8. juuli ja 9. juuli – Milano, Bergamo, Tallinn

Meie hommik ei alanud väga meeldivalt. Asju kokku pannes avastasime, et keegi on Mari Coca Cola ja meie juustu külmkapist piistu pannud. Nagunii oli see Dressi-Toivo, kes samal hommikul lahkus. Tegelikult lahkus ka Mario, aga kui tema teenib mitusada eurot päevas, siis vaevalt, et ta huvituks meie juustust ja Coca Colast.

Tänane plaan oli siis minna Bergamo linna, olla seal terve päeva ning siis ööseks lennujaama, sest lend Tallinna läks järgmisel varahommikul.

Enne seda läksime aga poodi. Kuna meil olid kohvrid kaasas, siis jäin mina pingile ootama ja poodi sisse läks Mari üksi. Tagasi tulles teatas ta, et oli ostnud pool kilo jäätist. Jutustan siis eelloo jäätise ostmisel. Mari oli Leedust saadik iga päev õhanud, et tahaks jäätist. Reaalselt olime ostnud seda korra bussiga Slovakkias peatust tehes. Aga eriti suur jäätiseisu tekkis tal siis, kui ta nägi Milanos mündijäätist poolekiloses pütis. Iga päev õhkas, et tahaks, aga kunagi ei ostnud. Ma teadsin juba iga päev, et me vaatame ainult, aga tegelikult ei osta. Viimasel päeval poest tulles teatas ta, et tema on nüüd jäätist ostnud ja see pool kilo tuleb kahepeale ära süüa. Ma ostsin enda pisikese lusika välja ja hakkasin sööma, aga Mari enda lusikat ei leidnud. Ta oli selle kogemata ära visanud. Ta oli eriti nördinud ja tahtis jäätise lihtsalt ära visata. Nii ma läksin lihtsalt lähedalolevasse poodi ja ostsin suure paki, kus oli 24 lusikat. See ei olnudki väga kallis – veidi üle euro. Ja nii me siis istusimegi pingil, kohvrid jalgade ees, ja mugisime jäätist. Lõpuks oli täitsa süda maha ja natuke jäätist viskasime ära ka. Aga vähemalt sai see jäätis söödud. Muidugi täpselt samasugust mündijäätist oleks võinud Eestiski süüa..

Järgmine peatus oli siis Bergamo, mis jättis mulle imehea mulje. Peangi seda nüüd Rooma ja Firenze kõrval üheks oma lemmiklinnaks Itaalias. Bergamo on umbes Tartu-suurune ja hästi mõnus. Seal on nii ülemine kui alumine linnaosa. Ülemine osa on eriti vinge – sealt avanevad ka imeilusad vaated alumisele linnale.

Õhtul võtsime siis suuna lennujaama poole. Mõtlesime, et kindlasti saab bussipiletit osta ka bussist, kuid ei saanud. Juht ütles, et piletit saab putkast, mis oli aga kinni. Kui ma küsisin, mis me siis nüüd teeme, ütles juht, et tulgu me lihtsalt peale. Nii et saime tasuta lennujaama ja hoidsime 2.10 kokku.

Aga ega me kohe lennujaama ei läinud. Mari oli eile välja guugeldanud, et kohe Bergamo lennujaama kõrval asub Itaalia suurim kaubanduskeskus. Ega ma väga õnnelik ei olnud, et peame kodinatega sinna minema, aga lõpuks me siiski läksime. Mina enamuse ajast istusin seal pingil. Täitsa mitu korda kuulsime seal kaubamajas ka eesti keelt.

Pärast 22.00 sättisime ennast lennujaamas sisse. Ja seal me siis kohtusime järjekordse põneva inimesega. Mari oli parajasti eemal, kui tuli üks kutt ja küsis, kas võib meie juurde pingile istuda. Ütlesin, et see on okei, kuigi ma väga õnnelik ei olnud. Kuna tüübil paistis igav ja ta ikka vahepeal kiikas meie poole, siis ütlesin Marile, et ta hakkaks temaga rääkima (Mari istus tema kõrval ja see oli tal lihtsam). Kutt oli Slovakkiast pärit ja ütles, et on Milanos tööl. Esimene hooaeg on tal. Uurisin siis, et mis tööd ta tuleb. Kutt teatas, et ta on meesmodell ja käis Milano moenädalal. Aa, okei siis. Sellised staarid meil seal. Uurisin, et no, mis moodi ta näitas – vastas, et Roberto Cavalli oma. Pole paha. Ja edasi plaanib ta minna modellitööd tegema New Yorki või Singapuri. Kui nüüd mõelda, siis eks ta modelli moodi nägi välja küll, selline nunnu ja noorekene oli ta – 19aastane. Ta ütles küll enda nime, aga see läks mul kohe meelest. Igatahes algas nimi F-tähega.

Ta tundis huvi, kas meie vanemad lubavadki meil niisama üksi reisida. Oh, ta tupsukene. Ma olen 22, mu vanemad ei saa mulle luba anda või otseselt keelata. Siis ta sai aru, et mu vanematel on ükskõik. Selgitasin, et see ei ole nii. Mu vanemad on lihtsalt mu hullusega harjunud ja pealegi tulen ma tavaliselt lihtsalt koju ja konstateerin fakti, et lähen nüüd sinna ja sinna. Esimest korda läksin ma üksi 18aastasena Mehhikosse, aasta varem üksinda keeltekooli Hispaaniasse. Ma olen harjunud sedamoodi. Ma saan alati hakkama, sest ma pean saama hakkama.

Aga meie Slovakkia sõber ei jäänudki meiega ööseks sinna. Ta ootas lennujaamas oma stjuaardist sõpra, kelle juurde pidi ööseks minema. Nii et meie staar lahkuski peagi. Ja õige varsti aeti meid lennujaamas sellelt alalt ära, kus me olime, ja saadeti teisele poole. Seal sattusime mingite eestlaste kõrvale istuma. Saime nendega ka jutu peal. Selgus, et neid on kokku 10 (ainult 4 olid lennujaamas) ja nad osalesid Lõuna-Itaalias ühes projektis.

Magada sai lennujaama istudes vähe, nii et magasin põhimõtteliselt terve tee Milanost Tallinna ja hiljem Tallinnast Tartusse. Tallinna bussijaamas sain ma kusjuures veelkord harjutada vene keelt. Pidin ühele venelasele selgitama, kus on Tartus tema hostel ja kus maha minna. Nii et vene keelt sai harjutada nii Vilniuses, Budapestis kui ka Tallinnas.