Kuigi täna on väljas pilvine ilm, pidi uuest nädalast jälle soojaks minema. Meie korteriomanike sõnul ei ole üldse tavaline, et sügisel nii soe on, seega on siin ka vananaistesuvi. Nad ütlesid mulle selle sõna ka, kuidas nad seda hispaania keeles nimetavad, aga see oli nii pikk ja keeruline, et ma suutsin selle ära unustada. Igatahes oli see nimi seotud mingi puu-või köögiviljaga. Elagu vananaistesuvi, kui me Hispaanias oleme!:P
Täna bussiga sõites mõtlesin selle peale, kui raudsete närvidega peavad Hispaanias olema lasteaiakasvatajad ja kooliõpetajad. Meiega olid ühes bussis ligikaudu 15 last vanuses 10-14 (ma arvan) ja oi jumal, kuidas nad lärmasid! Nendega kaasas olnud meessoost saatja ei öelnud neile midagi selle kohta, et nad vaiksemalt oleksid ja küllap ei oleks see kuigi palju aidanud ka.
Meie maja vastas asub lasteaed ja tihtipeale hommikul ärgates kuulen ma esimese asjana lärmi. Ma ei mõelnud varem selle peale, kui kõva lärm sealsamas lasteaia territooriumil veel on…
Aga vaatamata sellele on inimesed nii sõbralikud. Mul tekkis täna poes kassasabas seistes võrdlus Eestiga. Minu ees olid ühed umbes minuvanused poiss ja tüdruk ning neil oli kassalindi peal hulk asju. Minul oli aga käes kaks asja ja seetõttu pakkus poiss, et võin nende ette tulla. Ja ma isegi ei tatsunud kassajärjekorras rahutult nagu ma vahepeal kipun tegema. Eestis nii lahked ikka ei olda.. vähemalt mina pole Eestis sellisesse situatsiooni sattunud.
Esimestel koolinädalatel räägiti meile katalaani kultuuri loengutes mitu korda, et just Gironas asub mingi inglise gastronoomiaajakirja andmetel maailmas paremuselt teine restoran. Selle nimi on El Celler de Can Roca. Kuulsin selle nime ja mõtlesin, et olen seda kuskil kuulnud. Huvitav kus? Koju minnes tuli vastus: see asub kõrvalmajas. Maailma paremuselt teine restoran asub mul kõrvalmajas:D Muidugi pikemal uurimisel selgus, et see restoran on nüüdseks kolinud, aga õnneks mitte kaugele. Nüüd asub see meist umbes seitsme minuti jalutuse kaugusel tänava alguses.
Meile räägiti katalaani gastronoomia loengus, et kui tahta nädalavahetusel sinna restorani minna, siis peab selleks mitu kuud ette laua broneerima. Hinnad on ka kindlasti väga soolased, ma ei taha ettegi kujutada:D Mõned meie kaaserasmuslased rääkisid (ma ei tea, kas naljatades või tõsiselt), et võiks sinna minna siis, kui oleme korteriomanikelt kahe kuu üüri tagasi saanud (selle, mille pidime ettemaksuks andma)
Ühel peol sain muuhulgas tuttavaks Kolumbiast pärit Carlosega. Miks ma just temast enda blogis jutustan, on see, et ta rääkis mulle, et on pärit samast linnast, kust Shakira. Kuigi Barranquilla on ikkagi miljonilinn selgus, et Shakira oli kooliajal Carlose õe hea sõbranna ja Carlos ise on ka Shakiraga kohtunud. Tema vanemad pidid olema ka Shakira vanemate tuttavad. Päris lahe tegelikult – kui tihti kohtan ma kedagi, kes tunneb ülemaailmse kuulsusega lauljat?
No comments:
Post a Comment