Minu päev algas itaalia keele kontrolltööga, mis läks mul täitsa normaalselt. Teisest loengust, süntaksist, tulin aga poole pealt ära, et jõuda kella 12sele bussile lennujaama. Mina ning minu ema ja isa võtsime suuna siis Veneetsiasse. Muide, meiega oli ühel lennul üks erasmuslane, keda ma nägupidi tean, kuid kunagi rääkinud pole.
Niisiis, jõudsime Veneetsiasse ning esimene emotsioon oli see, et siin on nii külm.
Kuna olin seekord reisil vanematega, oli kõik ette planeeritud. Ma olin välja uurinud, kus on hotell, kuidas sinna minna jne (mitte nagu eelmine kord San Marinos, kus ma pimedas avastasin, et minu hostel polegi mäe tipus, kus ma parajasti olin) Meie hotell ei olnud päris Veneetsia keskosas, kus on kanalid, vaid üks rongipeatus kaugemal, Mestres. Ja väga hea, et ma sinna hotelli võtsin, sest transfeer sinna oli 5 eurot, seevastu sõit päris keskossa 15 eurot.
Kuna jõudsime õhtupoolikul Veneetsiasse, ei hakanud me keskusesse õhtul minema, vaid vaatasime ringi poodides Mestre lähedal.
Juba lennujaamas sain itaalia keeles rääkimist harjutada ning kogu reisi vältel avastasin üha enam, et ma juba oskangi itaalia keeles suhelda. Itaalia keele õppejõu kuulamine ja San Marinos itaalia kuttidega rääkimine on andnud soovituid tulemusi.
Friday, October 28, 2011
Veneetsia, Pariis- 21. oktoober
Tänaseks oli siis plaanis Veneetsiaga tutvumine. Esimeseks probleemiks (neid ilmnes päeva jooksul mitu) osutus see, et me ei suutnud leida kohta, kust saaks osta pileteid Veneetsiasse. Esiteks panime isa pikka piletikassa sabasse seisma ja ise läksime piletiautomaadi juurde. Ei saanud automaadist pileteid Veneetsia kesklinna osta. Selleks ajaks, kuni mina olin jõudnud arusaamisele, et piletiautomaadist ei saa neid pileteid osta, oli isa jõudnud juba poole järjekorra peale. Läksin otse piletimüüja juurde ja küsisin, kas siit üldse saab Veneetsiasse pileteid osta. Ei saanudki. Tema sõnul pidi neid rongist saama. No kindlasti sai. Hea, et me rongis taipasime teistelt reisijatelt küsida, kas siin ikka müüakse neid. Ühed itaallased ütlesid, et me võime saada trahvi, kui sõidame siin ilma piletita ja soovitasid rongist maha minna. Minut enne rongi väljumist hüppasimegi sealt välja. Lõpuks selgus, et neid pileteid saab osta ilma järjekorrata igasugustest putkadest. Need maksid kõigest 1.20.
Meil oli kaasas raamatukogust võetud pisike Veneetsia reisijuht kaardiga. Tuleb tunnistada, et ega see kaart kuigi vajalikuks ei osutunud. Hoopistükkis kasulikum oli järgida viitasid, mis juhatasid peaväljaku San Markuse ja Rialto silla juurde. Need olidki Veneetsia suurimad vaatamisväärsused.
Kui aus olla, siis me kõik ootasime Veneetsiast natuke rohkem. San Markuse väljak (seda nimetas Napoleon kunagi Euroopa kõige ilusamaks väljakuks) oma ülbete tuvidega oli eriti meeldejääv. Need tuvid tungisid lausa mu ema saiakotti, kui ta neid söötis. Püüdsin ise ka neid sööta, aga ma ei suutnud. Kartsin, et nad hammustavad mind. Võib-olla on see rumal hirm, aga nii on.
Väga muljetavaldav oli veel ka Santa Maria della Salute kirik. See ehitati 1630.aastal katkust vabanemise tähistamiseks. Küllap inimeste rõõm oli ikka päris suur.
Tagasi rongijaama suundusime me jälle siltide järgi – ma ei tea, mis oleks saanud, kui neid poleks olnud. Veneetsias on nii palju pisikesi tänavakesi, mis ajavad ikka päris korralikult segadusse.
Hea, et me rongijaama varem jõudsime, sest muidu oleks võinud päris kiireks minna. Nimelt selgus, et sel päeval toimus rongijaamatöötajate streik. Istusime siis puupüsti täis rongis, mis ei hakanud ega hakanud sõitma. Lõpuks küsisin ühelt tüdrukult, kes istus minu vastas, et kas ta teab, miks rong ei sõida. Ta selgitas, et rongijaamatöötajad streikisid täna, kuid streik peaks juba läbi olema.
Olime juba ligi pool tundi oodanud rongi väljumist, kuni inimesed järsku hakkasid ära jooksma teisele rongile. Võtsime eeskuju, sest arvasime, et see rong ei väljugi. Iroonia oli aga see, et ta ikkagi sõitis välja kümme minutit pärast seda, kui meie olime teise rongi läinud (mis ka hilines) Lõpuks pärast pikka rongisaagat olime umbes tund aega hiljem kohal. Kui kõik oleks läinud normaalselt, siis oleksime 10 minutiga taas Mestre jaamas olnud. Lasin emal ja isal rongijaamas istuda ning käisin ise hotellis ära, kuhu olime enda pagasi päevaks hoiule pannud. Seejärel sõitsime bussiga Marco Polo lennujaama.
Elasin isekeskis väikese ehmatuse üle, kui jõudsin arusaamisele, et ma ei ole kindel, kas lend Pariisi üldse väljub Marco Polo lennujaamast. Teadsin, et Veneetsia lähedal on ka Treviso lennujaam, aga minu arust Ryanairi lennud sealt kuni detsembrini ei välju (mingid ehitustööd on vist) Ütlesin isale, et ta annaks mulle korraks lennupileteid vaadata, mispeale teatas tema, et tal on need ära sätitud ja võin pärast vaadata. Ma ei julgenud neid manguma ka hakata ja lootsin vaikselt, et sõidame ikka õigesse lennujaama. Õnneks olimegi õiges kohas!
Lend Pariisi hilines ja seda ei juhtu Ryanairi lendudega eriti tihti. Ryanairi töötaja tegi aega parajaks sellega, et mõõtis tema arvates suurevõitu kohvreid. Need, kelle kohver ei mahtunud mõõduraami, sai 40 eurot trahvi – üks naine saigi. See on esimene kord, kui ma olen näinud, et kohvreid mõõdetakse, kuigi ma tean, et nad võivad seda teha.
Kui meie lennuk hakkas Prantsusmaal maanduma, teatas isa, et tema küll lennukiaknast suurlinna tulesid ei näe ja linn on vist päris kaugel. Juba siis aimas mu süda halba. Ehk on Pariisi ja Beauvaisi lennujaamaga sama nagu Barcelona ja Girona lennujaamaga? (et lennujaam asub mõne väikelinna juures ja suurlinn on kaugel) Lennujaamas sees nägin ma silti, mis teavitas, et lennujaam on Pariisist 80 kilomeetri kaugusel ja sinna sõitmiseks läheb tund ja 15 minutit. Kell oli sel ajal umbes veerand 12. Ostsime 15 eurot (ma pole kunagi nii kallist lennujaamatransfeeri kasutanud) maksvad piletid ära ja saime kohe bussi peale. Pariisi jõudsime umbes pool 1 ja minu reisiteatmiku järgi pidid metrood töötama veel 45 minutit. Aga reisijuht oli mitu aastat vana ja võib-olla nüüd sõidavad metrood vähem? Igatahes muretsemiseks oli põhjust, sest ma ei taha mõeldagi, kui palju oleks läinud maksma takso meie hotelli. Metrooga tuli sinna sõita kokku umbes 15 peatust.
Kui tulime bussilt maha, küsisin ühelt prantslaselt, kas metroo töötab veel. Töötas õnneks! Ja meie rõõmuks lausa kella kaheni!
Automaadist metroopileti ostmisel tekkis mul jama. Ma lihtsalt ei mõistnud, millise pileti ma oleksin pidanud valima (Barcelona metroos on kõik palju lihtsam ja loogilisem) ning ümberringi polnud enam ühtegi inimesi ka. Ja ülimalt külm oli olla. Meie õnneks tulid mõned inimesed parajasti metroost välja ning nende hulgas oli ka üks tüdruk, kes oskas päris hästi inglise keelt. Tänu temale saime piletid ostetud. Hind oli 1.70 – kallim kui Barcelonas.
Saime kuskil veerand 2 või pool 2 hotelli. Oi, kui väsinud me olime.
Meil oli kaasas raamatukogust võetud pisike Veneetsia reisijuht kaardiga. Tuleb tunnistada, et ega see kaart kuigi vajalikuks ei osutunud. Hoopistükkis kasulikum oli järgida viitasid, mis juhatasid peaväljaku San Markuse ja Rialto silla juurde. Need olidki Veneetsia suurimad vaatamisväärsused.
Kui aus olla, siis me kõik ootasime Veneetsiast natuke rohkem. San Markuse väljak (seda nimetas Napoleon kunagi Euroopa kõige ilusamaks väljakuks) oma ülbete tuvidega oli eriti meeldejääv. Need tuvid tungisid lausa mu ema saiakotti, kui ta neid söötis. Püüdsin ise ka neid sööta, aga ma ei suutnud. Kartsin, et nad hammustavad mind. Võib-olla on see rumal hirm, aga nii on.
Väga muljetavaldav oli veel ka Santa Maria della Salute kirik. See ehitati 1630.aastal katkust vabanemise tähistamiseks. Küllap inimeste rõõm oli ikka päris suur.
Tagasi rongijaama suundusime me jälle siltide järgi – ma ei tea, mis oleks saanud, kui neid poleks olnud. Veneetsias on nii palju pisikesi tänavakesi, mis ajavad ikka päris korralikult segadusse.
Hea, et me rongijaama varem jõudsime, sest muidu oleks võinud päris kiireks minna. Nimelt selgus, et sel päeval toimus rongijaamatöötajate streik. Istusime siis puupüsti täis rongis, mis ei hakanud ega hakanud sõitma. Lõpuks küsisin ühelt tüdrukult, kes istus minu vastas, et kas ta teab, miks rong ei sõida. Ta selgitas, et rongijaamatöötajad streikisid täna, kuid streik peaks juba läbi olema.
Olime juba ligi pool tundi oodanud rongi väljumist, kuni inimesed järsku hakkasid ära jooksma teisele rongile. Võtsime eeskuju, sest arvasime, et see rong ei väljugi. Iroonia oli aga see, et ta ikkagi sõitis välja kümme minutit pärast seda, kui meie olime teise rongi läinud (mis ka hilines) Lõpuks pärast pikka rongisaagat olime umbes tund aega hiljem kohal. Kui kõik oleks läinud normaalselt, siis oleksime 10 minutiga taas Mestre jaamas olnud. Lasin emal ja isal rongijaamas istuda ning käisin ise hotellis ära, kuhu olime enda pagasi päevaks hoiule pannud. Seejärel sõitsime bussiga Marco Polo lennujaama.
Elasin isekeskis väikese ehmatuse üle, kui jõudsin arusaamisele, et ma ei ole kindel, kas lend Pariisi üldse väljub Marco Polo lennujaamast. Teadsin, et Veneetsia lähedal on ka Treviso lennujaam, aga minu arust Ryanairi lennud sealt kuni detsembrini ei välju (mingid ehitustööd on vist) Ütlesin isale, et ta annaks mulle korraks lennupileteid vaadata, mispeale teatas tema, et tal on need ära sätitud ja võin pärast vaadata. Ma ei julgenud neid manguma ka hakata ja lootsin vaikselt, et sõidame ikka õigesse lennujaama. Õnneks olimegi õiges kohas!
Lend Pariisi hilines ja seda ei juhtu Ryanairi lendudega eriti tihti. Ryanairi töötaja tegi aega parajaks sellega, et mõõtis tema arvates suurevõitu kohvreid. Need, kelle kohver ei mahtunud mõõduraami, sai 40 eurot trahvi – üks naine saigi. See on esimene kord, kui ma olen näinud, et kohvreid mõõdetakse, kuigi ma tean, et nad võivad seda teha.
Kui meie lennuk hakkas Prantsusmaal maanduma, teatas isa, et tema küll lennukiaknast suurlinna tulesid ei näe ja linn on vist päris kaugel. Juba siis aimas mu süda halba. Ehk on Pariisi ja Beauvaisi lennujaamaga sama nagu Barcelona ja Girona lennujaamaga? (et lennujaam asub mõne väikelinna juures ja suurlinn on kaugel) Lennujaamas sees nägin ma silti, mis teavitas, et lennujaam on Pariisist 80 kilomeetri kaugusel ja sinna sõitmiseks läheb tund ja 15 minutit. Kell oli sel ajal umbes veerand 12. Ostsime 15 eurot (ma pole kunagi nii kallist lennujaamatransfeeri kasutanud) maksvad piletid ära ja saime kohe bussi peale. Pariisi jõudsime umbes pool 1 ja minu reisiteatmiku järgi pidid metrood töötama veel 45 minutit. Aga reisijuht oli mitu aastat vana ja võib-olla nüüd sõidavad metrood vähem? Igatahes muretsemiseks oli põhjust, sest ma ei taha mõeldagi, kui palju oleks läinud maksma takso meie hotelli. Metrooga tuli sinna sõita kokku umbes 15 peatust.
Kui tulime bussilt maha, küsisin ühelt prantslaselt, kas metroo töötab veel. Töötas õnneks! Ja meie rõõmuks lausa kella kaheni!
Automaadist metroopileti ostmisel tekkis mul jama. Ma lihtsalt ei mõistnud, millise pileti ma oleksin pidanud valima (Barcelona metroos on kõik palju lihtsam ja loogilisem) ning ümberringi polnud enam ühtegi inimesi ka. Ja ülimalt külm oli olla. Meie õnneks tulid mõned inimesed parajasti metroost välja ning nende hulgas oli ka üks tüdruk, kes oskas päris hästi inglise keelt. Tänu temale saime piletid ostetud. Hind oli 1.70 – kallim kui Barcelonas.
Saime kuskil veerand 2 või pool 2 hotelli. Oi, kui väsinud me olime.
Pariis- 22. oktoober
Tänaseks oli mul ka plaan ära tehtud, kuhu me läheme. Plaanis oli umbes 8 suuremat vaatamisväärsust.
Kuna metrood oli vaja päris mitu korda kasutada, mõtlesime, et ehk on mõttekam osta päevapilet nagu Barcelonas. Kuna ma sellest piletiautomaadist eriti aru ei saanud, küsisin ühelt töötajalt piletite kohta. Selgus, et kuna minul on vanust alla 26 aasta, on päevapilet mulle vaid 3.50! Üksikpilet on seevastu 1.70. Minu vanematele oleks päevapilet aga maksnud üle 9 euro, nii et piletite vahe oli põhimõtteliselt kolm korda suurem.
Läksime kõigepealt Sacre Coeuri kiriku juurde. Mäletasin seda väga hästi viie aasta tagusest ajast ning see jättis mulle toona väga hea mulje. Muide, isegi ümberkaudsetest suveniiripoodidest leidsin ma viis aastat hiljem täpselt samasuguse pluusi, mille 2006. aastal endale ostsin. Isegi hind oli sama -15 eurot. Seekord ma seda uuesti ei ostnud :D
Pärast seda sõitsime Notre Dame’i (Jumalaema kirik) juurde, kust kõndisime jalgsi välja Eiffeli tornini. Kokku kestis see jalutuskäik umbes kaks tundi. Vahepeal käisime vaatamas ka Invaliidide kuppelkirikut. Mäletan, et kui ma Pariisis ekskursioonil käisin, siis meie giid (unustamatu Sven) kogu aeg rääkis sellest kohast, aga ma ei teadnud seda, miks see nii eriline on. Nüüd tean – sinna on Napoleon maetud.
Tahtsime Eiffeli torni sisse ka minna, aga õnnetuseks olid järjekorrad hiiglama pikad ja me ei viitsinud umbes tund või poolteist lihtsalt järjekorras seista. Mina olin nagunii viimati Pariisi külastades seal üleval käinud.
Eiffeli torni juurest jalutasime Champs-Elyseele, kust hiljem võtsime ka metroo tagasi hotelli juurde (olime jälle oma pagasi sinna hoiule jätnud)
Üks asi, mille pärast ma olin natuke muretsema hakanud, oli see, et ma tegelikult ju ei teadnud, kui tihti bussid Beauvaisi lennujaama käivad. Aega oli iseenesest küllalt, aga kui see lennujaam nii kaugel on ja sinna väga palju lende ei toimu, siis mine sa tea..
Hotellis küsisin retseptsioonitöötajalt, kas ta teab, kui tihti bussid sinna lennujaama lähevad, aga ta ei osanud õieti inglise keeltki. Õnneks oli parajasti seal üks mustanahaline mees (ma ei tea, kas ta oli külastaja või mitte), kes rääkis väga hästi inglise keelt. Aga jama oli selles, et ta ei saanud minu prantsuse keele hääldusest aru. Pidin lõpuks üles kirjutama, mis lennujaama ma tahan, et ta aru saaks. Seejärel ütles ta, et ma pean vist takso võtma, kui ma tahan sinna kiiresti saada. Takso 80 kilomeetri kaugusele?? Vedas, et meil kiire ei olnud.
Seesama mees uuris mult, kas ma olen Londonist pärit. See oli kompliment – kui keegi arvab, et ma olen Suurbritanniast, peab ta mu inglise keelt heaks pidama :)
Bussijaamas selgus, et bussid lennujaama käivad lendude järgi ja buss Girona lennule on juba ära läinud. Küll aga saime Bologna-Porto lennule minejate bussi peale, mis parajasti hakkaski väljuma.
Beauvaisi lennujaam oli üliväike. Kui turvakontrollist läbi läksime, jõudsime kohe väravate juurde, mida oli kokku ainult viis või kuus. Ma ei mäletagi, kas ma kunagi varem olen nii väikses lennujaamas olnud.
Juba teist korda lennukile minnes (eelmine kord oli lend Pisast Gironasse) ajasid stjuardessid ja stjuuardid meid kiiresti-kiiresti kohale , et kähku õhku tõusta. Selline mulje jäi nagu neil endal oli ka kuhugi kiire. Aga meile see sobis- tänu sellele jõudsime poole kaheteistkümnesele lennujaama-Girona bussile :)
Kuna metrood oli vaja päris mitu korda kasutada, mõtlesime, et ehk on mõttekam osta päevapilet nagu Barcelonas. Kuna ma sellest piletiautomaadist eriti aru ei saanud, küsisin ühelt töötajalt piletite kohta. Selgus, et kuna minul on vanust alla 26 aasta, on päevapilet mulle vaid 3.50! Üksikpilet on seevastu 1.70. Minu vanematele oleks päevapilet aga maksnud üle 9 euro, nii et piletite vahe oli põhimõtteliselt kolm korda suurem.
Läksime kõigepealt Sacre Coeuri kiriku juurde. Mäletasin seda väga hästi viie aasta tagusest ajast ning see jättis mulle toona väga hea mulje. Muide, isegi ümberkaudsetest suveniiripoodidest leidsin ma viis aastat hiljem täpselt samasuguse pluusi, mille 2006. aastal endale ostsin. Isegi hind oli sama -15 eurot. Seekord ma seda uuesti ei ostnud :D
Pärast seda sõitsime Notre Dame’i (Jumalaema kirik) juurde, kust kõndisime jalgsi välja Eiffeli tornini. Kokku kestis see jalutuskäik umbes kaks tundi. Vahepeal käisime vaatamas ka Invaliidide kuppelkirikut. Mäletan, et kui ma Pariisis ekskursioonil käisin, siis meie giid (unustamatu Sven) kogu aeg rääkis sellest kohast, aga ma ei teadnud seda, miks see nii eriline on. Nüüd tean – sinna on Napoleon maetud.
Tahtsime Eiffeli torni sisse ka minna, aga õnnetuseks olid järjekorrad hiiglama pikad ja me ei viitsinud umbes tund või poolteist lihtsalt järjekorras seista. Mina olin nagunii viimati Pariisi külastades seal üleval käinud.
Eiffeli torni juurest jalutasime Champs-Elyseele, kust hiljem võtsime ka metroo tagasi hotelli juurde (olime jälle oma pagasi sinna hoiule jätnud)
Üks asi, mille pärast ma olin natuke muretsema hakanud, oli see, et ma tegelikult ju ei teadnud, kui tihti bussid Beauvaisi lennujaama käivad. Aega oli iseenesest küllalt, aga kui see lennujaam nii kaugel on ja sinna väga palju lende ei toimu, siis mine sa tea..
Hotellis küsisin retseptsioonitöötajalt, kas ta teab, kui tihti bussid sinna lennujaama lähevad, aga ta ei osanud õieti inglise keeltki. Õnneks oli parajasti seal üks mustanahaline mees (ma ei tea, kas ta oli külastaja või mitte), kes rääkis väga hästi inglise keelt. Aga jama oli selles, et ta ei saanud minu prantsuse keele hääldusest aru. Pidin lõpuks üles kirjutama, mis lennujaama ma tahan, et ta aru saaks. Seejärel ütles ta, et ma pean vist takso võtma, kui ma tahan sinna kiiresti saada. Takso 80 kilomeetri kaugusele?? Vedas, et meil kiire ei olnud.
Seesama mees uuris mult, kas ma olen Londonist pärit. See oli kompliment – kui keegi arvab, et ma olen Suurbritanniast, peab ta mu inglise keelt heaks pidama :)
Bussijaamas selgus, et bussid lennujaama käivad lendude järgi ja buss Girona lennule on juba ära läinud. Küll aga saime Bologna-Porto lennule minejate bussi peale, mis parajasti hakkaski väljuma.
Beauvaisi lennujaam oli üliväike. Kui turvakontrollist läbi läksime, jõudsime kohe väravate juurde, mida oli kokku ainult viis või kuus. Ma ei mäletagi, kas ma kunagi varem olen nii väikses lennujaamas olnud.
Juba teist korda lennukile minnes (eelmine kord oli lend Pisast Gironasse) ajasid stjuardessid ja stjuuardid meid kiiresti-kiiresti kohale , et kähku õhku tõusta. Selline mulje jäi nagu neil endal oli ka kuhugi kiire. Aga meile see sobis- tänu sellele jõudsime poole kaheteistkümnesele lennujaama-Girona bussile :)
Wednesday, October 26, 2011
Hispaania- 12. postitus
Eile oli minu 21. sünnipäev ja isegi ilm ei olnud selle päeva puhul vihmane:) Käisime õhtul mõne kaaserasmuslasega baaris istumas ja väga tore oli. Kuigi ma ütlesin kohe, et kingitusi ei ole vaja, tõid mõned ikkagi. Eriti vahva oli see, et Tom tõi mulle potilille ja lisas, et otsis spetsiaalselt roosa õiega lille. Ta teab, et mulle meeldib väga roosa värv :)
Kuna ma olin juba Veneetsias ja Pariisis käigust veidi külmetunud, arvasin, et tänaseks olen haige. Öösel koju kõndida oli natuke jahe, aga tundub, et enne magamaminekut ära joodud tee vist aitas. Tänu sellele, et ma haigeks ei jäänud, on täna plaanis veel ühte ööklubisse minek. Ööklubi Michigan korraldab Erasmuse inimestele pidusid ja pidude korraldaja lubas mulle sünnipäeva puhul lausa ühe tasuta pudeli šampust. No kui ta juba pakub, siis ei saa ju ära öelda.
Täna käisin üle pika aja Zumba trennis! Zumba trennid toimuvad üsna minu kodu lähedal asuvas spordihoones, seega on sinna minek ja tagasitulek üsna mugav. Eriti hea on veel see, et ma ei pidanud sinna üksi minema – Dominika ja Tom tulid ka. Meil Dominikaga oli juba ammu plaanis sinna minna ja eile küsisin ma nalja pärast Tomilt, et kas ta ka tuleb. Ta mõtles natuke ja ütles, et jah, tuleb ikka. Kuigi see tundus algul natuke naljakas, on tore, kui inimesel ei ole selliste asjade osas komplekse. Muidugi pärast trenni selgus, et midagi sellist ta siiski ei oodanud ja nalja pärast heitis ette, et ma ei hoiatanud teda.
Tegelikult ma teadsin seda Zumba treenerit varasemast ajast ka. Üks kord, kui ma istusin postkontoris, hakkas ta minuga rääkima. Uuris, kas oleksin huvitatud Zumbast. Muidugi ma olin, kusjuures olin just eelmisel päeval selle kohta uurinud. See treener (kusjuures ta on mees) on ülienergiline! Ülihea kogemus, kahju, et see ainult korra nädalas toimub.
Reedel algavad Gironas mingid suuremat sorti pidustused. Selleks on üles pandud mitu lava ja pargis on ka suur vaateratas. Nägin seda esimest korda siis, kui tulin Pariisist tagasi ja imestasin vanemate kuuldes, et kuidas see nii kiiresti sinna tekkinud on. Nemad muidugi olid veendunud, et ma ei olnud seda märganud.
Aga igatahes, pidustuste juures ootan ma kõige enam castell’sid ehk inimtorne. Kui mõnda sellist käin vaatamas, siis lisan pildid ka sellest.
Kuna ma olin juba Veneetsias ja Pariisis käigust veidi külmetunud, arvasin, et tänaseks olen haige. Öösel koju kõndida oli natuke jahe, aga tundub, et enne magamaminekut ära joodud tee vist aitas. Tänu sellele, et ma haigeks ei jäänud, on täna plaanis veel ühte ööklubisse minek. Ööklubi Michigan korraldab Erasmuse inimestele pidusid ja pidude korraldaja lubas mulle sünnipäeva puhul lausa ühe tasuta pudeli šampust. No kui ta juba pakub, siis ei saa ju ära öelda.
Täna käisin üle pika aja Zumba trennis! Zumba trennid toimuvad üsna minu kodu lähedal asuvas spordihoones, seega on sinna minek ja tagasitulek üsna mugav. Eriti hea on veel see, et ma ei pidanud sinna üksi minema – Dominika ja Tom tulid ka. Meil Dominikaga oli juba ammu plaanis sinna minna ja eile küsisin ma nalja pärast Tomilt, et kas ta ka tuleb. Ta mõtles natuke ja ütles, et jah, tuleb ikka. Kuigi see tundus algul natuke naljakas, on tore, kui inimesel ei ole selliste asjade osas komplekse. Muidugi pärast trenni selgus, et midagi sellist ta siiski ei oodanud ja nalja pärast heitis ette, et ma ei hoiatanud teda.
Tegelikult ma teadsin seda Zumba treenerit varasemast ajast ka. Üks kord, kui ma istusin postkontoris, hakkas ta minuga rääkima. Uuris, kas oleksin huvitatud Zumbast. Muidugi ma olin, kusjuures olin just eelmisel päeval selle kohta uurinud. See treener (kusjuures ta on mees) on ülienergiline! Ülihea kogemus, kahju, et see ainult korra nädalas toimub.
Reedel algavad Gironas mingid suuremat sorti pidustused. Selleks on üles pandud mitu lava ja pargis on ka suur vaateratas. Nägin seda esimest korda siis, kui tulin Pariisist tagasi ja imestasin vanemate kuuldes, et kuidas see nii kiiresti sinna tekkinud on. Nemad muidugi olid veendunud, et ma ei olnud seda märganud.
Aga igatahes, pidustuste juures ootan ma kõige enam castell’sid ehk inimtorne. Kui mõnda sellist käin vaatamas, siis lisan pildid ka sellest.
Monday, October 24, 2011
Hispaania- 11.postitus
Eelmisel esmaspäeval tulid mulle külla minu vanemad, täna läksid nad ära. Kes tunnevad minu vanemaid, teavad, et see on imede ime. Minu vanematele, eriti just isale ei meeldi reisimine. Aga nüüd pidi ju isa nõusse jääma, mis sa teed siis, kui väike tütar läheb peaaegu pooleks aastaks kaugele ära.
Juba korterit üürides mainisin omanikele, et mul on vanemad tulemas ja nad pakkusid lahkelt meile kummimadratsit. Saime siis selle toreda kummimadratsi kätte, mis õnnetuseks läks juba teisel ööl katki:S Olin juba magama jäämas, kui ühel hetkel taipasin, et see sihin, mida ma kuulen, tähendab madratsi järjest tühjemaks sihisemist. Jah, madratsis oli pisitilluke auk. Mingeid teravaid asju mul polnud, küllap olin liiga raske (tegelikult ma ei mõtle seda tõsiselt, kummimadratsi jaoks ma küll liiga raske pole) Aga õnneks ei pahandanud korteriomanikud üldse, vaid parandasid selle kiiresti-kiiresti ära. Olime valmis juba ise selle paranduse kinni maksma.
Lisaks Gironas olemisele käisime minu vanematega ära Barcelonas, Veneetsias ja Pariisis (kahe viimase kohta teen postitused hiljem) Rajur käis ka meiega kaasas, sai lõpuks enda dokumendid kätte. Vaatamata sellele, et ta oli endale märkmikusse suurelt ja rasvaselt kirjutanud, et politseiavalduse kaasa võtaks, unustas ta selle ära. Aga õnneks anti see ikkagi talle kätte.
Tuleb tunnistada, et Barcelonas läks meil lõpuks ikka tõesti kiireks ja kartsime, et ei jõua plaanitud rongi peale. Aga juhtus hoopis selline asi, et ühe varguse pärast rongis seisime koha peal umbes 25 minutit. Nimelt pani mingi mees piistu ühe naise rahakoti ja mingil põhjusel see naine teadis, keda süüdistada. Ehk oli keegi pealt näinud. Igatahes rong seisis, kuni tuli politsei. Politsei tahtis, et see naine, kellelt oli rahakott varastatud, tuleks rongilt maha ja teeks süüdistuse. Nad ütlesid, et kui ta ei tule, siis saab see mees vabadusse. Aga kuna naisel oli kiire Gironasse minekuga, viskas ta lõpuks käega ja vargal vedaski. Ma polegi vist kunagi kellelegi otsa vaadanud ja teadnud, et ta on varas…
Natuke ilmast ka.. Tundub, et siin läheb ka nüüd sügiseks. Täna on terve päeva aeg-ajalt vihma sadanud ja nüüd on jäänudki vihma kallama. Lühikeste varrukatega enam väga välja ei lähe ka. Kahju , ma tahan päevitada veel!!
Juba korterit üürides mainisin omanikele, et mul on vanemad tulemas ja nad pakkusid lahkelt meile kummimadratsit. Saime siis selle toreda kummimadratsi kätte, mis õnnetuseks läks juba teisel ööl katki:S Olin juba magama jäämas, kui ühel hetkel taipasin, et see sihin, mida ma kuulen, tähendab madratsi järjest tühjemaks sihisemist. Jah, madratsis oli pisitilluke auk. Mingeid teravaid asju mul polnud, küllap olin liiga raske (tegelikult ma ei mõtle seda tõsiselt, kummimadratsi jaoks ma küll liiga raske pole) Aga õnneks ei pahandanud korteriomanikud üldse, vaid parandasid selle kiiresti-kiiresti ära. Olime valmis juba ise selle paranduse kinni maksma.
Lisaks Gironas olemisele käisime minu vanematega ära Barcelonas, Veneetsias ja Pariisis (kahe viimase kohta teen postitused hiljem) Rajur käis ka meiega kaasas, sai lõpuks enda dokumendid kätte. Vaatamata sellele, et ta oli endale märkmikusse suurelt ja rasvaselt kirjutanud, et politseiavalduse kaasa võtaks, unustas ta selle ära. Aga õnneks anti see ikkagi talle kätte.
Tuleb tunnistada, et Barcelonas läks meil lõpuks ikka tõesti kiireks ja kartsime, et ei jõua plaanitud rongi peale. Aga juhtus hoopis selline asi, et ühe varguse pärast rongis seisime koha peal umbes 25 minutit. Nimelt pani mingi mees piistu ühe naise rahakoti ja mingil põhjusel see naine teadis, keda süüdistada. Ehk oli keegi pealt näinud. Igatahes rong seisis, kuni tuli politsei. Politsei tahtis, et see naine, kellelt oli rahakott varastatud, tuleks rongilt maha ja teeks süüdistuse. Nad ütlesid, et kui ta ei tule, siis saab see mees vabadusse. Aga kuna naisel oli kiire Gironasse minekuga, viskas ta lõpuks käega ja vargal vedaski. Ma polegi vist kunagi kellelegi otsa vaadanud ja teadnud, et ta on varas…
Natuke ilmast ka.. Tundub, et siin läheb ka nüüd sügiseks. Täna on terve päeva aeg-ajalt vihma sadanud ja nüüd on jäänudki vihma kallama. Lühikeste varrukatega enam väga välja ei lähe ka. Kahju , ma tahan päevitada veel!!
Friday, October 14, 2011
Hispaania- 10. postitus
Ma räägin nüüd natuke meie Erasmuse seltskonna intriigidest. Mulle oli varemgi silma jäänud see, et itaallaste seltskond hoiab veidi eraldi. Loomulikult on üheks põhjuseks see, et neil on hea itaalia keeles rääkida, aga tegelikult on ka muu põhjus. Rääkisin ühes oma postituses kolumbialasest Carlosest (see, kes Shakirat teab), nüüd sain teada, et ta osutus nii populaarseks poisiks, et tema eest lausa kakeldi (ma loodan, et mitte sõna otseses mõttes:D) Nimelt hakkas Carlosele meeldima Poolast pärit Karolina, nad on nüüd koos ka. Aga kutile viskas silma veel ka üks itaallane. Ja siis nüüd vist ongi terve itaalia seltskond pahane, et nende suurele sõbrale korvi anti:D Seepärast ütleski üks Belgia tüdruk, kes ka nende kambas on, Rajurile, et talle ei meeldi Carlos, sest ta tegi midagi halba.
Ju Carlos on siis väärt poist, kelle eest madistada. Nii palju, kui mina temaga suhelnud olen, on ta igati meeldiva mulje jätnud. Eriti üllatas mind see, et pärast kohtumist peol mäletas ta nädal aega hiljem, kust ma pärit olen ja mis mu nimi on. Seda enam, et vähemalt Facebookis on tal üle kolme tuhande sõbra:D Pean tunnistama, et mina näiteks ei mäleta kõigi inimeste nimesid, kellega ma kuskil peol või üritusel räägin (kui just pikemalt ei suhtle) Lisaks sellele kuulsin ma, et Carlos on isegi mingil määral tuntud fotograaf Kolumbias. Ma ei kujuta ette, kui tuntud ta võiks nii noorena nii suures riigis olla, aga tema tüdruk rääkis, et ta on andnud teleintervjuusid. Olen vaadanud Facebookis tema tehtud pilte ja need on tõepoolest ülihead.
Räägin sellest matsakast Belgia tüdrukust ka paar sõna. Nimelt tundub, et ta plaanib endale teha mingit „meeste haaremist“ (et kutid ainult temaga suhtleksid) nagu me Rajuriga naerame. Ta tahab vist Rajurit ka oma kollektsiooni. Ja ma kuulsin teistelt tüdrukutelt, et ta olevat kustutanud oma Facebooki sõbralistist mõned tüdrukud, sest need olevat liiga palju suhelnud „tema poistega“ No vot, ma ei teagi, kas sel on tõepõhi all või need tüdrukud oletavad, et kustutamise põhjuseks on see.
Aga jätkem nüüd need teemad natukeseks rahule ja rääkigem koolist. Peame siin siis ühe aine iseseisvalt selgeks tegema, sest seda ainet loetakse hoopis järgmisel semestril. Segadus tekkis, sest eelmisel aastal loeti itaalia kirjandust sügissemestril. Igatahes eile saime õppejõuga kokku ja ta andis meile 6 raamatut, mille peame läbi lugema, lisaks sellele peame tutvuma nende raamatute autorite eluga. Aga mis on kõige parem, on see, et meil ei ole kohustust neid raamatuid itaalia keeles lugeda (olgem ausad, ma ei oska itaalia keelt nii palju) Jäi jutt, et eksamil kirjutame aga hispaania keeles. Sirvisin täna natuke ühte raamatut, mille autor oli Auschwitzis ja kirjutab sellest. Sealt sain tead, et „koonduslaager“ on hispaania keeles „campo de destrucción“ ehk „hävituslaager“ Eesti keeles raamatuid lugedes ma seda teada ei saaks ju.
Mõned päevad tagasi märkasin oma Hispaania panga internetipangas käies, et minu arvelt on võetud 29.50. Ma polnud selle raha eest midagi ostnud ja sellist summat ei saa ka pangaautomaadist välja võtta. Algul arvasin, et see on kommunaalkulude arve, kuid siiski mitte. Täna käisin pangas, et uurida, mis raha see selline on. Selgus, et nad pidid kuskil minu isikut tõendama ja seepeale läks raha. Aga kaardi tegemisel ei olnud nad mulle sellest tasust mitte midagi rääkinud! Nii et kuna pangatöötaja ise eksis, sain ma poole sellest rahast tagasi. Hea seegi.
Ju Carlos on siis väärt poist, kelle eest madistada. Nii palju, kui mina temaga suhelnud olen, on ta igati meeldiva mulje jätnud. Eriti üllatas mind see, et pärast kohtumist peol mäletas ta nädal aega hiljem, kust ma pärit olen ja mis mu nimi on. Seda enam, et vähemalt Facebookis on tal üle kolme tuhande sõbra:D Pean tunnistama, et mina näiteks ei mäleta kõigi inimeste nimesid, kellega ma kuskil peol või üritusel räägin (kui just pikemalt ei suhtle) Lisaks sellele kuulsin ma, et Carlos on isegi mingil määral tuntud fotograaf Kolumbias. Ma ei kujuta ette, kui tuntud ta võiks nii noorena nii suures riigis olla, aga tema tüdruk rääkis, et ta on andnud teleintervjuusid. Olen vaadanud Facebookis tema tehtud pilte ja need on tõepoolest ülihead.
Räägin sellest matsakast Belgia tüdrukust ka paar sõna. Nimelt tundub, et ta plaanib endale teha mingit „meeste haaremist“ (et kutid ainult temaga suhtleksid) nagu me Rajuriga naerame. Ta tahab vist Rajurit ka oma kollektsiooni. Ja ma kuulsin teistelt tüdrukutelt, et ta olevat kustutanud oma Facebooki sõbralistist mõned tüdrukud, sest need olevat liiga palju suhelnud „tema poistega“ No vot, ma ei teagi, kas sel on tõepõhi all või need tüdrukud oletavad, et kustutamise põhjuseks on see.
Aga jätkem nüüd need teemad natukeseks rahule ja rääkigem koolist. Peame siin siis ühe aine iseseisvalt selgeks tegema, sest seda ainet loetakse hoopis järgmisel semestril. Segadus tekkis, sest eelmisel aastal loeti itaalia kirjandust sügissemestril. Igatahes eile saime õppejõuga kokku ja ta andis meile 6 raamatut, mille peame läbi lugema, lisaks sellele peame tutvuma nende raamatute autorite eluga. Aga mis on kõige parem, on see, et meil ei ole kohustust neid raamatuid itaalia keeles lugeda (olgem ausad, ma ei oska itaalia keelt nii palju) Jäi jutt, et eksamil kirjutame aga hispaania keeles. Sirvisin täna natuke ühte raamatut, mille autor oli Auschwitzis ja kirjutab sellest. Sealt sain tead, et „koonduslaager“ on hispaania keeles „campo de destrucción“ ehk „hävituslaager“ Eesti keeles raamatuid lugedes ma seda teada ei saaks ju.
Mõned päevad tagasi märkasin oma Hispaania panga internetipangas käies, et minu arvelt on võetud 29.50. Ma polnud selle raha eest midagi ostnud ja sellist summat ei saa ka pangaautomaadist välja võtta. Algul arvasin, et see on kommunaalkulude arve, kuid siiski mitte. Täna käisin pangas, et uurida, mis raha see selline on. Selgus, et nad pidid kuskil minu isikut tõendama ja seepeale läks raha. Aga kaardi tegemisel ei olnud nad mulle sellest tasust mitte midagi rääkinud! Nii et kuna pangatöötaja ise eksis, sain ma poole sellest rahast tagasi. Hea seegi.
Thursday, October 13, 2011
Itaalia, San Marino – 8. oktoober
Nonii, ma kirjutasin juba ükskord blogis, et ma tahan kindlasti Bolognas ära käia enne, kui Ryanair sinna lennud lõpetab. Niisiis võtsin ette reisi Bolognasse, Firenzesse, Pisasse ja San Marinosse. Kõik need kohad tuli mul läbi käia kolme päevaga ja paraku ei jäänud mul nende jaoks väga palju aega. Aga ma ei kahetse.
Lend Bolognasse läks laupäeva hommikul. Kuna Ryanairi lennud jõuavad alati varem (Nad märgivad minu arust varasema aja, et nende lennud ei hilineks. Seepärast saavadki nad kiidelda, et 90% nende lendudest jõuab õigel ajal kohale), lootsin seda ka seekord. Siis oleks saanud ma kauem Bolognas olla, aga õnnetuseks linna sõitmise, kohvri rongijaama pakipunkti panemise ja piletisabas seismise peale läks nii kaua aega, et lõpuks jäi mul umbes kolm tundi Bologna vaatamiseks. Mööda peatänavat laiuv turg tõkestas ka päris korralikult liikumist.
Tuleb tunnistada, et ma ootasin Bolognast rohkemat. Ei, ma ei taha öelda seda, et see koht poleks ilus. Muidugi on. Aga mind häiris näiteks see, et olulised hooned olid liiga lähestikku. Ma selgitan nüüd ära, miks see mulle ei meeldi: kui hooned on liiga lähestikku, on raske orienteeruda ja raske on aru saada, milline hoone on milline. Ja siis ei saa niivõrd mööda linna jalutada, sest kõik on koos. Mulle on meeldinud selles osas väga näiteks Madrid. Olin mõned aastad tagasi seal linna peal umbes kolm-neli tundi ja kõik olulised asjad said ära vaadatud. Ja need ei olnud need väga lähestikku ka.
Üks asi, mida ma elevusega ootasin, oli Bologna ülikooli vaatamine. See on ju kõige vanem ülikool Euroopas. Aga võta näpust, ma ei näinudki seda hoonet teadlikult. Ma olen kindel, et ma kõndisin sellest mööda, sest kaardi järgi pidin ma olema seal, aga aru ma ei saanud, milline see täpselt on. Ja tegelikult ei olnudki algselt 11.sajandil loodud ülikooli loengud seal, nimelt toimusid need algul kirikutes.
Seda, et Bologna mulle sellist muljet ei jätnud, nagu ma lootsin, ma loomulikult ei räägi ühele Bolognast pärit kaaserasmuslasele. Kui ta üldse peaks küsima, kuidas mulle siis seal meeldis.
Minu järgmine sihtpaik oli San Marino. Olin kodus juba ära kalkuleerinud, et kuidas, mis kell ja mis bussiga ma sinna lähen. See tähendas paraku seda, et pidin Riminisse võtma 4 eurot kallima rongi kui oleksin tahtnud. Aga pole hullu, arvestades seda, et Itaalias on rongiga sõitmine odavam kui Hispaanias ja Prantsusmaal.
San Marinosse loomulikult rong ei lähe, see on ju nii mägine riik. Sinna saab Rimini kaudu. Niisiis sõitsin ma rongiga Riminisse ja sealt võtsin 4 eurot maksva bussi San Marinosse. Buss pidi sõitma sinna ligi tund aeg, kuigi linn ise on 24 kilomeetri kaugusel. Sõitsin siis bussiga sinna, endal rõõmus elevus hinges. Minu jaoks tundus San Marino hästi põnev ja eriline.
Bussijaam oli mäe otsas. Kui seal maha tulin, läksin piletimüüja juurde ja küsisin, kus see hostel asub (mul oli aadress lipikul kirjas) Selgus, et see on umbes 3 kilomeetri tagasi, mäest alla. See ei olnud rõõmus uudis. Aga õnneks rääkis piletimüüja bussijuhiga ära ja ma sain bussiga tasuta tagasi sõita vajaliku peatuseni. See oli tõesti ikka päris mitu kilomeetrit. Mul vedas üldse, et ma ei tulnud San Marinosse kõige viimase bussiga, vaid eelviimasega. Muidu oleksin ma pidanud takso võtma ja San Marinos algavad taksohinnad 15 eurost. Ma ei tea, kas seal üldse on kohalikke taksosid, võib-olla tuleb need kutsuda Itaaliast. See selgitaks krõbedat hinda.
Igatahes lahke bussijuht ütles umbes seitse bussipeatust hiljem, et nüüd oleme sel tänaval, kus hostel on. Väljas oli juba veidi pime ja ma seisin suure tee ääres. Kõigele lisaks oli üsna külm – jumal tänatud, et ma võtsin lisaks jakile ka kampsuni kaasa. Ma ei osanud mitte kuhugi minna ning mitte ühtegi inimest ei olnud ka liikumas. Läksin siis üle tee asuvasse neljatärnihotelli ja küsisin sealt. Ma ei suutnud oma õnne uskuda, kui retseptsioonis olev naine ütles, et minu hostel on teisel pool teed.
Aga selles majas, kuhu see naine osutas, oli mingi pubi. Natuke maja uurides märkasin siiski ka silti, mis andis teada, et seal on hostel. Küsisin ühelt töötajalt, kuidas sinna saab ja siis üks teine kelner tuligi mind üles saatma. Kedagi tol õhtul retseptsioonis ei olnud, ainult see kelner käis vahepeal, kui oli vaja.
Loomulikult ei osanud ta inglise keelt, nii et vähemalt algul pidin ma kasutama kõiki oma jõude, et rääkida itaalia keeles. Lihtsamaks suhtluseks saime lõpuks kokkuleppele, et mina räägin hispaania keeles ja tema vastab itaalia keeles.
Miks mul üldse oli vaja temaga nii pikalt jutustada, oli see, et ma leidsin end San Marinos üsna täbarast olukorrast. Ma pidin järgmisel päeval lahkuma 12.15 bussiga, mis tähendas, et mul oli üsna vähe aega. Ja enne seda läheb vanalinna (mis asus meist kõvasti üleval) kaks või kolm bussi. Jah, pühapäeviti liiguvadki San Marinos ainult need bussid, mis tulevad Riminist ja neid on päeva jooksul umbes seitse. Muudel päevadel töötab vist mingi kohalik liin ka. Põhimõtteliselt on San Marinos normaalseks liikluseks vaja autot.
Igatahes ma oleksin saanud nii vanalinna minna, et oleksin kohe hommikul võtnud enda pagasi kaasa (mida õnneks ei oleks olnud palju- üks suurem kott, millel on rattad all, aga mida saab ka õlal kanda) Lõpuks pakkus üks teine pubitöötaja, et võib mu hommikul linna visata. Leppisime kokku, et kuskil poole 9 ajal hommikul otsin ta üles. See kellaaeg polnud minu jaoks varajane, sest kavatsesin nagunii vara magama minna. Jah, kavatsesin. Aga tegelikult sain ma tuttavaks nelja minuvanuse itaalia kutiga, kes olid tulnud San Marinosse rallit vaatama. Nad olid kaks Simonet, Joshua ja Nicolo. Kuna ööbisin kuueses toas, olid ka nemad minuga ühes toas. Igatahes olid nad minu vastu hästi sõbralikud ja kutsusid endaga sööma. Aga enne seda palusid nad 20 minutit, et ennast valmis seada. Aga nad on ju itaallased ja loomulikult ootasin ma neid vähemalt pool tundi. Käisin vahepeal alumisel korrusel ja kui tagasi tulin, oli terve korrus parfüümilõhna täis. Ja kui ma veel tuppa astusin, milline lõhn sealt ninna kargaks. Ise ka ei usuks, kui ei oleks tundnud. Ja geeli olid nad ka kõik juustesse korralikult pannud. Aga no pole imestada – nad on ju itaallased!
Nad on kõik pärit Sloveenia piiri ääres üksteise lähedal asuvatest väikelinnadest, kuid paraku ei osanud poisid eriti inglise keelt. Seega oligi meie suhtlus naljakas ja vaevaline itaalia ja inglise keele segu. Rohkem oli selles siiski itaalia keelt. Aga nendega oli hästi tore. Sõime õhtusööki ja vaatasime hiljem mingid kohalikku pubibändi. Naljatasime, et järgmisel aastal esindab see bänd kindlasti San Marinot Eurovisioonil.
Kutid plaanisid minna San Marino ralli afterparty’le ja kutsusid mindki kaasa. Nad olid autoga ja seega oli lihtne ringi liikuda (üks neist oli kainekas) Kuna pubimuusika pärast magada poleks nagunii saanud, läksin ma nendega kaasa. Aga seda pidu ei toimunud või ei toimunud see lihtsalt seal. Ma ei saanudki päris hästi aru, minu itaalia keel pole nii hea. Aga nad tahtsid minna ikka mõnda klubisse, seega lasid nad GPS-il teed näidata. Tiirutasime tükk aega, kuni GPS ütles, et oleme kohal. Me olime jõudnud täiesti suvalisse kohta – ühel pool oli mingi imelik tee metsatukaga ja teisel pool põld. Võtsime uue sihtkoha, kuid kohale tulles selgus, et see on kinni. Otsustasime alla anda ja läksime hostelisse tagasi.
Aga mis oli ülihea, oli see, et ka nemad plaanisid homme San Marino vanalinna minna vaatama. Esiteks olin ma leidnud mööda linna tsillimiseks endale sõbrad ja teiseks saime autoga ringi liikuda. Nagu ma ennist ütlesin, San Marinos ringi liikumisel on auto väga kasulik. Lisaks sellele selgus midagi veel paremat – linn, kust mina pidin võtma rongi Firenzesse, jääb neile kojusõidul praktiliselt tee peale. Ja nad olid valmis mind sinna ära viima. Tänu sellele säästsin ma San Marinost Riminisse sõidu ja Riminist Faenzasse sõidu raha – kokku umbes 10 eurot.
Lend Bolognasse läks laupäeva hommikul. Kuna Ryanairi lennud jõuavad alati varem (Nad märgivad minu arust varasema aja, et nende lennud ei hilineks. Seepärast saavadki nad kiidelda, et 90% nende lendudest jõuab õigel ajal kohale), lootsin seda ka seekord. Siis oleks saanud ma kauem Bolognas olla, aga õnnetuseks linna sõitmise, kohvri rongijaama pakipunkti panemise ja piletisabas seismise peale läks nii kaua aega, et lõpuks jäi mul umbes kolm tundi Bologna vaatamiseks. Mööda peatänavat laiuv turg tõkestas ka päris korralikult liikumist.
Tuleb tunnistada, et ma ootasin Bolognast rohkemat. Ei, ma ei taha öelda seda, et see koht poleks ilus. Muidugi on. Aga mind häiris näiteks see, et olulised hooned olid liiga lähestikku. Ma selgitan nüüd ära, miks see mulle ei meeldi: kui hooned on liiga lähestikku, on raske orienteeruda ja raske on aru saada, milline hoone on milline. Ja siis ei saa niivõrd mööda linna jalutada, sest kõik on koos. Mulle on meeldinud selles osas väga näiteks Madrid. Olin mõned aastad tagasi seal linna peal umbes kolm-neli tundi ja kõik olulised asjad said ära vaadatud. Ja need ei olnud need väga lähestikku ka.Üks asi, mida ma elevusega ootasin, oli Bologna ülikooli vaatamine. See on ju kõige vanem ülikool Euroopas. Aga võta näpust, ma ei näinudki seda hoonet teadlikult. Ma olen kindel, et ma kõndisin sellest mööda, sest kaardi järgi pidin ma olema seal, aga aru ma ei saanud, milline see täpselt on. Ja tegelikult ei olnudki algselt 11.sajandil loodud ülikooli loengud seal, nimelt toimusid need algul kirikutes.
Seda, et Bologna mulle sellist muljet ei jätnud, nagu ma lootsin, ma loomulikult ei räägi ühele Bolognast pärit kaaserasmuslasele. Kui ta üldse peaks küsima, kuidas mulle siis seal meeldis.
Minu järgmine sihtpaik oli San Marino. Olin kodus juba ära kalkuleerinud, et kuidas, mis kell ja mis bussiga ma sinna lähen. See tähendas paraku seda, et pidin Riminisse võtma 4 eurot kallima rongi kui oleksin tahtnud. Aga pole hullu, arvestades seda, et Itaalias on rongiga sõitmine odavam kui Hispaanias ja Prantsusmaal.
San Marinosse loomulikult rong ei lähe, see on ju nii mägine riik. Sinna saab Rimini kaudu. Niisiis sõitsin ma rongiga Riminisse ja sealt võtsin 4 eurot maksva bussi San Marinosse. Buss pidi sõitma sinna ligi tund aeg, kuigi linn ise on 24 kilomeetri kaugusel. Sõitsin siis bussiga sinna, endal rõõmus elevus hinges. Minu jaoks tundus San Marino hästi põnev ja eriline.
Bussijaam oli mäe otsas. Kui seal maha tulin, läksin piletimüüja juurde ja küsisin, kus see hostel asub (mul oli aadress lipikul kirjas) Selgus, et see on umbes 3 kilomeetri tagasi, mäest alla. See ei olnud rõõmus uudis. Aga õnneks rääkis piletimüüja bussijuhiga ära ja ma sain bussiga tasuta tagasi sõita vajaliku peatuseni. See oli tõesti ikka päris mitu kilomeetrit. Mul vedas üldse, et ma ei tulnud San Marinosse kõige viimase bussiga, vaid eelviimasega. Muidu oleksin ma pidanud takso võtma ja San Marinos algavad taksohinnad 15 eurost. Ma ei tea, kas seal üldse on kohalikke taksosid, võib-olla tuleb need kutsuda Itaaliast. See selgitaks krõbedat hinda.
Igatahes lahke bussijuht ütles umbes seitse bussipeatust hiljem, et nüüd oleme sel tänaval, kus hostel on. Väljas oli juba veidi pime ja ma seisin suure tee ääres. Kõigele lisaks oli üsna külm – jumal tänatud, et ma võtsin lisaks jakile ka kampsuni kaasa. Ma ei osanud mitte kuhugi minna ning mitte ühtegi inimest ei olnud ka liikumas. Läksin siis üle tee asuvasse neljatärnihotelli ja küsisin sealt. Ma ei suutnud oma õnne uskuda, kui retseptsioonis olev naine ütles, et minu hostel on teisel pool teed.
Aga selles majas, kuhu see naine osutas, oli mingi pubi. Natuke maja uurides märkasin siiski ka silti, mis andis teada, et seal on hostel. Küsisin ühelt töötajalt, kuidas sinna saab ja siis üks teine kelner tuligi mind üles saatma. Kedagi tol õhtul retseptsioonis ei olnud, ainult see kelner käis vahepeal, kui oli vaja.
Loomulikult ei osanud ta inglise keelt, nii et vähemalt algul pidin ma kasutama kõiki oma jõude, et rääkida itaalia keeles. Lihtsamaks suhtluseks saime lõpuks kokkuleppele, et mina räägin hispaania keeles ja tema vastab itaalia keeles.
Miks mul üldse oli vaja temaga nii pikalt jutustada, oli see, et ma leidsin end San Marinos üsna täbarast olukorrast. Ma pidin järgmisel päeval lahkuma 12.15 bussiga, mis tähendas, et mul oli üsna vähe aega. Ja enne seda läheb vanalinna (mis asus meist kõvasti üleval) kaks või kolm bussi. Jah, pühapäeviti liiguvadki San Marinos ainult need bussid, mis tulevad Riminist ja neid on päeva jooksul umbes seitse. Muudel päevadel töötab vist mingi kohalik liin ka. Põhimõtteliselt on San Marinos normaalseks liikluseks vaja autot.
Igatahes ma oleksin saanud nii vanalinna minna, et oleksin kohe hommikul võtnud enda pagasi kaasa (mida õnneks ei oleks olnud palju- üks suurem kott, millel on rattad all, aga mida saab ka õlal kanda) Lõpuks pakkus üks teine pubitöötaja, et võib mu hommikul linna visata. Leppisime kokku, et kuskil poole 9 ajal hommikul otsin ta üles. See kellaaeg polnud minu jaoks varajane, sest kavatsesin nagunii vara magama minna. Jah, kavatsesin. Aga tegelikult sain ma tuttavaks nelja minuvanuse itaalia kutiga, kes olid tulnud San Marinosse rallit vaatama. Nad olid kaks Simonet, Joshua ja Nicolo. Kuna ööbisin kuueses toas, olid ka nemad minuga ühes toas. Igatahes olid nad minu vastu hästi sõbralikud ja kutsusid endaga sööma. Aga enne seda palusid nad 20 minutit, et ennast valmis seada. Aga nad on ju itaallased ja loomulikult ootasin ma neid vähemalt pool tundi. Käisin vahepeal alumisel korrusel ja kui tagasi tulin, oli terve korrus parfüümilõhna täis. Ja kui ma veel tuppa astusin, milline lõhn sealt ninna kargaks. Ise ka ei usuks, kui ei oleks tundnud. Ja geeli olid nad ka kõik juustesse korralikult pannud. Aga no pole imestada – nad on ju itaallased!
Nad on kõik pärit Sloveenia piiri ääres üksteise lähedal asuvatest väikelinnadest, kuid paraku ei osanud poisid eriti inglise keelt. Seega oligi meie suhtlus naljakas ja vaevaline itaalia ja inglise keele segu. Rohkem oli selles siiski itaalia keelt. Aga nendega oli hästi tore. Sõime õhtusööki ja vaatasime hiljem mingid kohalikku pubibändi. Naljatasime, et järgmisel aastal esindab see bänd kindlasti San Marinot Eurovisioonil.
Kutid plaanisid minna San Marino ralli afterparty’le ja kutsusid mindki kaasa. Nad olid autoga ja seega oli lihtne ringi liikuda (üks neist oli kainekas) Kuna pubimuusika pärast magada poleks nagunii saanud, läksin ma nendega kaasa. Aga seda pidu ei toimunud või ei toimunud see lihtsalt seal. Ma ei saanudki päris hästi aru, minu itaalia keel pole nii hea. Aga nad tahtsid minna ikka mõnda klubisse, seega lasid nad GPS-il teed näidata. Tiirutasime tükk aega, kuni GPS ütles, et oleme kohal. Me olime jõudnud täiesti suvalisse kohta – ühel pool oli mingi imelik tee metsatukaga ja teisel pool põld. Võtsime uue sihtkoha, kuid kohale tulles selgus, et see on kinni. Otsustasime alla anda ja läksime hostelisse tagasi.
Aga mis oli ülihea, oli see, et ka nemad plaanisid homme San Marino vanalinna minna vaatama. Esiteks olin ma leidnud mööda linna tsillimiseks endale sõbrad ja teiseks saime autoga ringi liikuda. Nagu ma ennist ütlesin, San Marinos ringi liikumisel on auto väga kasulik. Lisaks sellele selgus midagi veel paremat – linn, kust mina pidin võtma rongi Firenzesse, jääb neile kojusõidul praktiliselt tee peale. Ja nad olid valmis mind sinna ära viima. Tänu sellele säästsin ma San Marinost Riminisse sõidu ja Riminist Faenzasse sõidu raha – kokku umbes 10 eurot.
Itaalia, San Marino- 9.oktoober
Kuna jõudsime lõpuks magama umbes kell pool 3 öösel, oli poistel ülesärkamisega raskusi. Lõpuks ajasid nad end üles umbes 10 minutit enne check out’i ehk natuke enne 11. Mina olin varem üleval ja käisin juba söömas ka ära. Kusjuures mulle vist ei olnud hommikusööki ette nähtud, aga see tädi seal ütles, et võta-võta. Ja see oli tõesti rikkalik – sai võileiba teha, maisihelbeid piimaga ja kolme sorti kooki! Pole paha.
Täna ei olnud õnneks nii külm nagu eile õhtul, aga siiski oleks tahtnud kinniseid kinni. Vahepeal sadas vihma ka, mis pani kahtluse alla selle, et me San Marino vanalinna läheme vaatama. Aga õnneks ikka läksime. Muide, Nicolol olid jalas valged püksid ja ta kõndis nendega vihmas nii, et need ei saanud mustaks. Mul oleksid poripritsmed olnud poole sääre peale. Mu ema ütleks, et ma peaks Nicolost eeskuju võtma.
Ja siis ootasime veel külmas ja vihmas Simone ja Nicologa teist Simonet ja Joshuat, sest nad lihtsalt kadusid auto juurest ära. Otsisime tervest majast, aga neid polnud. Telefoni nad ka ei vastanud. Lõpuks ilmusid nad umbes 20 minuti pärast välja ja selgus, et nad olid kõrvalmaja pubis söömas käinud. Ja telefoni ka ei kuulnud, no ups:D
Niisiis kuskil poole 12 ajal hakkasime sõitma kesklinna, kus oli parkimiskoha leidmisega raskusi. Kui saime lõpuks pargitud, leidsime esimese „atraktsiooni“ See oli relvapood, kus me õnnetuseks veetsime umbes pool tundi. Poisid tundusid üsnagi jahifännid olevat. Lõppude lõpuks lahkusid nad poest kahe suure jahirelva ja kahe noa võrra rikkamana. Üks suur relv oli Nicolo isale. Uurisin talt, miks ta Itaaliast seda ei osta ja Nicolo seletas, et kui San Marinos maksab see 200 eurot, siis Itaalias umbes 500 eurot. Pealegi on seal vaja mingit tõendit, mis oleks ka üsna mõistlik. San Marinos tahetakse ainult dokumenti ja mingi ankeet tuleb ka ära täita. Nicolo ütles, et see on ju relvade riik.
Maailma vanim vabariik San Marino on kena, aga päris kindlasti oleks mulle jäänud sellest parem mulje, kui seal oleks soojem olnud. Eelkõige on mul meeles külmetamine – aga mida sa ikka ootad, see asub ju nii kõrgel. Mis mulle veel väga ei meeldinud, oli see, et see oli nii mäe otsas. Nagu ma enne ütlesin, ringi liikumine oli raskevõitu.
Igatahes pärast vaatamisväärsustega tutvumist leidis Joshua, et ka tema peab ostma suure jahipüssi, nii et kui me lõpuks sealt poest väljusime, oli kell kolmveerand kolm. Kell 16.16 pidi Faenzast rong minema, aga enne seda oli mul vaja rongipilet osta (Bolognas olid pikad piletisabad ja kartsin, et Faenzas ka, aga õnneks mitte) Jõudsime kell 4 õnnelikult Faenza rongijaama, kuigi ma vahepeal kahtlustasin, et jään rongist maha. Teatasin poistele, et nad on nüüd mu kangelased:D Kui sõitsin rongiga minema, jäid nad veel mulle lehvitama. Armas:)
Ma ei tea, kas rong hilines Firenzesse või olid mul valed andmed selle kohta, millal ta peab kohale jõudma. Igatahes jõudsime plaanitust peaaegu pool tundi hiljem. Loomulikult oli turistiinfo kinni ja kahjuks polnud eriti kelleltki rongijaamas ka küsida suunda hosteli poole. Teadsin ainult, et see pidi rongijaamast umbes 250 meetri kaugusel olema. Üks mees oskaski mind sinna juhatada. Firenze hosteli kohta oli internetis ka kirjutatud, et kui keegi ei tule hostelis vastu, siis tuleb ühele telefoninumbrile helistada.
Igatahes sain mingil moel mõlemast uksest sisse (vajutasin nupule ja see avanes), aga ma ei leidnud algul mitte kedagi. Kui ma järjest kõikidele ustele koputasin, tuli välja üks naine, kes ütles, kuhu uksele ma peaksin hostelipidaja leidmiseks koputama. Paraku ei olnud teda seal ka. Nii et ma helistasin siis sellele numbrile, mis oli antud. Ja see mees oli ebaviisakas. Kui ma ei osanud talle kohe hosteli nime öelda, siis teatas ta, et neil pole vabu kohti ja peaaegu kohe katkestas kõne ka ära. Kui ma uuesti helistasin, seletasin talle, et mul ikka on broneering, mille peale ta ütles, et neil pole seal pühapäeval kedagi ja ma pean ise võtme võtma ja sisse võtma! Mida kuradit?? Igaüks võib ju nii sisse tulla, võtmega (mis oli seal koridoris) ukse lahti teha ja asjad pihta panna. See mees oli nii ebaviisakas, et esimest korda on mul tahtmine Hostelworldi hosteli kohta halvasti kirjutada. Kõigele lisaks ei saanud sinna järgmisel päeval mõneks tunniks oma kotti jätta, kui siis ainult koridori. See aga ei tundunud mulle kuigi turvaline. Mulle ei ole kunagi varem üheski hostelis öeldud, et ma ei või sinna kohvrit jätta. Tõsi küll, majutus maksis seal küll väga vähe – ainult 12 eurot. Pluss turistimaks 2 eurot, mis on alates juunist kehtestatud Firenzes, Roomas ja Veneetsias.
Juba teist õhtut järjest arvasin, et ma olen oma toas üksi. Ja jälle ma eksisin. Mõni tund pärast mind tulid kaks Inglismaal elavat pakistanlast. Neil vähemalt vedas nii palju, et neile tuldi vastu (omaniku, selle ebaviisaka mehe, ema) ja nad ei pidanud ise võtit võtma ja tuppa minema. Ajasin nende kahe pakistanlasega juttu, minu jaoks oli see hästi lahe, sest ma polnud kedagi Pakistanist varem kohanud. Rääkisin neile, et olin näinud filmi ühest pakistanlasest, kelle eluunistuseks on näha Taj Mahali, aga talle ei anta India viisat. Kutid naersid ja ütlesid, et sinna on tõesti raske viisat saada ja kui saad, siis ainult ühte linna. Uurisin, miks see nii on. Ta seletas mulle pika ajaloo ümber ja tuleb tunnistada, et ma ei saanud aru ja mulle ei jäänud meelde. Paralleeli sai igatahes tõmmata Eesti ja Venemaaga: kui üks riik on teise sisse tunginud, siis ei saa lihtsalt enam head suhted olla.
Nad õppisid Inglismaal IT-d ja nüüd said magistrikraadi kätte. Uurisin, kas nad plaanivad tagasi Pakistani minna ja kas seal on üldse sel alal tööd. Sain üllatava vastuse, et seal on väga paljudel inimestel arvutid. Nagu üks neist ütles: see on vaene riik rikaste inimestega. Ja muide, nende arvates pole Pakistan kuigi ohtlik koht. Tõsi küll, Afganistani piiri äärde ei soovitanud nad mul minna:D
Mu isa on alati naernud, et ma peaksin järgmisena hakkama urdu keelt õppima. Ja Pakistanis räägitaksegi ju urdu keelt. Nii et ma palusin, et nad kirjutaksid mulle üles mõned väljendid. Muidugi kirjutavad nad neid oma tähtedega, aga nad kirjutasid mulle ka ladina tähestikus need. Siin nad on:
Tere- Salam
Kuidas läheb?- Kya haal hai?
Minu nimi on..-Mera naam..
Igatahes siis, kui me pakistanlastega rääkisime, tulid ka kolm soomlast. Tore oli rääkida kellegagi Põhjamaadest, aga see toredus kadus ära, kui nad kell 1 öösel hostelisse tulles kõvasti sositama ja itsitama hakkasid. Halloo, võiks teistega ka arvestada!??
Täna ei olnud õnneks nii külm nagu eile õhtul, aga siiski oleks tahtnud kinniseid kinni. Vahepeal sadas vihma ka, mis pani kahtluse alla selle, et me San Marino vanalinna läheme vaatama. Aga õnneks ikka läksime. Muide, Nicolol olid jalas valged püksid ja ta kõndis nendega vihmas nii, et need ei saanud mustaks. Mul oleksid poripritsmed olnud poole sääre peale. Mu ema ütleks, et ma peaks Nicolost eeskuju võtma.
Ja siis ootasime veel külmas ja vihmas Simone ja Nicologa teist Simonet ja Joshuat, sest nad lihtsalt kadusid auto juurest ära. Otsisime tervest majast, aga neid polnud. Telefoni nad ka ei vastanud. Lõpuks ilmusid nad umbes 20 minuti pärast välja ja selgus, et nad olid kõrvalmaja pubis söömas käinud. Ja telefoni ka ei kuulnud, no ups:D
Niisiis kuskil poole 12 ajal hakkasime sõitma kesklinna, kus oli parkimiskoha leidmisega raskusi. Kui saime lõpuks pargitud, leidsime esimese „atraktsiooni“ See oli relvapood, kus me õnnetuseks veetsime umbes pool tundi. Poisid tundusid üsnagi jahifännid olevat. Lõppude lõpuks lahkusid nad poest kahe suure jahirelva ja kahe noa võrra rikkamana. Üks suur relv oli Nicolo isale. Uurisin talt, miks ta Itaaliast seda ei osta ja Nicolo seletas, et kui San Marinos maksab see 200 eurot, siis Itaalias umbes 500 eurot. Pealegi on seal vaja mingit tõendit, mis oleks ka üsna mõistlik. San Marinos tahetakse ainult dokumenti ja mingi ankeet tuleb ka ära täita. Nicolo ütles, et see on ju relvade riik.
Maailma vanim vabariik San Marino on kena, aga päris kindlasti oleks mulle jäänud sellest parem mulje, kui seal oleks soojem olnud. Eelkõige on mul meeles külmetamine – aga mida sa ikka ootad, see asub ju nii kõrgel. Mis mulle veel väga ei meeldinud, oli see, et see oli nii mäe otsas. Nagu ma enne ütlesin, ringi liikumine oli raskevõitu.
Igatahes pärast vaatamisväärsustega tutvumist leidis Joshua, et ka tema peab ostma suure jahipüssi, nii et kui me lõpuks sealt poest väljusime, oli kell kolmveerand kolm. Kell 16.16 pidi Faenzast rong minema, aga enne seda oli mul vaja rongipilet osta (Bolognas olid pikad piletisabad ja kartsin, et Faenzas ka, aga õnneks mitte) Jõudsime kell 4 õnnelikult Faenza rongijaama, kuigi ma vahepeal kahtlustasin, et jään rongist maha. Teatasin poistele, et nad on nüüd mu kangelased:D Kui sõitsin rongiga minema, jäid nad veel mulle lehvitama. Armas:)Ma ei tea, kas rong hilines Firenzesse või olid mul valed andmed selle kohta, millal ta peab kohale jõudma. Igatahes jõudsime plaanitust peaaegu pool tundi hiljem. Loomulikult oli turistiinfo kinni ja kahjuks polnud eriti kelleltki rongijaamas ka küsida suunda hosteli poole. Teadsin ainult, et see pidi rongijaamast umbes 250 meetri kaugusel olema. Üks mees oskaski mind sinna juhatada. Firenze hosteli kohta oli internetis ka kirjutatud, et kui keegi ei tule hostelis vastu, siis tuleb ühele telefoninumbrile helistada.
Igatahes sain mingil moel mõlemast uksest sisse (vajutasin nupule ja see avanes), aga ma ei leidnud algul mitte kedagi. Kui ma järjest kõikidele ustele koputasin, tuli välja üks naine, kes ütles, kuhu uksele ma peaksin hostelipidaja leidmiseks koputama. Paraku ei olnud teda seal ka. Nii et ma helistasin siis sellele numbrile, mis oli antud. Ja see mees oli ebaviisakas. Kui ma ei osanud talle kohe hosteli nime öelda, siis teatas ta, et neil pole vabu kohti ja peaaegu kohe katkestas kõne ka ära. Kui ma uuesti helistasin, seletasin talle, et mul ikka on broneering, mille peale ta ütles, et neil pole seal pühapäeval kedagi ja ma pean ise võtme võtma ja sisse võtma! Mida kuradit?? Igaüks võib ju nii sisse tulla, võtmega (mis oli seal koridoris) ukse lahti teha ja asjad pihta panna. See mees oli nii ebaviisakas, et esimest korda on mul tahtmine Hostelworldi hosteli kohta halvasti kirjutada. Kõigele lisaks ei saanud sinna järgmisel päeval mõneks tunniks oma kotti jätta, kui siis ainult koridori. See aga ei tundunud mulle kuigi turvaline. Mulle ei ole kunagi varem üheski hostelis öeldud, et ma ei või sinna kohvrit jätta. Tõsi küll, majutus maksis seal küll väga vähe – ainult 12 eurot. Pluss turistimaks 2 eurot, mis on alates juunist kehtestatud Firenzes, Roomas ja Veneetsias.
Juba teist õhtut järjest arvasin, et ma olen oma toas üksi. Ja jälle ma eksisin. Mõni tund pärast mind tulid kaks Inglismaal elavat pakistanlast. Neil vähemalt vedas nii palju, et neile tuldi vastu (omaniku, selle ebaviisaka mehe, ema) ja nad ei pidanud ise võtit võtma ja tuppa minema. Ajasin nende kahe pakistanlasega juttu, minu jaoks oli see hästi lahe, sest ma polnud kedagi Pakistanist varem kohanud. Rääkisin neile, et olin näinud filmi ühest pakistanlasest, kelle eluunistuseks on näha Taj Mahali, aga talle ei anta India viisat. Kutid naersid ja ütlesid, et sinna on tõesti raske viisat saada ja kui saad, siis ainult ühte linna. Uurisin, miks see nii on. Ta seletas mulle pika ajaloo ümber ja tuleb tunnistada, et ma ei saanud aru ja mulle ei jäänud meelde. Paralleeli sai igatahes tõmmata Eesti ja Venemaaga: kui üks riik on teise sisse tunginud, siis ei saa lihtsalt enam head suhted olla.
Nad õppisid Inglismaal IT-d ja nüüd said magistrikraadi kätte. Uurisin, kas nad plaanivad tagasi Pakistani minna ja kas seal on üldse sel alal tööd. Sain üllatava vastuse, et seal on väga paljudel inimestel arvutid. Nagu üks neist ütles: see on vaene riik rikaste inimestega. Ja muide, nende arvates pole Pakistan kuigi ohtlik koht. Tõsi küll, Afganistani piiri äärde ei soovitanud nad mul minna:D
Mu isa on alati naernud, et ma peaksin järgmisena hakkama urdu keelt õppima. Ja Pakistanis räägitaksegi ju urdu keelt. Nii et ma palusin, et nad kirjutaksid mulle üles mõned väljendid. Muidugi kirjutavad nad neid oma tähtedega, aga nad kirjutasid mulle ka ladina tähestikus need. Siin nad on:
Tere- Salam
Kuidas läheb?- Kya haal hai?
Minu nimi on..-Mera naam..
Igatahes siis, kui me pakistanlastega rääkisime, tulid ka kolm soomlast. Tore oli rääkida kellegagi Põhjamaadest, aga see toredus kadus ära, kui nad kell 1 öösel hostelisse tulles kõvasti sositama ja itsitama hakkasid. Halloo, võiks teistega ka arvestada!??
Itaalia- 11.oktoober
Kuna soomlased keset ööd mu üles ajasid, oli mul oodatust raskem hommikul üles ärgata. Seda enam, et õues tundus pime. Hiljem loomulikult selgus, et kardinad olid niimoodi ees, et ei lasknud valgust sisse.
Igatahes minu plaan tänaseks hommikupoolikuks oli selline, et käin enne check-outi natuke linnapeal, siis võtan oma koti, lähen turistiinfosse ja kõnnin veel natuke ringi enne rongijaama minekut.
Ma olin kuulnud varem ütlust, et Firenze on maailma kõige ilusa linn ja pärast jalutamist seal ei ole mul mitte mingit kavatsust sellele vastu vaielda. Selles linnas on elanud nii Dante kui Galileo Galilei. Firenzes on nii palju kirikuid ja ma tean, et ühes kirikus nendest kohtas Dante ka oma südamedaami Beatrizi.
Kahjuks oli mul sellegi linna jaoks liiga vähe aega, et rahulikult jalutada ja seda kõike nautida. Kiirustasin Pisasse, sest ei teadnud, mis kell ma pean sealt rongile minema. Etteruttavalt võin öelda, et mul jäi seal päris normaalselt vaba aega.
Igatahes olin nii ähmi täis kiiresti rongile jõudmisega, et unustasin rongipileti komposteerida. Ja see pole hea, sest selle eest saab Itaalias 25 eurot trahvi, kui ta pole komposteeritud. Ma ei tea, kuidas nad turistidesse selles osas suhtuvad, aga ma ei tahtnud väga seda katsetada ka. Aga mul tuli komposteerimata jätmine meelde alles siis, kui rongi väljumiseni oli jäänud umbes kolm minutit. Ma ei riskinud minna välja, et otsida kompostrit. Õnneks ma nägin ühte rongitöötajat, kes kirjutas mu piletile, et läksin just sel kuupäeval Firenzes rongile.
Pisasse jõudes tahtsin esimese asjana osta ära rongipileti Pisa lennujaama. Sain suure üllatuse osaliseks, kui selgus, et rong sinna läheb kõigest viis minutit! Isegi Tallinna lennujaam pole kesklinnale nii lähedal! Aga tänu sellele, et rong sinna nii kiiresti läks, sain rahulikult Pisas ringi vaadata – mul olid harukordsed viis tundi ringi liikumiseks. Ja ma arvan, et linnaga tutvumiseks on see piisav. Ma tüdinengi ära ühes kohas liiga pikalt olles.
Ja ma nägin nüüd viimaks Pisa torni! Tuleb tunnistada, et see on tõesti muljetavaldav, imetlesin seda ikka tükk aega.
Pärast peamiste vaatamisväärsuste vaataamist ja poodides käimist (mul oli esimest korda reisi jooksul aega poodides ka käia) jäi mul isegi vaba aega, mille sisustasin lihtsalt rongijaama ümber jalutamisega.
Uhh, nüüd sai kolme päeva jooksul küll piisavalt kultuuri nähtud. Aga mitte piisavalt reisitud, tulemas on lisa!:P
Igatahes minu plaan tänaseks hommikupoolikuks oli selline, et käin enne check-outi natuke linnapeal, siis võtan oma koti, lähen turistiinfosse ja kõnnin veel natuke ringi enne rongijaama minekut.
Ma olin kuulnud varem ütlust, et Firenze on maailma kõige ilusa linn ja pärast jalutamist seal ei ole mul mitte mingit kavatsust sellele vastu vaielda. Selles linnas on elanud nii Dante kui Galileo Galilei. Firenzes on nii palju kirikuid ja ma tean, et ühes kirikus nendest kohtas Dante ka oma südamedaami Beatrizi.
Kahjuks oli mul sellegi linna jaoks liiga vähe aega, et rahulikult jalutada ja seda kõike nautida. Kiirustasin Pisasse, sest ei teadnud, mis kell ma pean sealt rongile minema. Etteruttavalt võin öelda, et mul jäi seal päris normaalselt vaba aega.
Igatahes olin nii ähmi täis kiiresti rongile jõudmisega, et unustasin rongipileti komposteerida. Ja see pole hea, sest selle eest saab Itaalias 25 eurot trahvi, kui ta pole komposteeritud. Ma ei tea, kuidas nad turistidesse selles osas suhtuvad, aga ma ei tahtnud väga seda katsetada ka. Aga mul tuli komposteerimata jätmine meelde alles siis, kui rongi väljumiseni oli jäänud umbes kolm minutit. Ma ei riskinud minna välja, et otsida kompostrit. Õnneks ma nägin ühte rongitöötajat, kes kirjutas mu piletile, et läksin just sel kuupäeval Firenzes rongile.
Pisasse jõudes tahtsin esimese asjana osta ära rongipileti Pisa lennujaama. Sain suure üllatuse osaliseks, kui selgus, et rong sinna läheb kõigest viis minutit! Isegi Tallinna lennujaam pole kesklinnale nii lähedal! Aga tänu sellele, et rong sinna nii kiiresti läks, sain rahulikult Pisas ringi vaadata – mul olid harukordsed viis tundi ringi liikumiseks. Ja ma arvan, et linnaga tutvumiseks on see piisav. Ma tüdinengi ära ühes kohas liiga pikalt olles.
Ja ma nägin nüüd viimaks Pisa torni! Tuleb tunnistada, et see on tõesti muljetavaldav, imetlesin seda ikka tükk aega. Pärast peamiste vaatamisväärsuste vaataamist ja poodides käimist (mul oli esimest korda reisi jooksul aega poodides ka käia) jäi mul isegi vaba aega, mille sisustasin lihtsalt rongijaama ümber jalutamisega.
Uhh, nüüd sai kolme päeva jooksul küll piisavalt kultuuri nähtud. Aga mitte piisavalt reisitud, tulemas on lisa!:P
Friday, October 7, 2011
Hispaania- 9. postitus
Kuigi täna on väljas pilvine ilm, pidi uuest nädalast jälle soojaks minema. Meie korteriomanike sõnul ei ole üldse tavaline, et sügisel nii soe on, seega on siin ka vananaistesuvi. Nad ütlesid mulle selle sõna ka, kuidas nad seda hispaania keeles nimetavad, aga see oli nii pikk ja keeruline, et ma suutsin selle ära unustada. Igatahes oli see nimi seotud mingi puu-või köögiviljaga. Elagu vananaistesuvi, kui me Hispaanias oleme!:P
Täna bussiga sõites mõtlesin selle peale, kui raudsete närvidega peavad Hispaanias olema lasteaiakasvatajad ja kooliõpetajad. Meiega olid ühes bussis ligikaudu 15 last vanuses 10-14 (ma arvan) ja oi jumal, kuidas nad lärmasid! Nendega kaasas olnud meessoost saatja ei öelnud neile midagi selle kohta, et nad vaiksemalt oleksid ja küllap ei oleks see kuigi palju aidanud ka.
Meie maja vastas asub lasteaed ja tihtipeale hommikul ärgates kuulen ma esimese asjana lärmi. Ma ei mõelnud varem selle peale, kui kõva lärm sealsamas lasteaia territooriumil veel on…
Aga vaatamata sellele on inimesed nii sõbralikud. Mul tekkis täna poes kassasabas seistes võrdlus Eestiga. Minu ees olid ühed umbes minuvanused poiss ja tüdruk ning neil oli kassalindi peal hulk asju. Minul oli aga käes kaks asja ja seetõttu pakkus poiss, et võin nende ette tulla. Ja ma isegi ei tatsunud kassajärjekorras rahutult nagu ma vahepeal kipun tegema. Eestis nii lahked ikka ei olda.. vähemalt mina pole Eestis sellisesse situatsiooni sattunud.
Esimestel koolinädalatel räägiti meile katalaani kultuuri loengutes mitu korda, et just Gironas asub mingi inglise gastronoomiaajakirja andmetel maailmas paremuselt teine restoran. Selle nimi on El Celler de Can Roca. Kuulsin selle nime ja mõtlesin, et olen seda kuskil kuulnud. Huvitav kus? Koju minnes tuli vastus: see asub kõrvalmajas. Maailma paremuselt teine restoran asub mul kõrvalmajas:D Muidugi pikemal uurimisel selgus, et see restoran on nüüdseks kolinud, aga õnneks mitte kaugele. Nüüd asub see meist umbes seitsme minuti jalutuse kaugusel tänava alguses.
Meile räägiti katalaani gastronoomia loengus, et kui tahta nädalavahetusel sinna restorani minna, siis peab selleks mitu kuud ette laua broneerima. Hinnad on ka kindlasti väga soolased, ma ei taha ettegi kujutada:D Mõned meie kaaserasmuslased rääkisid (ma ei tea, kas naljatades või tõsiselt), et võiks sinna minna siis, kui oleme korteriomanikelt kahe kuu üüri tagasi saanud (selle, mille pidime ettemaksuks andma)
Ühel peol sain muuhulgas tuttavaks Kolumbiast pärit Carlosega. Miks ma just temast enda blogis jutustan, on see, et ta rääkis mulle, et on pärit samast linnast, kust Shakira. Kuigi Barranquilla on ikkagi miljonilinn selgus, et Shakira oli kooliajal Carlose õe hea sõbranna ja Carlos ise on ka Shakiraga kohtunud. Tema vanemad pidid olema ka Shakira vanemate tuttavad. Päris lahe tegelikult – kui tihti kohtan ma kedagi, kes tunneb ülemaailmse kuulsusega lauljat?
Täna bussiga sõites mõtlesin selle peale, kui raudsete närvidega peavad Hispaanias olema lasteaiakasvatajad ja kooliõpetajad. Meiega olid ühes bussis ligikaudu 15 last vanuses 10-14 (ma arvan) ja oi jumal, kuidas nad lärmasid! Nendega kaasas olnud meessoost saatja ei öelnud neile midagi selle kohta, et nad vaiksemalt oleksid ja küllap ei oleks see kuigi palju aidanud ka.
Meie maja vastas asub lasteaed ja tihtipeale hommikul ärgates kuulen ma esimese asjana lärmi. Ma ei mõelnud varem selle peale, kui kõva lärm sealsamas lasteaia territooriumil veel on…
Aga vaatamata sellele on inimesed nii sõbralikud. Mul tekkis täna poes kassasabas seistes võrdlus Eestiga. Minu ees olid ühed umbes minuvanused poiss ja tüdruk ning neil oli kassalindi peal hulk asju. Minul oli aga käes kaks asja ja seetõttu pakkus poiss, et võin nende ette tulla. Ja ma isegi ei tatsunud kassajärjekorras rahutult nagu ma vahepeal kipun tegema. Eestis nii lahked ikka ei olda.. vähemalt mina pole Eestis sellisesse situatsiooni sattunud.
Esimestel koolinädalatel räägiti meile katalaani kultuuri loengutes mitu korda, et just Gironas asub mingi inglise gastronoomiaajakirja andmetel maailmas paremuselt teine restoran. Selle nimi on El Celler de Can Roca. Kuulsin selle nime ja mõtlesin, et olen seda kuskil kuulnud. Huvitav kus? Koju minnes tuli vastus: see asub kõrvalmajas. Maailma paremuselt teine restoran asub mul kõrvalmajas:D Muidugi pikemal uurimisel selgus, et see restoran on nüüdseks kolinud, aga õnneks mitte kaugele. Nüüd asub see meist umbes seitsme minuti jalutuse kaugusel tänava alguses.
Meile räägiti katalaani gastronoomia loengus, et kui tahta nädalavahetusel sinna restorani minna, siis peab selleks mitu kuud ette laua broneerima. Hinnad on ka kindlasti väga soolased, ma ei taha ettegi kujutada:D Mõned meie kaaserasmuslased rääkisid (ma ei tea, kas naljatades või tõsiselt), et võiks sinna minna siis, kui oleme korteriomanikelt kahe kuu üüri tagasi saanud (selle, mille pidime ettemaksuks andma)
Ühel peol sain muuhulgas tuttavaks Kolumbiast pärit Carlosega. Miks ma just temast enda blogis jutustan, on see, et ta rääkis mulle, et on pärit samast linnast, kust Shakira. Kuigi Barranquilla on ikkagi miljonilinn selgus, et Shakira oli kooliajal Carlose õe hea sõbranna ja Carlos ise on ka Shakiraga kohtunud. Tema vanemad pidid olema ka Shakira vanemate tuttavad. Päris lahe tegelikult – kui tihti kohtan ma kedagi, kes tunneb ülemaailmse kuulsusega lauljat?
Tuesday, October 4, 2011
Hispaania- 8. postitus
Minu jaoks on ikka veel hämmastav, kui ükskõikselt suhtuvad hispaanlased kokkulepitud kellaaegadesse. Jah, ma tean – see on HISPAANIA., inimesed ongi sellised. Aga ma eelistan ikkagi täpsust.
Seda ma juba ühe korra mainisin, et õppejõud hilinevad alati tundi 5-15 minutit. Täna hilines isegi üks õppejõud 20 minutit. Aga sellest pole hullu – see ongi meie tundide vahele jääv paus.
Eile lubas mulle aga paljundusruumis töötav naine, et kuna mul on vaja itaalia keele materjale kohe hommikul, saan need kätte viis minutit enne poolt üheksat (ma olin käinud viimased kolm päeva neid küsimas ja iga päev oli mingi erinev põhjus, miks neid polnud). Tema enda tööpäev pidi algama pool üheksa ja seega lubas ta ise tulla viis minutit varem, et need ära anda. No loomulikult ei tulnud ta siis, kui lubas. Ta ei tulnud isegi õigeaegselt poole üheksaks tööle. Mina ootasin kuni kell sai viis minutit pärast poole üheksa ja siis läksin ära. Ma ei teagi, mis kell ta lõpuks tuli. Kui ma vahetunnis läksin uuesti sinna ruumi juurde, oli väljas silt, et ta on kohe tagasi. Nojah siis.
Seesama paljundusruumi tädi (või noh, mis tädi ta ikka on, paistab kuskil 25 olevat) on üks neist hispaanlastest, kelle „sidesõnaks“ on mõni hellitussõna. Näiteks on ta mind nimetanud juba „guapa’ks“ (kenake, kompu) ja „cariño’ks” (kallis, armas) Ega Eestis ei juhtu kuigi tihti, et koopiaid tegema minnes öeldakse „vabandust, armas, ma ei jõudnud koopiaid tänaseks teha“ või „head aega, kenake“
Aga ma ei taha üldse öelda, et mina oleksin ainus, kes sellise „kõrgendatud tähelepanu“ osaliseks saab. Hispaanlased kasutavadki neid sõnu. Näiteks üks kord hõikas üks vanem naine (ilmselt) oma mehele „guapo!“ selle asemel, et teda nimepidi hõigata.
Eriti vahva oli see, kui üks päev supermarketis pöördus üks umbes 50aastane mees minu poole. Ta küsis, kas oskan välja lugeda, mis hinnaga toode on. Võrdlesin koode ja ütlesin talle hinna. Seepeale ütles ta mulle „Gracias, reina“ (aitäh, kuninganna!) Nii nunnu.
Kirjutasin vist mingi hetk, et saime naabriga kaubale, et maksame talle interneti kasutamise eest 10 eurot kuus. Nüüd raha maksma minnes selgus, et peame ikkagi 20 eurot kuus maksma ja septembris maksime 10 eurot, sest see oli poolik kuu. Ega see väga rõõmustav uudis ei olnud, arvestades seda, et internet muutub vahepeal nii aeglaseks, et ei ava isegi enam õieti lehekülgi. Küllap tõmbavad nad aeg-ajalt mingeid filme või asju.
Naabrid tõid meile mõni aeg tagasi kolm kabatšokki, niisama sõpruse märgiks. Nad ütlesid, et neil on oma aed ja kabatšokid on sealt pärit. Tol hetkel mõtlesin ma küll, et teen mingi aeg koogi ja viin neile, aga no pärast seda, kui selgus, et peame interneti eest poole rohkem maksma, nad küll enam midagi ei saa.
Plaanin mingi aeg Andorrasse minna ja kuna ühed erasmuslased käisid rendiautoga seal, tundub mullegi see hea mõte (kui välja arvata see, et nad sõitsid sinna umbes 7 tundi, kuigi Andorra on kuskil 400 kilomeetri kaugusel) Ja olin ma just autoga minemise peale mõelnud, kui sain teada, et üks meie sõber siin oli endale Hispaanias auto ostnud. Uurisin talt, et millega ta viimasel ajal tegelenud oli ning sain vastuseks, et oli auto ostnud. Kodumaalt Tšehhist olevat tema sõnul olnud liiga kallis auto siia tuua. Kuna ta peab nüüd auto eest Hispaania kindlustusele maksma, tunnistas ta, et see polnud ikkagi kõige parem idee.
Pakkusin talle selle idee välja, et võtaks auto rahvast täis ja läheks Andorrasse ning ta oli selle mõttega nõus. Seega loodetavasti varsti käime seal ära:P Tahtsin Andorasse minna juba siis, kui ma kolm aastat tagasi Barcelonas keeltekoolis olin, aga siis ei leidnud ma kedagi, kes tahaks koos minuga sinna minna.
Seda ma juba ühe korra mainisin, et õppejõud hilinevad alati tundi 5-15 minutit. Täna hilines isegi üks õppejõud 20 minutit. Aga sellest pole hullu – see ongi meie tundide vahele jääv paus.
Eile lubas mulle aga paljundusruumis töötav naine, et kuna mul on vaja itaalia keele materjale kohe hommikul, saan need kätte viis minutit enne poolt üheksat (ma olin käinud viimased kolm päeva neid küsimas ja iga päev oli mingi erinev põhjus, miks neid polnud). Tema enda tööpäev pidi algama pool üheksa ja seega lubas ta ise tulla viis minutit varem, et need ära anda. No loomulikult ei tulnud ta siis, kui lubas. Ta ei tulnud isegi õigeaegselt poole üheksaks tööle. Mina ootasin kuni kell sai viis minutit pärast poole üheksa ja siis läksin ära. Ma ei teagi, mis kell ta lõpuks tuli. Kui ma vahetunnis läksin uuesti sinna ruumi juurde, oli väljas silt, et ta on kohe tagasi. Nojah siis.
Seesama paljundusruumi tädi (või noh, mis tädi ta ikka on, paistab kuskil 25 olevat) on üks neist hispaanlastest, kelle „sidesõnaks“ on mõni hellitussõna. Näiteks on ta mind nimetanud juba „guapa’ks“ (kenake, kompu) ja „cariño’ks” (kallis, armas) Ega Eestis ei juhtu kuigi tihti, et koopiaid tegema minnes öeldakse „vabandust, armas, ma ei jõudnud koopiaid tänaseks teha“ või „head aega, kenake“
Aga ma ei taha üldse öelda, et mina oleksin ainus, kes sellise „kõrgendatud tähelepanu“ osaliseks saab. Hispaanlased kasutavadki neid sõnu. Näiteks üks kord hõikas üks vanem naine (ilmselt) oma mehele „guapo!“ selle asemel, et teda nimepidi hõigata.
Eriti vahva oli see, kui üks päev supermarketis pöördus üks umbes 50aastane mees minu poole. Ta küsis, kas oskan välja lugeda, mis hinnaga toode on. Võrdlesin koode ja ütlesin talle hinna. Seepeale ütles ta mulle „Gracias, reina“ (aitäh, kuninganna!) Nii nunnu.
Kirjutasin vist mingi hetk, et saime naabriga kaubale, et maksame talle interneti kasutamise eest 10 eurot kuus. Nüüd raha maksma minnes selgus, et peame ikkagi 20 eurot kuus maksma ja septembris maksime 10 eurot, sest see oli poolik kuu. Ega see väga rõõmustav uudis ei olnud, arvestades seda, et internet muutub vahepeal nii aeglaseks, et ei ava isegi enam õieti lehekülgi. Küllap tõmbavad nad aeg-ajalt mingeid filme või asju.
Naabrid tõid meile mõni aeg tagasi kolm kabatšokki, niisama sõpruse märgiks. Nad ütlesid, et neil on oma aed ja kabatšokid on sealt pärit. Tol hetkel mõtlesin ma küll, et teen mingi aeg koogi ja viin neile, aga no pärast seda, kui selgus, et peame interneti eest poole rohkem maksma, nad küll enam midagi ei saa.
Plaanin mingi aeg Andorrasse minna ja kuna ühed erasmuslased käisid rendiautoga seal, tundub mullegi see hea mõte (kui välja arvata see, et nad sõitsid sinna umbes 7 tundi, kuigi Andorra on kuskil 400 kilomeetri kaugusel) Ja olin ma just autoga minemise peale mõelnud, kui sain teada, et üks meie sõber siin oli endale Hispaanias auto ostnud. Uurisin talt, et millega ta viimasel ajal tegelenud oli ning sain vastuseks, et oli auto ostnud. Kodumaalt Tšehhist olevat tema sõnul olnud liiga kallis auto siia tuua. Kuna ta peab nüüd auto eest Hispaania kindlustusele maksma, tunnistas ta, et see polnud ikkagi kõige parem idee.
Pakkusin talle selle idee välja, et võtaks auto rahvast täis ja läheks Andorrasse ning ta oli selle mõttega nõus. Seega loodetavasti varsti käime seal ära:P Tahtsin Andorasse minna juba siis, kui ma kolm aastat tagasi Barcelonas keeltekoolis olin, aga siis ei leidnud ma kedagi, kes tahaks koos minuga sinna minna.
Monday, October 3, 2011
Hispaania- 7.postitus
Eile oli nii mõnus rannapäev. Käisin uuesti Lloret de Maris ja kuigi on juba oktoobri esimesed päevad, on päike ikka veel hästi tugev. Kuna arvasin, et olen juba piisavalt pruun, ei tasu päikesekreemi kaasa võtta. Aga no oleks ikka pidanud – päeva lõpuks olin üsna punane näost. Nüüd võin küll kindlalt öelda, et ma pole kunagi varem nii pruun olnud. Ja vesi oli veel eriti mõnus, see tundub järjest soojemaks minevat. Ma loodan, et jätkub ilusat ilma, et saaks veel mõne korra rannas käia. Küll on hea elada ikka ranna lähedal.
Ainult Lloret de Maris oleme varem eestlasi kohanud. Pole ka ime, sest Ryanairiga on siia lähedale päris odav lennata. Seekord õnnestus isegi nii, et meie taga olid vene keelt kõnelevad inimesed, kelle kuuldes rääkisime rahulikult kõiksugu asjadest. Pärast hakkasid nad meiega eesti keeles rääkima. No geniaalne.
Ma olen nüüdseks JUBA üle kuu aja Hispaanias olnud ning see on siiamaani kõige pikem aeg, mil ma olen kodust ära olnud. Kuhu see aeg küll kaob?
Ainult Lloret de Maris oleme varem eestlasi kohanud. Pole ka ime, sest Ryanairiga on siia lähedale päris odav lennata. Seekord õnnestus isegi nii, et meie taga olid vene keelt kõnelevad inimesed, kelle kuuldes rääkisime rahulikult kõiksugu asjadest. Pärast hakkasid nad meiega eesti keeles rääkima. No geniaalne.
Ma olen nüüdseks JUBA üle kuu aja Hispaanias olnud ning see on siiamaani kõige pikem aeg, mil ma olen kodust ära olnud. Kuhu see aeg küll kaob?
Subscribe to:
Posts (Atom)