Kuna metrood oli vaja päris mitu korda kasutada, mõtlesime, et ehk on mõttekam osta päevapilet nagu Barcelonas. Kuna ma sellest piletiautomaadist eriti aru ei saanud, küsisin ühelt töötajalt piletite kohta. Selgus, et kuna minul on vanust alla 26 aasta, on päevapilet mulle vaid 3.50! Üksikpilet on seevastu 1.70. Minu vanematele oleks päevapilet aga maksnud üle 9 euro, nii et piletite vahe oli põhimõtteliselt kolm korda suurem.
Läksime kõigepealt Sacre Coeuri kiriku juurde. Mäletasin seda väga hästi viie aasta tagusest ajast ning see jättis mulle toona väga hea mulje. Muide, isegi ümberkaudsetest suveniiripoodidest leidsin ma viis aastat hiljem täpselt samasuguse pluusi, mille 2006. aastal endale ostsin. Isegi hind oli sama -15 eurot. Seekord ma seda uuesti ei ostnud :D
Pärast seda sõitsime Notre Dame’i (Jumalaema kirik) juurde, kust kõndisime jalgsi välja Eiffeli tornini. Kokku kestis see jalutuskäik umbes kaks tundi. Vahepeal käisime vaatamas ka Invaliidide kuppelkirikut. Mäletan, et kui ma Pariisis ekskursioonil käisin, siis meie giid (unustamatu Sven) kogu aeg rääkis sellest kohast, aga ma ei teadnud seda, miks see nii eriline on. Nüüd tean – sinna on Napoleon maetud.
Tahtsime Eiffeli torni sisse ka minna, aga õnnetuseks olid järjekorrad hiiglama pikad ja me ei viitsinud umbes tund või poolteist lihtsalt järjekorras seista. Mina olin nagunii viimati Pariisi külastades seal üleval käinud.
Eiffeli torni juurest jalutasime Champs-Elyseele, kust hiljem võtsime ka metroo tagasi hotelli juurde (olime jälle oma pagasi sinna hoiule jätnud)
Üks asi, mille pärast ma olin natuke muretsema hakanud, oli see, et ma tegelikult ju ei teadnud, kui tihti bussid Beauvaisi lennujaama käivad. Aega oli iseenesest küllalt, aga kui see lennujaam nii kaugel on ja sinna väga palju lende ei toimu, siis mine sa tea..
Hotellis küsisin retseptsioonitöötajalt, kas ta teab, kui tihti bussid sinna lennujaama lähevad, aga ta ei osanud õieti inglise keeltki. Õnneks oli parajasti seal üks mustanahaline mees (ma ei tea, kas ta oli külastaja või mitte), kes rääkis väga hästi inglise keelt. Aga jama oli selles, et ta ei saanud minu prantsuse keele hääldusest aru. Pidin lõpuks üles kirjutama, mis lennujaama ma tahan, et ta aru saaks. Seejärel ütles ta, et ma pean vist takso võtma, kui ma tahan sinna kiiresti saada. Takso 80 kilomeetri kaugusele?? Vedas, et meil kiire ei olnud.
Seesama mees uuris mult, kas ma olen Londonist pärit. See oli kompliment – kui keegi arvab, et ma olen Suurbritanniast, peab ta mu inglise keelt heaks pidama :)
Bussijaamas selgus, et bussid lennujaama käivad lendude järgi ja buss Girona lennule on juba ära läinud. Küll aga saime Bologna-Porto lennule minejate bussi peale, mis parajasti hakkaski väljuma.
Beauvaisi lennujaam oli üliväike. Kui turvakontrollist läbi läksime, jõudsime kohe väravate juurde, mida oli kokku ainult viis või kuus. Ma ei mäletagi, kas ma kunagi varem olen nii väikses lennujaamas olnud.
Juba teist korda lennukile minnes (eelmine kord oli lend Pisast Gironasse) ajasid stjuardessid ja stjuuardid meid kiiresti-kiiresti kohale , et kähku õhku tõusta. Selline mulje jäi nagu neil endal oli ka kuhugi kiire. Aga meile see sobis- tänu sellele jõudsime poole kaheteistkümnesele lennujaama-Girona bussile :)
No comments:
Post a Comment