Täna ei olnud õnneks nii külm nagu eile õhtul, aga siiski oleks tahtnud kinniseid kinni. Vahepeal sadas vihma ka, mis pani kahtluse alla selle, et me San Marino vanalinna läheme vaatama. Aga õnneks ikka läksime. Muide, Nicolol olid jalas valged püksid ja ta kõndis nendega vihmas nii, et need ei saanud mustaks. Mul oleksid poripritsmed olnud poole sääre peale. Mu ema ütleks, et ma peaks Nicolost eeskuju võtma.
Ja siis ootasime veel külmas ja vihmas Simone ja Nicologa teist Simonet ja Joshuat, sest nad lihtsalt kadusid auto juurest ära. Otsisime tervest majast, aga neid polnud. Telefoni nad ka ei vastanud. Lõpuks ilmusid nad umbes 20 minuti pärast välja ja selgus, et nad olid kõrvalmaja pubis söömas käinud. Ja telefoni ka ei kuulnud, no ups:D
Niisiis kuskil poole 12 ajal hakkasime sõitma kesklinna, kus oli parkimiskoha leidmisega raskusi. Kui saime lõpuks pargitud, leidsime esimese „atraktsiooni“ See oli relvapood, kus me õnnetuseks veetsime umbes pool tundi. Poisid tundusid üsnagi jahifännid olevat. Lõppude lõpuks lahkusid nad poest kahe suure jahirelva ja kahe noa võrra rikkamana. Üks suur relv oli Nicolo isale. Uurisin talt, miks ta Itaaliast seda ei osta ja Nicolo seletas, et kui San Marinos maksab see 200 eurot, siis Itaalias umbes 500 eurot. Pealegi on seal vaja mingit tõendit, mis oleks ka üsna mõistlik. San Marinos tahetakse ainult dokumenti ja mingi ankeet tuleb ka ära täita. Nicolo ütles, et see on ju relvade riik.
Maailma vanim vabariik San Marino on kena, aga päris kindlasti oleks mulle jäänud sellest parem mulje, kui seal oleks soojem olnud. Eelkõige on mul meeles külmetamine – aga mida sa ikka ootad, see asub ju nii kõrgel. Mis mulle veel väga ei meeldinud, oli see, et see oli nii mäe otsas. Nagu ma enne ütlesin, ringi liikumine oli raskevõitu.
Igatahes pärast vaatamisväärsustega tutvumist leidis Joshua, et ka tema peab ostma suure jahipüssi, nii et kui me lõpuks sealt poest väljusime, oli kell kolmveerand kolm. Kell 16.16 pidi Faenzast rong minema, aga enne seda oli mul vaja rongipilet osta (Bolognas olid pikad piletisabad ja kartsin, et Faenzas ka, aga õnneks mitte) Jõudsime kell 4 õnnelikult Faenza rongijaama, kuigi ma vahepeal kahtlustasin, et jään rongist maha. Teatasin poistele, et nad on nüüd mu kangelased:D Kui sõitsin rongiga minema, jäid nad veel mulle lehvitama. Armas:)Ma ei tea, kas rong hilines Firenzesse või olid mul valed andmed selle kohta, millal ta peab kohale jõudma. Igatahes jõudsime plaanitust peaaegu pool tundi hiljem. Loomulikult oli turistiinfo kinni ja kahjuks polnud eriti kelleltki rongijaamas ka küsida suunda hosteli poole. Teadsin ainult, et see pidi rongijaamast umbes 250 meetri kaugusel olema. Üks mees oskaski mind sinna juhatada. Firenze hosteli kohta oli internetis ka kirjutatud, et kui keegi ei tule hostelis vastu, siis tuleb ühele telefoninumbrile helistada.
Igatahes sain mingil moel mõlemast uksest sisse (vajutasin nupule ja see avanes), aga ma ei leidnud algul mitte kedagi. Kui ma järjest kõikidele ustele koputasin, tuli välja üks naine, kes ütles, kuhu uksele ma peaksin hostelipidaja leidmiseks koputama. Paraku ei olnud teda seal ka. Nii et ma helistasin siis sellele numbrile, mis oli antud. Ja see mees oli ebaviisakas. Kui ma ei osanud talle kohe hosteli nime öelda, siis teatas ta, et neil pole vabu kohti ja peaaegu kohe katkestas kõne ka ära. Kui ma uuesti helistasin, seletasin talle, et mul ikka on broneering, mille peale ta ütles, et neil pole seal pühapäeval kedagi ja ma pean ise võtme võtma ja sisse võtma! Mida kuradit?? Igaüks võib ju nii sisse tulla, võtmega (mis oli seal koridoris) ukse lahti teha ja asjad pihta panna. See mees oli nii ebaviisakas, et esimest korda on mul tahtmine Hostelworldi hosteli kohta halvasti kirjutada. Kõigele lisaks ei saanud sinna järgmisel päeval mõneks tunniks oma kotti jätta, kui siis ainult koridori. See aga ei tundunud mulle kuigi turvaline. Mulle ei ole kunagi varem üheski hostelis öeldud, et ma ei või sinna kohvrit jätta. Tõsi küll, majutus maksis seal küll väga vähe – ainult 12 eurot. Pluss turistimaks 2 eurot, mis on alates juunist kehtestatud Firenzes, Roomas ja Veneetsias.
Juba teist õhtut järjest arvasin, et ma olen oma toas üksi. Ja jälle ma eksisin. Mõni tund pärast mind tulid kaks Inglismaal elavat pakistanlast. Neil vähemalt vedas nii palju, et neile tuldi vastu (omaniku, selle ebaviisaka mehe, ema) ja nad ei pidanud ise võtit võtma ja tuppa minema. Ajasin nende kahe pakistanlasega juttu, minu jaoks oli see hästi lahe, sest ma polnud kedagi Pakistanist varem kohanud. Rääkisin neile, et olin näinud filmi ühest pakistanlasest, kelle eluunistuseks on näha Taj Mahali, aga talle ei anta India viisat. Kutid naersid ja ütlesid, et sinna on tõesti raske viisat saada ja kui saad, siis ainult ühte linna. Uurisin, miks see nii on. Ta seletas mulle pika ajaloo ümber ja tuleb tunnistada, et ma ei saanud aru ja mulle ei jäänud meelde. Paralleeli sai igatahes tõmmata Eesti ja Venemaaga: kui üks riik on teise sisse tunginud, siis ei saa lihtsalt enam head suhted olla.
Nad õppisid Inglismaal IT-d ja nüüd said magistrikraadi kätte. Uurisin, kas nad plaanivad tagasi Pakistani minna ja kas seal on üldse sel alal tööd. Sain üllatava vastuse, et seal on väga paljudel inimestel arvutid. Nagu üks neist ütles: see on vaene riik rikaste inimestega. Ja muide, nende arvates pole Pakistan kuigi ohtlik koht. Tõsi küll, Afganistani piiri äärde ei soovitanud nad mul minna:D
Mu isa on alati naernud, et ma peaksin järgmisena hakkama urdu keelt õppima. Ja Pakistanis räägitaksegi ju urdu keelt. Nii et ma palusin, et nad kirjutaksid mulle üles mõned väljendid. Muidugi kirjutavad nad neid oma tähtedega, aga nad kirjutasid mulle ka ladina tähestikus need. Siin nad on:
Tere- Salam
Kuidas läheb?- Kya haal hai?
Minu nimi on..-Mera naam..
Igatahes siis, kui me pakistanlastega rääkisime, tulid ka kolm soomlast. Tore oli rääkida kellegagi Põhjamaadest, aga see toredus kadus ära, kui nad kell 1 öösel hostelisse tulles kõvasti sositama ja itsitama hakkasid. Halloo, võiks teistega ka arvestada!??
No comments:
Post a Comment