsatee. Nägime lausa kahel korral, kuidas jalgratturid seal kukkusid. Me ei saanud üldse aru, miks nad jalgratastega seal sõitsid.. Kui me sinna linnajakku kohale jõudsime, tabas meid üllatus. See koht oli justkui mõni Lõuna-Euroopa linnake. Teistsugune ülejäänud Vilniusest. Seal oli ka Užupise vabariik ning võisime näha selle lahedat põhiseadust. Põhiseadus oli kirjas mitmetes keeltes, sealjuures ka eesti keeles. Lahe oli seegi, et mitmete sildade all olid kiiged – see tähendab, et sai jõe kohal kiikuda. Sellist asja pole küll varem näinud! Užupis pidi olema omamoodi loomeinimeste, mis sarnaneb Tartu Supilinna või Tallinna Uue Maailmaga.

Täna õhtul 22.15 pidi siis väljuma meie buss Budapesti suunas. Olime igaks juhuks aegsasti kohal. Inimesi oli palju. Imestasime, et kuidas kõik need inimesed ühele bussile ära mahuvad. Aga selgus, et samal ajal lähevad veel kolm bussi. Ja meie buss hilines ka üle 20 minuti. Muutusime täitsa närviliseks bussi oodates, tuli hirm, et äkki jääme jälle maha. Käisin teistelt bussijuhtidelt küsimas, kas äkki peame nende bussiga minema (rääkisime vene keeles), aga see oli üsna ebameeldiv vestlus. Bussijuhid püüdsid mind justkui lolliks teha, et ma muretsen pealesaamise pärast. Lõppkokkuvõttes sõitsime Vilniusest välja umbes 45 minutit plaanitust hiljem.

See bussisõit oli samuti seiklus omaette. Meie koht oli kõige tagumises reas, mis tähendab, et minu kõrval istusid veel kaks inimest. Kui me saabusime, siis üks mees magas üle meie istmete. Ja siis hakkas tema naine teda üles ajama – ei tahtnud kuidagi õnnestuda. See mees paistis esmapilgul purjus olevat, kuid lõhnu polnud küljes. Küllap oli väga väsinud. Ilmselt olid nad mustlased. Välimuse järgi paistis nii ja pealegi oli nende keel ka kummaline. Hiljem sai selgeks ka see, et magada saame me ainult siis, kui nemad magavad. Muul ajal olid nad lärmakad, kõik ümberringi vaatasid ja vangutasid pead. Mingi hetk läksid nad isegi tülli! Ja siis oli hääl veel kõvem. See kõik oli koomiline. Aga häirivalt koomiline.

Nad tulid muide ilmselt Tallinnast, sest neil oli kotis roheline sibul, mille pakendile oli eesti keeles peale kirjutatud.

Meie ees istusid aga kuni Krakovini mingid naised, kes veetsid vähemalt tund aega mukkides ja üksteisest fotosid tehes. See oli kahtlane. Krakovis tulid neile vastu mingid mehed, nii et on vist veidi arusaadav, miks nad ennast nii sättisid. Aga meil oli naljakas.

Ja väga ebameeldiv oli see, et öösel oli nii külm! Meie seljatagant puhus tuul sisse – eriti halb oli olukord Maril, sest ta istus akna all. Aga õnneks jagati meile bleede, nii et nendega oli veidi soojem.

Meie sõit pidi kestma umbes 25 tundi, kuid venis hoopis 26 tunni pikkuseks. Jube. Aga me suutsime selle üle elada. Teel läbisime Poola, Slovakkia ja Austria. Käisime isegi Bratislavas, kuhu pidimegi minema. Paraku ei näinud me linna. Aga küll ma lähen sinna kunagi.

Jõudsime poole 12 ajal õhtul Budapesti. Muide, meie mustlasest sõbrad tulid ka seal maha ja me nägime neid mingeid pappkaste bussijaama nurka vedamas. Nad plaanisid sinna magama jääda. Me Mariga ei saanud neist aru. Kas nad ei raatsi umbes 10 eurot ööbimisele kulutada, kuid see-eest ostavad söögiks mingeid mõttetult kalleid saiakesi? Kummalised tüübid.

Kui võtsime pagasit bussist, tuli meiega rääkima üks poiss. Ta hakkas Mariga vene keeles rääkima, kuid kuna Mari üldse vene keelt ei oska, siis pidin temaga suhtlema mina. Selgus, et ta on Aleksander Valgevenest ning tal pole Budapestis ööbimist. Meie olime talle silma jäänud juba Vilniuses, tema meile küll polnud silma jäänud. Ta uuris, kas me oskame äkki soovitada mõnda ööbimispaika. Otsustasime siis ta endaga kaasa võtta, saame ju ka taksot jagada. Pidime takso võtma, sest ei saanud nii hilja kuidagi muudmoodi minna. Üks bussijuht, kellelt me nõu küsisime, ütles, et taksosõit peaks minema maksma umbes 3000 forinti (10 eurot). Minu meeldivaks üllatuseks taksojuht küsiski täpselt sellise summa.

Aleksander ütles, et on Venemaal varem üksi reisinud, kuid mitte mujal. Inglise keelt ei osanud ta peaaegu üldse ning oli näha, kuidas ta ülehindas vene keele mõju Euroopas. Proovis igal pool rääkida vene keelt, kuid keegi ei osanud. Ta uuris meilt, kuidas elu Eestis on, mispeale ma ütlesin, et üsna hea. Küsisin sama tema käest. Tema teatas, et kõik on suurepärane. Kergitasin kulmu, kuid ei öelnud midagi. Alena rääkis küll mõni päev varem teistsugust juttu.

Taksojuhile tundusime ma ilmselt üsna kahtlased, sest sõidu ajal pani ta kõik uksed lukku. Ilmselt paistsime mingid imelikud tüübid, kes räägivad nii vene kui mingis muus imelikus keeles.

Olime Vilniuses Alenale oma lennukist mahajäämisest rääkinud ja tema soovitas teha midagi head ja pärast seda mõelda, et nüüdsest alates läheb kõik hästi. Paistab, et Aleksandri hostelisse aitamisega tegimegi heateo, sest me ei tea, mida ta oleks teinud ja kuhu läinud, kui me poleks teda kaasa võtnud.

Muretsesime Mariga, et umbes kell 12 öösel saabudes ajame inimesed toas üles. Mainisime seda ka administraatorile, kes teatas seepeale, et seda hirmu küll pole, sest kaheksa prantsuse kutti, kes meiega toas on, tantsisid äsja rõõmsalt alumisel korrusel. Aa, okei siis. Toas avanes meile huvitav vaatepilt: maas oli peaaegu tühi viskipudel ja üle 30 õllepurgi (enamik neist olid tühjad) ning prügikast oli keset tuba. Suurem pidu oli olnud. Kahju, et meie sellest ilma jäime.