6. juuli – Milano

Hosteli mõttetu iga asja eest maksmine ajas veel rohkem närvi, kui järgmisel hommikul selgus, et vett pole. Tõepoolest, see polnud hosteli süü, aga närvi ajas ikka. Nii tuligi vesi kusagil poole 11 ajal. Õnneks polnud meil tol päeval väga kiire ja saime vee tulekut oodata.

Täna oli siis Milano avastamise päev. Kuigi kesklinn oli mitme metroopeatuse kaugusel, otsustasime trotsida meeletut palavust ja linna kõndida jalgsi. See oli päris hea otsus, sest nägime palju ja leidsime teepeal nii mõndagi head poodi.

Suurepärane oli see, et ma sain igal võimalusel itaalia keelt harjutada. Paraku ei tekkinud neid võimalusi nii palju nagu ma oleksin lootnud, aga vähemalt natukenegi praktikat.

Olen käinud nüüd umbes kümnes Itaalia linnas (kokku olen Itaalias käinud viis korda) ja Milano ei kuulu paraku minu lemmikute hulka. See oli kena linn, ma ei vaidle, kuid ahhetama see otseselt ei pannud. Küll aga olid šopinguvõimalused imehead (laupäevane päev oli lihtsalt vale, sest siis oli eriti palju inimesi poodides) Me ostsime mõlemad Mariga nii palju asju, et ei teadnudki, kuidas me need asjad kohvrisse suudame ära mahutada. Etteruttavalt võib öelda, et suutsime need ikka ära mahutada.

Pärast šopingupäeva otsustasime minna viimase vaatamisväärsuse – ühe basiilika juurde. Ma ei mäleta vaatamisväärsusest suurt midagi, küll aga mäletan, mis seal juhtus. Istusime pingil ja puhkasime jalgu, kui ühtäkki nägin, et üks mees lõi naist vastu pead. Kõndisid edasi ja siis lõi mees naist kõvasti jalaga selga. Kolmas löök oli nii tugev, et naine lendas asfaldile ja ei tõusnud sealt enam. Mees hakkas minema kõndima, aga üks tüüp jooksis talle järgi ja hakkas karjuma. Peksja tahtis siis seda meest lööma hakata, kuid mees suutis lööke tõkestada. Mehe vaprus oli muljetavaldav. Talle tuli appi üks tüdruk, kes hakkas ka peksjaga plõksima. Ma olin üsna kindel, et iga hetk saab tüdruk ka löögi kirja, aga mees läks minema. Peagi tuli peksja tagasi ja mängis nagu tunneks muret naise pärast. Peksja vedas tagasi mingi teine mees (ma ei saanudki aru, kas see oli peksja sõber või kaitsja sõber – pigem vist ikka peksja sõber). Aga naine, keda löödi, oli ise nüüd väga vihane ja tahtis mehele kallale tulla. Karjus, et sa oleksid mu peaaegu tapnud, aga mees lõugas vastu, et pole teda sõrmeotsagagi puudutanud. Naine karjus vastu, et kõik ju nägid – mees seepeale, et sa ise ju provotseerisid. Siis saabus politsei. Aga need kaks ei lasknud ennast sellest häirida. Ühel hetkel ma kaotasin mehe silmist, kuid nägin seda, et naisel pandi käed raudu, sest ta oli agressiivseks muutunud. Mööda minnes oli tunda, et naisel olid tugevad alkoholilõhnad juures. Küllap olid mõlemad purjus. Aga see ei anna ju absoluutselt mingit õigustust naise sedamoodi avalikult löömiseks. Jube.

Tagasi hostelisse jõudsime umbes 22.15.