Lend Bolognasse läks laupäeva hommikul. Kuna Ryanairi lennud jõuavad alati varem (Nad märgivad minu arust varasema aja, et nende lennud ei hilineks. Seepärast saavadki nad kiidelda, et 90% nende lendudest jõuab õigel ajal kohale), lootsin seda ka seekord. Siis oleks saanud ma kauem Bolognas olla, aga õnnetuseks linna sõitmise, kohvri rongijaama pakipunkti panemise ja piletisabas seismise peale läks nii kaua aega, et lõpuks jäi mul umbes kolm tundi Bologna vaatamiseks. Mööda peatänavat laiuv turg tõkestas ka päris korralikult liikumist.
Tuleb tunnistada, et ma ootasin Bolognast rohkemat. Ei, ma ei taha öelda seda, et see koht poleks ilus. Muidugi on. Aga mind häiris näiteks see, et olulised hooned olid liiga lähestikku. Ma selgitan nüüd ära, miks see mulle ei meeldi: kui hooned on liiga lähestikku, on raske orienteeruda ja raske on aru saada, milline hoone on milline. Ja siis ei saa niivõrd mööda linna jalutada, sest kõik on koos. Mulle on meeldinud selles osas väga näiteks Madrid. Olin mõned aastad tagasi seal linna peal umbes kolm-neli tundi ja kõik olulised asjad said ära vaadatud. Ja need ei olnud need väga lähestikku ka.Üks asi, mida ma elevusega ootasin, oli Bologna ülikooli vaatamine. See on ju kõige vanem ülikool Euroopas. Aga võta näpust, ma ei näinudki seda hoonet teadlikult. Ma olen kindel, et ma kõndisin sellest mööda, sest kaardi järgi pidin ma olema seal, aga aru ma ei saanud, milline see täpselt on. Ja tegelikult ei olnudki algselt 11.sajandil loodud ülikooli loengud seal, nimelt toimusid need algul kirikutes.
Seda, et Bologna mulle sellist muljet ei jätnud, nagu ma lootsin, ma loomulikult ei räägi ühele Bolognast pärit kaaserasmuslasele. Kui ta üldse peaks küsima, kuidas mulle siis seal meeldis.
Minu järgmine sihtpaik oli San Marino. Olin kodus juba ära kalkuleerinud, et kuidas, mis kell ja mis bussiga ma sinna lähen. See tähendas paraku seda, et pidin Riminisse võtma 4 eurot kallima rongi kui oleksin tahtnud. Aga pole hullu, arvestades seda, et Itaalias on rongiga sõitmine odavam kui Hispaanias ja Prantsusmaal.
San Marinosse loomulikult rong ei lähe, see on ju nii mägine riik. Sinna saab Rimini kaudu. Niisiis sõitsin ma rongiga Riminisse ja sealt võtsin 4 eurot maksva bussi San Marinosse. Buss pidi sõitma sinna ligi tund aeg, kuigi linn ise on 24 kilomeetri kaugusel. Sõitsin siis bussiga sinna, endal rõõmus elevus hinges. Minu jaoks tundus San Marino hästi põnev ja eriline.
Bussijaam oli mäe otsas. Kui seal maha tulin, läksin piletimüüja juurde ja küsisin, kus see hostel asub (mul oli aadress lipikul kirjas) Selgus, et see on umbes 3 kilomeetri tagasi, mäest alla. See ei olnud rõõmus uudis. Aga õnneks rääkis piletimüüja bussijuhiga ära ja ma sain bussiga tasuta tagasi sõita vajaliku peatuseni. See oli tõesti ikka päris mitu kilomeetrit. Mul vedas üldse, et ma ei tulnud San Marinosse kõige viimase bussiga, vaid eelviimasega. Muidu oleksin ma pidanud takso võtma ja San Marinos algavad taksohinnad 15 eurost. Ma ei tea, kas seal üldse on kohalikke taksosid, võib-olla tuleb need kutsuda Itaaliast. See selgitaks krõbedat hinda.
Igatahes lahke bussijuht ütles umbes seitse bussipeatust hiljem, et nüüd oleme sel tänaval, kus hostel on. Väljas oli juba veidi pime ja ma seisin suure tee ääres. Kõigele lisaks oli üsna külm – jumal tänatud, et ma võtsin lisaks jakile ka kampsuni kaasa. Ma ei osanud mitte kuhugi minna ning mitte ühtegi inimest ei olnud ka liikumas. Läksin siis üle tee asuvasse neljatärnihotelli ja küsisin sealt. Ma ei suutnud oma õnne uskuda, kui retseptsioonis olev naine ütles, et minu hostel on teisel pool teed.
Aga selles majas, kuhu see naine osutas, oli mingi pubi. Natuke maja uurides märkasin siiski ka silti, mis andis teada, et seal on hostel. Küsisin ühelt töötajalt, kuidas sinna saab ja siis üks teine kelner tuligi mind üles saatma. Kedagi tol õhtul retseptsioonis ei olnud, ainult see kelner käis vahepeal, kui oli vaja.
Loomulikult ei osanud ta inglise keelt, nii et vähemalt algul pidin ma kasutama kõiki oma jõude, et rääkida itaalia keeles. Lihtsamaks suhtluseks saime lõpuks kokkuleppele, et mina räägin hispaania keeles ja tema vastab itaalia keeles.
Miks mul üldse oli vaja temaga nii pikalt jutustada, oli see, et ma leidsin end San Marinos üsna täbarast olukorrast. Ma pidin järgmisel päeval lahkuma 12.15 bussiga, mis tähendas, et mul oli üsna vähe aega. Ja enne seda läheb vanalinna (mis asus meist kõvasti üleval) kaks või kolm bussi. Jah, pühapäeviti liiguvadki San Marinos ainult need bussid, mis tulevad Riminist ja neid on päeva jooksul umbes seitse. Muudel päevadel töötab vist mingi kohalik liin ka. Põhimõtteliselt on San Marinos normaalseks liikluseks vaja autot.
Igatahes ma oleksin saanud nii vanalinna minna, et oleksin kohe hommikul võtnud enda pagasi kaasa (mida õnneks ei oleks olnud palju- üks suurem kott, millel on rattad all, aga mida saab ka õlal kanda) Lõpuks pakkus üks teine pubitöötaja, et võib mu hommikul linna visata. Leppisime kokku, et kuskil poole 9 ajal hommikul otsin ta üles. See kellaaeg polnud minu jaoks varajane, sest kavatsesin nagunii vara magama minna. Jah, kavatsesin. Aga tegelikult sain ma tuttavaks nelja minuvanuse itaalia kutiga, kes olid tulnud San Marinosse rallit vaatama. Nad olid kaks Simonet, Joshua ja Nicolo. Kuna ööbisin kuueses toas, olid ka nemad minuga ühes toas. Igatahes olid nad minu vastu hästi sõbralikud ja kutsusid endaga sööma. Aga enne seda palusid nad 20 minutit, et ennast valmis seada. Aga nad on ju itaallased ja loomulikult ootasin ma neid vähemalt pool tundi. Käisin vahepeal alumisel korrusel ja kui tagasi tulin, oli terve korrus parfüümilõhna täis. Ja kui ma veel tuppa astusin, milline lõhn sealt ninna kargaks. Ise ka ei usuks, kui ei oleks tundnud. Ja geeli olid nad ka kõik juustesse korralikult pannud. Aga no pole imestada – nad on ju itaallased!
Nad on kõik pärit Sloveenia piiri ääres üksteise lähedal asuvatest väikelinnadest, kuid paraku ei osanud poisid eriti inglise keelt. Seega oligi meie suhtlus naljakas ja vaevaline itaalia ja inglise keele segu. Rohkem oli selles siiski itaalia keelt. Aga nendega oli hästi tore. Sõime õhtusööki ja vaatasime hiljem mingid kohalikku pubibändi. Naljatasime, et järgmisel aastal esindab see bänd kindlasti San Marinot Eurovisioonil.
Kutid plaanisid minna San Marino ralli afterparty’le ja kutsusid mindki kaasa. Nad olid autoga ja seega oli lihtne ringi liikuda (üks neist oli kainekas) Kuna pubimuusika pärast magada poleks nagunii saanud, läksin ma nendega kaasa. Aga seda pidu ei toimunud või ei toimunud see lihtsalt seal. Ma ei saanudki päris hästi aru, minu itaalia keel pole nii hea. Aga nad tahtsid minna ikka mõnda klubisse, seega lasid nad GPS-il teed näidata. Tiirutasime tükk aega, kuni GPS ütles, et oleme kohal. Me olime jõudnud täiesti suvalisse kohta – ühel pool oli mingi imelik tee metsatukaga ja teisel pool põld. Võtsime uue sihtkoha, kuid kohale tulles selgus, et see on kinni. Otsustasime alla anda ja läksime hostelisse tagasi.
Aga mis oli ülihea, oli see, et ka nemad plaanisid homme San Marino vanalinna minna vaatama. Esiteks olin ma leidnud mööda linna tsillimiseks endale sõbrad ja teiseks saime autoga ringi liikuda. Nagu ma ennist ütlesin, San Marinos ringi liikumisel on auto väga kasulik. Lisaks sellele selgus midagi veel paremat – linn, kust mina pidin võtma rongi Firenzesse, jääb neile kojusõidul praktiliselt tee peale. Ja nad olid valmis mind sinna ära viima. Tänu sellele säästsin ma San Marinost Riminisse sõidu ja Riminist Faenzasse sõidu raha – kokku umbes 10 eurot.
No comments:
Post a Comment