Meil oli kaasas raamatukogust võetud pisike Veneetsia reisijuht kaardiga. Tuleb tunnistada, et ega see kaart kuigi vajalikuks ei osutunud. Hoopistükkis kasulikum oli järgida viitasid, mis juhatasid peaväljaku San Markuse ja Rialto silla juurde. Need olidki Veneetsia suurimad vaatamisväärsused.
Kui aus olla, siis me kõik ootasime Veneetsiast natuke rohkem. San Markuse väljak (seda nimetas Napoleon kunagi Euroopa kõige ilusamaks väljakuks) oma ülbete tuvidega oli eriti meeldejääv. Need tuvid tungisid lausa mu ema saiakotti, kui ta neid söötis. Püüdsin ise ka neid sööta, aga ma ei suutnud. Kartsin, et nad hammustavad mind. Võib-olla on see rumal hirm, aga nii on.
Väga muljetavaldav oli veel ka Santa Maria della Salute kirik. See ehitati 1630.aastal katkust vabanemise tähistamiseks. Küllap inimeste rõõm oli ikka päris suur.
Tagasi rongijaama suundusime me jälle siltide järgi – ma ei tea, mis oleks saanud, kui neid poleks olnud. Veneetsias on nii palju pisikesi tänavakesi, mis ajavad ikka päris korralikult segadusse.
Hea, et me rongijaama varem jõudsime, sest muidu oleks võinud päris kiireks minna. Nimelt selgus, et sel päeval toimus rongijaamatöötajate streik. Istusime siis puupüsti täis rongis, mis ei hakanud ega hakanud sõitma. Lõpuks küsisin ühelt tüdrukult, kes istus minu vastas, et kas ta teab, miks rong ei sõida. Ta selgitas, et rongijaamatöötajad streikisid täna, kuid streik peaks juba läbi olema.
Olime juba ligi pool tundi oodanud rongi väljumist, kuni inimesed järsku hakkasid ära jooksma teisele rongile. Võtsime eeskuju, sest arvasime, et see rong ei väljugi. Iroonia oli aga see, et ta ikkagi sõitis välja kümme minutit pärast seda, kui meie olime teise rongi läinud (mis ka hilines) Lõpuks pärast pikka rongisaagat olime umbes tund aega hiljem kohal. Kui kõik oleks läinud normaalselt, siis oleksime 10 minutiga taas Mestre jaamas olnud. Lasin emal ja isal rongijaamas istuda ning käisin ise hotellis ära, kuhu olime enda pagasi päevaks hoiule pannud. Seejärel sõitsime bussiga Marco Polo lennujaama.
Elasin isekeskis väikese ehmatuse üle, kui jõudsin arusaamisele, et ma ei ole kindel, kas lend Pariisi üldse väljub Marco Polo lennujaamast. Teadsin, et Veneetsia lähedal on ka Treviso lennujaam, aga minu arust Ryanairi lennud sealt kuni detsembrini ei välju (mingid ehitustööd on vist) Ütlesin isale, et ta annaks mulle korraks lennupileteid vaadata, mispeale teatas tema, et tal on need ära sätitud ja võin pärast vaadata. Ma ei julgenud neid manguma ka hakata ja lootsin vaikselt, et sõidame ikka õigesse lennujaama. Õnneks olimegi õiges kohas!
Lend Pariisi hilines ja seda ei juhtu Ryanairi lendudega eriti tihti. Ryanairi töötaja tegi aega parajaks sellega, et mõõtis tema arvates suurevõitu kohvreid. Need, kelle kohver ei mahtunud mõõduraami, sai 40 eurot trahvi – üks naine saigi. See on esimene kord, kui ma olen näinud, et kohvreid mõõdetakse, kuigi ma tean, et nad võivad seda teha.
Kui meie lennuk hakkas Prantsusmaal maanduma, teatas isa, et tema küll lennukiaknast suurlinna tulesid ei näe ja linn on vist päris kaugel. Juba siis aimas mu süda halba. Ehk on Pariisi ja Beauvaisi lennujaamaga sama nagu Barcelona ja Girona lennujaamaga? (et lennujaam asub mõne väikelinna juures ja suurlinn on kaugel) Lennujaamas sees nägin ma silti, mis teavitas, et lennujaam on Pariisist 80 kilomeetri kaugusel ja sinna sõitmiseks läheb tund ja 15 minutit. Kell oli sel ajal umbes veerand 12. Ostsime 15 eurot (ma pole kunagi nii kallist lennujaamatransfeeri kasutanud) maksvad piletid ära ja saime kohe bussi peale. Pariisi jõudsime umbes pool 1 ja minu reisiteatmiku järgi pidid metrood töötama veel 45 minutit. Aga reisijuht oli mitu aastat vana ja võib-olla nüüd sõidavad metrood vähem? Igatahes muretsemiseks oli põhjust, sest ma ei taha mõeldagi, kui palju oleks läinud maksma takso meie hotelli. Metrooga tuli sinna sõita kokku umbes 15 peatust.
Kui tulime bussilt maha, küsisin ühelt prantslaselt, kas metroo töötab veel. Töötas õnneks! Ja meie rõõmuks lausa kella kaheni!
Automaadist metroopileti ostmisel tekkis mul jama. Ma lihtsalt ei mõistnud, millise pileti ma oleksin pidanud valima (Barcelona metroos on kõik palju lihtsam ja loogilisem) ning ümberringi polnud enam ühtegi inimesi ka. Ja ülimalt külm oli olla. Meie õnneks tulid mõned inimesed parajasti metroost välja ning nende hulgas oli ka üks tüdruk, kes oskas päris hästi inglise keelt. Tänu temale saime piletid ostetud. Hind oli 1.70 – kallim kui Barcelonas.
Saime kuskil veerand 2 või pool 2 hotelli. Oi, kui väsinud me olime.
No comments:
Post a Comment