4. juuli ja 5. juuli – Budapest, Belgrad, Milano

Olin veendunud, et poisid saabuvad tuppa väga lärmakalt ja ajavad meid üles. Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma olin nii väsinud ja lihtsalt ei kuulnud või tulid nad tõesti võrdlemisi vaikselt. Ärkasin korra kella 5 ajal üles ja nägin, et tüübid olid voodis ja itsitasid, sest keegi norskas. Hetkeks ehmatasin küll, sest üks kutt magas minu pea lähedal. Aga siis meenus, et jajaa, need meie toakaaslased ongi.

Käisin hommikul pesus ja kui tagasi tulin, istus Mari minu voodil ja minu lähedal maganud kutt kirjutas talle paberile oma Facebooki aadressi. See käis küll Maril kähku. Selgus, et kutid olid hoopis Belgiast ja seesama kutt väga hästi inglise keelt ei osanud. Kui Mari läks vannituppa, uuris kutt konarlikus inglise keeles, kui vana ma olen ja miks me reisime. Ta oli naljakas. Ja ikka veel purjus. Tema teised sõbrad ei ärganudki.

Mari oli meile õhtuks välja otsinud mikrobussitransfeeri Belgradi. Minu jaoks oli see värk natuke kahtlane, sest maksis ta ainult 25 eurot. Kas tõesti ainult meile kahele ja mis kasu firma sellest saaks? Ka hosteli administraator ei teadnud sellest firmast midagi. Ma siis helistasin sinna firmasse ja küsisin veel üle. Maril oli ikkagi õigus – nad kombineerivad sõiduaja teiste inimestega. See oli loogilisem küll. Kuigi meie mõtlesime hakata liikuma juba 21.00 ajal, jäi sõiduajaks 23.00.

Aga Budapest oli imeilus! Muidugi oli tapvalt palav, kuid ma tõsiselt nautisin seda linna. Ta meenutas mulle natuke Portot, mis on ka üks mu lemmikuid linnu. Vaated Doonaule olid imeilusad ja mulle väga-väga meeldis üks kirik, millele oli kirjutatud ladina keeles lause "Ego sum via veritas et vita". Tänu oma aastapikkusele ladina keele õppimisele suutsin ma selle isegi enam-vähem ära tõlkida, aga ma arvasin, et mu tõlge ei ole õige. Oli ikka. See lause on pärit piiblist ja tähendab: "Ma olen rada, tõde ja elu".

Budapestis on väga kaunid sillad ja ühel kuulsamal sillal on lõvid mõlemal pool äärtes. Silla juures istudes kuulsin ühte giidi oma turistidele rääkimas nende lõvide loojast. See skulptor oli kuulutanud pärast seda, kui lõvid valmis said, et need on täiuslikud. Inimesed käisid siis lõvisid vaatamas ja püüdsid leida midagi ebatäiuslikku. Lõpuks leidis üks väike laps, et lõvidel ei ole keelt. Arhitekt oli sellest avastusest nii nördinud, et tegi enesetapu, hüpates sillalt Doonau jõkke.

Õhtul plaanisime minna geotermaalsesse basseini (Szechenyi termi), mis pidi olema Euroopa suurim. Mäletan, et käisin taolises kohas Islandil olles (jaanuarikuus!) ja see oli unustamatu kogemus. Jõudsime siis kella 20.30 ajal sinna (avatud oli see kuni 22ni) ja peab tunnistama, et see valmistas mulle pettumuse. Ootasin midagi sama vinget kui Islandil, aga minu meelest oli see üsna tavaline bassein. Sisekujundus oli muidugi ilus.

Kella 23.00ks olime valmis minema Belgradi. Meie pagas oli terve päeva hostelis puhketoas ja tegelikult, ma arvan, oleks võinud ükskõik, kes sellega minema jalutada. Meie võtsime asjad ja kõndisime ära nii, et administraator ei märganudki. Ta oli nii oma tegemistesse süvenenud, et mõtlesin, et proovin lihtsalt asjadega minna. Ma ei hiilinud, vaid kõndisin lihtsalt tast mööda. Ta ei märganudki. Aga muidu oli hostel väga lahe, selline mõnus noortele. Oleks ainult aega rohkem olnud, et pikemalt seal peatuda.

Meiega samas minibussis oli üks serblaste pere ning lennujaamas tuli peale veel kolm inimest. Ungari-Serbia piiril läks meil ootamatult kaua. Serbia piiril läks lausa tund aega ja kui me üle piiri saime, siis kadus juht umbes 15 minutiks ära. Me ei saanud aru, mis toimus, aga oli mingi probleem. No kuidas ei oska see mees probleeme vältida, kui ta pidevalt Ungari-Serbia piiri ületab? Terve sõit pidi kestma umbes 5 tundi, kuid lõppude lõpuks kestis 6,5 tundi. Seega jõudsime hostelisse pool 6 hommikul ja olime surmväsinud. Just veidi enne meid olid ka mingid tüübid hostelisse jõudnud. Nii et me polnud ainsad lollid.

Kuna meie lend Milanosse pidid väljuma kell 15.45, teadsime, et meil pole linna vaatamiseks palju aega. Seega magasimegi umbes 3 tundi ja läksime siis linna avastama. Olen juba varasemalt oma blogis kirjutanud, et mul on mingi kummaline tõmme endiste Jugoslaavia riikide poole. Eelmisel suvel käisin Horvaatias ja Sloveenias ning selle reisi jooksul oleksin tahtnud ka Bosnia Hertsegoviinasse minna, kuid see riik ei mahtunud meie reisi ära. Olin Belgradi kohta kuulnud, et see pidi olema endise Jugoslaavia kõige ilusam pealinn. Ma nägin seda küll võrdlemisi vähe, kuid minu arvates see midagi sensatsioonilist ei olnud. Mulle meeldis näiteks Ljubljana rohkem.

Rääkides Serbiast, võiks juurde rääkida ka ühe loo minu lapsepõlvest. 1990ndatel oli siis seal piirkonnas sõda, mis tähendab, et mulle kui väikesele lapsele jäi uudiseid vaadates mulje, et sõjaväelased (sõjaväe riietes inimesed) on serblased. Ja alati, kui ma linna peal sõjaväeriietes mehi nägin, ütlesin emale kõva häälega, et emme, vaata, serblased! Siiamaani naerame seda.

Kuna meil oli juba ebameeldiv lennukist mahajäämise kogemus, tahtsime aegsasti lennujaama jõuda. Sinna jõudmisega läks aga päris kiireks, kuid õnneks saime kohale õigel ajal. Me, rumalukesed, kulutasime linnaga tutvumise aega ju ka šoppamisele. Naised, eks ole.

Õnneks sellele lennule me jõudsime ja mõne tunni pärast olime Milanos. Magada mul kahjuks ei õnnestunud, sest minu selja taga kilkasid lapsed ja lõid jalgadega vastu istme seljatuge. Selle asemel võtsin oma itaalia keele asjad välja ja õppisin. Minu kõrval olnud naine (itaallanna) kiikas ikka huvitatult. Aga rääkima hakata ei julgenud.

Milano hostelisse jõudmiseks oli meil head juhtnöörid (kui välja arvata see, et metroost pidi olema majani 30 meetrit, aga tegelikult oli umbes 300). Hostel ise oli aga ebameeldiv kogemus, sest seal püüti raha teenida iga asja pealt. Näiteks linade eest pidid eraldi 3 eurot maksma. Juba see 3 eurot oli väga suur summa – ma olen harva linade eest eraldi maksnud ja siis on see tavaliselt olnud umbes 1 euro. Vähe sellest kõigest. Omanik teatas, et meie kolme öö pikkuse sealolemise jooksul tuleb linu vahetada kaks korda. Ja siis ta veel püüdis meile selgeks teha, et ta niigi on armuline, kui ei taha linu iga päev vahetada. Täiesti ebanormaalne. Me seletasime talle, et ei taha linade vahetamist, aga tema keeldus sellest. Ütles, et nii ei saa. Ma lähen praegugi selle peale tigedaks. Järgmine laks oli see, et nad kasseerisid 3.50 kaardiga maksmise eest. Ja siis veel väitsid, et igal pool maailmas on nii, et kaardiga maksmise eest tuleb lisatasu. Idioodid. Ma olen käinud rohkem kui 40 riigis ja tean igatahes neist rohkem, kuidas asjad käivad. Olen üksikutel kordadel pidanud tõesti kaardiga maksmise eest lisatasu maksma, kuid see on kusagil ühe euro kandis olnud.

Kaalusime tõsiselt sealt ära minemist, kuid otsustasime siiski mitte. Me ei teadnud ju, millistes hostelites on veel vabu kohti ja mis hinnaga. Pealegi olime väsinud.

Tuba oli kuue kohaga. Kui me tuppa jõudsime, oli seal üks kutt, kes magas. Püüdsime teda mitte üles ajada ja läksime hoopis poodi. Saime ebameeldiva üllatuse osaliseks, kui selgus, et pood, mida me nurga peal olime näinud, oli reede õhtul juba pool 9 kinni! Arusaamatu! Kõndisime edasi, lootuses midagi leida. Ja leidsimegi ühe suure supermarketi, kus sai ka kenasti kaardiga maksta.

Tagasi tulles oli tuppa tekkinud veel üks tüüp – see oli argentiinlane-brasiillane Mario. Lebotas oma voodis alukate väel ja küsis meilt viisakalt, kas see häirib meid. Ütlesime, et ei. Hiljem sai ta meilt nimeks Alukamees, sest oli poole ajast aluspükste väel. Üldiselt meid see ei häirinud. Algul me temaga väga jutustada ei viitsinud, aga hiljem selgus, et ta räägib emakeelena hispaania keelt ning seega olime nii-öelda ühise keele leidnud. Ta inglise keelt eriti ei osanud, seega mina temaga peamiselt rääkisingi. Muide, selgus ka selline huvitav fakt, et ta on mänginud mitmetes tuntud Ladina-Ameerika bändides. Näiteks Ecuadori päritolu kutt, kes ka meie toas oli, teadis neid bände. Üks neist oli Nectar, mis oli väga traagilise saatusega bänd. Kõik bändi liikmed (peruulased) said 2007. aastal esinema sõites bussiõnnetuses surma. Mario oli bändist vaid mõni aeg enne seda lahkunud. Tõeline vedamine. Praegu reisib Mario ringi ja töötab tänavaartistina. Väidetavalt parimal päeval teenib ta umbes 400 eurot ja halvimal päeval 80 eurot. Hakka või ise tänavaartistiks. See-eest peab ta iga kahe nädala tagant käima Barcelonas oma kuueaastase poja juures. Eks lennupiletitele kulub ka ju päris palju raha.

Siis meil oli seal veel üks tüüp, kes sai hüüdnimeks Dressi-Toivo. Ma ei teagi, mis tema pärisnimi oli, sest me rääkisime ainult põgusalt. Tean nii palju, et ta oli Ecuadorist pärit, kuid elas Barcelonas. Ja siis rääkisid teised toakaaslased meile, et üks öö läks Dressi-Toivo eriti vallatuks – oli ärganud keset ööd üles ja selle asemel, et WC-sse minna, hakkas pudelisse kusema. Aga õnnetuseks läks maha. Selline mees siis. Miks ta aga Dressi-Toivo meie jaoks oli? Nimelt kandis ta dresse, mis olid mitu numbrit õigest suurusest suuremad ja jalas olid tõelised ossitossud. See oli nii jube, et ma lihtsalt vahepeal jäin teda vaatama. Äkki tema arvas, et ta kangesti meeldib mulle.

Kolmas kutt, kes meie toas oli, see, kes enne magas, oli ameeriklane Tyler. Ta oli täitsa toredake. Milanos tegi aega parajaks, et minna sõpradele Amsterdami külla. Muide, ta oli mõned aastad tagasi ühe aasta Napolis elanud, sest tema isa töötab NATOs ja suunati Itaaliasse. Itaalia keelt aga Tyler ei osanud.